[Vesilik]

Dmitri Petrjakov Kaarli Golem
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?168628
Dmitri Petrjakov on seganud kokku kummalise sousti reaalselt aset leidnud sündmustest, maagiast, keskaegsetest müütidest, Dannebrogist, Kaali meteoriidist, erinevate kirikute ning nõukogude ja saksa natsiladviku, salateenistuste, vabamüürlaste ja salaordute huvist Tõnismäe vastu jne.
Raamatu läbivaks teljeks on pronkssõduri lugu – autor heidab õhku hüpoteesi, et pronksist soldati lahkumisse Tõnismäelt on segatud maagia.
Raamatus toodud isikud on ajaloos reaalselt elanud ja selles esinevad ajaloolised sündmused täpselt dateeritud. Raamat on illustreeritud rohkete fotode ja autori tehtud illustratsioonidega.
Päris lõbus lugemisvara,teiste seas on tegelaskujuks kuulus eestinats Alfred Rosenberg.

[Leena]

“Andmed “vereimpulssi” kiirgava seadme olemasolust Eestis jõudsid grupini DN 1942. aastal, vahetult pärast selle katsetuse läbikukkumist Usbekistanis, kus sealse psüühilise energiavälja deformeerimise ja kooldumise asemel Euraasia suunas 1930. aastatel paindus väli miskipärast ootamatult tugevalt hoopis vastassuunas. Selle tagajärjel toimus agressiooni energeetilise punkti motiveerimatu introvertne pingestumine ja algas Teine maailmasõda.” (lk 82)

No teadagi, Wiedemanni raamatu järel oli huvi selle raamatu vastu võrdlemisi suur. Petrjakov loob (fiktiivse?) ajaloo selle Tõnismäe kandi müstilisest olemusest. Kui ilukirjanduslik või kui palju teatavat müstikapõhist maailmavaadet see raamat püüab olla, ei oska mina arvata (üks ajalehetekst nimetas seda otse ilukirjanduseks – ei tea, ei oska arvata, mida autor mõelda võis). (Töö juures käib aegajalt üks tavareaalsusest erinevas reaalsuses elav inimene, asjad, mis teda kõigutavad, võiks mulle heal juhul tunduda naljakatena või halval juhul nii idiootliku kui hullumeelsena – aga las tal siis olla selline reaalsus, alati võib mõelda, et tegelikult elan mina mingis fiktiivses maailmas vms.) (Mitte, et ma nüüd seaks kahtluse alla Petrjakovi vaimse tervise – lihtsalt et inimesed võivadki maailma mõneti erinevalt tajuda.)

Raamatu võiks jagada kolmeks – natuke ajuvabad osad on muinasaegse Iru tseremoonia ja natside okupatsiooniaegne tegevus Eestis; mõneti anekdootlik nõukogude tippjuhtide tegevus; kui tegemist on lihast ja luust tegelastega (mis suuresti kattub Wiedemanni raamatuga) on tekst huviga loetav. Järjekordne tükike Eesti alternatiivajalugu, seekord siis müstikute, illuminaatide, repressiivorganite jne keerises. Autor võinuks tekst natuke kobestada, praegusel kujul on see mõneti kirvetöö.

Muud ei oskagi sedastada, kui et olen selle raamatu läbi lugenud.
Allikas

[Müstik]

Loen just seda raamatut.
Olen alles algusjärgus, aga juba nii mõndagi huvitavat teada saanud.
Kõigepealt seda, et Tõnismäele taheti ehitada uus õigeusu peakirik, mis pidi hakkama tegutsema KGB täieliku kontrolli all. Seal pidi hakatama kasutama ka kabalistlikel ja maagiateauduslikel uuringutel põhievaid 4.ja 6.osakonna suletud fondides olevaid tehnoloogiaid.
Enne kiriku ehitamise alustamist otsustati paigaldada Tõnismäele memoriaal.
Sain ka teada, et Tõnismäe rituaalset kasutuselevõtmist kavandati Moskva patriarhaadi poolt juba 18.sajandil.
1710 a. põletati maha seal varem seisnud Püha Antoniuse kabel.
Pühale Antoniusele pühendatud esimene kellatorn püstitati Tõnismäele 14.sajandil. Ordumeister tegi koralduse kuulduse levitamiseks, justkui oleks siia toodud Padua Püha Antoniuse säilmed, mille ordu olevat saanud kingituseks paavstilt ja need olla maetud auavaldustega kellatorni alla.
Teistel andmetel kuulusid säilmed Viini Antonius Suurele endale, kes oli kristlik imetegija ja egiptuse alkeemik.
Säilmed saadi omal ajal kingituseks Templirüütlite ordu telegatsioonilt Mõõgavendade ordu kanoniseerimisel Akras 1196.a.
Sellest ajast saadik oli Antniuse mägi (Tõnismägi) talupoegade ja linnaelanike jaoks järjepidevalt populaarne kui raviv ning edu toov paik.
Praegu Tõnismäel kõrguva Kaarli kiriku ehitamist finantseerisid Peterburi vabamüürlased, kes ajasid 19.saj. keskpaiku oma liini. Kirik ise aga oli ette valmistaud salajaste riituste läbiviimiseks, mille juures kasutati nelja pühakuju, mis sümboliseerisid nelja alkeemilist algelementi.
II Maailmasõja ajal plaaniti taas ehitada Tõnismäele Õigeusu kirik. Tekkis reaalne võimalus justkui juhuslikult hävitada 19.saj. ehitatud Kaarli kirik ja püstitada selle asemele uus õigeusu katedraal.
Katse kirik maatasa teha võeti ette 1944.a. 9.märtsil. Õhtul ja öösel viskas enam kui 300 lennukit linna südamesse 2000 fugass-ja 1500 süütepommi. Kuid imekombel ei saanud Kaarli kirik põrmugi kannatada. Tema hävitamiseks mõeldud pommid langesid hoopis Harju mäele.
Selleks, et panna alus uuele tulevasele peakiriku erilisele pühaduseoreoolile otsustati matta samasse paika 12 hukkunud punaväelast, kes olid tapetud SD operatiivgrupi "ostland" agentide poolt. Hukkunud maeti vennashauda koos 40.kaardiväe polgu velskri Jelena Mihhailovnaga (Lena Moissejevna) Varšavskaja surnukehaga.
Seda naist peeti pühakuks või nõiaks, kuna ta oli Moskvas paistnud silma sugestiivse narkoosi alal, mida kasutati raskete amputatsioonijuhtude korral.
Meenutuseks et Valitsuse Komm.büroo andmetel leitigi Tõnismäelt väljakaevamiste käigus 12 hästi säilinud kirstu, milles eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibüroo andmetel olid tõesti 12 täiskasvanu säilmed, sh ka üks naine. Kõik olid maetud ühel ajal. DNA võrdlusproov tõestas med.teenistuse vanema Jelena Varsavskaja sugulust Parnese nimelise isikuga ja tema säilmed anti üle Parnesele.
Minu arvates huvitav raamat. Ka Mihkel Ram Tammest on juttu. Tema kohta saab foorumist lugeda veel siit, postitus 2:
http://www.para-web.org/showthread.php?t...m#pid95129