(12-09-2011 15:06 )akvamariin Kirjutas: Tere
Olen terve oma elu, nii palju kui mäletan näinud veidraid ja ebaloomulikke asju. Selle tõttu nühitud ka palju psühholoogide ja psühhiaatrite toole. Arvamused olid vastakad, kunstinimene( seda ma olen) ja lihtsalt elava fantaasiaga. Samas lõpuks ma ei kannatanud enam välja, vaimud, hääled, unes nii öelda halvatud olemine, deja vud ja kõike muud. Lõpuks läksin, ka väga noorelt, olin siis 11, sensitiivi juurde. Too ütles, et mul kodus vaimud( ise kutsusin) ja võimed. Keerasin ära. Hirm oli suur. Mõned aastad hiljem läksin uuesti teise sensitiivi juurde, kes ütles, et ma olin eelmises elu nõid( usun, sest olen näinud ennast eelmisest elust ja kuidas ma surin). Ja mul on võimed. Jube jube jube oli olla. Pärast seda lugesin Castaniedat ja hakkasid võimed nagu avanesid rohkem, hakkasin ka unes ärkama ja mäletama kõike. Teisalt suurenesid veidrad nägemused. Ärkaõrsin üles ning voodi kohal ..seinal laius suur ...midagi roni taimede sarnast ja siis hakkasid nad tõmbuma pisikeseks..kuni kadusid. Nägin ette asju jne. Ühesõnaga hakkas hirm. Ma olin siis 15 ka.
Aastaid olen vältinud igasugust nõiateemat, sest minu elu tegi see raskemaks. Samas ma ei saa seda vältida. Nüüd kui mu elus on natuke mustem periood, masendus ja kõik muu tuju nulliv, on hakanud jälle kõik korduma. Ma näen asju ette..õigemini ma mõtlen midagi ja see juhtub, aga sellised tobedad ja mõttetud asjad. Ma näen unes veidraid asju, ma tean, et magan, aga ei saa üles ärgata või siis olen üleval aga ei saa end liigutada. Tänane oli see, et ma teadsin, mis hakkab unes juhtuma, korraga olin halvatud maas, röökisin, teadsin, et keegi ei kuule ja ma magan. Aga karjusin edasi, mu hääl moondus, see polnud minu hääl ja lõpuks ma ei suutnud enam röökida vaid liigutasin suud.
Viimane veider oli veel see, et nägin kuidas kõnnin tänaval ja minu ees kõnnib vana naine, korraga ta pööras ümber ja haaras mu käest. Tal olid helesinised silmad ja ta jõllitas mind. Ma tõusin karjatusega üles. See tundus nii reaalne.
Olen mõelnud, et kui ma ei saa üle ega ümber, et mul on võimed, siis tahaks need kuidagi endale heas mõttes tööle ka panna, mitte hirmus elada. Kuidas neid tööle panna? Üritasin loitsida..head ikka. Ehk kui võimed on siis, midagi juhtub?
NB: tänu sellele, et olen lapsest peale jubedusi ja öiseid jutustajaid oma toas näinud, magan tulega juba 15 aastat vähemalt. Muud moodi ei saa, nii totter kui see ka pole.
Tänan.
Ma ei ole mingi mõttetark ega ole ka käinud kusagil midagi õppimas. Samas, seda lugu lugedes tekkis soovi vastata ja oma arvamus kirja panna. Ehk ka seetõttu, et olen ise kunagi hirmu tundnud. Küll mitte sellist, nagu Sina kirjutad.
Mina isiklikult pole kohanud ühtegi võimeteta inimest. Mis tähendab, et loomulikult on sul olemas võimed. Selles ei pea sa üldse kahtlema.
Ma ei soovita sul antud olukorras oma võimetega mängida. Ei heas ega halvas mõttes. Võib tõesti olla, et sa leiad endale hea teejuhi, kes sind omakasupüüdmatult aidata oskab aga seda ei pruugi juhtuda. Kui sul on hirm, siis sa tõenäoliselt ei suuda iseseisvalt oma sees toimuvaga toime tulla. Võimetega mängimisel võivad olla kehvad tagajärjed.
Kui sul on hirm ja sa ei suuda seda kõike mis sinuga toimub kontrollida, siis lihtsalt lõpeta see kõik ära. See on täiesti võimalik, kui sa seda tahad. Lihtsalt sa pead seda siiralt ja kogu hinge põhjast tahtma. Siis see ka õnnestub sul kindlasti.
Ära seda küll karda, et peale seda lõppeb kõik ära ja võimed haihtuvad, nagu poleks neid kunagi olnud. Kindlasti mitte. Sa lihtsalt sulged nad ajani, mil sa suudad nendega toime tulla. Tõenäoliselt on sul ka siis parem olukord nende arendamiseks ning nendega sõbraks saamiseks.
Suures plaanis aga annaks mõned oma vanaema poolesed soovitused, mis ei jookse vast kellelgi mööda külgi maha aga aitavad samas üsna täbaratest olukordadest välja tulla.
Esmalt ümbritse end head energiat kandvate inimeste ja olenditega. Kui inimene või olend tundub sulle kuidagi ebamugav (olenemata põhjusest), siis lihtsalt mine ära. Pole mõtet võidelda ebamugavat tunnet tekitavate olendite ja asjade vastu.
Teisalt väldi vihkamist ja hukkamõistmist. Viha on tugev jõud ja äratab alati meis üles meie pahupoole. Kõige parem soovitus selliste olukordade vältimiseks on enne kui sa kellegi hukka mõistad, mõista ta eelnevalt õigeks. Üldjuhul ei jõua me siis enam selle hukkamõistuni.
Usalda oma sisetunnet. Mitte ära otsi teda enne igat sammu ja liigutust, vaid püüa lõdvestuda. Kui mõni ebameeldiv aimdus tekib, siis ära püüa kõigest hingest oma sisetunde vastu võidelda vaid lepi sellega, et see oli märk kavatsetut mitte jätkata.
Lisaks, ära vaeva pead asjadega, mida sa ei suuda mõista. See kehtib ka sinu ette kerkivate teadmiste kohta. Kui sa ühtäkki tead, et sa pead kusagile minema, midagi tegema, siis pole vaja pead vaevata, miks see tekkis, mis sulle öelda tahetakse, vaid mine, kuhu vaja ja tee mida vaja. Vastused tulevad nagunii. Ehk siis lase oma tajudel end juhtida, kuid ära ürita oma tajusid juhtida. See tekitabki segadust ja ka hirme.
Parema enesetunde saavutamiseks püüa saavutamise asemel midagi luu. Loomise rõõm laeb sind positiivse energiaga ja see aitab parandada hirmu tekitatud haavasid. Tähtis pole selle juures eesmärk, milleni jõuda tahad vaid tahe midagi kaunist luua.
Psühholoogid vahel soovitavad joonistada oma hirme jne. Eks ole neil oma põhjus, miks nad seda soovitavad. Mina leian, et loodu ei tohiks olla hirmutav vaid vastupidi, hinge soojendav.
Lõpuks, on meil kõigil hetk, kus me oleme nukrad, kurvad, tujutud, kanname kaotuse valu jne. Kui me hästi mõtleme, siis me teame, et on kohad esemed jne, mis suudavad meie mure ja valu ära võtta. Sinna viigi oma kurbus ja nukrus.
Mina isiklikult vajan selleks vett. Mitte seda mis kraanis voolab või loigus vangis on. Liikuvat vaba vett vajan. Üks korralik päev üksi merekaldal kivi otsas, viib kõik mis minus oli kurba endaga kaasa. Tagasi tulles olen jälle selge kui pilvitu taevas ja kurbusest pole jälgegi. Ma andsin selle merele kanda.
Kunagi väga ammu püüdis keegi mulle selgeks teha, et kui avastad endal mingid erilised võimed, siis pead neid surmkindlalt arendama, otsima mingi kamba, kooli, sekti, mis iganes grupi, kes sind sellel teel aitavad, vastasel juhul võimed kaovad ja lähevad raisku ja oi oi mis hullu kõik juhtuda võib.
Selle pärast ei pea sa muretsema. Ei kao nad kusagile, ei lähe nad raisku ka mitte. Pigem vastupidi. Lihtsalt pidevas hirmutundes on väga keeruline oma südame häält kuulda.
Minu vanaema ütles alati, et selleks, et selgelt asju näha, pead sa olema vaba kõigest, mis võib su nägemist mõjutada.
Selline on minu arvamus kogu asjast. Siin puudub igasugune teaduslik ja faktipõhine tõestusmaterjal. Lihtsalt, vanaema antud suunad ja elukogemused.
Abi
Mannu
