Emotsioonide/ tundmuste vastuvõtja?

Olen juba aastaid olnud väga, liigagi, emotsionaalne inimene. Pisarad, külmavärinad ja muud sellised asjad on väga kerged tulema. Tõstsin selle kõik lihtsalt oma iseloomu alla, sest olin harjunud, et mu tujud muutuvad väga kiiresti. Kuid eile, olles jälle mõjutatud väga tugevalt ühest muusikapalast, hakkasin mõtlema, et ehk on tõesti asi milleski enamas? Olen alati uskunud ja ka ise kogenud ning seotud olnud üleloomulike asjadega, aga seni polnud ma neid tugevaid emotsioone kirjutanud selle arvele.
On võimalik, et ma justkui suudan üle võtta inimeste hetkeemotsioone, tundeid? Muusikapalad mõjutavad mind väga kergesti; telekat vaadates on pidevalt silmad märjad asjadest, mis mind tegelikult niimoodi liigutama ei peaks jne. Täna vaatasin dokki, kus inimene, kellel väga raske lapsepõlv seljataga, läks surnuaeda oma isa hauale. Koheselt olid kehal külmavärinad, kurbus sellele ise mõtlematagi; hiljem näitas telekas meest, kellel seljatagant nuga vasakule poole kõhupiirkonda löödud, koheselt tundsin ka endal samas kohas kolme torget. Ja seose viisin kokku alles pärast seda, enne sellele ei mõelnud.
On see minu ettekujutus või mitte? Olen lihtsalt liiga ebanormaalselt tundeline inimene?

ma olen aru saanud, et tunnete kaudu ei maksa end identifitseerida. See on su nö. mõttekonstruktsioon, mis hoiab kinni seda pilti sinust, mis on emotsionaalne.

Teretulemast foorumisse!

Mõtle kui positiivne tegelikult, sa ei olegi filosoofiline zombi ja kuna sa suuresti ei koge ainult enese elu, sa koged ka ümbritsevat elu, mis peegeldub sulle läbi tunnetuse, empaatia ja emotsioonide, siis seeläbi koged sama ajaga tunduvalt rohkem ja värvikamalt kui "tundetud" inimesed. Tihti need "tundetud" inimesed on tegelikult väga tundlikud kõige selle suhtes, mis puudutab otseselt neid. Seega minu arvates sinu kõrge tundlikus on õnnistus näha ja kogeda maailma laiemalt. Mõnes olukorras võib see muidugi ka needus olla

Minu jaoks selle teema juures on palju huvitavam hoopis see, et mis siis ikkagi emotsioon kui selline üldse on? Mingi aeg tagasi üritasin netist leida vastust ja loomulikult esimese asjana ma uurisin, et mida n.ö.teadus räägib meile emotsioonidest. Teadus pajatab kõiksugu protsessidest, mis viib emotsiooni tajumiseni, räägib ka emotsioonide rollist evolutsioonis jne. Paraku rahuldust ma oma uudishimule ei saanud suuremat kui see, et peavoolu teaduse silmis ei ole isegi korralikku hüpoteesi vastamaks küsimusele, et mis on emotsioon kui osa 'qualia'st (teadvuse "raske" probleem Hard_problem_of_consciousness).
Nüüd kui otsida vastust filosoofia rindelt, siis on sealt väga raske enesesse vähimatki praktilist tarkust ammutada, pigem lõppeb katsumus ühe korraliku peavaluga. Näiteks olen ma üritanud kuulata materialistist filosoofi Daniel Dennett'i teooriat teadvuse ning qualia kohta, aga lõppeb see kõik ikka sellega, et räägitakse nagu ühest asjast ja järeldused tulevad nagu luuavarrest pauk, mis üldse ei sobitu eelnevaga. Peaaegu nagu J.Randi loengul Tallinnas, kus ta rääkis lendavatest põtradest ja siis lõpus tegi järelduse, et elu pärast surma ei eksisteeri. Ok sorry, ma vajun liiga off topicusse, paistab, et mitte ainult filosofeerimine ei garanteeri venivat teksti, piisab ka filosoofia mainimisest ning jutt hakkabki kuhugi kolkasse sõitma.

Tagasi teemasse, siis võib küll olla midagi inimese mõistes üleloomulikku. Väga paljud katsed ja inimeste kogemused viitavad, et ESP kui ekstrasensoorne taju on reaalsus (ei hakka eraldi infot tooma, sest läheb pikaks). Võimalik, et kui sa koged midagi, siis see ei ole ainult sinu enese interpretatsioon juhtunust, vaid sa otseselt tajud läbi ESP ühte või teist sündmust, mis väljendub kõikvõimalikes tunnetes. Võib-olla on sinus peidus väga hea sensitiiv. Vaatan nüüd seda viimast venelaste selgeltnägijate lahingut ja no kohati lööb küll kahtluse laine üle pea, et kuidas küll mõni seal nii hästi esineb. Osava montaažiga teeb imesi, aga mitte selliseid, samas pettus või mitte, aga venelaste ees müts maha, seda saadet nad teha oskavad.

Emotsioonide juures tuleks eristada, kas nad on tegelikd, või teeseldud.

Kui filmis lüüakse kellegile nuga selga, siis näitlejad vaid "teesklevad" haiget saamist (näiline kurb näoilme ja kokkukukkumine, kuid mõtetes pole valu/nõrkuse tunnet), kuid sisemuses nad itsitavad ketsupi/vereasendaja laialivalgumise tunde üle - kui sa aga lööd kogemata haamriga vastu sõrme, siis on valu tunne tegelik.

Tegelike ja teeseldud tunnete erinevust on hea mõista ühe mõttelise katse juures, mida skeptikud teevad selgeltnägijate lollitamiseks, võttes kotist erinevaid mänguasju: kui tavaline inimene võtab kotist "mängukaru", siis ta mõtleb emotsionaalselt "oli kui ilus mängukaru" (selline väljakiiratud emotsioon jõuab selgeltnägijale, kes seda tunnetab) - kuid tundetu skeptik ei mõtle kotist asju välja võttes tegelike emotsioonidega midagi, või mõtleb kiusu pärast valest "jänku tuli kotist välja! - nii ei taju selgeltnägija skeptiku olematuid emotsioone, või tajub skeptiku valesti välja kiiratud emotsioone: nii ongi skeptikutel pärast hea itsitada, et näe võtsin karu (reaalne tegevus), kui sensitiiv nägi jänkut (näiliste emotsioonide väljakiirgamise tulemus).

Minul on emotsioonide tajumisega järgnev isiklik kogemus: olin kümmekond minutit valgete jõujoonte ristumiskohal ja seeläbi tõusis minu aju võnkesagedus 23 pealt 30 peale: kui ma hiljem autoga sõitma hakkasin, "kostusid üle" vastu tulevates autodes olevate inimeste emotsioonid: kes vaidles, kes kartis, kes oli õnnelik, kes oli väsinud, jne.
Selline "laiendatud tunnete" kogemus kestis paar päeva, kuni reaalne madalamal võnkesagedusel olev ümbrus tõi mind "maa peale tagasi" tigedate inimeste, laste jonnimise ja muu olmemüra kaudu.

Seega kui tahta endas sellist "laiendatud tunnetust" suurendada, tuleks tegeleda meditatsiooniga, või viibida looduses tugevamate valgete jõujoonte ristumiskohtades - varem olid sellistes kohtades hiied ja ohvrikivid, kuid praegu on kristlik kirik sinna ehitanud altarid koos kirikutega - kuna kristlik kirik on hingevaraste kamp, siis ei saa ennast nende kirikute altarite all olevates valgete jõujoonte ristumiskohtades "laadimas käia": jõud võetakse ära, kuid valgustumist/selgeltnägemist vastu ei anta - selle asemel saad vastu lihtlabase õndsuse tunde, mis ei arenda sinu võimeid edasi.

See vene selgeltnägijate saade on küll kohati selline, et passin lihtsalt suu ammuli telekaees ja ei suuda uskuda. Kui tõesti neil kahel tugevamal on need võimed, mida tele- ekraan näitab, siis... uskumatu lihtsalt.

Mis puutub minu algesse küsimusse, tahtsin öelda, et kui ma tõesti suudangi tunnetada teiste tundmusi, teeb see asja minu jaoks kohutavalt keeruliseks. Ma olen juba kaks ja pool aastat söönud anti- depressante(mitte suurtes kogustes, kuid mitte ka minimaalseid koguseid, määratud on täiesti keskmine kogus), sest need ülevad tunded on kohati väga väljakannatamatud ja kuna suitsiid oli mu kinnismõtteks saanud, võis ka väga pisike tõuge kurbusele viia ohtliku olukorrani. Nüüdseks on asi paremaks läinud, aga siiani ei ole suutnud parandada väga kergesti ärrutuvust, nutuhooge mis on mulle endalegi põhjendamatud, veel vähem siis teistele selged ja arusaadavad. Vajadusel on mul ka rahustid olemas. Loodan, et keegi ei arva nüüd, et mingi hull on sattunud üleloomulikest asjadest vaimustusse ja üritab midagi kokku keerutada.
Kuid kui ma mõistaksin, et mul tõesti on selline "anne", aitaks see ehk asju hoopis uute nurkade alt vaadata ja ka ennast rohkem kontrollida.

(10-12-2011 09:49 )lahendused Kirjutas:  Tegelike ja teeseldud tunnete erinevust on hea mõista ühe mõttelise katse juures, mida skeptikud teevad selgeltnägijate lollitamiseks, võttes kotist erinevaid mänguasju: kui tavaline inimene võtab kotist "mängukaru", siis ta mõtleb emotsionaalselt "oli kui ilus mängukaru" (selline väljakiiratud emotsioon jõuab selgeltnägijale, kes seda tunnetab) - kuid tundetu skeptik ei mõtle kotist asju välja võttes tegelike emotsioonidega midagi, või mõtleb kiusu pärast valest "jänku tuli kotist välja! - nii ei taju selgeltnägija skeptiku olematuid emotsioone, või tajub skeptiku valesti välja kiiratud emotsioone: nii ongi skeptikutel pärast hea itsitada, et näe võtsin karu (reaalne tegevus), kui sensitiiv nägi jänkut (näiliste emotsioonide väljakiirgamise tulemus).

Kui sa räägid praegu skeptikute korraldatud katsetest, siis peaksid teadma, et katsed on eelnevalt kahe osapoole vahel kokkulepitud. Seega kui selgeltnägija soovib, et jänkut võtaks kotist välja näiteks ta oma ema, siis on see täiesti korraldatav...

Siin on näiteks test ju üksikasjalikult kirjeldatud. Toon tsitaadi:

Tsitaat:Aiamajas istub “saatja” — selgeltnägijale tuttav inimene, kellega “energeetiline väli” aastate jooksul omaseks saanud või kelle vahendusel testialune (vastuvõtja) arvab meelepilte paremini saavat.

Teistelt ülekanduvate emotsioonide pärast pole antidepresante küll tarbida vaja: mõtle parem nii, et need on teiste emotsioonid ja teiste elu, ning nad peavad nende tunnetega oma elu ise ära elama - sarnaselt on ju maailmas igasugu jälkust ja õudust, kuid kõike seda ei pea endasse võtama: ela oma elu valguses, ja võimaluste korral ürita pimeduses olijaid valguse poole juhtida, kuid ära ime kogu maailma pimedust endasse.

Näiteks kui mul autosõidu ajal "kostsid üle" vastutulevates autodes olevate inimeste emotsioonid, siis ma mõtlesin paar sekundit neile (vaidlejatele:mis te karjute üksteise peale, vaielge parem argumenteeritult; hirmunule: sa ju näed teed piisavalt selgelt, mis sa põed kraavi sõitmise pärast; väsinule: sa oled varsti kodus, mis sa hädaldad niisama; rõõmsale: tore, et sul hästi läheb), kuid seejärel mõtlesin enda mõtteid edasi - kuid teemaalgataja oleks jäänud päevadeks ja nädalateks esimesena vastu tulnud "vaidlejate lainele", ning järgmiste emotsioonid oleks ta aju täielikult ära väsitanud - siit ka soovitus: võtta ülekanduvat kui "teiste elu", distantseeruda sellest, ning elada "oma elu" edasi.

(09-12-2011 23:13 )Inquam Kirjutas:  Olen alati uskunud ja ka ise kogenud ning seotud olnud üleloomulike asjadega, aga seni polnud ma neid tugevaid emotsioone kirjutanud selle arvele.
On võimalik, et ma justkui suudan üle võtta inimeste hetkeemotsioone, tundeid?

Ma arvan, et lihtsa katsega saab proovida kas suudad või on see ikkagi pigem ajus kinni, st signaalid jõuavad silma/kõrva kaudu ajuni ning seal tekib reaktsioon. Pane telekas ja raadio käepärast (või midagi muud. Peaasi on, et sa ei teaks mis saade/muusika tuleb), seo silmad kinni, pane kõrvadesse tropid (peaks enne järgi testima, et kindel olla selles, et midagi ei näe ega kuule) ning pane telekas/raadio mängima ning proovi kas tunnetad midagi ka ilma nägemise/kuulmiseta. Kui ei, siis soovitaks analüüsi, mõtlemist, meditatsiooni, et miks mul selline reaktsioon selliste asjade peale tekib.

Viimane katse tundub päris huvitav, muusikuna on mul kohe käepärast võtta kõrvatropid, mis läbi ei lase midagi, kui ainult nt telekas mängib.
Eile oli üks huvitav, samas üsna ebameeldiv kogemus, kui hakkasin Rootsist enda laevapeale minema, et Tallinnasse tagasi sõita. Isa helistas ning ütles, et selle laeva peal olla öösel üks noormees kajutist surnuna leitud(ööbisin samal ööl ka selles laevas). Mis peale seda lauset minust läbi käis, on raske seletada... külmajutt, seest õõnes, tühi. Ja seejärel külmavärinad, keha hakkas veidi värisema ja pisaraid ei suutnud tagasi hoida, kuigi ma ei tundnud seda inimest ja sain ka juhtunust alles telefonis teada. Vb on asi selles, et see teema on mind alati erutanud ja olen läbi elanud mulle väga olulise inimese enesetapu, ehk on asi ka selles, kuid alati, kui on juttu mõnest surmajuhtumist, mida mulle lähedamal, seda enam, tekib see õõnes tunne hetkeks ja pisarad. Õnneks oli selle kõne ajal minu kõrval inimene, kes mind mõistab, sest tema on kindlasti neis asjades "sees" ja tunnetab rohkem kui enamik inimesi, muidu oleks väga keeruline olnud oma reaktsiooni selgitada.