23-06-2012 08:59
RE: Inimesed on arenenud ahvidest?
to Päikeseinsener:
Täitsa nõus sinuga. Hetkel juba piisavalt mõtteid ja infi mõtisklemiseks. Seisukohadki välja öeldud.
Miksike on tõesti vahva. Ülima lihtsusega arvamus kirja pandud.
to alar:
Tänud, tänud. Puud peabki raputama selleks, et nad sealt kasvõi korraks alla püüaks tulla. Muidu elavad seal okste rägastikus ega suuda kuidagi uskuda, et maapinnal on ka võimalik elada. Täitsa loomulik, et nad saavad selle tegevuse peale kurjaks. Keegi ei taha, et teda tema mugavast ja tuttavast keskonnast välja ajaks. Siin saab mugavus võitu inimlikust uudishimust. Seni kuni sa puu all istud ja räägid, et tead, meil siin maa peal on päris lahe olla, saame kaugele kõndida ja siin ka teisi puid, mille otsas elab erinevaid tegelasi, saame nendega suhtlema minna, kõõluvad nad üleval okste peal ja kuulavad ammulisui sinu uskumatut juttu teistsugusest keskonnast. Esitavad tuhandeid küsimusi sulle nende teiste puuda ja seal elavate tegelaste kohta. Isegi väidavad, et tahaks ise ka näha.
Aga nagu sa teed katse neis sealt alla tuua, et siis minna neid nende jaoks müstilisi paikasid koos vaatama tõmbuvad nad endasse ja klammerduvad oma armsa koduse ning nende arust turvalise oksakese külge. Eks neil ole kogemusi, et aegajalt mõni võib puud raputada ja nad kukuvad alla, maapealsesse võõrasse keskonda. Kuna nad ise alla ei tahtnud tulla, siis loomulikult saab mõni haiget. Kõrgelt ikka valus kukkuda. Kuid selle asemele, et kasutada nüüd seda võimalust, et minna mööda maad tatsama, nad pagevad ahvikiirusel puu otsa tagasi. Seavad seal end kindlalt sisse ja lõrisevad kurjalt su peale. Aja jooksul nad natuke rahunevad aga mälestus kurjast, kes neid jõhkrat alla raputab, see jääb. Sellest räägitakse veel kaua oma järglastele just kui hoiatuseks, et nagu te lapsed seda kurja tegelast tulemas näete, siis ruttu peitu. Otsige tugevad kindlad oksad, sest muidu te kukute alla ja saate haiget. See koletis võib teid isegi kaasa viia ja head ta teile ei tee. Selles võite kindlad olla.
Vaid vahel arva sünnib seal puuotsas mõni uudishimulik, kes saab võitu oma hirmudest tundmatuse ees, ning on nõus vabatahtlikult kodupuu lehestikust tüve mööda alla hiilima. Ettevaatlikult puududutab ta jalaga maapinda, ettevaatliukt teeb esimesed sammud. Peagi veendub, et see tundmatus polegi nii hirmus ja muutub julgemaks. Ta rändab oma puu lähedal avastades, et see vesi mis vihmapiiskadena neile vahel pähe sajab on siin koondunud suureks vihmapiisaks. Näeb kuidas see kuri tundmatu mängleva kergusega selles suures veepiisas edasi tagasi liugleb. Ta avastab palju talle seni tundmatuid asju.
Peagi pöördub ta tagasi, et oma ahvirahvale rääkida sellest vaimustavast tundmatusest, kuid mida samm kodu poole, seda enam hakkab ta kartma, et kui ta kõike seda räägib, siis võidakse tema peale väga kurjaks saada. Ja nii juhtuki. Kuulamata tema kaugeid müstilisi lugusid mõistetakse ta hukka ja enamik karja tõrjub ta endast eemale, kui ohtliku vaenlast, kes võib nende järglaste hinged ära mürgitada ja vältimaks kaost kästakse tal eralduda kusagile üksikule oksale, ning keelatakse kõigil temaga suhtlemast. Ta elab seal üksikul oksal ja laskub vahel taas maa peale, et kogeda seda teistmoodi tegelikkust. Ajapikku muutub ta aga üksikuks. Tunneb, et ta puu pole enam kodune ja armas, vaid vaenulik ja võõras. Ta viibib üha enam maa peal ja käib vaid harva veel puu otsas.
Lõpuks naeratab talle õnn, kui üks tema kodupuul elav ahvikene salaja tema juurde tuleb ja palub tal keelust hoolimata rääkida neid lugusid. Uudishimu kasvab väikses ahvikeses, ning ühel päeval laskub see uudishimulik koos temaga alla maa peale. Oma liigikaaslase käest kinni hoides järgneb ta ettevaatlikult oma juhile, ning tõdeb peagi, kui imeline on see teistmoodi tegelikkus. Nii nad salaja paar korda rändavad, kuni jõuavad otsusele, et võiksid veelgi kaugemale rännata. Nüüd juba koos. Esimene uudishimulik ahvikene on ülimalt rõõmus, et leidis kaaslase, kellega koos minna vastu uuele elule. Nad ei naase enam kunagi tagasi oma kodupuule, vaid jäävadki maapeale, et luua seal oma kari. Seda lugu jutustavad nad oma järglastele ja peagi muutub see müüdiks, kuidas nende rahvas kunagi puu otsast alla tuli. Vahel harva kohtavad nad ka seda kurja tundmatut, kes nende kodupuul oli tohutu segaduse korraldanud ja keda seal kardetakse. See tundmatu õpetab neid suures vihmapiisas liuglema, uues maailmas kohanema ja ellu jääma. Nüüd nad mõistavad, kui rumalad on need, kes seal puu otsas elavad, teadmata milline imeline maailm on.
Pagana vahva lugu kukkus välja sellel Jaanipäeval.
Ilusat Jaani nii neile, kes puu otsas kui neile, kes sealt alla vahel tulevad või sootuks avaras maailmas juba elavad!
(selle postituse viimane muutmine: 23-06-2012 09:24 Dana.)
Sina ei juhi, Sind juhitakse. Küsimus on, kes Sind juhib!
NB! Ära lolliga vaidle, muidu ei tee inimesed teie vahel vahet!
|