Mul on mingisugused võimed?

Tere! Vaatasin siin teemas veidi ringi ning leidsin palju vastuseid Deja Vu kohta, ütlen alguses ära, et sellist asja juhtub mul pidevalt, seega ei jääks ma selle koha peale hetkel toppama, kuna minu mure on märksa tõsisem.
See kõik algas aasta tagasi, lamasin enda voodis ning lugesin raamatut, kui minu tuppa tuli minu ema, ning rääkis mulle, et minu sugulane on haiglas. Ta oli läinud paar aastat tagasi Austraaliasse seiklusi otsima. See öö uinusin ma ilma igasuguste emotsioonideta, kuid minuga juhtus üks enneolematu asi, mida on siin foorumis teemade järgi kogenud ka teised. Nimelt unehalvatus. Olin selliste asjade koha pealt siis veel üsna loll ja ei osanud midagi karta. Igatahes olid need minu elu jubedamad 10 sekundit. Järgmise päeva hommikul sain ma teada, et minu sugulane suri. Hakkasin uurima eelneva öö kohta, sest kardsin, et surm on asjaga seotud. Ma pole seda seika enda lähedastele rääkinud.
Alates sellest ajast juhtub minuga kummalisi asju just unes. Õigemini näen ma asju ette. Aga mitte lühikeses hetkes, nagu Deja Vu vaid kas mõni sündmus vms...
Näiteks Jaanuari kuus nägin ma unes, et ma kohtusin enda lemmikbändiga ühes väikses ruumis, nad kallistasid mind ning lubasid, et näeme taas. Selleks ajaks teadsin ma, et nad tõesti ka Maarjamaa pinnale tulevad, kuid nendega kohtumisest olin ma "unistanud" vaid unenäos. Umbes kaks nädalat enne kontserdi sain ma teada, et mul on tõesti võimalus neid näha. Kohtusime väikses kollases ruumis, täpselt nagu unenäos ning sain ka kallistuse osaliseks.
Pärast seda on juhtunud minuga veel paar ettenägemist unes, kuid ei suuda neid hetkel kahjuks meenutada.
Täna öösel nägin ma unes, et ma joonistan paberile kalu, täpsemalt kilusid. Kui olin neljanda kala juures, kostis minu tagant meesterahva hääl: "Äkki oleksid sa nüüd nii lahke, lõpetaksid kalade joonistamise ja laseksid mind uksest sisse." Toon oli malbe ja rahulik. Umbes praeguse hetketaju järgi 30 sekundit hiljem oli minu akna taga minu vend, kes klaasile koputas. Olin olnud üksi kodus ning enne magama minekut võtme ukse ette jätnud. Lisaks sellele sain ma teada arvutisse jõudes, et minu parim sõbranna praadis hommikul vanaemale just kilusid.

Mul pole mitte mingisugust kavatsust asju rohkem üles puhuda ja asja huvitavamaks teha, kõik oli täpselt nii nagu ma räägin. Kui keegi oskab palun mulle seletada, milles on asi, siis oleks abi väga teretulnud. Olen ausalt öeldes juba veidi hirmul.

Aitäh

Tsitaat:Kui keegi oskab palun mulle seletada, milles on asi, siis oleks abi väga teretulnud.

Lõpeta muretsemine,tajumine on loomulik protsess...

Tsitaat:Olen ausalt öeldes juba veidi hirmul

Õpi ennast tundma...

Selliste asjade pärast ei tasu hirmul olla. See on sinu looduslik arenemine, et sa tajud asju ette. Nagu sulle juba varem öeldi, õpi end tundma, õpi oma annet tundma - oma sisehäält ja tulevikuteadmisi, ning rakenda neid oma elus hästi.

Ausalt, mina olen seda teinud. Selliseid asju ei tasu karta.

Ma ise tunnetan ka asju ette. Mul hakkas see värk pihta 2 aastat tagasi, päeval, kui sattusin autoõnnetusse, mida ma tajusin ja võib leebelt öelda, et nägin ette. Tunnetan inimeste tundeid, nende meeleolu (Viimasel ajal on see vähenenud või olen ära harjunud).
Sa pead küsimustele leidma vastused, väga head abivahendid on näiteks ruunid või taro kaardid.

Mul on unenägudega sama teema. Algul oli tore: nägin pisiasju, mis paari päeva kuni nädala jooksul mu elus siis ka reaalselt aset leidsid. Sageli tuli uni alles, siis meelde, kui see asi päriselt juhtus. Siis hakkasid mängu tulema täiesti suvalised ja ka globaalsemad teemad, mis minu ja mu eluga mitte mingit moodi seotud pole. Kõik tundus nagu vahva ja lahe, stiilis "oo jee, mul on võimed". Siis aga hakkasin nägema õnnetusi ja kõige hullem surmasid. Mis kõige ajuvabam, et selliste inimeste surmasid, keda ma tean nimepidi ja kellega mul elus pole kokkupuuteid olnud. Tuntud inimesed siis. Ja need uned olid selged ja mitte kuidagi kahtemoodi mõistetavad või valesti tõlgendatavad. See muutus jube häirivaks. Ja midagi pole nagu teha ka. Magama peab ja no kuidas sa unenägu ära hoiad. Ei aidanud õhtune konjakijoomine ega dreamcatcherid ja voodi liigutamine yhest kohast teise. Pole paljudele sellest rääkinud ka. Küsisin paarilt sõbralt, et näiteks kui ma näen neid unes suremas, kas peaks talle ütlema. Vastuseid oli mõlemaid. Ja ei pruugi ju kõik asjad ka täituda. Osad asjad on leidnud aset ka poole aasta pärast. Ühesõnaga väga häiriv on see teadmine. Polegi nii lihtne olla, kui tead mis saama hakkab[/align]

Olgu, kuidas on, teadmatus ei vabasta vastutusest, aga teadmine on veelgi suurem ülesanne.
Meile aga ei anta, mida me kanda ei jaksa. Mul on te üle hea meel, sest te julgete kõneleda, mitte ei häbene täielikult seda, mida kogete.

See on nii armas, kui üteldakse, et "Inimesele ei anta rohkem, kui kanda jaksab... " - ühest küljest tekib ikka meeletult tugev tunne, sest alatasa tundub meile, et Ise kannatame enim ... teisest küljest tuleb tahtmatu jõuetus, et miks just mina ? Ma ei taha tugev olla ... tahan, et mulle tuleks kah "asjad" sama lihtsalt kätte, kui neile, kes ei mõtle selle üle ... neile, kes ei näe ega tunne ja isegi ei püüa - nende elu on ikka tunduvalt ehedam. Ja siis jõlgud kusagil maa ja taeva vahel kuulumata siia või sinna tõugu ...

(18-09-2011 19:03 )lendav kokk Kirjutas:  

Tsitaat:Kui keegi oskab palun mulle seletada, milles on asi, siis oleks abi väga teretulnud.

Lõpeta muretsemine,tajumine on loomulik protsess...

Tsitaat:Olen ausalt öeldes juba veidi hirmul

Õpi ennast tundma...

Võiksid natukene viisakam inimeste vastu olla... Kõik pole ehk nii head enese tundjad nagu sina.. lendav kokk

Unehalvatus, see tekkib siis kui su keha jääb magama enne kui su aju, või aju ärkab üles ennam kui keha, niimoodi näed sa mis toimub aga liigutada ei saa, see tekkib üldse sellepärast et kui sa magad siis sa ei rabeleks nagu ei tea mis, või ennast ei vigastaks. Nagu näiteks sa võid unes joosta, aga kui unehalvatust ei toimuks siis su jalad sipleksid voodis täpselt nagu jookseksid. Ülejäänu võib olla ka kokkusattumus, kuna sul sed ainult paar korda toimunud.

Ikkagi - kõigil on mingisugused võimed, iseasi, kas nad oskavad või kas neil on väga vaja neid kasutada aga mis siis saab kui inimene nõnda kardab, et tal need on ? Ma ei arvagi, et peaks mingi paraministeeriumi looma ja paraseaduses sätestatu kohaselt kontrollima inimeste võimeid aga kui kellegil need ikka tõesti on, kas ei peaks neid teiste avitamiseks rakendama ? Mitte võibolla inimeste aga ... ma ei tea, mingi üldise "plaani" alusel Maa elu parendamiseks ? Või ei ole see päris kindel, mis see "hea" on ? Inimeste või Looduse suhtes ?

Ka mul ette tulnud selliseid olukordi. Mitu aastat tagasi panin tähele, et mu unenäod hakkavad kummaliselt täide minema. Algul ma ei teinud väljagi, aga siis vaatasin, et asi kisub imelikuks. Möni aasta tagasi nägin unes, et ma olin haiglas ja olin sünnitanud tüdruku. Minu körval lebas keegi mees, aga ma ei näinud ta nägu, kuigi ta tundus tuttav. 2,5 aastat hiljem sündiski mulle väike tüdrukutirts, aga köige huvitavam oli see, et see oli seesama väike tüdruk, keda ma unes nägin. Lapse isa aga lasi jalga, kui teada sai. Seda see unenägu tähendaski.
Teinekord nägin öösel unes, et könnin kuskil suures ruumis, aga köige enam panin tähele, et mu jalgadel olid sisselöiked, nagu oleks möni kirurg neid löiganud. Vaatasin miskipärast just paremat jalga, kus haav oli pölveni. 2 päeva hiljem sain teada, et mu kuti söbrants sattus ränka bussiavariisse ja murdis parema jala ja reieluu. See oli juba öudustekitav.
Ühe mu söbra tüdruk oli rase ja tahtis minna kuskile reisile soojale maale. Mäletan, et kui söber seda rääkis, siis käskisin söbral öelda oma tüdrukule, et ta sellele reisile ei läheks, sest siis ta tapab oma lapse. Söber muidugi naeris selle peale, aga ütles edasi. Nädal hiljem sain teada, et tüdruk on haiglas kriitlises seisundis kuna tekkis verejooks..
Selliseid "juhuseid" on päris palju, aga teistele vöib tunduda jubedana.