[Chaos]

Tänu veel nooruses loetud ja lemmikuks muutunud Robert Sheckley raamatule „Mindswap”, taipas Diima peamist: pole vaja sammuda oma unistuste poole üle laipade. Piisab, kui ootamiseks õige koht valida ja unistust, mis kindlasti kunagi mööda hiilib, mitte maha magada. Kogu lugu. Selleks kohaks osutus suures osas juhuse tahtel, kuid mitte ilma Diima tahteta, Tallinna-lähedane objekt nr.67 ehk süsteemi keskus.
Möödunud sajandi lõpupoole kutsuti Diima vestlusele ja selle käigus pakuti võimalust töötada paradiisis. Siin peab täpsustama, et Diima elus oli just sel hetkel valik: kas sõita kohe paradiisi kõige lihtsamasse ossa või mõnda teise huvitavasse kohta paradiisis, kuid hiljem ja ebamäärase tõenäosusega.
Diima meenutas Shekleyd ja valis „kohe”.
Ühel möödunud sajandi viimastest kümnenditest, veebruari alguses, saabus ta koos naise, tütre, kassi ja 320 kg koliga ühe kunagise väga sõbraliku vennasvabariigi pealinna.
Kuhu me sõidame, mis meid ootab? Millised hirmsad haigused ja töö raskused on meid ootamas? Medkomisjon oli väga karm, sealkäinute nõuanded tegid ärevaks: kuidas on inimesel seal üldse võimalik ellu jääda?

Jätkub... kui viitsimist tekib

[Chaos]

Olles eelnevalt ära hirmutatud karmide meditsiiniliste normidega, arveldas Diima vastuvõtul hurraaga vastuvõetud standardse vene komplektiga (viin, heeringas, kommid, purk punast kalamarja). Kuni kohalikud komisjonis püüdsid komplekti omavahel jagada, tiris Diima kohale neli käru kujuteldamatu koguse kastide ja kottidega. Kassi puuri koos kassiga kandis naine.
Otse väljapääsu ees vabadusse kargas talle teele ette karjuv ja hädaldav veterinaarkontroll kahesajakilose nõia näol. Tundus, et siiamist sõbranna jääb igaveseks selle fuuria saagiks, kuid kõigest üksainus hiiglaslik šokolaad võttis nõialt väe ja muutis ta südamlikuks paksuks haldjaks, kes piiritult armastab loomi.

Võtame veel tutvustamisek ette Sasa, kes mängib meie loos olulist rolli. Sasa oli kohalik, kuigi rahvuselt Dima kaasmaalane. Sasa. Tore poiss. Väikesekasvuline, jändrik, sõnaaher. Pole veel mingeid lollusi õppinud. Pehme ja kvaliteetne savi – vooli nõrkemiseni.
Sasa ei olnud geenius ja ei püüdnudki selleks saada, kuid eristus korralikkuse ja tähelepanelikkusega: ta kirjutas kõik üles ja ei ilmutanud liigset initsiatiivi. Tema lemmiktegevus oli arvepidamine, mis on meie asjas samuti suure tähendusega.
Sasa lihvis oskusi täitsa väärikalt. Istus öösiti Diima eest valves, kui Diima magas kodus, aga mitte jupikaupa kõval asemel, vastas telefoni teel vanadele polkovnikutele, nii et neil ei tekkinud soovi kähku kedagi teist kuulda. Ta võttis mingi masohhistliku rahuloluga enda kanda isegi arvepidamise – kõige raskema ja tüütuma asja peale kõmutekitanud katsetustele järgnenud kõlava eufooria perioodi. Kuu aja jooksul lappas ta läbi kõik Diima käestlastud paksud raamatud.
Kahekesi töötasid nad nagu muuseas ja mõnuga.
Kuid Sasal oli ka üks pisike viga. Vana hea slaavi traditsiooni kohaselt armastas Sasa kõvasti juua, ja peale seda veel juua, ja peale seda veel, kuni mitte kusagil polnud enam mitte midagi joodavat. See polekski nii halb olnud, kui Sasal poleks olnud erakordset võimet leida joodavat ka peale seda, kui jooki poleks lihtsalt leidunud mitte kunagi mitte kusagil!
Kainena ja isegi pisut napsisena oli Sasa täiesti adekvaatne – ühtegi liigset sõna välja ei pigista, kuid piisas tal ületada nähtamatu norm, kui inimene läks teise maailma. Ajus klõpsatas relee, mõistus lülitus välja ja tekkis loll murdmatu põikpäisus – leida ja ära juua.

Jätkub..

[Minaelan]

Meister seisab oma ateljees ja sügab pintsliga kõrvatagust. Tööruum, mis kunagi oli valguseküllane, avar ja nägus, on nüüdseks määrdunud kollakaks. Klaasid on tolmused ja põrandal vedeleb ebamäärase väärtusega kola. Meister orienteerub kõige selle pahna vahel üsnagi nobedalt ning segab kokku värve. Lõuend on tühi. Läbi määrdunud akende paistab terve ruum tumekollase ja hüljatuna. Mõned üksikud toataimed ja palmid lisavad veidi aktsenti. Ammu pole siin keegi tuulutanud. Meister vaatab oma pintslit, silmitseb oma paletti, viskab pilgu suurele lõuendile ja ohkab. Ta näeb sellel tühjal pinnal elu, võimalusi, värve ja igavikku. Ta võiks olla kõiksuse looja - haarata pintsliga värvid ning kanda see kõik olevaks. Õlad vajuvad alla, ta viskab viimase pilgu veel lõuendile ja läheb peseb oma vahendid puhtaks. Kangas jääb valgeks.
.....

Kuidas keegi võib sellist valu endas kanda?

Loodan, et jutu järg tuleb selline, kus Meister tuleb maalist tagasi välja inimeste hulka ning loob sellise imelise pildi elust, võimalustest, värvidest ning igavikust, millest ta vaid oma südame sügavikes unistanud on.

[venezia]

Näriline

Näriline närib läbi
puidust rauast oma teed
Hambavaap tal eal ei väsi
lõualuul on kvaliteet

Suures närimiseihas
kõrvaltkaudu ta ei käi
Isegi kui tee on puhas
see tal mõtekas ei näi

Aga kui sul tremuleerib
veri keeb ja närvid pees
Siis on inimnärilise käsi
olnud sõrmepidi sees





Miks mõned inimesed kardavad kummitusi

Mõnega on siuke lugu
et ta pelgab kummitusi
Neil üks tore hirmulugu
esile toob ärevusi

Neile üldse see ei meeldi
et kui nemad magavad
nende kodus äkki keegi
kummitades toimetab

Veel ei salli nad et äkki
keegi nende voodi all
Pimeduses kössitab ning
piilub pilgul piidleval




Õudne ulg

Kajab üle toa ja ajab
kihevile kohu maja
Sööstab kõrvu pähe hinge
südamesse tekib pinge

Õhki tundub väreluses
justkui oleks valus suures
Tungib uksest-aknast läbi
võdisevad kuusekäbid

Ja niisamuti ühtäkki
nagu algas
lõppeb äkki

[Martichoras]

Meister seisab oma ateljees ja sügab pintsliga kõrvatagust. Tööruum, mis kunagi oli valguseküllane, avar ja nägus, on nüüdseks määrdunud kollakaks. Klaasid on tolmused ja põrandal vedeleb ebamäärase väärtusega kola. Meister orienteerub kõige selle pahna vahel üsnagi nobedalt ning segab kokku värve. Lõuend on tühi. Läbi määrdunud akende paistab terve ruum tumekollase ja hüljatuna. Mõned üksikud toataimed ja palmid lisavad veidi aktsenti. Ammu pole siin keegi tuulutanud. Meister vaatab oma pintslit, silmitseb oma paletti, viskab pilgu suurele lõuendile ja ohkab. Ta näeb sellel tühjal pinnal elu, võimalusi, värve ja igavikku. Ta võiks olla kõiksuse looja - haarata pintsliga värvid ning kanda see kõik olevaks. Õlad vajuvad alla, ta viskab viimase pilgu veel lõuendile ja läheb peseb oma vahendid puhtaks. Kangas jääb valgeks.
.....

Kuidas keegi võib sellist valu endas kanda?

Loodan, et jutu järg tuleb selline, kus Meister tuleb maalist tagasi välja inimeste hulka ning loob sellise imelise pildi elust, võimalustest, värvidest ning igavikust, millest ta vaid oma südame sügavikes unistanud on.

See on üks teine lugu, mida servapidi kirjutan. Pole küll Meistrit ega maalimist, küll aga muud põnevat.
Mõned jutustused peavadki olema inspiratsiooniks ning panema mõtlema.
Igaüks kannab nii palju kui jaksab.

[Minaelan]

Meister seisab oma ateljees ja sügab pintsliga kõrvatagust. Tööruum, mis kunagi oli valguseküllane, avar ja nägus, on nüüdseks määrdunud kollakaks. Klaasid on tolmused ja põrandal vedeleb ebamäärase väärtusega kola. Meister orienteerub kõige selle pahna vahel üsnagi nobedalt ning segab kokku värve. Lõuend on tühi. Läbi määrdunud akende paistab terve ruum tumekollase ja hüljatuna. Mõned üksikud toataimed ja palmid lisavad veidi aktsenti. Ammu pole siin keegi tuulutanud. Meister vaatab oma pintslit, silmitseb oma paletti, viskab pilgu suurele lõuendile ja ohkab. Ta näeb sellel tühjal pinnal elu, võimalusi, värve ja igavikku. Ta võiks olla kõiksuse looja - haarata pintsliga värvid ning kanda see kõik olevaks. Õlad vajuvad alla, ta viskab viimase pilgu veel lõuendile ja läheb peseb oma vahendid puhtaks. Kangas jääb valgeks.
.....

Kuidas keegi võib sellist valu endas kanda?

Loodan, et jutu järg tuleb selline, kus Meister tuleb maalist tagasi välja inimeste hulka ning loob sellise imelise pildi elust, võimalustest, värvidest ning igavikust, millest ta vaid oma südame sügavikes unistanud on.

See on üks teine lugu, mida servapidi kirjutan. Pole küll Meistrit ega maalimist, küll aga muud põnevat.
Mõned jutustused peavadki olema inspiratsiooniks ning panema mõtlema.
Igaüks kannab nii palju kui jaksab.

Usun, et inimese kandevõime suureneb iga kogemusega ja eluhetkega.

Aga, noh, ma olen ju kõigest idealist

[murmur]

Kraamisin hiljuti oma hotmail kirjakasti, vahel hea vanu kirju lugeda, viskasin pilgu ka saadetud kirjadesse ja mida ma näen - tohohh, hea meeletuletus, kohe selgitan - kunagi ammu, siis kui selles elus veel surma lähedalt ei olnud ma näinud, kirjutasin palju luuletusi, aga nüüd kaua aastaid enam mitte, see oleks nagu kuhugi kaduma läinud...
Siiski, midagi on vaepeal välja tulnud, kirja pandud sealsamas hotmail kastis, saadetud ja unustatud samas. Kopeerin selle siia siis koos tähtedega mida ma oma tänases elus ammu enam kirjutada ei saa - klaviatuur ei v6imalda

Ei kasutanud loitsu ega nõidust,
ei kaselehtedeltki küsinud ma nõu
kui tulin Sinu juurde kuulama Su õigust
ning ootusärevusest pulbitsemas põu.

Su kaunid silmad lummasid mu meeled,
Su puudutustest nahale jäi jälg.
Me tundsime kui pingul olid tundekeeled,
meil teineteise järgi oli nälg.

Me vahel paljud maa ja meremiilid
ning kokku kuigi tihti me ei saa.
Sind hoian südames nii hellalt just kui soovid
ning unistustes olematuks jääb me vahemaa.

Palun ära karda, et unustan Sind ma,
palun ära karda, et Sa pole küllalt hea.
Ma teeksin kõik, et usuksid Sa mind,
mu süda kuulub Sulle, ei muretsema pea.

Ma sulen silmad, näen Su lahkeid silmi,
tunnen Sinu õrna sooja lähedust...
kuid siis ärgates näen hommikusi Tartu vihmapilvi
ning mõistan hästi meie suhte (läbisaamise) tähendust.

31.07.11. 19:30

[Minaelan]

Kraamisin hiljuti oma hotmail kirjakasti, vahel hea vanu kirju lugeda, viskasin pilgu ka saadetud kirjadesse ja mida ma näen - tohohh, hea meeletuletus, kohe selgitan - kunagi ammu, siis kui selles elus veel surma lähedalt ei olnud ma näinud, kirjutasin palju luuletusi, aga nüüd kaua aastaid enam mitte, see oleks nagu kuhugi kaduma läinud...
Siiski, midagi on vaepeal välja tulnud, kirja pandud sealsamas hotmail kastis, saadetud ja unustatud samas. Kopeerin selle siia siis koos tähtedega mida ma oma tänases elus ammu enam kirjutada ei saa - klaviatuur ei v6imalda

Ei kasutanud loitsu ega nõidust,
ei kaselehtedeltki küsinud ma nõu
kui tulin Sinu juurde kuulama Su õigust
ning ootusärevusest pulbitsemas põu.

Su kaunid silmad lummasid mu meeled,
Su puudutustest nahale jäi jälg.
Me tundsime kui pingul olid tundekeeled,
meil teineteise järgi oli nälg.

Me vahel paljud maa ja meremiilid
ning kokku kuigi tihti me ei saa.
Sind hoian südames nii hellalt just kui soovid
ning unistustes olematuks jääb me vahemaa.

Palun ära karda, et unustan Sind ma,
palun ära karda, et Sa pole küllalt hea.
Ma teeksin kõik, et usuksid Sa mind,
mu süda kuulub Sulle, ei muretsema pea.

Ma sulen silmad, näen Su lahkeid silmi,
tunnen Sinu õrna sooja lähedust...
kuid siis ärgates näen hommikusi Tartu vihmapilvi
ning mõistan hästi meie suhte (läbisaamise) tähendust.

31.07.11. 19:30

Need värsiread olid väga head, kohe meeldiv oli lugeda ja helisesid hinges kaasa.
Jätka igal juhul.

Tunnen ära, kui on hea kirjutis või luule, noh, vähemalt minu jaoks.

[murmur]

Kulla kaasfoorumlane minaelan ei saa mitte jätkata kui "pole vaimu". See vaimuke läks ammu vist parematele jahimaadele, käis vaid korra läbi tol 6htul, nagu tuld toomas

[Minaelan]

Meister seisab oma ateljees ja sügab pintsliga kõrvatagust. Tööruum, mis kunagi oli valguseküllane, avar ja nägus, on nüüdseks määrdunud kollakaks. Klaasid on tolmused ja põrandal vedeleb ebamäärase väärtusega kola. Meister orienteerub kõige selle pahna vahel üsnagi nobedalt ning segab kokku värve. Lõuend on tühi. Läbi määrdunud akende paistab terve ruum tumekollase ja hüljatuna. Mõned üksikud toataimed ja palmid lisavad veidi aktsenti. Ammu pole siin keegi tuulutanud. Meister vaatab oma pintslit, silmitseb oma paletti, viskab pilgu suurele lõuendile ja ohkab. Ta näeb sellel tühjal pinnal elu, võimalusi, värve ja igavikku. Ta võiks olla kõiksuse looja - haarata pintsliga värvid ning kanda see kõik olevaks. Õlad vajuvad alla, ta viskab viimase pilgu veel lõuendile ja läheb peseb oma vahendid puhtaks. Kangas jääb valgeks.
.....

Kuidas keegi võib sellist valu endas kanda?

Loodan, et jutu järg tuleb selline, kus Meister tuleb maalist tagasi välja inimeste hulka ning loob sellise imelise pildi elust, võimalustest, värvidest ning igavikust, millest ta vaid oma südame sügavikes unistanud on.

See on üks teine lugu, mida servapidi kirjutan. Pole küll Meistrit ega maalimist, küll aga muud põnevat.
Mõned jutustused peavadki olema inspiratsiooniks ning panema mõtlema.
Igaüks kannab nii palju kui jaksab.

Jään ootama seda teist lugu. Siin foorumis, sest mujalt ei oska otsida.

[hulkuv hing]

Elavdame seda nurgakest veidi. Väike eksperiment minult:

Zombestonia. Viljasalve kindlus.

Sügisene inimtühi linn ei tundunud kuidagimoodi ohtlik. Nagu alati.
Petlik vaikus laotus sumedalt üle pimedate tänavate. Piki viljasalve betoonaeda sammuv
vahimees seisatas ühe raudvärava ees. Kuulatas ja hõikas pimedasse öösse. Kuulatas veel kord.
Tundus, et seekord keegi ei ärganud.... niisiis võis rahulikult edasi sammuda. Kuid vahimees
hoidis oma tajud erksana. Vähimgi tähelepanematus võis lõppeda millegi surmast sitemaga.
Liigselt riskida ei tasunud. Vahimees oli alles üleeile lõplikult tapnud oma kolleegi. Too oli peast segi minnes üle aia karanud ja varsti koos ebasurnutega tagasi tulnud. Olles ise samuti muutunud.... Vahimees vaatas kella. Kohe jõuab ta vahiposti vahetuspunkti, kus saab vahikorra üle anda ja minna veskisse sooja leiba sööma. Seekordne vaht oli möödunud ilma vahejuhtumiteta. Välja arvatud üks kirvehoop väravat logistanud eluka pihta. Kuid eelmise vahikorra meeskond pidi koos teiste Viljasalve inimestega raudteeharu värava juures üsnagi pikalt madistama. Zombikud olid proovinud end sealt sisse suruda. Lahing oli metsik. Kirved, vasarad ja igasugu muud asjakohased riistad olid higiste käte jõul hävitanud umbes paarsada elukat. Võigas mädahais lehvis sealtpoolt puhuva tuulega ja ärritas kindluse kaitsjate haistmismeelt ja mõned eelmise vahikorra ajal värava taga hammustada saanud mehed püüdsid valude käes karjudes asjatult sissepääsu nõuda. Vahimehel tuli meelde, et ta nagu märkas kahtlasi haavu ka mõnel neist, kes peale mäsu võidukalt naasta suutsid... kuid see võis vabalt olla ka nägemishallutsinatsioon.

Vedurijuhiabi Andrus löi kontorihoone magalas silmad lahti. Kell näitas südaööd. End üles ajanud ja hilbud selga tirinud, võttis Andrus kursi söökla poole. Teel ühest aknast möödudes heitis ta pilgu jaamas seisvale viljarongile. Peas hakkas ketrama meenutus sellest, kuidas ta selle rongi siia töi. See oli olnud kuradi karm tulek. Tallinnast anti talle käsk suurem viljalaar kiiresti Tartusse viia, mingi teate põhjal otsustades oli mingi jobust marodöör sealse viljasalve maha põletanud. Andrus oli sõdurite kaitse all vedurile karanud ja kuni Jõgevani kihutanud nii, et rööpad raksusid. Jõgeva vahepeatuse ajal pures keegi kusele läinud vedurijuhi otse rongi kõrval surnuks. Kaitsemeeskond jõudis pureja maha lasta alles peale teo toimumist. Seepeale varjus Andrus vedurisse ja pani 3000-hobujõulise USA diisli mürina saatel Tartu poole uhama. Teel jäi rongi alla palju kaltsakaid - nood tuigerdasid raudteel, nagu ei märkakski rongi. Riidenartsud, liharäbalad ja kondijupid pudenesid veduri laibaraua küljest rööbaste vahele, ammu maetud ja äsja tapetud ning taas ärganud luud prõksusid võikalt veduri rataste all, kolbad veeresid hüpeldes raudteetammilt alla. Mõni ebard suutis veduri küljes ribadeks kistuna veel mõnda aega sipelda enne, kui alla andis ja rataste alla kukkus. Kaasa tulnud kaitsemeeskond rappis liiga kauaks veduri külge tilpnema jäänud rüvedikke tääkide ja sapöörilabidatega. Mingil moel suutis üks ebard paar sõdurit vedurilt maha tirida. Tartus oli mäsu lahti. Laibaliku olemisega kaltsakad tapsid suvaliselt inimesi, kukkusid kihutava veduri ette ja sundisid inimesi oma majade auke barrikadeerima. Vaksali juhtimiskeskuses valitses segadus ning rong tuli jätta ühele jaama peateedest. Seda küll üritati Viljasalve betoonaedade taha tuua, kuid selle käigus pidi Viljasalve rahvas tõrjuma raudteeharu väravat rünnanud ebardeid. Rongi kaitsebande jäi üldse kadunuks ja mõne võitleja viskasid ebasurnud rongi alla. Kaks päeva hiljem võeti linnast elekter ning vaksali juhtimiskeskuse meeskond tuli samuti viljasalve evakueerida. Andrus juurdles võimaluse üle siit rongiga kaduda. Ilmselt võimatu. Ilma elektrita ei toiminud raudteel pöörangud. Pöörmete käsitsi ümber kangutamine oli ohtlik. Need kuradi ebasurnud koperdasid vaksalis ringi nagu näljased kiskjad. Ja Viljasalves varjunud inimeste relvavaru oli kasin. Kogu selle jama tipuks oli kindluse juhtkond veduri kütuse oma tagavaraks kuulutanud. Oli see veel alles või viimase kuu ajaga vedurist välja imetud, kes seda küll oskas öelda... ainult vilja oli siin külluses.

Kusagilt Karlova poolt kostis kellakõmin. Viljasalve torni tipus istuv valvur kuulatas. Kellaheli kordus. Valvur ei viivitanud. Kibekähku haaras ta vasara ja lajatas sellega mõned korrad samas kõrval rippuva raudteerelsi pihta. Igasugune melu viljasalves lakkas momentaanselt, maad võttis õudne vaikus. Ilmselt samamoodi toimiti hetkel ka Karlova õigeusklike kirikus, kus samamoodi oli varjend sisse seatud.... ja mujalgi üle linna, kus veel elavaid inimesi leidus. Sest kohe järgnesid igasugused kolksud, kellalöögid, pasunahüüded ja signaalrakettide paugud mitmel pool pimedas linnas. Nagu kalk sõnum, et Tartu pole veel päris langenud. Ja siis vaikus. Ei kõneldud, ei sosistatud. Inimese hääl võis pimedusest ligi meelitada jubedaid asju. Keegi ei tahtnud seda jama endale kaela saada. See oli surmast hullem - saatus saada ebardiks, kelle edasise käitumise määravad vaid nälg ja karjainstinkt. Ebardiks, kellel puudus hing. Rüvedikuks, kes suutis liikuda ja süüa isegi skeletiks lagunenud olekus. Vanakuradi järglaseks, kellele maitses vaid värske inimliha, millesse hammustusega süstiti toorest mürki järgmiste värdjate tekitamiseks. Ja kelles inimhääl kutsus esile vastupandamatu õgimisesoovi.

Karlova linnaosa õigeusu kiriku kõrval peatuse teinud ebardite mass ei lasknud end häirida otse pea kohal kajavast kirikukellade kõmast. Neid paelus vaid ehe inimhääl. Selles osas kirik vaikis nagu haud, milledest kirikupargis tuiav rüve rügement oli enamuses lähedalasuval Pauluse kalmistul ärganud.... Vaid mõttes lausutud palved hõljusid läbi katuse ja tornikuplite üles sombuse taeva poole, imikud suikusid vaikselt unerohu poolt tekitatud mullis. Ebardid hakkasid liikuma. Preestrirüüs kogu kamba tagumistes ridades heitis pilgu kirikule. Ähmased mälestused järasid tema surnud pead. Kuid ta kuuletus sisemisele sunnile ja järgnes ülejäänud ebasurnutele üles raudtee suunas. Kirikutornist piilus teda ööbinokli kõikeläbistav pilk. Piilur surus alla ohke. Ta mäletas seda preestrit, kes oli ebardite esimese rünnaku ajal läinud nende ette ristiga vehkima. Nood ei lasknud end ristist häirida, vaid võtsid preestri lahkesti enda sekka. Taevasõnumite kuulutajast sai koledate karjete saatel räbalaiks kistud tomp. Edasi tekkis tombust tuim põrguolend, kes võis külmalt tappa kirikus viibijad, kui teda vaid kirikusse sisse oleks lastud. Ta oleks mõnuga tapnud seal kõik, lastest vanuriteni.

Viljasalve sööklas vaikis korraga igasugune jutt. Sööjad ja kokad jäid ehmunud pilgul ust vahtima. Veidi hiljem täitsid ruumi jooksumüdin, karjed, surmakorinad, lendavate nõude kolin ja mädanenud ihudesse tungivate noahoopide lupsatused. Elavad vaatasid õudusega oma kaaslasi, kes olid tolle viljarongi saabumise ajal toimunud rünnakus hukkunud ja nüüd teistsugustena naasnud. Oli seal neidki, kes said vigastada paar vahikorda tagasi toimunud lahingus. Ja seal oli selle kuradi õnnetu viljarongi kaitsemeeskond, räbalduma hakkavad mädaplekilised sõdurivormid veel seljas. Ebardite tühjades silmakoobastes polnud kübetki valgust. Nad tulid ja tapsid. Nad kukkusid ja tõusid uuesti. Mõni üksik jäi lamama kehast eraldatud peaga. Kuid nende võit oli kiire. Nad tulid, tapsid ja õgisid. Nad libastusid surelikest voolanud vere loikudes, mida nad peale kukkumist isuga lakkusid. Viimased ellujäänud jõudsid veel vaid lõuatäie oksendada ja üritasid põgeneda. Vaba ukse juures jäädi tropis kinni, seal nad ebardite poolt õnneks võeti. Puhkeruumis kuuldi kära ja kiiresti langetati otsus asja uurida. Kamp koguti kokku ja mindi söökla suunas. Poolel teel ebardeid kohates tuli kõigil meelde, et nad ei võtnud oma relvi kaasa. See oli totaalne shokk. Enam ei olnud inimeste tsiviliseeritusest midagi alles. Põgenemine toimus täielikus paanikas. Sellest pildist üllatunud sisevalvurid ei jõudnud end koguda. Mõni suutis haarata relva, kümmekond ebardit langes hoopide all. Kuid nende kõrvale jäi maha paarkümmend värsket tompu. Oli vaid aja küsimus, millal need tombud teistsugustena ärkavad...

Väike salk otsis teed rongi suunas. Küll prooviti põigelda, küll pidid nad teelejäänud ebardeid hakkima. Ja kaotati mõned mehed, kellest pooled tuli tappa veel teist korda. Värdjate ülekaal tundus olevat tohutu. Aga nende vastas oli elavate inimeste kavalus. Rööbastele jäi vedelema mädanevaid kehasid ja paljaid poolikuid skelette. Hingeldav Andrus kummardus kiikama veduri paagi mõõdikut. Täispaagi näitu nähes tekkis tema näole muie. Ta kargas koos kambaga kiirelt kabiini, lülitas veduri süsteemid sisse ja käivitas mootori. Olukord kindluses näis olevat lootusetu. Ebardeid tuias ümber viljahoidla ja vaksali hoonete, kust kostis karjeid segatuna relvakolinaga. Lootuses veel elavaid leida pani Andrus veduri vile üürgama. Üks kord. Teine kord. Neljandal korral jooksis kusagilt välja väike punt inimesi ja suundus veduri poole. Andrus avas ukse. Veduri poole jooksjad rammisid läbi neile ette astunud ebasurnute pundist, kaotades kaks meest, ja siis olid nad turvaliselt raudhobuse kaitsvas kabiinis. Veel oodati, veel anti vilet. Kuid ainult ebardid kooserdasid ümber rongi. Lõpuks ei pidanud üks pääsenuist, mitmest kohast hammustada saanud laomees, vastu ja käratas: “kurat, mis sa siin tõrtsutad? Käik sisse ja laseme jeehat, kohe!” Vastu vaidlemata andis Andrus veduri mootorile pöördeid ja rong hakkas liikuma.. Ta püüdis mõttes meelde tuletada kõike, mida teadis Tartu vaksali pöörangutest. Kas saab mõne sirgeks sõita? Kas need, mida ei saa sirgu sõita, on vajalikus asendis? “Kurat, siinsamas teelt välja sõita oleks küll paha...”mõtles Andrus kuuldavalt, pannes teiste kabiinisolijate näod kahvatama. Ragin ja kolin rongi tagumise otsa poolt andsid märku halvimast. Andrus peatas rongi ja kiikas välja. “Äh, raisk”, vandus ta vihaga. “Tallinna poole ei saa, pöörangud on kinni!” Vastust ootamata võttis ta rongil hoo maha Ja siis langes tema pilk laomehele...Too oli enda olemust muutnud. Silmad olid muutunud tuimaks, elutuks. Nahk omandas sujuvalt kahvatu laibavärvi. Suu kõverdus ilast tilkuvaks irveks. Juba üritas ta Andruse kaela krabada. Keegi tagantpoolt blokeeris selle katse. Veduri kitsas kabiinis algas madin. Selja taga toimuvat ignoreerides ajas vedurijuhiabi rongi liikuma vastassuunas, Valga poole. Viljasalve poolt oli jaama teedele tulnud hulk ebardeid, kellest osa kiirust koguva rongi all oma eksistentsi lõpetasid. Seljatagant surmakarjeid kuuldes Andrus võpatas. Salamisi lootis ta, et jõuab... “Kui vaid ise ka teaks, kuhu”, rabas teda halb eelaimdus otsekui Thori välk. Riia tänava raudteeviaduktil sõitis vedur raginal ja rappudes rööbastelt maha. Andruse jaoks toimus see otsekui aegluubis. Näis kuluvat igavik enne, kui rong ragisedes peatus. “Nüüd on küll persses...” kostis kabiinis olnu eelviimase ellujäänu suust. Andrus tundis, kuidas meeleheide temas võimust võtab. Ta proovis ust lahti lüüa, aga see oli kinni kiilunud. Seljataga langes viimane terve võitleja.... ja siis haarati Andrusel kõrist. Ringi pöörates jõudis ta veel näha jubeda morda tuima ilmet, enne kui üle tema langes sünge, valust üle ujutatud pimedus... Kabiinis algas rõve kannibalistlik orgia. See lõpetati järsku, kui veduri uks pärani tõmmati ja „piduline” paari valanguga ära hakiti. Vedurile oli roninud salk inimesi, automaadid käes. Keegi aevastas ärritatuna vängest haisust. Kõik ebardid kahesaja meetri raadiuses pöördusid selle väikese kamba suunas. Aga ebarditele ei antud võimalust. Üle rööbaste ukerdasid võimsad armeeveokid, kust ümbrus kuulipritside tulega kaeti. Kiirelt naasid veduri vallutanud mehed heade uudistega - "kurat, see on ju vili!". Operatsioon kestis vaevalt veerand tundi. Sõjardid lahkusid vaksalist, jättes jaama teedele ribastatud tompusid, mida põrgutulest pääsenud ebardid rööbastevahelise killustiku sisse sodiks trampisid.

Veel veerand tunni järel vuhises leegiheitjate hävitav gaasileek viljasalve hoonete vahel. Ennast sisse seadnud sõjaväeüksus kammis süstemaatiliselt läbi nurgataguseid ja grillis mädakoldeid kõikjal, kus neid leidis. Kõrbeva mädaliha hais uhkas üle karastunud meeste, sundides neid väljutama hiljuti söödud sõdurisupi. Autodelt võeti maha liivakotid, mis valati oma maomahladega üle ning laoti Viljasalve kindluse sissepääsudesse. Mõned sahaga varustatud veomasinad lükkasid värdjatest jäänud laga kuhjadesse, et see siis koppadega üle betoonaia väljapoole tõsta. Hoonetest kostis laske, akendest kukkus ebasurnuid. Puhastuskomandode kannul tulid sanitaarsalgad, käes balloonid desinfitseeriva sodiga. Tunni ajaga oli territoorium puhastatud, Viljasalve kindlus taas äratatud. Viljahoidla tornis istuv radist saatis Tallinna poole teate: „Võit! Tulge nüüd appi!” Jõgevalt hakkas liikuma suur kolonn sadade masinatega...


Mingil perioodil suhtlesin tihedale Maniakkide Tänava nimelise autori ja tema ümber koondunud ulmehullude kambaga. Üsna ruttu selgus, et üks selle kamba põhieelistusi on sünge, verine zombivärk ja kuna ulmekirjutamise töötubades ikka ergutati mind enda juttudesse just seda tumedat kurjust lisama, siis proovisin. Kuid ütlen ausalt, steampunk jookseb mul miskipärast ladusamalt (õnnestus selle zanriga isegi Reaktorisse jõuda) ja mu enda lemmikzanr on fantasy.

[stepsel]

............. jaurates lõbusalt marrssis Ivan mööda kõnnumaad loodetuule jälgedes. Ta oli juba niimodi nädalaid rännanud. Ei saanud ta oma peast välja Imeilusat Vassilissat. Oli too talle ühel sügisesel hommikul ägates - toanurgast silma teinud ning oma noore rinna narritades välja võtnud. Kuid koos esimese päikesekiire rammimisega läbi tuhmunud aknaklaasi- ta ka kadus. Ei saanud sestpäevast alates Ivan enam südamerahu. Olgu mis on ja tulgu mis tuleb- ta leiab kindlasti ta üles ning siis tahab ta narrimise eest tüdruku häälenuppe karusel käel rutjada. Kellelegi sõna lausumata , lahkus ta ühel pimedal hommikul majast. Ta ei mäletanud enam isegi , miks ta sellesse majja oli sattnund. See ei olnudki nii tähtis enam.
Täna oli samm küll töntsib kui üleeile ,kuid soojus jalgades kasvas. Kasvas ka kõris. Eile oli seiklusrikas päev olnud. Kõnnumaa ainsama raagus puu otsast oli ta kätte saanud imeliku kaevurimoodi mehe. Ise nimetas end Röövelööbikuks. Kuradi tark mees. Kuna mehel oli ka korralik samakapunsu , siis arutati tükk aega ilmaelu ning saadi ka eriliselt naistest aru. Peale haugati samakale kakukest, kes kurat teab kust ise kohale oli veerenud. Palju tarkust saadi nii pudeli edenedes ilmamaast ka välja kougitud. Südaööl vennastuti kombkohaselt ning taoti üksteisel ninad veriseks. Juhtus nii ,et Röövelööbiku esihambad leidsid uue pesa puutoikas. Kuid see ei rikkunud küll kellegi tuju. Sõpru tasub leida ning tasub hoida.
Viisijuppi ümades jõudis Ivan ka rajakese moodi teekesele. Samm läks küll kohe reipamaks, kuid seiskus varsti sootuks. Tee hargnes kolmeks ning nõutus võttis maad. Tee servas oli miskit kivi maase kaevunud ning sellel miskit varesejalgu peale kantud. Nuputas Ivan , mis ta nuputas, välja ei nuputanud. Ei osanud ta märke lugeda ega old kellegilt ka küsida. Kakuke oli küll eile midagi teedest ja kivist patranud aga ei suutnud Ivan midagi meenutada. Rõhitsustest kibeda suuga , sülgas Ivan ning asus jälle teele. Oli ta ju oma nimevääriline ning end narrida ei lase ta kohe kindlasti. Ivan marssis tagasi tuldud teed. Ühtäkki tahtis ta tagasi sooja ahju peale. Tahtis ka uuesti Vassilissat näha. Niiviisi ilmas rännates ei kohta ta teda iialgi ehk. Kuid ta võib ju ise jälle tulla. Milleks vaeva näha. Ning vot siis narrib Ivan ise teda ning näitab buffaika nurga alt oma.....
Õigupoolest meenus nüüd äkki Ivanile ,miks ta sinna majja sattus. Ta oli ju hea palga eest läinud sulaseks -selliks vanainimestele. Palka aga ei olnud ta veel kordagi saanud. Memmeke ütles vahest, et ,,Oota-oota, kõik saad omal ajal,,.
Tee tagasi siugles kuidagi rutem ning oli juba tuttav. Soe ahi terendas Ivani meeltes nii kutsuvalt.
Tarekeses , mis lautsini maasse vajunud ja viltu , oldigi juba väga mures Ivani pärast. Kurvalt silmitses Baba-Jagaa järjekordset söeks unustatud seenepirukat. Ta ootas nii väga Ivani. Õunake veekausis oli lubanud talle rõõmu, kuid ei saa ju hallitanud õunavissi tänapäeval uskuda. Gaštšei jörises pensipäevajärgset seniilset lalinat kusagil toanurgas. Gaštšei ei olnud enam endine. Päevast kui lombardist ei saanud tagasi oma muna , milles nõel, oli ta ainult joonud. Baba-Jagaa aga armastas teda ikka veel ning mudis igal õhtul ta klõbisevaid varbaid ja ribisid. Hõredast ja jalutust majast puhus läbi kõle tuul. Vamm oli teinud oma töö. Ning sammalt ei olnud kah enam täiteks kusagilt noppida.

Ivan ei pidanud paljuks täna öö otsa kõndida. Homme on ta tagasi kodus ning seal on hea olla. Otsapidi olin ta jälle tagasi jõudnud tuttavale rannale. Saabuva öö varjudes silmas ta liikuvaid kujusid. Need olid karuott,hunt,rebane, jänes peast segane ning siil. Loomad teadsid vaistlikult ,et peavad otsima kõnnumaade tagant üles allesjäänud metsatukakese. Vaid mets suudab olla neile õigeks kohaks. Karu pidi aegajalt tõstma meeleolu valitsevas pessimismis ning tagant julgustama. Hundi virin oli juba kõik ära tüüdanud kuigi ka tema teadis , et mets on ainuvalik. Siil pomises rivi lõpus midagi serviti puudest. ,,....хоть раком стань.....,, -tigetses jänes ja virutas igaks juhuks hoopis rebasele vastu kõrvu.

Laine laine järel paiskub solgimeri vastu prügikallast ning olematuks lihvitud pärlid sopa all sahisevad õõnsal häälel. Ei toonud viimase tormi lained seekord rannale emakilpkonna munele. Enam mitte. Mitte keegi ei tea , kas kunagi veel näeb see rand sibavaid tillukesi kilbusid. Võibolla mõnes teises muinasjutus.
Ivan oleks hea meelega läitnud tungla , kuid ei olnud millest valmistada. Ega olnud ka tulesädet , millega süüdata. Nii ta marssis läbi pimeda öö ning kaldad kajasid olematuks põlenud kajakate varjudest.

---

Ullike istub allikal päevi ning ta meel on liiga kurb ja ärev, et käratsevate linnupoegade vadinat kuulata, tihub aina valusat nuttu. Vaatab aegajalt ikka abipaluvalt üles tammepuul istuva üksiku kaarna poole, asjata. Kaaren otsib igast päevast oma ilu ja räägib oma tasast juttu. Lõpuks võttis ullike julguse rindu ja suunas härdalt oma abipalve kaarnale: „Hea kaaren, sa lindudest targim, ütle mulle, miks vend enam venda ei tunne?“ Kaaren vaatas kaua vaikides päeva ilu ja siis poetas nokaotsast: „See, mis on jumalatele meelepärane, on ka inimestele.“ Ullikese silmad vajusid mõistmatusest pärani ja ta suutis vaevukuuldavalt oiata: „Mis see on?“ Kaaren vaatas kaua vaikides lahkuva päeva ilu ja poetas: „Ohvriand.“ Ullike polnud elus sellist sõna varem kuulnud. Murega pöördus ta allikarahva poole, ent asjata. Allikarahvas jäi tummaks, minevikuvarjud pitsitasid keha liikumatuks. Ullike pöördus viimses hädas allika juurde: „Allikas, su vesi on selge ja puhas, siin on mu süda suurt õnne tulvil, palun näita mulle ohvriandi.“ Ullike vaatas allikasse ja nägi oma peegelpilti. Sealsamas tõusis ta õnnelikult ja asus teele. Kõndis mitmeid päevi, enne kui kohtas meest ja sõnas talle õnnelikult: „Mina olen ohvriand, allikas teadis. Kaaren teadis, et ohvriand vennad lepitab.“ Mees silus kätega üle oma tolmunud huulte ja sõnas ullikesele: „Tule minuga. Kui näed vendi, lasku härdalt põlvini ja ütle neile seda, mida ütlesid minule.“ Nii sammusid mees ja ullike mööda teed, üks lähemale lepitusele, teine õnnelikult teadmata teda ootavale tapule. Allikarahvas saatis tummalt, õudusepisarad silmis puude ja põõsaste, kivide ja kändude taha peitununa ullikese viimset teekonda ---------iseenda altarile. (Sinis).

Vabandan kaasautori loome lõpulause lubamatu muutmise pärast.

[Sinis]

Sammub ullike rõõmsalt mehe kõrval. Tee kulgeb läbi kõnnumaa ja mehe tolmune suu on karmilt kinni surutud. Ullikese põues võtavad maad hirmusugemed. Ta ei oska neid enesele seletada, kõnnumaa ilutus toimib iseäralikult. Tulevad meelde allikarahva muigvelsui jutud vennakeste pidudest: seal olevat nähtud igasugust tralli ja pillerkaart, aga olevat ka koletut verevalamist. Ullikese ärevus otsib pelgupaika allikarahva juurest ja talle meenub stepsel, kes ühel ilusal hommikul istus teiselpool allikat, peas imelikud suured sarved. Korraga hakkas ta maas püherdama ja valust karjuma, püüdes sarvi ikka kuhugi suruda. Ullike kohkus ja pages tammepuu taha peitu hooga, mille peale kaaren puistas ullikese pähe pahameele sädemeid. Allikarahval oli stepslist kahju, pidas nõu ning otsustas siili kui kõige tasasema meelega allika elaniku saata maad kuulama vennakeste juurde. Siil naasis ja rääkis, et vennakesed pidasid pidu ja korrutasid üha naerdes, et stepsel on ikka loll ja ei tea, et talle on vaja mütsikest, aukudega. Veel nimetasid vennakesed mingit siillile halvamaigulist sõna, mis pidukäras kuuldus holluna. Siil ei poetanud sõnakestki allikarahvale, et ta kuuldud sõnaks pidas: hullumüts. Allikarahvas oli õnnelik, et hädale on abivahend olemas. Mütsi värvis ei suutnud allikarahvas kuidagi kokku leppida, sest ullike tahtis taevasinist ja pisikeste kellukatega, jänes oma toasusside punast, karu meekarva, rebane oma kasuka … Kaaren lõpuks liigutas nokka pahameelest, et ta mõtisklusi nii kärarikkalt segati ja poetas: „Seitse neid olgu ja vikerkaare värvides.“ Allikarahval olid käes toimekad päevad ja valmis ilusad aukudega mütsikesed said. Harakas passis mitu päeva piparkoogimajakese aknalaual, enne kui sai imetillukesed kellukad noka vahele. Stepsel oli kingituse üle ütlemata rahul, ta koledad ja valutavad sarved said peidetud mütsi alla. Ullike märkas, et mütsikeste värvid stepsli peas mõjuvad talle erinevalt: mõnda värvi kandes oli ta rahulik, teist rõõmus, kolmandat pahane, neljandaga koguni ropendas… Siis hakkas stepsel nendega zhongleerimist õppima. Esialgu lendasid mütsid rohkem maas ringi, nii et neid tuli allikavetes haneema toriseva noka abil alailma puhtaks solgutada. Ja siis ükskord ullike nägi, kuidas stepsli käte vahel moodustasid mütsid kauni vikerkaare. See pilt oli nii ilus, et tegi ullikese südame kõnnumaa kõledal rajal nüüdki rõõmsamaks ja leevendas murelikku meelt.

[stepsel]

Üks jutt , mis ei lühike- ei pikk. Mõnel võõras-mõnel õpetlik.
Sel imelisel maal , mil nimeks Para-Boreaal, me käinud kõik.

Juba tuttavas metsatukas ,kus elu ümber allika keerleb ning oma päevis alati rahus voolata võtab , kord segadus leidis endal õrre. Muidu rahulikus saginas kulgev metsarahvas , rutiinist välja ehmatati kummalisel viisil. Nimelt metsas endale koha leidnud must kana , kel punane tagumik, ühel päeval mõteisse vajus. Eks olnud need mõtted ammugi ta suures peas keerelnud. Metsas jääb puudu kõigest sellest , mis talus oli kindla korra järele ja turvaline. Miks ei võiks metsas samad reeglid kehtida ja igal loomal koht ja õrs määratud olla. Eks tasapisi kaagutas ta jo ammu kõigile seda kõrva aga keegi vedu ei taht võtta. Paljuski nägi ta süüd sel inimpärdikul-totul. Ei ole pärdiku koht siin tukas. Temast vabanema peab. Mõtlis kana mitu päeva ning mõtted ta üle paksu samblana kuhjusid. Ning tasapisi plaan see hää- hakkas konti kasvatama. Põdrale jootis salaja sisse musta kärbseseene lörri. Põder seepeale enam maast ei mütsist aru ei saanud. ,,Sina oled tamm, käitu nagu kord ette näeb,,- ütles kana talle. Põder tõusiski sitsi ja ajas koivad laiali. Tamm , mis tamm. Silm ka ei pilkunud. Stepslile orgunnis ta inglikursused linna. Seal vanad kana tuttavad juba aga ootasid pikkade varrukatega. Nii nüüd jäi veel ullike üle. Kana kuri plaan hakkas ilmet võtma. Kuna kõik linnud salamisi ikka ühte hoiavad, siis mängisid paljud talle kaasa. Vaid mõned kakud ,kes kõige rohkem näevad jäid vaikselt mängust välja oma puuõõntesse vaikides jälgima sündivat anarhiat. Kuid terve kari vareseid, harakaid ning pasknärakaid asusid oma rolli täitma. Kogu oma osavust mängu pannes, hakkasid nad ullikest metsas eksitama. Kuldsuud pasknärakad tegid eemalt kaebliku tiigrikutsu hädakisa , teades ullikese vesisest südamest. Nii tormaski ullike päästele, kuid lähemale jõudes häälele, see eest hoopis põgenes. Ning hämmingus ullikese pähe sadas igast küljest kive, käbisid ja kuivand pabulaid. ,,Sinna , ei sinna, ullike näe sinna, ei hoopis sinna,,-karjusaid nad puude otsas. Siis jälle kostus kusagilt hundikutsika hädakisa. Ullikese jalad vaevalt puudutasid maad kui ta aina kaugematele häältele järele tormas.
Kana oli rohkem kui rahul. Nüüd oli tema olukorra peremees. Plaan oli metsarahvas ullikese vastu ässitada , seks ajaks kui ullike kodumaile tagasi jõuab. Esimesena läks kana jänese manu. Teades jänese nõrku kohti ja puudusi oli teda lihtne käima tõmmata. Kuna jänese kodus oli kalendris alati märts kui lemmikkuu, siis oli ta väga kergesti süttiv. Ütles kana talle vaid paar võlusõna-,, Kuule ullikesel on KARSUMM,,. Rohkem pold jänesele vajagi. Peast kihutas välja viimnegi mõtlemisvõime. Karsumm. Jänes kihutas iga vastutulija jalust pikali ning tatti pritsides karjus näost kaame-,,KARSUMM,,. Paanika hakkas levima. Kanale oli selleks ajaks jõudnud pähe juba sapi ning pissi ohtlik kokteil. ,,Mina olen kärbeste jumal ning maa ja taeva valitseja,, -kaagutas ta põlvepikku kuuseladvast. ,,Ma olen selle metsa ainuvalitseja ,sest ma tean ja näen alati kõike kõige paremini,,.,,Mina olen siit kõrgustest teid ammu jälginud ning määran igale lojusele oheliku ja sulu ning molli,,- ei saanud ta enam oma Napoleonimütsina turritavat harja paigal hoitud. ,,Te kõik toote mulle iga päev kandikul kuhja kärbseid ning naelutate ullikese mu jalge ette,,-ei saanud ta enam pidama. Silmates eemalt närvilist karu hõikas ta talle -,,Kuule karu,kuis nii rahulik sa võid olla-ullike kavatseb su meeõlle kõik ise ära juua,,. ,,MIDA,,-röögatas karu ning tõmbas maast kolm kuuske välja-,,MInu õlle ja veel meega,,. Hullunud karu asus mööda metsa tormama ja kõiki mesilasepesi kolkima- ,,Ulline...äh-ähhh.....mesi---vaqrganägu...,,. Mesilased tõusid musta kurja pilvena taeva alla ning sellest hullusid ka kõik vapsikud. Nüüd silmas kana ka hunti . ,,Kuule hunt , ullike sööb salaja su rakevere viinereid külmikust,,. ,, Mida pekki,,- läks ka hunt peast soojaks. Ning ulgudes tormas tõusvasse hullumeelsusse. Karsumm. Kuradima KARSUMM. Ei saanud enam keegi millestki aru ning rünnati ja süüdistati üksteist. Vend venda ei tunnistanud. Õde kratsis õe silmi. Vaid kana oli ühtäkki õnnelik. Eemal kisast ja kärast asutas ta end munele. Hirmus terav ja kibe okas ta hinges ullikese vastu oli kuhugi südamest välja pudenenud. Ta teadis ,et kogu mets on vaid tema riik ning see riik kõrgub suurel kanamunal. Kuid sellest jäi talle väheks . Ta tahtis veel üht . Ta teadis hästi ,et kõik mida allikasse panna , paisub see tuhandekordseks ning naaseb alati panijale tagasi. Just muna pidi sealt sündima , mis kannaks kana enda väge ja säädusi. Nii ta sättis oma punase tagumiku uurakile -allika kohale. Vaikselt puuõõnest piiluva kassikaku silmad suurenesid kuklani, sest puhta allika pinnalt peegelduv suur kana tagumik ei olnud just tavapärane vaatepilt. Nähtu võttis temalt huikevõime ning ihule tekkisid sügelised. Kõik on läinud liiale. Kuid on hilja. Juba muna vulpsas kristall selgesse vette, kandes endas kurjanõela. Veel enne kui muna jõudis põhja vajuda, sirutus selle järele aga ullikese käsi. Ullike pani muna taskusse ning võttis kana kaenlasse. ,,Tundub , et kana tahab metsarahvale aru anda-või mis,,- ütles ullike vaikselt ja sammus suurima kisa-kära poole. Vaikselt järgnesid tall end kratsiv kakk ning kõik teised linnud,endal lollusttäis jõnglase näod peas. Ulllike ei tee vahet ning armastab ikkagi kõiki siin metsas ega ole isegi mitte solvunud koeruste peale. Nägi ullike , et ka temal tuleb selgitusi enda. Metsarahva verdtäis valgunud juhmid silmad nõudsid kohe selgitusi. Hunt hüppas ligi ning urises. ,,Kulla hunt, oled sa enne näinud ,et ma liha söön?,, Hundile meenus jah nüüd ,et ullike on taimetoitlane. Kohale müristas karu ja möirgas. ,, Karu hea, oled sa enne näinud , et ma alkoholi tarvitan?,, sõnas ullike. Karu vajus mõtlikult istuli ja rahunes. Siis tormas kohale kurjemast kurjem jänes tagakäpp rusikas. ,, Ma ju olen alati rääknid kõigile ,et karsummi ei ole. Karsumm on väljamõeldis,, muigas ullike. Ühtäkki selginesid kõigil silmad-pead ning rõõm võttis üle laane maad. Ehmunud kana püüdis kah kaasa kaagutada aga seepeale pöördusid kõikide tõsinevad silmad jälle temale. ,,Ma ju tahtsin head....,,-kogises kana. ,,Sa saad kõik , mis soovisid kanake,,-ütles rahulikult ullike. ,,Sa tead ju nagu me kõik , et kõik mida sa puhtasse allikasse viid või paned , naaseb mitme kordselt ka tagasi. Kui viskad sinna kivi , siis see naaseb tagasi veel kiirmini ning kasvab kordades. Kui viid sinna naeratuse asemel sajatuse, naaseb seegi omale tagasi omal õiglasel kujul. Kui mõni on rumal ja lollust tahab teha ning allikasse kusta...... seda teab ka kõige noorem linnuke ja herilane,,. ,,Võta siis soovitu vastu,,- kostis ullike. Eemalt tõusis tuul ning üle puu latvade hakkas lähenema täpike. Üsna ruttu sai täpikesest kapsatünn ning selles seletas silm Baba-Jagaad ning Gaštšeid -luuad tiibadena laiali. Ei olnud metsarahval nendega kana kitkuda ega kohkunud nende tulekust nad. Kuigi ammu polnud nad näinud neid. Ogisedes ja ragisedes ronisid nad tünnist välja ja tervitasid metsarahvast ja ullikest. Aeti törts ilmajuttu ning visati nalja. Ullike ulatas kana Baba-Jagaale , kes silmnähtavalt rõõmustas. ,,Oi tibuke lähme minu juurde talusse ,mul ilus ahi ja seenepiruka kõrvale leiame ehk miskit head nosimist,,-hindas nõid vargsi kana. ,,Hoia seekord paremini , ise tead palju sa seda kanaga jagada tahad,,- ulatas ullike nõelaga muna Gaštšeile. ,,Küll ma juba tean kuis õiglane on,,-kihistas Gaštšei salapäraselt. Lõbusalt lobisedes möödus aeg. Kana mossitas aga endiselt ja virises -,,Kuradi külm on . Kuule mutt paneme ajama juba -süüa tahaks,,. ,,Kohe -kohe tibukene,,. nõustus nõid ning nii asutasidki nad end minekule.
Metsas valitses sest saadik rõõmus sagin ja üksmeel. Kõigile jagus ruumi ning abikätest ei old kah puudu. Kaua meenutati toda päeva ja nalja oli palju. Totust pärdikut peeti aga omaks , sest mets ise hoidis teda ning ka ullike ei tõstnud kätt tema vastu.

[stepsel]

,,Karu ae, kuule karu. Räägi miskit tarka tähendusjuttu. Sulle ju meeldivad sügava mõttega lood,,.
,, Ära tüüta rebane-mul prägast pole isu,,.
,,Sa pole ammu juba midagi pajatanud,,.
,,Täna tuba külalisi täis-lapsed tahavad juba tuttu minna. Ei hakka ma nende kuuldes siin miskit.....,,.
,,Kuulge ,kes porgandihäält teeb,,.
,,Sa siil ole nüüd ise kuss, küll siis lapsed ka tuttu jäävad,,.
,,Kuule ott, hea ott. A sa räägi mulle sosinal,,.
,,Ei saa. Mul on jänes püksis,,.
,,Ahaa , ma ju ütlesin ,et häbened võõraid kõrvu,,.
,,Ohhh,,.
,,Hästi -ma siis parem laulan ise sulle luguloo,,.
https://vimeo.com/137681581

[stepsel]

,,Oi kurrjehh. Põgenege nüüd kuhu saate. Ohh õnnetust. Andke mulle püss,,. Sigin-sagin-ragin.
,,Mehed, mis siin toimub?,,- uratab pahane karu õled peas-,, Või minu und segama,,. Vihasel kougib ta kaelakarvadest siili ning viskab sellega varest. Rinnakarvadest rebib rästiku nuudina pihku.
,,HHHHHääähh, Baba-Jagaa tuleb. Tahab kindlasti meile kana tagasi sokutada. ,,
Karu silmitseb viidatud suunal ,tinaste pilvede taustal, lähenevat täppi. ,,Või nii. Ma teen neist mõlemast uued sussid prägast,,. ,, Ei või uskuda . Kuulusse , et Baba-Jagaal muudki hetkel teha. Kerro olla Kikiimaraga kaklema läinu , ja tahab tolles metsas võimu haarata,,- lendab kohale kassikakk ning jääb imestunult sagivaid metsaelanikke põrnitsema. Hunt kummardab unise siili kohale ning surub ta oma raudsesse pihku-,,Tulgu või elevant,,.
Mets vakatab ähvardavasse vaikusesse ning halba aimates piidleb metsapere vastutuulega lähenevat kogu taeva all.
,,Ei ole tema,,- elavneb ilves. Tõesti -tõesti. Tulija on neile võõras. Võidunud loperdava vaiba kukil on keegi päevitunud lõdisev nooruk. Vaib liugleb lagendikule ning tulija kummardab maani. Karu kummardab tulijale vastu.
,,Salam šaitaanirahvas,,- põristab uustulnuk ning tõmbab vaiba lõdisevatele õlgadele. ,,Ise oled salaam. Oli ka asja?,,- astub karu tema ette. ,,Oli-oli metsaline. Üks võlg on vaja rihtida,,. ,,Oleks mul siuksele võlgasid klaarida , küll teaks,,. ,,Eks võlglased ise tea. Mul jutt lühike,,- on tõmmu poisi kuraas veidi häälekam- ,, nädala pärast tuleb siia 1001 mägikitse. Kohelge neid kui oma parimaid külalisi. Mul on vaja neist lahti saada, sest nende mäe all on seebikivi aga seebikivi tahavad sõbrad pesukarud. Kuulukse ,et teil on suured võlad nende ees. Sai nii kokku lepitud partneritega. Saame sotid sirgeks ka teiega,,. ,, Kuule tead,,- võtab hunt hoogu, siili nina pihust paistmas. ,,Ahnii,,- tulija haarab oma hõlma alt mingi kuldse purgi, hõõrub seda vastu reit ning tõmbab sellelt plumpsuga punni pealt. Purgist hakkab kostuma sügistormina mürinat ning avatud august venib sinise ussina suitsu. Suitsu tuleb aina rohkem. Pea puude latvadeni on tõusmas ning lööb välku . Loomad tõmbuvad vaikselt kaugemale. Ka karu kahvatub ning hundi käsi langeb. Ühtäkki kaob suits purki vilinal tagasi ning sealt kostub härja mõirgena vihane jorin- ,, Kuhu p.....e oled sa mu tassinud Alladin. Ma sain praegu tiisikuse ning reuma. Eesliks muutugu su Jasmiin,,. Pruun uustulnuk kargab see peale juba liikuma hakanud vaibale, purk pihus ja hüüab lendu tõustes üle õla- ,,Jääärgmineeee , nääädal on nad siiiii....,,. Lendutõusnud vaip riivab varese nokka kuuse ladvas nii , et sellese takerdub kaamlivilla tort-,,Ptüi,,. ,,Pots,,- langeb lendulastud siil karu ette-,,Ai,,.
,,Mäger, kährik, rebane, jänes, ilves- minu ette-KOHE,,. kaabib karu tagakäpaga maast kadakaid ning silmad on tal veripunased- ,,te käisite jälle krokodilli juures pesukarudega pokkerit tagumas,,.
Langetaud päi venivad ,süüdlaslike silmi peites ,nimetatud karu ette -ninad samblani norus. ,, No me .... tahtsime nagu parem, kõigile, kaupa tegime ja....... rahanutsu ,et naabrimetsast viina tuua....... sa karu said ju ise kah vahtrasiirupit-mäletad?,,. ,,Ah sealt siis tõitegi, mulle ajasite mingit mulli,,- ei taltu karu. ,, Lastele küll meeldisid maisikrõpsud,, surub pasknärakas oma suureks sirgunud poega rinnale. ,, Hundile tõime punase lipsu ju kaa,,.
Ohkab karu raskelt ning loivab lagendiku servale kännule istuma- ,, Kui nii , siis me oleme aus rahvas ning peame nad ka vastu võtma. Krdi krt. Kari lambaid. Ja nüüd veel veel kitsed kah. Homme teeme pööripäeva koosoleku,,. ,, Oi karu. Kanaga juba ajasime metsavana vihale ning tegime valel ajal koosoleku,,- sügab mõtlikult põder sarve.,, Vat siis oli tuule pööripäev,,- vaatab karu põdrale otsa sellise näoga , et põdral hakkab kiire. ,, Aga see ehk ei olegi nii halb mõte . Ma võtaks mõned endale,,- hüppab ligi kits. ,,Sina kits hoia sõrad koos ,tead,,.-pistab karu unest kange rästiku pulgana kitse nina alla. ,, Homme on ....eem.... koerapööripäev ja punkt. Lähme siil ,,- pistab karu siili kaelakarvadesse ning hakkab koopa poole loivama. Seisatab ning rehmab veel-,, Kits - mäletad , mis juhtus naaritsa Naimaga?.... ja sina põder aja habe ära. Varakult. Homme siin samas......,,. .. . . ... .. .

---

Istub lagendiku servas kännutroonil karu ning silmitseb vaikides horisonti. Ühes käes on siil, teises rästik sauana ning ümber kaela võbisevad oravad keebina. Justkui hukkamisele viidavate nägudega seisavad tema ees rivis mäger, kährik, rebane, jänes ning ilves.
,, Varsti on nad kohal. Me võtame nad vastu nii nagu meil kombeks. Austusega. Ning me jagame nad kõik oma kodudesse võrdselt ja vennalikult. Vastu ei vaidle. Teie , kes te selle korraldasite, võtate igaüks 200 ning ülejäänud võtavad ...eem ..... noh ülejäänud,,- langeb karu pea rinnale ning ta hakkab norskama. ,, Kevadisel pööripäeval ajate mu üles ning annate aru,,- mõmiseb ta veel korraks ning jälle kostub norinat. Ei julge loomad karu enam üles ajada. Murelikult suunduvad loomad pesade poole. ,, Ma ikka võtaks küll neli tükki omale,,-hüüab kitse Katrin. ,, Panen kirja-neli emast kitse Katrinile,,- uriseb hunt tüdinult ja kaob. Kostub vaikset nutuitku hämarduvast metsast. Siit-sealt ning kaugemalt. Kevad on nii kaugel aga neid pole veel kohalgi. ,,Tea kas nad üldse rääkida oskavad või mis nad söövad? ,,- arutleb põdra Peeter, endal habe aetud. Ei jõudnudki ta küsida karult ,et misse habe kitsedesse puutub. ,,Uhuuuuuuu,,- kuulutab kassikakk öö saabunuks. ... .. . . .. . . . ... .

[stepsel]

,,Kaaaaaru-ääärka-kevadpöööööripäev,,. Õhus tilisevad langevate sulapiiskade ja lindude nokkadest pudenevate tatipiiskadest kevadeviisid. Ronib ogisedes koopast välja karu ning vajub istuma pimestava päikese valgusesse. Veel uimasena unest , nopib ta koopasuul norisevalt mutilt päikeseprillid ning paneb need ninale. Lagendik on täis pererahvast. Rõõmsalt elevil loomad on ootel ning vaatavad karu poole. Mõni tukub, mõni lausa kõssab. On tunda kerget pohmellihaisu. Silmitseb karu oma kallist rahvast- jänes, hunt, rebane, põder, vares....... kakud ja kullid ja mäger, eesel , ....... OOOOt mida? Eesel?. Ühtäkki meenub karule uduselt sügis. KITSED. ,,Hunt -räägi,,.
Hunt-,,A ole eriti miskit tarka rääkida,,.
Karu -,,Kus kitsed on?,,
Jänes-,,Heh, kõik on siin-peaaegu,,.
Karu ajab silmad punni ja tõuseb ringi vaatama. --Mõhh?,,.
Nüüd silmab ta kitse Katrini taga tõesti ühte nirakat habemikku. Arglikult astub too veidi ettepoole-,, No tere -tere, vana kere rai.....,,. Kitse Katrin surub kiirelt sõra oma kaaslase mokkadele. - ,,Ta veel lihvib meie metsa keelt,,.
Karu-,,Mida ütlesin ma sulle Katrin. Kuradi lita,.
Kits-,,Minu hea mees sai eelmsel suvel kaduma ja ma..... nuuks... mäletate ju ise . Läksid hundiga koos männikusse jaanimõdu lakkuma ning rohkem teda ei nähtudki.... ääääää,,.
Ja tõesti mäletavd seda kõik. Hunt ise küll kõige vähem , kuid kolmandal päeval peale kadumist, aitas ta isegi otsida. OLeks ju kohegi aidanud aga pilt ja käpp taastus alles peale rasket puhkust. Kurb-kurb. Ei leitud kitse kusagilt.
Karu-,,Ise võtad nüüd vastutuse ja kannad selle ka lõpuni. Kuda sa talle keele selgeks õpetasid?,,.
Kits- ,, Igal õhtul laulsin talle enne und parimaid metsa jutupalukesi. Nii ta õppis,,.
Karu-,,Selge aga veel tuhat kitse?,,.
Hunt-,, 999 ja mingi eesel ka näe see seal,.
Karu-,,Näen jah, see ka ka räägib või?,,.
Rebane-,,Taara tänatud, mitte sõnagi ning ongi parem,,.
Karu-,,Ja ikkagi.....,,.
Põder-,,Ühesõnaga tulid nad toona siia hanereas ja kohal nad olidki. Kolm ööd ja kolm päeva nad muud ei teinud kui ainult karjusid-,,Nämmänämm ja bääää,,. Neljandaks päevaks jõudis meile kuidagi kohale ,et nad tahavad süüa, neil on külm , siin on pime-kole ja vastik ning nad tahavad karunahast kasukaid. Aga selleks ajaks kui me sellest aru saime, oli enamus nelja tuule poole kadunud. Pikad jäljeread igas suunas, neid tagasi ei toonudki. Alles jäi pihutäis. Neist pooled läksid rabasse. Seal kõige rohelisem ninaesine. Nüüd on nad sinu ees.
Vahib karu ette ja taha-ei midagist. Ühtäkki märkab enda ees samblas mitut silmapaari . Üsna vagura näoga lamavad kitsed ning paistavad ise rahul olevat. Ei silmand neid karu kohe, sest nad olid üleni sammaldunud ja lehepudi ja okkaid täis.Mõnel isegi sinililled habemes.
Karu-,,Einoh need on küll päris oma looma nägu juba,,- karu tuju hakkab vaikselt paranema. -No aga need ongi siis kõik või? ,,.
Hunt-,,Eeeeih, mitte päris. Jõejääs on mõned veel ,,varuks. Kassikakk tegi siin mõnele juba teisel päeval kätega selgeks ,et kui pime on , tuleb nii palju heeringat süüa kuni ise hiilgama hakkavad,,.
Karu-,,Misasja, mida sa plärad. Meie jões ei ole heeringaid. A mene sa hunt ka sitale -tead. Eks sa ise majanda. ,,.
Karu-,, Miks siin viina järgi haiseb ,, tonksab ta ikka veel norisevat mutti jalaga.
Ilves-,,Nad ju vahetpidamata virisesid ,et kuradi külm on. Rögisesid ja tatistasid kõik teerajad libedaks. Nuh meil tuli hea mõte siin rahval. Tegime allesjäänud kitsedele selgeks ,et kui neilt saaks kitsejuustu , siis me saaks neile tuua külmarohtu. Saaks kõik sooja ja raviks tatitõbe kah. Eks nad pika hambaga jäid ka lõpuks nõusse. Mutt, kobras ja harakas käisid siis kaugest idametsast juustu vastu piiritust kauplemas. Juustu ja viina on nüüd kuhjaga. Eesel oli muidugi heaks abiks ja oli kõva kaasalööja.Rikkust jääb nüüd ülegi,,.
Kährik-,,Üle kohe kuhjaga. Me siin poistega mõtlesime, et kui nüüd jälle pesuka.....,,.
Karu-,, Vakka haisukott. Ma sulle teen ....pesu... Nüüd on nii ,et me räägime metsas läbi iga otsuse ning otsustame koos, mida vajab meie mets. ,,.
Rästik-,, Anna kui saad, võta kui puudu aga nii ,et kõigil hea. ,,.
Karu-,, Jänes tule võta siil ja süga mu selga natuke. Hunt mu sõber- too mullegi suts lauluõli. Koosolek on lõppenud ning me tähistame seda tänuga,,.kits mu õeke laula minulegi üht ilusat metsaviisikest me ilusamate sõnadega,,.
,,Ohh muidugi -no palun. Andke mulle kannel. KRIIMSILM,KARUOTT ja REEEBANE, JÄÄNES PEAST PUHTA SEEEEGANE....,,.

Kallis metsarahvas. Ära sina iial unusta oma ilusat keelt ning selles sisalduvat metsaväge. https://www.facebook.com/457041571097492...nref=story

[Sinis]

Lähevad kõnnumaal ullike ja mees, kuni jõuavad tohutu suure imelikult tumeda kandilise hoone juurde, millel puuduvad aknad. Hoonel on pea nähtamatu uks ja ullike ning mees astuvad sellest sisse. Vastu tulevad maskis – suurem osa neist on pigem hirmuäratavad - inimesed. Ullike viiakse pimestava valgusega kambrikesse. Esialgu ei taipa ullike, et see on ühtlasi ka kamber kõverpeeglitele. Ullike pannakse istuma kummalisele ebaloomuliku suurusega toolile ning köidetakse ta käsist ja jalust. Tantsuhoos maskis inimesed, keda ullike näeb kõverpeeglite kaudu mitmekordselt, käes imelikud kuma plinkivad asjad, suruvad möödudes oma imelikud asjad vastu ullikese keha, rebides sellest välja tükke. Ullike karjatab valust ja vakatab siis. Seinale on joonistunud ta enese kuju ja häälgi, mis nüüd kuuldub, on ta enese oma. Tummalt vaatab ja kuulab ullike oma tehtud tegemisi ja öeldud ütlemisi. Kõik see, mida ullike on hinges ise hinnanud oma loomuse närususeks, on nüüd ta ees ja paljukordselt. Ullike kaotab ahastades oma meeled.

Silmi avades leiab külmast lõdisev ullike end kõnnumaalt põlvitades, käed palveks kokku surutud, pihkude vahel ta enese kehast välja kistud veritsevad lihakämbud, külm vihm peseb ta veriseid räbaldunud riideid ja leevendab keha tuimi haavu. Hing karjub kogu jõuga valust. Ullikese nägemine ähmastub vihma- ja hingepisaraist; ullike tahab uskuda, et vihm nutab koos temaga. Siis tunneb ta, et keegi asetab ta õlule kasuka; karu pilgus on soe häbelikkus. Jalge ees on allikas, pilgus ajatu mõistvus ja nad asuvad kodu poole. Teel sõnab allikas, et see millega ullike kokku puutus, on üks osa inimese olemusest, see on ta kurjuse pale. Kurjust on alati peidetud maskide taha, uskudes, et niimoodi jääb ta kandja varjatuks. Inimene keelduvat nägemast kurjust eneses ja sellega ennast sidumast, lootes niimoodi jääda märkamatuks kurjuse tegeliku kandjana. Võib-olla tegevat inimene seda kartusest jumalate ees, võib-olla lootuses pääseda kõrvalseisjate hukkamõistust, võib-olla hirmust enese ees… Kurjusele häbenetakse oma nime andmast, ent hinges häbi kaduvat ja seda nägevat ikka inimeste (ühis)tegudest. Jumalatel polevat kombeks nõuda inimeselt midagi, mis neile endile käib üle jõu. Jumalad ei saavat aru inimese taolisest näitemängust, mis kestvat ajast aega. Näitemängu juurde on kuulunud ikka õiguse mõistmine teise inimese (võimaliku kurjuse) üle, kuigi jumalad on inimesele öelnud, et kohut mõista ei võivat nemadki.
Allikas silitab õrnalt ullikese põski ja ütleb, et las igaüks kannab hinges omaenese kurjust. Allikas pärib, et kas ullike mäletavat neid aegu, kui ta maailma pea üldse ei mõistnud, ent uskus siiski, et kogu ümbritsev on just selline nagu ta olema peab, ja kujutles maailma kauniks pärliks. Allikas lisas, et selleks on ta ka jäänud, ainult vaataja silmad moonutavat selle kas monstrumiks või peegeldavat pärli sära.

Tammepuu on oma lehtedest moodustanud ullikesele pehme aseme, jänes surub hädaldades oma punaseid susse ullikesele jalga, siil nõulub ullikese riideräbalaid tasakesi omaette pomisedes, karu koos mesilasperega joodab ullikesele tervendavat mesinestet, rebane jutustab kavalalt silmi vidutades metsa kolinud pärdikust ja ta vempudest, vaikiv kaaren pillab silmist lohutust, teispool allikat žongleerib stepsel meisterlikult oma vikerkaare-värvides mütsidega, allikas sädeleb hõbedaselt, päike sirutab soojalt oma kiiri laiali, õrn ööbik ullikese õlal alustab unelaulu. Korraga kukutab valge tuvi ullikese käte vahele kirja, millele on märgitud saajaks: ullike siinpool allikat ja saatjaks: ullike sealpool allikat. Ümbrikus on pilt, millel on oskamatu käega joonistatud suur kivi, mida ilustab roheline kriipsu-muru. Kivil vehib käega valge kriipsu-juku, pihus taevasinine õis.

[hulkuv hing]

Kui kõik ausalt ära rääkida, tuleb minna ajas tagasi nii paganama mõni tuhat aastat... Neisse ilusatesse aegadesse, mil aadel sõitis uhkete vimanadega ja vaesem rahvas ehitas endale sõidukeid igasugusest kättesaadavast prügist. Oli minugi laev kokku keevitatud kõigest, mida fantaasia suutis sellele külge mõtelda. Aus töö ei võimaldanud enamat... ja nii ma piraadiks hakata otsustasin.
Need olid sellised ilusad ajad, kus maailmas oli kaos. Rikkad tegid enda taevalossides oma seadusi ja vaeste ellu eriti ei sekkunud. Vaesed panid hullu ja sõdisid muudkui omavahel... sest usuti, et nõrkadel pole sellesinatses hullus maailmas kohta. Jah, tasemel kõrgtehnoloogilist ravi ja maagilist elupikendust said üldiselt rikkad. Vaestele jäi kohalike külatervendajate abi, mis võis vabalt mitte toimida. Juhtus ka erandlikke lugusid, kus Ülemad jagasid seda kõrgtehnoravi vaeste templites, mille nood olid rikaste ees lömitamiseks kokku klopsinud. Legendid räägivad siiani võluõuntest, millega aadellik rahvakild ennast püsivalt elus hoidis ja enda haiged, haavatud terveks tegi. Vahel jagas see rahvakild seda õnnistust lihtrahvale, selle saamiseks pidi lihtrahvas oma templites igasugu jaburaid ja vingeid rituaale läbi viima. Oh, olid ajad, olid majad, oli taevas sinine ja rohi roheline. Laevad seilasid õhus ja maal, mõõkade teras ristus laserikiirtega ja kui vaid võimalus avanes, nauditi elu nii, nagu homset ei olekski.
Noh, sai siis tegeldud igasuguse teemaga, salakaubaveost kuni luureni. Ühel luurekäigul jäin veidi hätta. Sattusin varitsusele, kes mu laeva mootorid üsna sodiks teha suutis. Mul õnnestus end siiski mingisse fjordi ära peita ja hakkasin mõtlema, mis edasi... Jama lugu, laeva lennuvõime oli tuksis, mööda vett ja maad aga ohtlik minna. Mõttes lootusetus tujus mõtlesin, "Houston, I have a big problem", palusin abi kust kuradima iganes, kasvõi põrgust endast... Hehe, ehmatus oli mõnus, kohe lendas mu laeva roolimaja uks lahti ja sisse vajus mingi härra. Ülikond, kaabu, punaselt hõõguvad silmad, kuradima jokkerinaeratus... Kingakuju imelik, nagu oleks kabjad all... Noh, istus see vend mul potsti diivanile maha ja küsis, et “jou kuule, sa saatsid teate, et sul on probleeme”. Ei hakanud ma tagasi ajama... Pikka juttu ei tehtud, öeldi, et mu laeva saab sealt kohe minema kärutada. Ainult tasu... Tasuks pidin enda õnnetu hinge andma. Mõtlesin. Ega valikut polnud. Inglite juures olin ma enda teada mustas listis, paradiisi poleks ma pääsenud. Nii et kui läks trumm, mingu pulgad kah.,.. leping sai tehtud, allkirjad antud, ja tüüp kutsus enda mansafti pardale. Tuli neid üksjagu. Kes asus rooli, kes läks masti otsa valvet pidama, kes võttis mu küna purjed ette. Kiirelt aeti see vanast vimanalogust tehtud peldik lendu, kusjuures veel ilma mootoriteta... neid ei vajata, öeldi, ei viitsita parandada kah., Kuigi ma veel lisaks enda hingele “kurat-teab-mida” pakkusin. Nähes all vaenlaste sõjagaleere ma irvitasin ja kusesin üle parda just siis, kui ühest sellisest üle lendasime. Vanasaatan vedas kriipsu kõrvuni, see nali talle meeldis. Mõnel mehel veel seepeale nägu peeretas peas nagu präänikumüüjal pühade aegu. Lendasime läbi sumeda öö, ropult pime õnneks polnud. Vahimees vahel hõikas, mida ta näeb. “Valged tuled vasakul!” Njaa, teadsin, seal oli üks härrasrahva kaubavahetuspunkt. Seal ma vahel osutasin oma künaga transateenust. “Punased tuled paremal!” Njah, kõrtside ja lõbumajade tuled. Elu nauditi nii, nagu homset poleks, aur oli vaja välja lasta ja homseks uut julgust hankida. Nii me lendasime, üle mägede, orgude, järvede ja mille iganes veel... kuni ühel hetkel... “MUST TULI OTSE EES!”, lõugas vahimees ebaolendiliku häälega. Vot nüüd ma ei teadnud, mis see on... polnud varem kuulnud... Pöördusin vanakuradi poole, too oli pardal köökus ja sügas silmi, ise halades, et “oh raisk, see on ju KIRIK, tõmmake kohe see neetud rool paremale või kuhu iganes!...” Jah, nüüd sai selgeks. Härrasrahva kultusetempel, kus vahel maagilist tervendust jagati. Seda siis mu töövõtja kartis nagu ei midagi muud. Kargasin rooli, sest kellestki polnud asja... keerutasin rooliratta vurrina käima, vajutasin elu eest purjede allalaskmise hoobasid nii, et need raksusid... ei midagi. Kütsime kolinaga templiukse lukuagust sisse nagu kratid kuuvalgel ööl. Kostis roppu vandumist, oksendamise helisid, kellelgi vist lausa löi põhja alt. Mis iganes, välja pidime siit saama. Mootorid suutsid veel õnneks veidi vedada, niisis löin need käima... laev leekis piki vahekäiku otse altari kursil, tulejutt taga. Küünlad olid kustunud, seda mainisin vanakuradile. Too tundus hästi veidi rahunevat... “Uuh, pole vähemalt ingleid kohal...” Mootorid täie tulega vedama, nii palju, kui andis suruda... Noh, vist pääseme... Ei, mitte veel, enne pidime altaril pooled küünlad pikali sõitma, seepeale ma roolis naersin nagu hobune sellal, kui põrgumeeskond mind lollaka näoga vahtis. Ega miskit, kurss ukse poole tagasi, lukuauk sihikule... Muidugi polnud ma nii osav, kui põrguvürsti vennad. Eksisin veidi gabariitidega, sõitsin laeva mastid poolest saati maha. Suva, välja me sealt saime... seepeale meeskond kõigepealt tiris viinad lagedale, iga nägu keeras liitri kinni enne, kui neil hingamine rahunes ja jume tagasi tuli. Mida ma aga ei teadnud, oli asjaolu, et templis oli alarm... signaal saadeti sinna, kuhu vaja. Vaevalt kilumeetri kaugusel templist käis laevast valge tornaado üle, kõik need saatanased läksid nagu tolm tuules. Koos mu laeva ülejäänud mastijuppidega, kahjuks. Veel hetk hiljem oli mu laev härrasrahvaga mestis olevaid ingleid täis ja mul kästi kurss paradiisi poole võtta... Mul tahtis püksi tulla, see oli midagi, mida tavarahvas kartis rohkem, kui kuradit. Sealsamas tehti otsus, mind võtavad vastu karmanõukogu inglid ise. Nii läks. Tuli välja, et saatanate toomine templisse oli ikka üsna ränk kuritegu. Hüvasti, seiklused... tolle elu lõpuni veetsin igatahes paradiisis ja pidin alluma totaalsele käitumiskontrollile. Õnneks kõik seal polnud halb. Sai hästi süüa, sai pilli mängida, sai vimanaga lennata. Kuid mõtelgem, kas teile meeldiks, kui keegi käiks teil järel ja jälgiks teid... isegi peldikus istudes... vot see oli neil üks ingellikult sadistlik karistusmeetod. Teine karistus oli tsölibaat... Sel ajal hakkasin hindama nende kommet igal pool ja igal võimalusel ligi astuda, pead paitada ja kallistada. Üldse selline chill ja samas karm koht see paradiis... Ja peale surma sain veel teada, et järgmises elus olen ahv dzunglis... Jah, olin seda kah. Kuid sellest võibolla pajataks mõnes järgmises loos...

[stepsel]

Jänes- ,,Ott ,hea ott-õhtu pikk veel ees-vesta miskit põnevat,,.
Karu- ,,Sa oled isegi põnev , mis ma ikka veel juttu pean puhkuma,,.
Hunt- ,,Räägi siis vähemalt mõni lorilugu, muidu jänes hakkab virisema,,.
Karu- ,,Täna on puuhingaja öö ning lorijuttudel ei ole kohta,,.
Jänes- ,,Ooooooot-t-t,,.
Karu- ,,Hea küll lontkõrv, räägin mõistu siis ehk. Jänes , kes see on- ta on hallikas, tal on neli jalga ja saba. Ta on osav ja graatsiline ning kui tahab ,siis Voitkana märkamatu. Ta on kiire kui tuul. Ta võib oma vapruses vastu astuda ka raudkullile. Ta on tõeline armatseja . Isegi ütleks -kepimees. Mõnikord ta neelab terve härja alla ning võib siis ka karule turja karata. Südames on ta hea, nii hea.?,,.
Jänes- ,, Teadagi kes-hunt ju,,.
Karu- ,, Loll oled jänes ja oled mulle kallis. See on JÄNES. Aga kui sa mulle märtsis jälle kratti kargad , teen sulle mägra kannikad ja panda molu,,.
Hunt- ,, Ajasid mul kah pea sõlme karu. Heh sind ja teid,,.
Jänes- ,, Seee oli kõige ilusam jutt. Äkki saaks veel mõistujuttu,,.
Karu- ,, Kes see on - ta võib olla talvena valge ja ööna must, kuid kõik mäletavad teda hallina. Ta ei ole hea ega kuri-ta lihtsalt on. Ta on rohkem romantiline ja melanhoolne kui ükskõik teine siin metsas. Teda kadestavad isegi kägu ja ööbik. Ta on hulljulge ja kõige ettevaatlikum kõikide seas. Kui ta jookseb uhkes üksinduses üle mäe-on ta kari suur ning vasakul jookseb hea ja paremal kuri. ?,,.
Jänes- ,, Jääällllle jääääänes. Seee on jääänes,,.
Karu- ,, Loll oled sa jänes ikka küll ja nii nunnu. Vale vastus,,.
Hunt - ,, Üle mäe üksinda ja kari suur.......,,.
Karu - ,, See on ju hunt,,.
Jänes- ,, Uou -uou-mida? Hunt ja hea? ,,.
Karu- ,, Mis ühele halb ,see teisele hea. Kui hea armastab oma külvatud seemet sama palju kui kuri -kas siis on keegi rohkem või vähem -hea või kuri. Hea ei oleks maale sündinudki kui kuri seda ei vajaks. Kumbki ei saa olemas olla kummagita. Metsas on kõik tasakaalus. Ning ka minu söövad ussikesed. Ning ussikesi söövad linnud. Mina armastan kõiki. Mets aga ka seda , mis meilegi kahe silma vahele nüüd jäi.,,.
Hunt - ,,Üle mäe räägid -sa....,,.
Karu - ,,Mets on ühine kodu ja kõik on üks pere. Keegi ei ole siin kunagi üksi. Pealegi hunt kodu ümbert ei murra,,.
Hunt- ,, Pidid sa seda nüüd jänese kuuldes ütlema,,.
Jänes- ,, Uhh. Peakolu tahab tuulutamist saada . Ma korra nüüd.....,,.
Hunt - ,,Tule ruttu tagasi . Ma tahan pärast karuga kassikangast kududa ja mul läheb selleks sind vaja,,.
Kriiks-kolks.
Hunt- ,, Kuule kui sa jälle turule lähed , too üks kepikumm,,.
Karu - ,, Sooohhh. Hunt- miskit külge korjand või?,,.
Hunt- ,, Eih. See on jänesele. Iga õhtu hiilib see töllmokk ,, pead tuulutama,,. Ise käib see kähkukakunn aga hoopis rähni Riinal külas ja enne hommikut nägu ei näita. Mul on aga kulliuni ja puhata üldse öösi nii ei saa.,,.
Karu- ,, Kepikumm ütled sa ..... panin kirja,,.
Tokk-tokk-tokk-tokk-toooooo.

[stepsel]

,,Emaaa, eeemaa,,- hüüab ullike tihedas udus metsaüksinduses. Teravate nõeltena tungib külm udu läbi naha kontideni. Ärev ja kurb on ullike ning vajab nõu just nüüd. On mure temas kasvanud kaua, kuid lohutust ei leia ega leia. Justkui hullununa on asunud inimesed hävitama oma kodu ja armu ei tunta ka oma pere vastu. Inimeste silmis leegitseb viha ja hirm ning justkui oma sisehääle summutamiseks ,püüavad nad hävitada kõike , mis neile seda etteheitena meeldetuletada püüavad. Vere ja tule oiged nende enda kõridest hirmutavad neid endid veelgi rohkem.
,,Ema , miks sa ei vasta nüüd kui sind on vaja üle kõige?,,- ullike on kaotamas lootust ning hüüded sumbuvad märgades okstes vaikiva sambla rahusse. Vaid part prääksub üle vääramatu vaikuse iga kord kui hüüe sureb tõusmata lendu. ,,Prääks-prääks,,. Sammub ullike lähemale jõele, sest eks ole pardis samuti metsajutt. Kaldale jõudnuna jääb silmitsema vines laiuavad jõepeeglit-,, Oh ema,,. Siledat vett mööda läheneb talle part, justkui olekski ta ullikest oodandud. ,,Ema on sinuga alati,,- ütleb ta, puurides ainiti ullikese kössitavat kuju. ,,Ei saa sina mind lohutada ega leia ma oma päeva vastust,,- surub ullike oma sõrmed jõepinda ning külm poeb aeglaselt ta verre. ,,Ma ju vastasin sulle,,- uurib kaastundlikult part segaduses ullikest. ,, Sa vaid naerad mu üle. Öeldakse ju ,et pardid on kui Toonela muti pojad oma parastava naeruga,,- tusatseb ullike juba valjemalt. ,, Ma olen ju kaja. Mina olengi ema kaja. Kui mets nutab , siis mina olen ju vetepeegli valvur ning peegeldan ta muret. Peeglis on aga kõik nagu sa tead, vastupidi. Kunagi ammu-ammu kui maad vete vahel ei olnudki veel, sukeldusid kogu ilma linnud vetevoogudesse ning kivi kivikese haaval tõid põhjast selle , millel sa pragu seisad. Kivikesi ühte kohta heites , kerkis lõpuks vetevoogudesse kuiv maa. Meie pardid mõtlesime end teistest paremaks ning sukeldusie vaid selleks ,et süüa leida. Lõpuks kui maa sündinud oli , sättisime end kõige kõrgema mäe tippu ja kuulutasime end maavalitsejaks. See aga ajas Tooni endast niivõrd välja ,et ta kurjas meid kõiki igaveseks vete peale. Iga suutäis peab meile tulema vaid vetest ning maa peale astudes peavad nõrkema me jalad. Meist said vetepeegli igavesed valvurid. Mina olengi kaja sulle, sest minu kurvast naerust sa iial ei kuule kaja maa poolt ega metsa poolt,,- jutustas part ning jäi pead ulllikese käele asetades vakka.,, Kuid mida saan mina teha, et maad ja metsa emale hoida nii nagu ta enne on olnud?,, silitab ullike pardi pead. ,, Sa ei saagi. Maa vajab puhkust ning mets vajab vaikust. Inimesed on ise teinud valiku ning oma juuri hävitades põletavad nad koos metsaga end tuhaks. Ühel päeval aga sünnib sest ehk ka uus mets. Inimesed on kaotanud valguse ning unustanud , mis on ema tõeline armastus. Inimesed püüavad meeleheitlikult korjata iga valguse killukest ning neid enda sisse kuis vangikongi heites, usuvad endid olevat armastuse tõelised valdajad. Vaid ndale ja enda sisse suletud armastus aga põletab neisse auke ning sealt voolab välja viimnegi valgus. Armastust ei saa kullana korjata ning teiste eest peitu panna. Nad on hulluses minetanud mälu ning ei tea enam ,et armastus on alati ühine ja isetu. Mitte korjama ei pea teda ,vaid külvama. Nii nad külvavad nüüd , seda mida usuvad olema valgus , kuid see ei ole seda mitte . Ning see põletab maasse ja metsa auke ning kohtuvad tuli ja vesi , seal kus nad eraldi on alati olnud. Nii nagu meie pardid, on ka nemad oma isekuses ahned ja albid olnud. Ning nii on nad end määranud leidma armastust sealt , kuhu nad ise kivikestki pannud ei ole. Vihast ja valus ning külvatud hirmust peavad nad nüüd oma lastele pesa looma. Ka maaema ei saa , seda muuta. Ta saab vaid jälgida kaastundes , kuis inimene veele tuld tehes ning tulele vett kandes leiab uuesti armastuse,,- tõstab part pea käelt ning ulatab siis tiiva alt ullikesele vile. Kummaline on vile ning arusaamtu ta päritolu. Justkui ebakivi klaasina heliseva nööri külge kinnitudes ei meenuta see ullikesele varemnähtut. ,, Sul on alati kõrval- su sõber ning see vile kutsub ta siia igal ajal. Su kõrval alati on su ema. Me oleme alati su kõrval. Ära unusta- ka kõige mustema pilve tagant tõuseb kunagi päike. Ka kõige hirmsama kurja -sünge põhjatus, avab lõpuks tee enda taha, kus valgus on alati olnud. Usalda. Sa ei pea midagi päästma. See ongi juba päästmine ise,,- eemaldub part uuesti vaikusesse. ,,Mu sõber hea, head teed. Garmr sina oled mind alati mõistnud ning mina sindki ,kordagi selles kahtlemata,,- sosistab ullike ning ulatab huultele kingitud vile.

[stepsel]

Ull- ,, Sina kana? Siin? Kuidas sa..... Miks sa jälle allikal koogutad?,,
Kana- ,, Aaaa sina vaenlane- külalollike. Ei ole rõõm sind näha. Mida teen-mida teen? Tulin õiglust jalule seadma.,,
Ull- ,,MIks sa arvad ,et allikas sulle õiglust juurde andma peaks?,,
Kana- ,,Sina tohman oledki mu elu ära rikkunud. Sina muudkui räägid et oled allikas ja karistad siin kõiki. Noh? Kuhu mu supermuna siis jäi-targutaja ,,.
Ull - ,, Ma ei ole kunagi öelnud , et ma olen allikas. Mina armastan allikat ja saan temalt väge. Allikas armastab mind ja jutustab lugusid,,.
Kana -,, Mis sa siis targutad ,et sihi hoolega jah ,et ikka tolale otsa ette satuks kivi, mitte mujale. Mida sa üldse siis õiendad. Kus muna on?,,
Ull - ,, Ma ainult hoiatasin ,et sa mind kividega pildudes allikat ei tabaks. Allikas saadab kivi muidu mitmekordselt tagasi. Ega mina seda tee ja kivi heida. Muna on sul käes ja väga õiglaselt pealegi.,,
Kana - ,,Ah missa plärad. Kus ta on ,kui pole ju.,,
Ull - ,, Mida allikasse puistasid ,seda ka said. Sinu muna on sinu ümber ,sest ta on suur. Kõik , mis sind ümbritseb on sinu supermaailm. See ongi sinu muna. Viha ja hirmu külvasid sa munale kaasa- võta vastu siis õiglaselt needki ja mitmekordselt. See oli ju sinu enda soov,,.
Kana - ,,Vale puha . Keegi mu ümber ei karda ega austa mind. Vastik valetaja. Hoopis naeravad mu üle ja togivad jalaga valusalt. Ei tea kuhu pakku minna.,,
Ull- ,,Kõik on õiglane. Sa saadki ise endale külvatu tagasi. Kardad kordi rohkem ja leiad vaenu hulgana. Ega siis teised ei pea sinu soovitut omale võtma,,.
Kana - ,, Kurat hirmus on ju. Mille eest? Ma ei ole ju paha.,,
Ull - ,,Nagu ise soovisid. Allikas on alati õiglane.,,
Kana - ,,Mida ma pean nüüd siis tegema?,,.
Ull - ,,Elama ja vastutama. Kui on hirmus-võid otsida üle ilma lohutust. Kui sind rünnatakse-võid leida tröösti endasugustelt. Keegi ei pea sinu eest vastutust endale võtma ja kurvad ning vihased olema. Sa võid kuulata turgutavat morbiidrokki. Võid veel rohkem jooma hakata. Lõpuks oled end taimena tundetuks joonud ning miski ei ohusta sind enam. Sul on linnas ju head tuttavad pikavarruka mehed. Võid neiltki abi otsida. Küll nad su baklazaaniks oskavad teha ja siis on sul su ilmast üldse ükspuha. ,,
Kana - ,, Sina ja su allikas olete kurja alllikas ja kurjateener. Ma vihkan teid. Ei ole teil isegi kaastunnet mu vastu. Räägite armastusest aga ise olete nii õelad,,.
Ull - ,, Kui sulle tundus ,et allika kohale kummardudes irvitab sulle vastu kuri deemon , siis allikas on alati õiglane ja peegeldab vastu sind ennast. Tegelikku sinu nägu, mitte poosides maski. Mida oled , seda näed. ,,
Kana - ,, Kuid ,kas siis üldse......,,.
Ull - ,,Sa võid leida ka kunagi endas armastuse ning tulla allikale. Ega siis allikas sind ei vihka. Ta ei tee isegi etteheiteid,,.
Kana - ,, Ahh, ära plära.,,

[hulkuv hing]

Viskan vahelduseks siia ühe oma aurupungikatsetuse aastast 2012, see jõudis ka Reaktori-nimelisse veebiajakirja.

Astraalkaravan

Jahe sügisene tuul keerutas puulehti läbi maastiku kulgevate rööpapaaride vahel. Pilvisest taevast tuli udupeenikest vihma. Semafor raudteega ristuva metsasihi kohal tilpnes allapoole nagu muldvana täku teadagi mis.
Üksik nõia ametivormis naisterahvas astus raudtee lähedal metsasihile, kus isegi rohi ei kasvanud. Paljas, kõrbelaadne maapind mõjus veidralt. Nõiatar vaatas ettevaatlikult vasakule, seiras pilguga sihil vedelevaid roostes terasekänkraid ja ületas sihi paraja sörgiga. Üks oks sihi servas seisval räsitud puul õõtsus, kui vares korraks sellele jalgu puhkama laskus.
Paul andis veduri masinale auru ja keeras katlasse sütt lohistavale stokkerile pöördeid juurde. Puhkides hakkas vedur hoogu võtma, rattad hooti märgadel relssidel tühjalt käimas. Tagantpoolt, vagunite suunast kostis vihaseid hõikeid reisijatelt, kellel see jõnksutamine südame pahaks ajas. Juhiabi Ants lükkas rööbaste liivatamiseks liivakraani lahti ja veduri minek muutus sujuvaks. Jaama semafor rippus sündsalt allapoole ja nüüd oli vaja saavutada võimalikult suur kiirus. Ferdinand oli iidvana söeküttega kaarik, millel vahepealsete remontidega oli kiirust tõstetud ja vahemaad oli just nii palju, et forssaazi abiga suudeti ohtlik teelõik läbida peaaegu täiskiirusel. Paul andis lühikese korralduse: „Ants, seira semafore!“ Ants teadis, et ta peab hoiatuse andma kohe, kui teel mõni semafor püsti hüppab. Siis pidi vedurijuht langetama välkkiire otsuse – kas pidurid peale, või täie vaardiga edasi. Ilmselt tuli edasi sõita, sest raudteekompanii oli suutnud sellele liinile meelitada hulga hullumeelseid, kelle meelest pidurdamine oli nõrkuse tunnus. Kui ikka viis vagunitäit segaseid oma protestid esitas, kargas kompanii oma patustanud vedurimehele kõvasti kraesse.
Kõrvalteel kihutas kolinal vastu teine rong. See nägi välja, nagu oleks seda suure haamriga taotud. Kaks reisivagunit veduri taga olid mõlkis nagu konservikarbid, klaasideta akendest vaatasid välja näod, nii ehmunud, kui ka erutusest õnnelikud. Lühikesi vilesid andes möödus see vuhinal ja läbis Pauli seljataha jäänud jaama ilma kiirust vähendamata. Ferdinandi kiirus oli juba kenasti saja ligi, rong õõtsus tee ebatasasustel ja Ants juhikabiini vastasküljel vaatas pingsalt välja. „Häire!“, kargas Antsu suust ootamatu hüüd. Vedurijuht oli selleks valmis. Ta vaagis mõttes olukorda. Metsasihini oli veel kilomeeter. Semaforid kargasid püsti, tähistades ohu tekkimist. Olukorda piisavalt tundes otsustas Paul: „jääb täiskäik.“ Ja siis, silmanud tee kõrval üht värsket, veremärga rauapundart ning verest ligedaid relsse, lisas: „Ants, pane liiva!“ Kõnetatu avas taas taas veduri liivakraanid. Rong jõudis vuhinal metsasihini. Vasakule vaatava vedurijuhi suust pääses valla roppus. Taas kord oli olukord muutunud halvemaks.. Oht oli lähemal, kui seni. Tagantpoolt kostis ehmunud ja erutatud hüüdeid.
Kaugelt metsasihi otsast valla pääsenud must tornaado liikus kiiresti. Üksik nõiatar sihi serval üritas teha järjekordset tulutut loitsu ja jooksis siis metsa. Rong oli ohtliku lõigu peaaegu läbinud, kui pööris karmi, tumeda mürinaga kohale jõudis, kandes endaga kaasas hunnikut liiva, metsarisu ja varasemaist õnnetustest jäänud rauakola. Viimased vagunid rebiti üles, need kadusid musta pöörisesse. Paul tajus rongi läbivat nõksatust. Ants teatas: „Kaks käru läksid!“ Kostis karjeid, õõvastavat kolinat ja paar pauku, kui pöörisesse kistud vagunid koletu jõuga vastu maad prantsatasid, üks metsas, teine otse hullunult kihutava rongi taga. „Hoia kinni“, tuli kohe käsk juhi poolt, kes mingit hooba tõmbas just hetkel, mil üks kokkukägardatud reisivagun rongi peaaegu riivates raudteetammile kukkus. Rongi rattad jäid hoobilt seisma, kostis võimas krigin ja sädemeid lennutades peatus rong pool kilomeetrit peale sihti.
Vedurist väljunud, astusid mehed rongi tagumise otsa suunas. Tõesti, kaks tagumist vagunit olid läinud, ülejäänud kolm olid rööbastelt maha karanud ja betoonliipritele värskeid kriime jätnud. Minema lennanud vagunid vedelesid risuks pekstuna, üks kuuskede vahel, teine rongi taga raudteel. Rusude vahelt kostis oigeid, rööbastele tilkus verd ja irvakil aukudest paistis segamini mitmesuguseid inimkehaosasid. Päid, jäsemeid ja siseelundeid vedeles rusude ümber mitmekümne sammu ulatuses. Sinna kogunes juba reisijaid terveksjäänud kolmest vagunist. Mõni naeratas, mõni jäi jahmunult jõllitama, mõni jooksis põõsa alla oksendama. Üks purjakil reisija löi käsi kokku ja hüüatas mitu korda: "võitsin taas! Võitsin taas, no kuradi pärast!" Paul andis korralduse: „Ants, valmista üks post ette, ma saadan teate välja.“ Ants otsis tendrist redeli ja, toetanud selle posti najale, ronis üles traate puhastama. Juht tõmbas enda istme alt välja väikese välitelefoni, ronis maha ja astus äsja Antsu poolt vabastatud redelile. Sättinud end mugavalt sisse ja ühendanud telefoni klemmid traatidega, keerutas ta telefoni vänta ja kuulas torust kostvat põrinat. Ta keeras vändale veel paar tiiru ja siis kostis torust: „haloo, keskjaam kuuleb!“ Edastanud algatuseks oma kutsungi ja kompanii depoole adresseeritud palve saata sündmuskohale päästerong, jätkas Paul: „Palun ühenda Astraalkaravani liin Vaimuinstituudiga.“ Veidi vaikust. Ja siis: „Professor Aadu kuuleb sind. Jutusta aga!“ Paul tõmbas hinge ja teatas: „Astraalkaravani liinil oli jälle õnnetus. See kuradi tornaado tuli kiiremini, kui seni. Löi mul tagant kaks vankrit sodiks ja kolm ajas rööbastelt maha. Jälle hulk rahvast ära hakitud.“ Prohvus liini teises otsas ohkas: „jah, kuramus, aina jamab. Jälle tuleb meil teie semaforid ümber seada. Viimati vastassuunas läinud rong sai samuti matsu. Kaotas ühe vaguni. Aga hea uudis on ka.“ Vedurimees mühatas: "jaah, nägin seda rongi. Oli teine ikka päris lõmmis", ja kuulas edasi. „Paul, kutsu kõik Astraalkaravani rongimehed kokku. Meie instituudi nõidadel on uut infot. Nii kui saate, tulge kogu mansaga meile külla!“
Telefoni tagasi vedurisse pannud, asus Paul tagumiste vagunite kallale. Raudkangide, vandesõnade, ellujäänud reisijate käterammu, veduri auru ja spetsiaalsete klotside abil saadi vagunid varsti teele tagasi. Kusagil selle aja sees pidurdas seal sädemepilve ja vrakist voolanud verest pritsmeid üles paisates punane rong, võimas vedur ees. Sealt pudenesid välja tööriistadega relvastatud mehed. Nonde algatusel võeti ette vagunirusude lahtilõikamine. Vahel visati pilke semaforidele, mis seekord rohkem üles ei hüpanud. Õhtuks oli rong jälle stardivalmis. Paul ei mõtelnud pikalt. Täie auruga ajas ta rongi liikvele. Oli vaja ruttu jõuda Tarbatusse, kus ta sai oma liini rongimehed kokku ajada.
Kaks päeva hiljem kogunes Tarbatu Vaimuinstituudi ühes kabinetis seltskond. Kui kogu punt oli koos, tõusis üks instituudi professor ja alustas: „tervist, astraalkaravani sõitjad! Mul on hea teatada, et meie nõiad on teie liinil laamendavat nähtust uurides leidnud uusi asju. Lühidalt öeldes on tegu mingi jamaga, mis kunagi sealkandis maha maeti ja mille keegi on äratanud. Annan sõna uurijatele.“ Prohvus potsatas istuma, nüüd tõusis nõidadekogu sinises ametivormis daam, rinnasildil kuldselt säramas tema nõianimi Toonelammas. Libistanud ebamaise pilgu üle kabinetis viibijate, ta alustas: „Nagu teate, on see nähtus teie raudteeliini kimbutanud juba aastaid. Alguses ei saanud me aru, mis see on. Saime teha vaid nii palju, et lasime üles seada semaforid ja sättisime need nii, et ohust antakse märku juba selle tekkimisel.“ Paul meenutas mõttes neid algusaegu. Esimene kord oli see keeristorm raudtee puurisuga ummistanud, edasi mõned rongid koos hulga reisijate ja kaubaga metsa visanud. Nii metsikut jõudu polnud veel keegi siinmail näinud. Reisivagunid imeti keerisesse ja kägardati kokku, nii et tihti polnud neist enam kedagi päästa. Rasked, mitmekümnetonnised kaubavagunid ja rohkem kui sajatonnised vedurid lennutati raudteelt mitmekümne meetri kaugusele. Kuni semaforide ülespanekuni peatati rongiliiklus seal täielikult, sel ajal kaevati selles lõigus maa alla raudtee kõrval olev telefoniliin.. Kuid seda raudteeliini oli vaja Tarbatule, kuhu sedakaudu Venemaalt kvaliteetkaupa toodi. Lisaks sai kompanii hea sissetulekuallika ootamatult välja ilmunud hullumeelsete näol, kes tulid sinna elamusi otsima. Ja oleks kompanii kasvõi üritanud hulle tagasi hoida! Ei, nad võeti rõõmuga vastu, pandi sõitma kõrgema piletihinnaga rongid just sellise rahva jaoks ning keelati nende juhtidel ohtlikus lõigus pidurdamine. Vaid tavarongide juhid tohtisid pruukida pidurikraane. Kuna vedurijuhid üritasid alguses end võimalusel tavarongide peale sättida, pidi kompanii panema välja suured preemiad ja preemia suurus sõltus töö ohtlikkuse tasemest. Nii saavutas kompanii selle, et ka "surmavankritele" jagus vedurimehi. Nõidadekogu esindaja jätkas: „kuna see nähtus seal tegutses täiesti sõltumata maistest reeglitest, hakkas rahvas teie liini Astraalkaravaniks kutsuma. Ilmselt sobiv nimi, kas pole?
Läbi mingi astraalkoridori see ju läheb. Selle astraalkoridori alguses on maha maetud needus. Koridori lõpus oli kunagi linnus, mille vastu see needus oli sihitud. Linnus sai ruttu otsa ja needus jäi varjusurma. Nüüd käis keegi linnuse asukohal vaime välja kutsumas ja kuna linnuseomaniku vaim sinna ilmus, ärkas see needus jälle üles. Meie saame selle vaimu tagasi saata. Kui see on tehtud, proovime needuse tühistada!“
Veel kaks päeva hiljem peatus metsasihi lähedal rong. Seal pudenes välja hulk nõidu ja muidumehi, kaasas labidad ja maagiavarustus. Metsa alla hoidudes marsiti piki sihti vana linnusekohani. Peanõid Toonelammas vehkis seal pendliga ja märkis kohti, kuhu labidad tuli sisse lüüa. Kohe asusid kaevajad tegevusse. Paul jalutas samas ringi, imestades ja imetledes. Maa alt ilmus igasugu asju. Mõned kullahunnikud, hulk luukeresid, iidseid relvi ja nõidades erilist vaimustust äratavaid maagiavahendeid. Viimaks andis Toonelammas märku töö peatamiseks. Ta haaras pendli näppu, astus maas vedelevate skelettide vahel ringi, poetas siin-seal vandesõnu ja lasi pendlil tiirelda. Ühe skeleti juures pikemalt peatunud, haaras nõid noa ja nilbe häälega lausutud leelotuste saatel lõikas skeleti küljest sääreluu. Ennast sirgu ajades hõikas ta: „sain kätte linnusevaldaja kondid! Nüüd muu rahvas las läheb eemale, siin tuleb tõsisem mürgel!“ Paul koos muu tavarahvaga taandus metsa. Nõiad tegid suure lõkke, seisid selle ümber ja hakkasid tumedal, ebamaisel häälel loitsima. "Alleaa, hollallaa, vaimu siit ma välja a´an. Türvimaaroni ja tema sadakondade nimel, kutsun ma Lembetu vaimu selle säärekondi sisse!" Toonelammas tõstis käed, ühes pihus must küünal, teises sääreluu. Nende kohale ilmus hall tupruv pilv, kust kostis vaikset, õõvastavat, segast kõnekõminat. See segane, hauatagune hääl ehmatas metsas passivaid muidumehi nii, et mõned viskusid palveid pomisedes põlvili ja veel kartlikumad asusid tagasi rongi suunas sammuma. Toonelammas hüüdis ühe valjema sõna, mille järel pilv hakkas hajuma.
Miskipärast hakkas keeris sihi teisest otsast liikuma just siis, kui peanõid oli lõpetamas vaimu ärasaatmise loitsu. Üks parajasti liinil sõitev aeglane, raskes lastis kaubarong jõudis peatuda, kuid selle vedur jäi ohutsooni ja lennutati metsa, kus see puid murdes maandus ja kõva kärgatusega plahvatas, tekitades väikese metsatulekahju. Kiiresti pöördusid nõiad läheneva ohu suunas ja tekitasid enda ette kaitsevälja. Toonelammas võttis hoogu, hüüdis midagi ja heitis keerisesse linnuseasemelt välja kaevatud sääreluu. Sellega pihta saanud tornaado peatus momentaanselt. Pöörise keskel tekkis tuline, ragisev ja punakalt loitev tulelõõm, siis kostis plahvatus ja järgnes vaikus. Keeris oli kadunud. Peanõid vaatles oma vaimusilmaga metsasihti. Langetas siis käed ja lausus: „needus on läinud. Las Astraalkaravanist saab legend!“

[Maakristall]

Valgustumine .
Läinud üks pühapa Mart peale jumalateenistust kiriku taha kõrtsi, hääli ostma. Lõi seal kauka rõõmsalt urvakile kõigile. Koos võeti üles isamaalisi laule ja tantsiti laudadel kaua kaua. Karaokes kõvemat käppa kui Mart , ei leidunud. Kui siis vahest ehk Mikk ,kes inglihäälega šansoone ludistas, nii et kohalikel litsidel kannnikad lirtsusid. Oli melu, oli lusti. Kakerdati , nurka kusti. Elvisega õhukitarre paaris , kräunutati ommakuni. Neil vähestel ,kes mitte oma häält ära anda ei raatsinud, neil taoti kambaga hambad ilust kurku. Ei lõppenud laulumõdu ega jaks. Kuid hommik leidis,  vaid nemad kaks. Mikk niii pikk ja Mart nii paks. Joodi aamid tilgatumaks. Asustati siis siis kodu menekut. Käpakille ja hääled kähedaks karjutud. Lõunaks Mart va sangar viimaks , oma mõisa trepile end vinnas. ,, Ooo tuled , võõas linnas ,, -mõmises kähedalt ta nina alla ning surus viimse pingutusega oma pea koeraluugist esikusse. ,,Ohsa issakene Mart, kus siis hääled jäivad? ,, kiljus mõisaproua ,kes kolinast välgukiirul alla oli tormanud oma sängisoojast. ,, Kõik omh pheašs, mol omh hjääled peash,, kähises Mart rahulolevalt ja vajus karuunne. ,,Ooda, ma lükki sind vähe edasi,, -õõtsus Mikk ,kes kah lõpuks oma tikkkontsadel  järgi sai. Hingelõikava nuuksatuste kaja pähklipuu salus - mu arm. ( Kanaldus Alkašši kroonikast ). Anno 2022. Taustaks Krapsu ,,Valgus,,.