Mina käisin seal.
Loenguid ei kuulanudki suurt, aga kõrva jäi valdav jutt teemal, kui raske ja keerukas kellelgi on ja mis siis tehti.
Pauksoni kohta, keda miski viis minutit kuulsin, jäi mulje, et vägagi tugeva ja teisi kontrolliva iseloomuga naine.
Nägin kaartidega asjatamas Viktoria (Victoria?) nimelist naist, kes väheke sünge mulje andis ja ka ravitseja Rihot, kes vägagi sooja ja inimliku olekuga silma paistis.
Kalju, teadagi, oli, nagu ta oli - tugeva energiaga grupi vaim ja see oli talle täiesti sobiv roll.
Veel oli seal olemas oma kaisuterapeut, kes ei kartnudki 10 minutit ühtejärge emmata ja hingemandalate joonistaja, kelle nimi miskipärast kuidagi ei meenu, aga kelle kunsti - naerge nüüd - ta tassilt ära tundsin ja ütlesin siis, et see on ju üks Eesti kunstnik!
Mis ma sealt siis sain, kui loenguid kuulates paigal ei istunud?
Tundidepikkused diskussioonid, muuhulgas Tõnu Aru, tšungiidi- ja sütelkõnni kuningaga (tšungiidist rohkem siin:
http://www.sisemiserahutempel.eu/Sungiit), kelle ees ma mütsi maha võtaks, kui seda kannaks,
mitu unustamatut puntra- ja sandwitchstiilis kallistust, millede ühisenergia andis tohutult hää laengu,
ühise Om'i käivitava elamuse,
kaks ööd täis müstikat ja kuuvalgust.
Pilte on ka, neist osad asuvad ühes fotoblogis:
http://azairephoto.blogspot.com/2011/08/...-1234.html
Kahtlemata annan oma hääle õnnestunud laagri kasuks.
Kord aastas võib ka karjas ulguda...