Tom
Veteran
Postitusi: 1,877
Liitunud: Jul 2005
|
19-01-2009 18:05
Haimre risti on siin küll natuke mainitud, kuid toon ka pikema teksti välja. Allikas soomlaste FUFORA leht, kes omakorda on võtnud Volke ufo-raamatust.
Tsitaat:2.oktoober 1989 Pärnu maantee 69. kilomeeter, Haimre teerist
2.oktoobri 1989.a. hommikul kella poole seitsme paiku nägid piimaringile läinud piimaauto autojuht, 40-aastane Toomas Vendel ja temaga kaasas olnud laborant Laine Pilov Märjamaa lähedal Haimre teeristil 3,5 meetri kõrgust ja 2 meetri laiust hõbejast silohoidlat meenutavat "tünni". Sellest väljusid kaks poolteisemeetrist ebaharilikult pikkade kätega hõbejast tulnukat ja lähenesid autole 3-4 meetri kaugusele. Nad vehkisid kätega. Kostis krigisevat häält.
Paar päeva hiljem kohtus asjaosalistega tollase ajalehe "Noorte Hääl" vastutav sekretär Väino Raskasov, kes tõi lugejatele juhtunust usaldusväärse ülevaate. Päev hiljem kohtusid asjaosalistega Anomaalsete Keskkonnanähtuste Registreerimise ja Analüüsi Komisjoni (AKRAK) liikmed, sealhulgas ka AKRAK-i aseesimees Igor Volke. AKRAK-i liikmed vestlesid sündmuskohal algul Laine Piloviga, hiljem Toomas Vendeliga.
Laborant Laine Pilov kirjeldas toimunut nii:
"Esmaspäeval, 2. oktoobril jäime piimaringile natuke hiljemaks. Jutustan, mida nägin ja mida veel mäletan. Tulime Tallinna poolt ja ma hakkasin nägema eemalt, nagu oleks kuskil suitsu. Me ei rääkinud autojuhiga omavahel. Jäi mulje, nagu põleks kuskil midagi. Sõitsime lähemale ja kui auto juba seisis, nägin, et oli mingi tünni moodi asi, pealt hõbedakarva, alt tumedam. Hakkasin natuke kartma ja märkasin kohe kahte kuju. Seda ma ei tea, kas nad liikusid või seisid, ainult et nad nagu vehkisid kätega. Ja pärast seda ei tea ma enam mitte midagi. Peaaegu pool ringi sõitsime niimoodi, et ei rääkinud autojuhiga midagi. Siis hakkasime rääkima, kui Vendel küsis, et mis see nüüd siis oli. Aga tema teab rohkem, küsige temalt."
Autojuht Toomas Vendel rääkis nii:
"Hakkasime Haimre peale ära keerama ja... korraga tõmbasin teisele poole. Alguses ei näinud üldse mitte midagi ja siis järsku nägin, et midagi läigib ees. Alt oli kõik helesinine. Jätsin auto seisma, lülitasin mootori välja ja hakkasin vaatama, mis see on. Ma ei mõelnud mitte midagi ja siis järsku tulid kaks inimest sealt seest välja. Lükkasin ukse kohe risti lahti ja hakkasin ukse ja kabiini vahelt vaatama. Nad jäid umbes kolm meetrit autost eemal seisma. Tünn oli kümmekond meetrit eemal. Nad tegid imelikku häält ja olid enam-vähem kõrvuti. Nad olid umbes meeter viiskümmend pikad. Käed olid pikad, põlvini või veelgi enam. Nägusid ei olnud näha. Nad olid ka üleni läikivas, sama karva nagu tünn, sellist läikiva hõbeda karva."
Tõsi, meie asjaosalised nägid enda ees 3,5-4 meetri kõrgust silotorni meenutavat tundmatut objekti, mille alumisest osast kiirgas helesinist valgust. Silotorni meenutavast objektist välja ilmunud metalli värvi riietusega olendid olid umbes pooleteise meetri pikkused, allapoole põlvi ulatuvate käte ja suhteliselt jämedate jalgadega.
Tundmatu objekti kadumise kohta andis autojuht Toomas Vendel järgmise seletuse:
"Nad (tulnukad - toim.) pöörasid ringi nagu inimene ikka, läksid ja läksid ning kadusidki. Siis läks see sinine valgus suuremaks, käis sahin ja seejärel pani niisuguse kiirendusega minema, et... Mingit leeki alt ei tulnud ega jutte järele ei jäänud. Hetke pärast oli ainult täht taevas näha. Tõmbasin ukse kinni ja sõitsime edasi. Poole ringi peal tuli suur huvi ja küsisin Lainelt, mis asi see nüüd oli. Masin läks kergesti käima."
Nagu "Noorte Hääle" vastutav sekretär Väino Raskasov kirjutab, lahkusid ufonaudid teeristilt jälgegi jätmata, kui nad ei leidnud kätega vehkimisele vastureaktsiooni.
Haimre teeristil viidi läbi radiatsioonimõõtmisi ja kasutati biolokatsiooni. Veidi hiljem viidi koos Moskva keskkomisjoni liikmetega läbi mahukam uurimisprogramm ja geofüüsikalised analüüsid. Radiatsioonimõõtmiste tulemused näitasid, et Haimre teeristil ei esinenud foonist erinevat radioaktiivsust. Magnetomeetrilise mõõtmise viis läbi Tomski Polütehnilise Instituudi mõõtegrupp, eesotsas geofüüsik Salnikov. Nõrgad erinevused foonilistest näitajatest olid kohas, mida autojuht Toomas Vendel oli osutanud ja mille biolokatsiooni operaator registreeris kohe. Tee asfaltkattel polnud mehaanilisest või termilisest kahjustusest mingeid ilmseid jälgi.
Selle aasta juunis-juulis käisid Pärnu maantee 69.kilomeetril Haimre teeristis sündmuskohaga tutvumas ka mõned EUFON-i liikmed ja AKRAK-i liige Igor Volke.
Kaks päeva hiljem, 4.oktoobril, pärast Haimre teeristil toimunut, nägi kohaliku majandi töötaja, lüpsja Heldur Smirnov, kella seitsme ajal õhtul laudast väljudes Haimre kohal kuute-seitset tundmatu päritoluga rõngast. Kõik rõngad liikusid üksteise suhtes ja tekitasid taevasse vikerkaarevärvilisi laike. Lõpuks rõngad tihenesid pimestavaks tuleks. Hetk hiljem kõlas tume müts ning valge tulekera sööstis taevasse.
Samal päeva õhtul, peaaegu samal kellaajal nägi naabermajandi noorkarjatalitaja Maire Tamm Haimre mõisa lähedal pargiteel kaht "helendavat, läikiva kattega kuni pooleteise meetri pikkust inimesesarnast tegelast". Üks neist tõstis üles suure käe ja noorkarjatalitaja kuulis kumisevat häält: "Teist saab uus inimene!" Surmahirmus naine vehkis kätega ja põgenes. Seepeale tekkis Maire Tammel mälulünk ja mitu päeva kestnud unetus. Pärastpoole samast piirkonnast kogutud lisateated annavad meile ja ka paljudele teistele veendumuse, et 1989. aasta sügisel esines Märjamaa ümbruses intensiivne anomaalsete keskkonnanähtuste laine.
![[Pilt: f_volkem_302d4dd.jpg]](http://img18.picoodle.com/img/img18/3/1/19/f_volkem_302d4dd.jpg)
Anna teada: paravihje@gmail.com
|
|