07-06-2011 11:55
RE: Teooria elu mõttest ja inimeseks olemisest
Probleem 1: last mittesoovivad vanemad/lapse armastuseta jätvad vanemad.
Lahendus 1: asendada vanemad robotite/tehisintellektiga.
Iial ei suuda ükski robot või tehisintellekt asendada lihast ja luust lapsevanemat. Me võime pookida masinatele külge emotsioone ja käitumismalle, kuid ei suuda teda muuta n-ö inimeseks. Lapse (inimese üles-) kasvatamine ei seisne vaid kasvatuses kui tegevuses endas. See nõuab ka intuitsiooni, soojust, energiaid, hinge jm. Hing on see, mis eristab inimest masinast, kuid hingeta ei asenda masin inimest. Isiklikust seisukohast on täiesti hirmutav mõelda, et masinad lapsi kasvataks. Võib-olla on kasvav põlvkond ses osas tolereerivam ja kuigi kuulun ka ise osalt nooremasse põlvkonda, ei suuda ma sest masinate kummardamisest aru saada.
Järeldus 1: kes teab, ehk oleks mõne lapse jaoks masin parem kui joodikust ema või isa, kuid masin ei saa inimest hingemaailma osas asendada.
___
Probleem 2: tapmine, narkomaania, varastamine jms. Lahendused kirjutab, et põhjendan tapmisi (sh abort) praeguse ühiskonnakorraldusega.
Aga millega siis veel seda põhjendada? Ühiskond on meie käitumismustrite aluseks. Kõik saab alguse kodust ja keskkonnast, mis meid lapsena ümbritseb. Inimene kujuneb välja esimeste eluaasta(kümne)te jooksul. Pärast 20. eluaastat jääb inimese sisuline areng põhimõtteliselt seisma. St ta on omandanud baasteadmised ja vajaliku, et elus hakkama saada. Kõik järgnev on sisuliselt vaid enese täiendamine, pürgimine kõrgema-parema poole, harimine, olemasoleva täiustamine (vrd enese täiendamine). Inimene õpib terve elu, aga põhi kujuneb vaid lühikese aja jooksul.
Nüüd, kui on üles kasvatud keskkonnas, kus ei tehta piisavalt ennetustööd, ei olda teadlikud tagajärgedest või osata täpsemalt elu kui sellist aduda, ei olda ka adekvaatne tooma ilmale last.
Aga. Nn lapsetapjate seas ei ole üksnes ühiskonna heidikud, vaid ka haritud inimesed ja ei või iial teada, mis on nende otsuse põhjuseks. Sisuliselt ei ole keegi meist volitatud ütlema, mida peaks lapse ema oma lapsega tegema. Kui lapse ema leiab, et ta ei ole antud ajahetkel selleks valmis, siis ta ka ei ole. Lapse ema otsustada on, kas ta suudab üles kasvatada normaalse ilmakodaniku või mitte. Eitava vastuse korral ei tohiks ema sundida last ilmale tooma - nii saabki lapsest lükata-tõmmata objekt, keda vanemad ei armasta ning kel on ka endal probleeme. Muidugi võib vanem hiljem õppida last armastama või langetatud otsust kahetseda, kuid öeldakse, et laps tuleb ilmale siis, kui ta ise tahab. Ehk siis (parakeeles) ema ja laps on kõrgemas sfääris leppinud kokku, et laps sünnib. Kui üks pooltest ei nõustu, ei tule ka laps ilmale. Laps valib ise vanemad, kuid kui vanemad leiavad, et nad ei taha ega suuda lapsele kõike pakkuda, jääb laps "ootele" või liigub edasi.
Jutud sellest, et niiviisi tekib tohutu võlg või lapse "hing jääb kuskile kinni" on lihtsalt osade endi hirm. Kui hing ei sündi ja ta füüsiline keha n-ö tapetakse, ei tähenda see, et hing kaob. Hing säilib ja liigub sinna, kus teda vajatakse. Füüsiline keha on vaid vahend, kest, mille hing omastab, kui siia ilma tuleb.
Järeldus 2: ma ei õigusta aborti, kuid ütlen seda, et veel sündimata lapse surmamine ei ole nii koletu tegu kui sünnitamine ja seejärel surmamine. Ükski tegu või mõtteviis ei õigusta lapse vaimset tapmist - see on kordi hullem. Miks soositi vanasti pahalaste piinamist? Sest piinlemine teeb rohkem kahju kui lihtne tapmine. Tapmine võib vabastada hinge piinamisest, kuid kui hing on kehas alles ja kogeb piinamist, põhjustab see enam piinu, siit ka hingepiinad.
Lahendus 2: abordi kui sellise vähendamiseks on lahenduseks ennetus- ja selgitustöö ning (psühholoogiline) nõustamine. Veel sündimata lapse vanemad peaksid tegelema iseendaga, konsulteerima nõustajaga vms, et saada aru ja jõuda järeldusele, kas nad on valmis tulevast ilmakodanikku tervitama või mitte. Enne aborti tehtud töö iseendaga aitab vähendada võimalust, et sündimata last siia ilma ei taheta. Lapsi ei tehta for fun, vaid ikka teistel eesmärkidel.
_______
Lahendused kirjutab, et praegused kurvapoolsed näited elust enesest on võrreldavad esimeste aurumasinate ajastu "ahastusega", kus auruvedur suutis sõita hobsest kiiremini - siis oli tegu paljude maailmapilti muutva traagikaga, kuid tänapäeval on hobusest kiiremini liikuvad autod/rongid igapäevane nähtus.
Sa ei saa võrrelda inimest ja tehnoloogiat (arengu mõttes). See, kui leiutatakse uus mikrokiip vms, võib ju muuta elukorraldust ja kukutada kokku mõne teoreetiku maailmapildi, kuid ta ei muuda inimese ürg- või põhiolemust.
Mu mõte seisneb selles, et võid luua uusi reegleid, süsteeme, meetodeid jm populaarseid asju, mida kaasajal tehakse, kuid inimese põhiolemust ei muuda. Inimese algelised omadused jäävad püsima ka siis, kui ühiskond teatud käitumise veto alla paneb. Kui silme ees on surm, võtab alateadvus (sageli) kontrolli üle ning vaid ühe hetkega võib kaduda kogu aastatega omandatud tarkus ja teadmised. Hakkab tööle see nn ellujäämisinstikt. Ja siis pole kasu ühestki masinast või muust ühiskonna parendamise eesmärgil loodud aparaadist.
Probleemi ei saa lahendada millegi keelamisega. Probleemi sisusse peab süvenema ning sageli polegi ühest lahendust - mis sobib ühele, ei sobi teisele jne.
Enamik probleeme saab alguse inimese peast elik mõtlemisest. Seda ei saa lahendada keegi teine peale inimese enda. Saab küll kaasa aidata ja õigele teele suunata, kuid lõpliku valiku teeb inimene ise.
Üheks elu mõtteks ongi iseendaga tegelemine - vabastamine end paljudest võltsmoraalidest ja -põhimõtetest, mida peale surutakse. Pürgimine iseenda tõelise loomuse või kõrgema poole. Meil on olemas põhiolemus ja baas, meie ürgosa, mis on - nagu soovitud, siis tehnoloogilises võtmes - justkui arvuti tarkvara. Ja siis on hulk teisi programme, mida me ei kasuta, pluss igasugune nuhkvara. Idee on loobuda kõigest sellest lisapahnast ning jõuda tuumani - mis on tegelikult see, mis meid elus hoiab, mis motiveerib, mis paneb liikuma jne.
Teadus on arenenud ja areneb. Me kloonime, teeme viirusi ja külastame maailmaruumi, kuid ei mõista veel paljusid kehalisi protsesse ning seda, kuidas meie aju tegelikult opereerib. Ja selle dešifreerimine on osutunud hulga keerulisemaks, mistõttu ei olegi lihtsaid ja selgeid lahendusi.
Põhimõtteliselt võiks juba praegu asendada umbes 90 protsenti elust masinate või programmidega. Paljude ulmefännide jaoks on see justkui märg unenägu, kuid kujutada elu inimlikkuseta ... inimeses on see MISKI, mida ei asenda ükski tehnojama.
Elus peab olema tasakaal, vähemalt siin maailmas, kus meie oleme. See tähendab seda, et on sündi, on surma, on katastroofe ja on imelisi kogemusi. Inimeseks olemine ongi kõige selle kogemine ning õppimine, et järgmises astmes olla edukam ning saada teadmiste põhipagas.
(selle postituse viimane muutmine: 07-06-2011 11:59 InDemand.)
Sadamas on laev turvaline, ent laevu ei ehitata selleks.
|