[Dana]

Selle õuna küsimuse mõte seisnes selles, et kui alust arvata, et midagi on olemas, aga me seda lõplikult fikseerida ei suuda, siis see ei tähenda, et seda pole olemas. Õunal on kindlasti mingi värv, kollane, punane, roheline.
Paljudel skeptikutel on aga mõtte viis, mida ei ole mulle täpselt tõestatud, seda pole olemas. Ise muidugi eitavad seda eitajaliku käitumist.

Ma püüan sellise jutuga siit nüüd õigesse teemasse ära kolida, aga loodetavasti viisin mõtted kõrvale üksteise norimiselt.

OK. Minul tekitas see õuna näide hoopis teise mõtte. Erinevate inimeste kooseksisteerimise edukus sõltub sellet, kui hästi suudavad nad üksteist täiendada.
Kui pime ja nägija koos õunakausi juures on, siis edukas kooseksisteerimine sõltub sellest, kui hästi mõistavad mõlemad, mis on mäelmale oluline ja kas nad suudavad pakkuda teineteisele seda, mida teine soovib.
Pime soovib näha värvi ja välimust, nägijale on oluline maitse, sest värvi ta ju niigi näeb. Konflikt tekib siis, kui pime rõhub värvi tähtsusele ja annab mõista, et nägija seda kirjeldaks, kuid nägija vastab, et mis vahet sel on mis värvi ta on, kui õun on hapu, siis pole mingit tähtsust, kas ta on ilus punane või mitte.
Ideaalis nägija kirjeldab õuna välimust ja pime kirjeldab maitst. Siis tekib tasakaal.
Tasakaal ja harmoonia saab tekkida vaid siis, kui tekib võrdne andmetevahetus.
Ühepoolne andmevahetus on üldjuhul õpilase ja õpetaja vahel, kus üks selgitab ja teine küsib.
On inimesi, kes on väga tänulikud, kui keegi targem on nõus selle ühepoolse andmevahetusega. Samas mitte iga üks ei soovi olla õpetaja, vaid soovib vestluskaaslaseks kedagi, kellega tekkib andmevahetus.

Ehk siis kõik on kinni selles, millist suhtlemist keegi soovib. Kes tahab õppida, kes tahab arutleda, kes lihtsalt vaielda, kes välja öelda, kes välja elada. Erinevad inimesed, erinevad soovid. Kui need põrkuvad, ongi tüli majas.