18-09-2005 21:35
See juhtus 1981 aastal (millal ka mina seda kuulsin), minu koolikaaslase isaga, sel ajal 60:dates aastates pensionieelikuga.
Kuna oli tegemist vaikse rahuliku mehega, saksa sõjaväest ja siberi laagritest läbikäinuga, polnud suurt põhjust tema jutus kahelda.
Töötas mees sel ajal suure kauba-auto juhina, nii-et erilist viinaviga tal polnud.
Lugu ise järgmine.
Tuli ta oma kaubakoormaga oktoobrikuu hilisõhtul Kaliningradist.
Kümmekond kilomeetrit enne Lätit, piire veel polnud, üks NSVL kõik, oli maantee auto ees pikk ja sirge.
Ühel hetkel koitis ta tähelepanu ere täht, mis rippus veidi kõrgemal horisondist, otse ees maantee kohal.
See valgusallikas püsis muutumatuna paarkümmend minutit, siis korraga kasvas läbimõõdus paar korda, aga ikkagi kujutas endast nagu suurt tähesarnast hägusate servadega eredat valgusallikat.
Olekski olnud kogu lugu ja jäänud sinna paika, kui äkitselt hakkas osa sellest paisunud tähest, mis ise põhitoonilt oli kollakas, siniselt vilkuma.
Vilkumine ei olnud korrapärane vaid nagu taat ütles, sarnanes morsega.
Vilkumise intervallid olid erinevad, ja nagu ta mainis, seerias mingi pikk jutt.
Meest hakkas asi huvitama.
Peatas auto teeveerele, võttis taskulambi kaasa ja ronis pimedale teele.
Lihtsalt naljaviluks, vana sõdurina, plõksis taskulambiga morset vastu.
Korraga ei tulnud muud pähe kui "kolm lühikest, kolm pikka, kolm lühikest st. SOS".
"Oh-sa-juudas!"- mehe sõnad, "täht jättis signaalitamise, muutus tumekollaseks, ja muutus korraga tohutu suureks." "Ta kattis kinni, kurat, pool taevast,
Jäi siis jäi korraks auto kohale seisma ja kustus.
Selle tohutu ümmarguse valgusallika piirjooned olid olnud hägused, valgus aga ühtlane kogu alal, ilma ühegi detailita.
Vanahärra ronis tagasi autokabiini, "Imelik tunne oli sees, niisugune hirmus ärevus, nagu kaprali vilet oodates, et peaks kohe kaevikust välja ronima ja üle välja jooksma."
Taat ütles, et istus vist minutit viisteist.
Automootor töötas, tuled põlesid.
Vaadates kabiiniaknast väja, märkas ta korraga maantee kõrval, kuuskede taga nagu mingit õhetust taevas.
Nagu tulekahju kuma. "Kurat, asi hakkas uuesti huvitama."
Ronis kabiinist välja, taskulamp käes, ronis üle kraavi, jalad said märjaks, ja jõudis puude vahele.
Metsatukka polnud enam kui poolsada meetrit, ja tüvede taga maapinnal seisiski sama helenduv kera: "Nagu kahekordne eramaja kogult-suuruselt".
Ta astus vaikselt lähemale. Veel mõned sammud ja kera pinnale tekkis korraga sügavmust trapetsikujuline nelinurk.
Taadi sõnul: "See kasvas täpselt mu sammude taktis, mida lähemale astusin, seda suuremaks kasvas."
"Igaks juhuks võtsin selg ees, paar sammu tagasi, ja must nelinurk kahanes kohe."
"Pidasin veidi aru, miski nagu ei ähvardanud, ja astusin vaikselt edasi.
Kaugust oli raske hinnata, valguslaigu piirjooned olid ähmased, ainult must nelinurk oli selge ja nagu liikus minu poole.
Korraga, ei saanudki aru, mis moel, oli minu ümber see sama valgus igast küljest, ka alt ja ülalt.
Hirmu polnud mingit, pigem tegi nalja.
Seisin selle valguse sees, mingit ruumi nagu polnud, samuti udu, oli lihtsalt valgus.
Silm ei leidnud midagi millest oleks saanud pidet, et hinnata kus ma olen.
Tundus, et seisin ja vahtisin enda ümber jupp aega.
Äkitselt alguses häguselt, tekkis mu ette kaks inimesesarnast kuju.
Ma ei liigutanud end, ja need kujud, muutudes järjest selgepiirilisemaks, liikusid veidi mu poole.
Tegemist oli kahe inimesega tumesinistes riietes, mingites töötunkedes.
Huvitav, et nende näojooned olid sarnased, nagu kaksikutel.
Ei osanud midagi muud teha, ütlesin "Tere!".
Need vennad noogutasid ja ütlesi vastu "Tere!".
Samas nende hääl kõlas sarnaselt minu omale, nii nagu inimene kuuleb oma häält kui käed kõrvadel.
Mulle tegi asi nalja, ja hakkasin naerma. "Kas me saame kuidagi aidata?" Kõlas mul peas.
"Vaevalt, vastasin" ja naersin edasi.
Jätsin vist lolli mulje."
Samas märkasin, et meeste näojooned nagu muutuvad, muutuvad ähmaseks ja siis selgeks tagasi, see oli imelik. Mõtlesin, et peaks midagi ikkagi küsima: "Kas tulete kaugelt?" Kohe tuli vastus "Ei, siitsamast."
"Ons see teie lendav taldrik?"
ja üritasin koputada jalaga vastu kohta kus seisin, aga ei kostnud mingit heli, "ei ole, see ei ole sõiduvahend" tuli kohe vastus.
Koht kus viibisin oli ikka sama, ei mingeid muutusi, lihtsalt igast suunast valgus ja kaks seisvat meest mu ees. "Kuulge kas lasete mul minna või viite kaasa?" otsustasin küsida. "Ei saa kaasa võtta kui tahaksid tulla, see ei ole sõiduvahend" vastati. "Kuule, sa pead nüüd auto juurde minema, sul temperatuur koormas tõuseb" kõlas korraga.
Kurat! mul oli Kaliningradist võetud kuus tonni krevette refresheraatoris!
Ühtäkki seisin jälle väljas.
Suur helendav ketas ees, selle keskel see must trapets. Hakkasin kohe tee poole liikuma, üle õla nägin veel kuidas trapets sujuvalt kahanes mida kaugemale jõudsin.
Kuusetukast läbi, üle kraavi ja maanteele.
Auto seisis vanas kohas, pargid peal, mootor töötas.
Keerasin ennast ümber, ja ei näinud enam midagi, isegi seda õhetust taevas polnud.
Kähku auto taha.
Oligi raisk!
Kuradi Kaliningradi venelased olid plommi pannes jätnud haagile splindi peale vajutamata, ja eks kui Panevezhisest läbi sõitsin, seal oli teeremont ja kuumaastik, logistas lahti.
Plomm tolknes ühe traadi otsas.
Hiljem kui autos istusin ja sõitsin tundus küll loll, et midagi küsida ei osanud, ükskõik mida.
Kas või mis sest kuradi Nõukogude Liidust saab, või kas sakslane mulle kunagi penssi ka hakkab maksma.
Igatahes tundusid toredad poisid olema."
Sellise jutu rääkis mulle see vanahärra.
Mul ei olnud põhjust juhtunus kahelda.
Taat polnud mingi põhulõug, pigem elu jooksul paksust ja vedelast läbi käinud mees.
Lõpetuseks võib öelda, et need küsimused, mis taati 1981.aastal huvitasid ja jäid küsimata, said kõik vastuse aja jooksul:
NSVL kadumist nägi taat oma silmagagi ja penssigi jõudis veel sakslaselt saada oma sõduriaastate eest.
,
|
Abi
ärsku hakkavad katseid mu peal tegema 
