Ega ei saanudki, kuna polnd merele lendandki. Teiseks isegi kui oli suur vandenõu ja Y-64 lendas salaja enne kõiki teisi merele Pihli otsima, siis ükski rootsi kopter laevadel ei maandund (rootslastele oli see liiga ohtlik) kõik lendasid mandrile. Laevadel maandusid ainult soome kopterid ja kolmandaks Mariellelt viidi ära üks murtud jalaga mees Hanko. Ülejäänud sõitsid Mariellel Stokholmi.
Teema hinnang:
|
Estonia katastroof - õnnetus? Vandenõu? Osa I
|
 (28-09-2021, 00:37 )Sturm Kirjutas: E-listis tuuakse välja üks infokild "kadunud päästetute" kohta... nimelt on ühest pääsenust olemas ka fototõend, mis on olnud 27 aastat täiesti kättesaadav.pildil on midagi väga valesti - kui pildil on Ago Tomingas, siis ei klapi kellaaeg või ei klapi asukoht (Huddinge). Y64 olevat käinud Utö ja Turku vahel, seega on pilt tehtud loogiliselt Turkus? igatahes ei ole pilt tehtud kell 4.40 Huddinges, see on välistatud. Ago Tomingas pidi jõudma öösel rootsi. ![[Pilt: ago.jpg]](https://i.postimg.cc/05Z1MF0G/ago.jpg) kokkuvõttes on kõik vale. kus on tehtud pilt ja kes on pildil? kui tomingas, siis pole y64 öist lendu toimunud! aga: Tsitaat:Kenneth - üks paljudest Öö kangelastest Tsitaat:Meremees Kenneth päästab kuus - ja ootas ennast veestõde või vale? Tsitaat:Draamat (politsei abi!) Pardal „Mariella” ja Stockholmi Värtani sadamas juhtunut kirjeldatakse artiklis (28):
03-10-2021, 16:25
(Seda postitust muudeti viimati: 03-10-2021, 16:27 ja muutjaks oli SaapagaKass.)
https://heiwaco.tripod.com/Tabell2flottar.htm
Selle järgi kõik klapib artikliga. Huddinge, 9 inimest, päästmise kellaaeg ja tagasilennuks tund aega. Ühtegi teist sellist lendu ei tehtud. Ago Tominga tuvastamiseks oleks temast pilti vaja. See pilt kus nad kopterist välja astuvad, on nii hea kvaliteediga, et ei tohiks mingit probleemi olla teha selgeks, kas see on tema või mitte. Kui see pole tema, siis tuleks vaadata seda päästetute tabelit, viia kokku umbkaudne kellaaeg ja kopter ning saab teada need nimed, kes seal pildil on.
kopter on õige, Y64
aga heiwaco on lihsalt hunnik loogikat, e. kuidas asjad võisid olla. tõde sealt otsida ei maksa. hea näide on see, et Y64 arendab meeletut kiirust ja jõuab igale poole. veel põnevust: Tsitaat:Andrest Marek avatekil ei näinud. Pole teada, kas ta üldse laevast välja sai. Merlega koos jõudsid nad paaditekile, kuid seal ei suutnud kokku jääda. Merle jäi teadmata kadunuks, kuigi ta oli erinevate nimekujudega 4. oktoobrini päästetute nimekirjas.jutt on Juust Merlest, kes oli nimekirjades kord Jost, siis Joost...ja lõpuks ka Merle Juust. see tõendab, et ta ise oma nime ei kirjutanud, selle kirjutas kuulmise järgi üles kas soomlane või rootslane. listis ongi ta 2x: 327. Joost Ok? 328. Jo'rgensen, Kristofer 329. Jo'rgensen, Roger 330. Jo'rgensen, Tove 331. Jo'rnsen, Georg 332. Jo'wer, Margaretha 333. Juhkam Kristel 75 334. Junninen, Jaanus 64 335. Ju'rme, Lia 31 336. Juuro Ester 55 337. Juuse Veljo 70 Ok 338. Juust Merle 73 aga kuhu ta kadus? Tsitaat:Helikopteriga saabus Rootsi vormis ametimees, kes võttis päästetuilt esimesed ütlused: mis nimi, kuhu minemas jne. Kuna Veljo oskas peale emakeele ainult vene keelt, tuli talle appi üks päästetutest, kes tõlkis tema jutu inglise keelde. Päästetute nimed pani ametimees kirja aga kuulmise järgi: Veljo Juusest sai Lilja Juuse. Sellise nime luges varahommikul kell 5.18 päästetute hulgas maha ka «AK» uudiste erisaade. https://www.delfi.ee/artikkel/94752633/a...valistatud 
03-10-2021, 16:54
Kuulge, võiksite vähemalt kapteni nime PIHT õigesti kirjutada. Ja mis "laevakaitsjad" teil Läänemerel 1994 olid? Küllap olid need ikka reisilaeva turvamehed, kes tavaliselt purjus reisijatega tegelevad.
03-10-2021, 22:11
(Seda postitust muudeti viimati: 03-10-2021, 22:16 ja muutjaks oli Geargirl.)
3T kirjutas:
" ...kinnitab ka minu juttu, et visiir ja laev olid lõpuni omavahel seotud selle silindriga. esimesel sonaripildil ongi visiir laeva "peal". Ei ,õigus on kõigil neil, kes usuvad, et visiir eraldus suure kreeni tõttu... Seda kinnitab visiirikarbi küljel olev jälg rambi otsa "lapakate" hinge varda ja visiirikarbi kokkupuutest... Sihandene jälg sai tekkida ainult sel juhul, kui kreenis laeva visiir vajus KÜLGEPIDI rambi otsa... Miskaläbi saab tunnistatud kogu JAICi onude versioon ETTEPOOLE langenud visiirist soovmõtlemiseks... Sonaripilt... Siin on üks parameeter, mida millegipärast välditakse... Ahter allpool ja vöör ülevalpool... Sellisel juhul on AINUS koht, kus õhk vrakist välja pääseb vööriluuk... Seesamane välja tungiva õhu keeris põhjustas häireid sonarikujutises, seega mitte midagi paranormaalset... Aeg näitab, kas minu väited on külahullu sonimine või loogika kõrgpilotaazh...
03-10-2021, 22:59
(Seda postitust muudeti viimati: 03-10-2021, 23:07 ja muutjaks oli SaapagaKass.)
Tuleb hästi pikk tekst, millega paljud niikuinii tuttavad, aga meenutuseks hea. Kes lugeda ei viitsi, siis teksti kokkuvõte on see, et Estoniale sukelduti juba 01.10.1994 ja avastati seesamune auk, mille ümber nüüd kogu see kära käinud ja mille olemasolu eitati.
2007.01.28 Jutta Rabe intervjuu Håkan Bergmarkiga Jutta Rabe intervjuu Håkan Bergmarkiga 1.osa Jutta Rabe poolt videolindile salvestatud intervjuu endise rootsi viienda miiniväe divisjoni eliitrühma kuulunud tuukri leitnant Håkan Bergmarkiga, kes sukeldus koos teiste tema gruppi kuulunud tuukritega Estonia vrakile juba 1. oktoobril 1994 uurimislaevalt HMS URD. Intervjuu leidis aset Bergmarki initsiatiivil Saksamaal 19.-20. detsembril 1999. ELA koduleht ei vastuta intervjuu sisu või paikapidavuse eest. Jutta Rabe: Kas Te räägiksite oma karjäärist? Håkan Bergmark: 1978-79 tegin läbi sõjalised allvee hävitusõppused rootsi mereväes. Pärast seersandi auastmemi jõudmist oli mul võimalik valida, kas minna õppustega edasi ning tõusta ohvitseriks või teha läbi tavaline ajateenistus ja naaseda tsiviilellu. Valisin ohvitseritee mitmel põhjusel. Niisiis olen praeguseks rootsi mereväe reservarmee ohvitser. Mis puutub sukeldumisse, siis selleks olen saanud väljaõppe akvalangistina, kandes akvalangisti varustust kõikide operatsioonide ajal, tehes läbi sadu tunde treeninguid osa võttes teaduslikest uuringutest ja päästetöödest, otsides merest kadunud varustust, inimesi ning mis iganes kaotsi läinud asju, neid siis kõrvaldades, hävitades või päästes – see on akvalangistide töö põhiülesanne. 1979. aastal võttis rootsi kasutusele uue revolutsioonilise hingamissüsteemi, mis võimaldas sukelduda sügavamale kui kunagi varem ja püsida seal kauem, ilma dekompresseerumisaega pikendamata. Olin üks sukeldujatest, keda kutsuti selle varustusega tol aastal treenima 125 meetri sügavusse, mis on tuukri jaoks väga kriitiline piir. Seal pead otsustama, missugust gaasi kasutada, missugusi ohutusvahendeid valida. Julgen väita, et rootsi mereväe sukelduskool on üks paremaid maailmas või oli seda vähemalt 70-date lõpus. JR: Kas võite öelda, et olete kogenud sukelduja? HB: Kindlasti. Mitmes projektis kasutati meie abi 18 kuud kestva koolituse ajal ära. Võtsime osa mitmest Teise Maailmasõjaaegse torpeedo ja meremiinide kahjutukstegemisoperatsioonist, kaasaarvatud lõhkeaine paigaldamisest nende külge. Saime koolituse lõhkeainetega käsitlemiseks kahel erineval eesmärgil. Esiteks: hävitada, kahjutuks teha ja kõrvaldada võõraid miine ja torpeedosid. Teiseks koolitati meid välja sabotaazhi eesmärgil, kus tuukreid kasutatakse sildade ja muude objektide juurde lõhkeainete panemisel, et neid siis hävitada. Me treenisime lõhkeainetega mitmeid sadu tunde. Seega olime me harjunud igasuguseid erinaevaid lõhkeaineid kasutama. JR: Kas kuulusite mingisse erirühma? HB: Kuulusin rootsi viienda miiniväe divisjoni eliitrühma. Meid oli tol aastal kokku 13 ohvitserikraadi taotlejat ja mina olin neist ainuke, kes selle sai. Ülejäänud kukkusid läbi, ei saanud hakkama. Minu alluvuses olnud eratuukritest, kes olid minu õpilased, lõpetasid ainult 22-25 viiesajast kursused edukalt. Tegemist oli eliitrühmaga. Väga suur nõudlus oli ka nende järele, kes tegid akadeemilist uurimistööd. Me õppisime sukeldumisega seonduvat meditsiini ja analüüsisime sukeldumisega kaasnevaid õnnetusi. Näiteks ka seda, kuidas iseennast opereerida, haavu kinni õmmelda, tilgutite külge ühendada ja muud. Suurt rõhku pandi nii vaimsetele kui füüsilistele nõuetele. Mitte igaüks polnud sellisteks treeninguteks valmis. Ameerika mereväes on näiteks meie tasemel oskused jagatud kahte erinevasse gruppi. On sukeldujad, paljuski sama koolitusega kui meie rühm ning on lahinguvälja sukeldujad, kelle ülesandeks on ujuda sihtpunkti ja tagasi. Niimoodi ei või sukelduda sügavamale kui 10 meetrit. JR: Kas Te meenutaksite nüüd parvlaevaga Estonia toimunud tragöödiat, mis uppus 28. septembril 1994. Kas suudate seda meenutada? Håkan Bergmark ja Jutta Rabe intervjuu ajal HB: Jah. Suudan küll. Seoses selle laeva uppumisega on mitmeid imelikke ja segaseid asju. Mäletan, et tol ööl oli väga halb ilm, anti varajase talve tormihoiatus. Tollel hommikul helises mu äratuskellaga samaaegselt ka telefon. Helistati merevägede keskusest Musköst, kus asub peale mereväe keskuse ka rootsi helikopteribaas. Helistajad tutvustasid endid kui Päästeteenistust (Räddingstjänsten), mis on ametlik valitsuse osakond Rootsis, mis tegeleb selliste juhtumitega nagu seda oli Estonia hukk. Nad helistasid ja küsisid, et kas ma oleks nõus jääma väljakutset ootama, ja küsisid ka, kes ma olen ja nii edasi /naer/. Sukeldumiseks või päästesukeldumiseks, oli see milleks nad mulle helistasid. Ma nõustusin ja helistasin oma töökohta ning andsin neile teada, et olen väljakutsel. Nõustusin, sest olen varemgi lühiajalise etteteatega väljakutsetel olnud. Mitu päeva läks mööda ja vahepeal helsitasin ma nii muuseas paarile sõbrale, et maad kuulata, kas nemad on midagi sellest kuulnud või kas on midagi sellega seoses toimumas. Nemad teadsid sellest sama vähe kui mina. Sain kõne ka ühelt vanalt kolleegilt, kellega koos sai sõjaväes treeningutel oldud aastail 1978-79, ja ka temale oli öeldud sama: "Väljakutseks valmis olla". Ja muidugi ma kuulasin raadiost uudiseid. Esimene asi oli see, kui Rootsi peaminister ütles, et laev tuleb kiiresti üles saada, see oli, kui võib öelda, see esimene reaktsioon. Iseenesestmõistetavalt me arvasime, et tuleb valmis olla päästetöödeks, mis tõotas tulla väga väga raske. Seda tüüpi laev on väga suur, sa ei tea, kus ta seal mere põhjas on, merepõhja pinnase olukord on teadmata. Laeva ülestõstmine on suur töö. Seda on võimalik teha, kuid selleks on vaja erilisi vahendeid. Niisiis, lõpuks, oleme nüüd vist jõudnud reede õhtusse /30.9.94/. Meile anti minekuks roheline tuli. Kogunesime kõik kokku Lõuna-Stockholmis, mitte sõjaväebaasi territooriumil, vaid selle piiridest väljas lähedalolevas sadamas. Ja muidugi oli meid mitu. Oli ka sukeldujaid mujalt riikidest, keda ma isiklikult ei tundnud. Varustust oli piisavalt, kõik vajalik valmis seatud. Ainuke asi, mis ei olnud kõige parem, oli puksiir, millelt sukeldusime, too oli päris väike. Ilm oli tormine, vaibus pisut laupäeva hommikuks, kuid kui ma õieti mäletan, oli tormi ka sel laupäeval, kui sukeldusime /1.10.94/. Olime valmis vette laskumiseks. Kasutasime hingamiseks heelium gaasi, tavalist heelium gaasi, kergekaalulist ja kasutasime ka video kaameraid. Nähtavus oli väga halb ja esimene ülesanne oli välja uurida, mis positsioonis laev põhjas lebab. Teise grupi ülesanne oli leida visiir, mis oli kõige enne näha, et seda laeva küljes ei olnud. Muidugi leiti see, minu mäletamist mööda umbes ühe meremiili kaugusel, laevast kirde suunas. Ma ise ei olnud selles grupis. Mõlemad grupid sukeldusid üheaegselt. Siis mingil hetkel, hilja öösel, olime sukelduma minemas. Sukeldumise ajal on alati keegi päästesukeldujaks kaasas, juhul kui midagi peaks viltu minema, [kes jääb tuukrikella - toim.] Tavaliselt on see igav tegevus. Ainuke ajaviide on vahtida TV ekraani /naer/ ja sukeldujaga vestelda. Raske on rääkida heelium gaasi kasutava sukeldujaga, ja seda eriti 100 meetri sügavuses, kuid see on siiski võimalik. Tavaliselt kõik, mis sa vastuseks saad, on "ja" või "ei", see on kõik mis sa kuuled. Mõlemad, nii heelium kui ka surve, moonutavad häält. Ja siis me nägime ... kõik sukeldujad, kellega koos olime ... paremas laevaküljes auku /meenutab/ jah, see oli laeva paremas küljes, mitte kaugel visiirist, suur plahvatus-auk, mis läks laeva ninaosa suunas. Me ei osanud muud asjast arvata kui, et see oli selgitus, miks laev põhja läks, see oli meie ainuke arusaam. Muidugi, meie ülesanne ei olnud seda ametlikult otsustada. Andsime need videolindid üle. Hiljem saime teada, et seda linti, kus auk oli näha, enam ei olnud. See tundus meile kuidagi kummalisena. Rääkisin sellest ühele oma sõbrale, et mida meie kui sukeldujad siinkohal teha saame, mitte midagi. Rootsi valitsuse ametlik seisukoht on olnud, et visiir eemaldus lainete jõul, kuid meile tundus see imelikuna, kuna laevas oli suur plahvatuse jälgedega auk. Tundus, nagu oleks selle põhjustanud seespoolt laeva vöörist alguse saanud plahvatus. Võimatu on välistada Põhja-Euroopa vetes olevate vanade meremiinide ohtu, kuid kui see oligi hulpiv meremiin, siis oleks plahvatusjäljed olnud suunaga sissepoole, mitte väljapoole. Niisiis, me ei pressinud seda versiooni peale, seda enam, et keegi ei maksnud meile, ajendamaks meid tõde välja rääkima. Muidugi jälgisime selle õnnetuse järelkajasid. Rääkides Estoniast, on sellega kaasnenud mitmeid imelikke otsuseid. Ingvar Carlsson, tolleaegne peaminister, väitis selgelt, et oli valmis tegema kõik, et uppumise põhjused selgeks saaksid. Ta tahtis laeva üles tuua. Kaks nädalat hiljem aga oli ta seisukoht muutunud ning uueks plaaniks oli laev katta betooniga. Me ei suutnud kuidagi selgusele jõuda, miks? Ma arvan, et ametlik põhjus pidi olema, kuidas seda nüüd kutsutaksegi - hauarahu kõigile hukkunutele. Kuid see selleks, mina arvasin, et neil oli plaan laevahuku põhjusi varjata. Aasta hiljem käis veel teisigi sukeldujaid all laeval, ma arvan, et ka nendelt oleks võimalik infot saada. Meie kogemustest lähtudes on põhjust arvata, et see mida me nägime, oli autotekil plahvatuse tagajärjel tekkinud auk, mis otsekoheselt laeva põhja viis. See annab ka tunnistust sellest, kust visiir leiti. Kui visiir oleks eemaldunud tänu lainetele, oleks laev oma energial ja kiirusel edasi triivinud ligi ühe meremiili. Samuti on laev 110 meetri sügavusel oleval kallakul, mis annab tunnistust sellest, mis positsioonis laev asetseb ja kuidas ta seal kaldus on, ning kuidas ta on ennast ebatavaliselt kiiresti ümber pööranud. Minu selge arvamus on, et see oli sabotaazh. JR: Kas mäletate, mitu päeva või tundi Te laeval veetsite? HB: Mulle maksti /püüab meenutada/ 62 tunni eest, või oli see 64. Neli päeva. JR: Kas see oli sukeldumistundide arv? HB: Oo, ei. Sukeldumisaeg, me räägime siin kuni 100 meetri piirist, pinnast põhjani, kui tegelik tööaeg all laeval on näiteks üks tund, mille möödudes on koed gaase täis ning siis on aeg dekompresseeruda, mis on pikaajaline toiming. Pärast ühetunnist sukeldumist tuleb veeta umbes 48 tundi dekompresseerumiskambris. Nii see on. Kui see laev oleks olnud 50 meetri sügavusel, oleks võinud all olla vee all mitu tundi järjest ning dekompresseerumisaeg oleks ka palju lühem olnud. Niipea kui sügavus ületab 80 meetri piiri, muutub tänapäevaste võimaluste juures vee all oleku aeg limiteerituks ja dekompresserumisaeg väga pikaks, kahjuks. Erandjuhtudel, mis ei ole küll lubatud ohutuse tagamise põhjustel, sukeldutakse näiteks Norra vetes ka sügavamale ja kauem. Nad püsivad seal vee all 8-10 tundi, sügavuses kuni 200 meetrit ja rohkem, kuid siis peavad nad võib-olla mingi kaks nädalat dekompresseerumiskambris veetma. See ei ole ametlikult ohutusreeglite kohaselt lubatud, kuid seda tehakse. JR: Te olete kaks korda Estoniale sukeldunud? HB: Tegin jah kaks sukeldust Estoniale. Mõlemad korrad vööri ümbruses. Teine meeskond oli laeva ahtri osas. JR: Mitu sukeldujat oli Teie tuukrikellas*? HB: Meid oli tuukrikellas kokku kuus. Ei, seitse. Kuus sukeldujat ja päästesukelduja [kes jääb tuukrikella]. Üks sukelduja peab olema abiks juhul, kui midagi juhtub. See on nõue Arbetarskyddsstyrelsen-ist (töötajate kaitse ministeeriumist). JR: Kui kaugele Te laeva vööriosast sukeldusite? HB: Ma sukeldusin laeva ümber üksjagu. See on suur laev, ja nähtavus on umbes /osutab kätega/ 30 sentimeetrit, isegi täisvalgustusega. Seal põhjas on palju osakesi, mis muudavad vee sogaseks. Minu mõlema sukelduse eesmärgiks oli välja selgitada vigastused laeval, kas laeva kere oli terve, kas erinevatel tekkidel, reisijate tekil oli auke. Kas laeva ümbrusesse oli jäänud inimkehasid. Üks kolleegidest tõi kaptenisillalt välja ka laeva logiraamatu ja andis selle üle Päästeteenistuse (Räddningsverket) esindajale. Nad tahtsid näha, muidugi me arvasime nii, et oli väga tähtis neile teada anda sellest suurest august laeva keres. JR: Kellele Te sellest ette kandsite? HB: Päästeteenistuse (Räddningstjänsten) esindajale, ta nimi ei tule mulle hetkel meelde. UUS! Intervjuu II osa: http://www.elaestonia.org/index.php?mod ... d&link=304 * Håkan Bergmarki ülemuseks oli Rootsi mereväe kapten Lars Mikael Gustavsson. Kui prokurör Margus Kurm soovis Stockholmis käies eelpoolnimetatud kapteniga kohtuda, keeldus viimane sellest. Lisa: Lars Ångström palub Rootsi justiitskantslerile kirjutatud raportis uurida salajaste sukelduste kohta, mis toimusid vahetult pärast Estonia hukkumist (inglise keeles) http://de.geocities.com/tmxdiver/Raport.pdf Intervjuu allikas: Sven Aneri ESTONIA-brevet Nr. 2, 17. nov. 2005 Margus Kurmi raportist: http://heiwaco.tripod.com/estnews1.htm 5) Kas on olemas fakte, mis lubavad põhjendatult arvata, et mõnda olulist tõendit või uurimistoimingut on osade ühiskomisjoni liikmete ja/või avalikkuse eest varjatud, või mis muul moel tekitavad kahtlusi uurimise objektiivsuses? Komisjon ei saa välistada, et on olemas olulisi tõendeid, mida kõik ühiskomisjoni liikmed ei ole näinud ja mille olemasolust ei ole avalikkust teavitatud. 25. Nagu varem öeldud, ametlikult on toimunud ainult üks tuukritega sukeldumisoperatsioon, 2.-5.12.1994. Komisjoni valduses on aga videokassett, millele on salvestatud intervjuu isikuga, kes väidab, et ta osales tuukrina laevavraki juures toimunud tuukriuuringutel juba mõned päevad pärast õnnetust. Tema ülesandeks oli uurida ja filmida laeva vööriosa, kust ta avastas laeva paremast pardast suure plahvatuse tunnustega augu. Auk oli pikliku kujuga, hinnanguliselt umbes neli meetrit kõrge ning ulatus nii veepiirist alla- kui ülespoole. Komisjoni esimehega nimetatud isik kohtuma ei nõustunud, väites, et sellest asjast rääkimine on talle vaid pahandusi tekitanud. Jutta Rabe intervjuu leitnant Håkan Bergmarkiga II osa JR: Kes teid sealt Päästeteenistusest (Räddningsverket) juhatas? HB: Jah seal oli üks ülemus. JB: Ja tema oli ka see, kes teid juhendas? HB: Ja, kuid ta ei olnud otsene ülemus. JB: Kas see ülemus jagas teile käske? HB: Meile mitte. Me olime otseselt /ei kostu/ käsu all. Me ei tohi nimesid mainida, kuid üks rootsi mereväe kapten (hiljem tuvastatud kui kapten Lars Gustavsson – toim.) vastutab ametlikult meie eest. Kuid tema oli mandril. Me pidasime temaga mitmel korral raadiosidet; rääkisime praktilistest asjadest. Taktikalistel põhjustel veeti meile abiks valged jooned, mille järgi [vee all, halva nähtavuse korral] orienteeruda. JR: Aga kes teile juhtnööre jagas? HB: Ainult Päästeteenistuse (Räddningsverketi) ametnik. Juhtivtöötaja või tema alluv…Ma arvan et see on poliitiliselt tehtud otsus, kes üht või teist teeb. Ma ei räägi ametlikust /valitsusest?/, ma tean et see on nende ülesanne, kui on juhtunud aatomiõnnetus, või tankeri kütusetsisternid lasevad läbi. Päästeteenistuse ülesanne on aidata organisatsioone päästetöödel, puhastada sündmuskoha ümbrus või misiganes. Ja tavaliselt, kui midagi kaldal juhtub, midagi mitte väga keerukat, siis teevad selle töö tavaliselt ära tuletõrje ja politsei. Hullemate juhtude puhul kutsutakse välja /spetsiaalabi mereväest?/ sest need on inimesed, kes on treenitud sukelduma. Näiteks Estonia juhtumi puhul. JR: Kuidas te oma raporti esitasite, kas kirjalikult või? HB: Ei, tegime salvestused audio-video lintidele. DDC/?/ must-valgetele lintidele, ei ole mõtet filmida värviliselt, see ainult moonutab pilti rohkem. Ja need lindid allkirjastasime, koos aja koodiga. EBU ajakoodiga, tähendab lisatekstiga, et näiteks lint number üks, 20-minutiline lint ja andsime need /ülemusele/ üle. JR: Ja võime oletada, et olite augu läheduses oma mõnda aega… HB: Jah. JR: /Ja selle/ ümbrus. Kas võiksite kirjeldada, oli see auk sügav? HB: Justnagu sügav haav, nägi välja nagu tüüpiline plahvatusauk. Olen lõhkeainete alal hästi treenitud ja tean täpselt kuidas plahvatus laeva metallil välja näeb. Näeb täpselt nii välja, nagu oleks kuul läbi plekkpurgi lastud. Augu ümbrus näeb välja nagu roosilehed. Keerutatud metall. JR: Kui suur see…auk oli? HB: Raske öelda, kuna ma ei näinud seda täies suuruses halva nähtavuse tõttu. Kuid mul ei olnud probleemi sellest koos sukeldusvarustusega läbi mahtuda… laeva sisse … tõsiselt, mitte mingit probleemi. Piisavalt suur selleks…suur, ütleks et umbes 4-5 meetrit pikk ja – see ei ole ümmargune, rohkem nagu selline /näitab kätega/ natuke pikergune. Ja on ka raske öelda mis suunas see auk jookseb, sest ESTONIA on nagu kald-toengus, on raske täpselt öelda, mis on üleval, mis all. Raske on öelda, kuidas ta seal täpselt on. Selleks meid kutsutaksegi, sest me kasutame valgeid plastmassist kette, mida on [suures sügavuses] hästi valgustusega näha. Paigaldame need nii, et sa ise tead, kus on laeva esiosa ja kus nina, raske on sukelduda halva nähtavusega. Nähtavust halvendab ka sügaval olles saadav lisaeffekt, mis mõjub sulle nagu oleksid veidi purjus. JR: Kas te mäletate, mis värvi see auk oli? Kui kõrge? HB: See algab vee piirist allpool ja läheb natuke üle vee piiri. Algab sinisest osast (paistis mustana) kuni üles laeva valge osani. Nii me jõudsime omavahel kokkuleppele, et see algas alt auto tekilt, mis on just natuke allpool laeva vee piiri. See on mind kogu aeg imestama pannud, oled sa siis meremees või kes iganes, miks tehakse auto tekk allapoole vee piiri? JR: Kas läksite sealt läbi autotekile? HB: Ei. Meil ei lubatud. Range käsk oli mitte laeva siseneda. Mõned sukeldujad said käsu minna kaptenisillale, et leida mingeid dokumente ja muud. Ma ei osalenud selles sukeldumises, ma olin siis reservsukelduja. Palju ootamist oli dekompreseerumise pärast. Ma tean teisi sukeldujaid, kes käisid vaatamata käsule autotekil. JR: Kas mäletate, mida teised ette kandsid? Ka need, kes kapteni sillal käisid? HB: Sillal käijad kandsid ette, et nägid seal ümbruses paari inimest.... ja neil oli käsk neid mitte puutuda, vaid leida laeva logiraamat, mille nad ka leidsid, ja siis lahkusid kiiresti. / Raske on/ sukelduda keset surnukehi. JR: Kas te nägite mõnda surnukeha? HB: Kahte surnukeha. JR: Kahte? HB: Ja, kahte. Muul juhul oleks rohkem näinud, kuid nähtavus oli halb. Isegi valgustusega ei olnud lihtne näha kõigi nende hõljuvate osakeste pärast. See osa merest on väga reostatud, maailma meredest kõige reostatum osa. JR: Need teised sukeldujad autotekil, mida nemad ette kandsid? HB: Nad kandsid ette, et ei näinud halva nähtavuse tõttu palju. Nad ütlesid, et nägid tagurpidi ja keerdus autosid. Ja riiete jäänuseid, traagilisi asju, ka surnukehi seal ümbruses hõljumas... JR: ...autotekil? HB: mm...seal olid järelikult inimesed, kui laev uppus. Autotekk oli ju loomulikult...kõikjal metalli täis, puruks igaltpoolt – sinna oli ohtlik sisse minna. Kui siseneda sellisesse plahvatus-auku, teravikud võivad sind tabada, peab olema väga ettevaatlik, et ei lõikaks läbi kommunikatsiooni kaablit, või õhutoru, või midagi sellist. See on väga ohtlik. Pluss meil ei olnud lubatud sinna minna. Teised tuukrid on käinud ka reisijate tekkidel. Nõue oli, et ei tohtinud minna sügavamale laeva sisse kui 10 meetrit. Nad raporteerisid tohutut inimtragöödiat, palju surnukehi igal pool, kangestunud, suremise hetkel olevas asendis. Ei ole eriti meeldiv tuua välja surnukehi ookeani sügavustest, kui nad on võib olla ainult paariaastased. Ma ei ole sellega kunagi ära harjunud, keegi ei harju sellega ära. See on väga õudusttekitav tunne, kole. Ja ma olen tundnud seda tunnet, kui mul tuli ükskord veepõhjast väike uppunud beebi välja tuua, see mõjub väga ahastavalt. Raske on seda tundetult võtta. Ma tean oma kolleege ja tuttavaid, kõik nad elavad seda samamoodi raskelt üle. Iga kord, kui saame väljakutse merre kukkunud lennukit välja tuua, või midagi sarnast - sama tunne oli ka ESTONIAGA muidugi. JR: Kas selle augu juures oli ka teisi? HB: Ja. JR: Kui mitu? HB: Seal oli vähemalt 10 inimest, kes ei olnud Räddningstjänstenist... kas monitori ees või siis kaamera taga. Vähemalt 10, kes nägid auku. Kuid on ka inimesi, kes sukeldusid sinna aasta hiljem ja tegid ettekanded. Nad olid seal teistel eesmärkidel, neil olid seal sugulased. JR: Kui sügav see oli? HB: Kui sügav? Mis sügavuses? Umbes 92 meetrit. Kuna laev lebab külili, siis kere ei lähe ei sügavamaks ega madalamaks, samaks jääb, umbes 92 või 91 meetrit. On võimali ka näha – oleks väga lihtne, kui on ligipääs filmilintidele, oleks lihtne – igal lindil on sügavus märgitud, on ka indikaator, mis määrab esemete umbkaudse suuruse. Mõõteriba on filmimisel lindile jäädvustatud. Seda tehakse alati, orientatsiooni mõttes. Probleemiks on, et vee all, kasutades maski, tunduvad kõik asjad kolmandiku võrra suuremad. Tuuker, teades seda, on alati esimesel pilgul, et, Ohhoo! see on 10 meetrit, kui tegelikult on see ainult 7. Kuid me arvestame sellega. JR: Ja teie... HB: ...seda on lihtne märgata, kui midagi on puudu, näiteks, aeg-koodi on raske võltsida. Kui midagi on puudu, on see kohe näha. JR: Kas tuleb meelde, millal see operatsioon algas? HB: Alustasime laupäeva hommikul /1. oktoobril 1994/ see on siis laeva uppumise järgsel nädalal. Mis kell, ei ole aimu. Algas,.... ei saa täpselt öelda, kahjuks. Mul on küll tuukri raamat, kust ma saaksin selle välja otsida. JR: Ok. Nüüd võime teha kohvi pausi. Ja siis läheme tagasi algusesse, kuna unustasime midagi, ja siis võime jätkata, kus pooleli jäi. HB: Ok. Asjaga tegeles ka Ines Uusmann, kes oli tol ajal kommunikatsiooniministriks, üks Räddingsverketi ülemus, Sjöfartsverketi ülemus ja valitsuse tasemel inimene, kes vastutas raadiokommunikatsiooni eest. / Mida Bergmark ütleb, on see, et loomulikult olid kõik need inimesed ESTONIA katastroofiga seotud – Sven Aneri kommentaar/ HB jätkab: Selle sukeldusega seondus palju imelikku. Mingil hetkel me isegi tegime asja üle omavahel nalja, et ärme üldse annamegi neid linte neile, nad tahavad nagunii kogu selle loo kinni mätsida. Kuid arvasime siiski et, nii hull ei saa see asi olla. JR: See oleks imelik teha olnud? HB: Seda küll, kuid vaadake, mis juhtus selle 137 Whiskey klassi vene allveelaevaga, mis mingi vea tõttu sattus Rootsi mereväe salajase peastaabi ette. Sama asi juhtus ka seal. Ainult, et tol ajal oli teine peaminister, kes püüdis samuti öelda, et midagi kummalist ei juhtunud. JR: Läheme tagasi Ines Uusmanni juurde. HB: Jah, tema – nagu mina aru saan, kuidas rootsi on üles seatud, et iga sellise asja puhul ütleb viimase sõna peaminister. Kuid ma arvan, et enamus kohustustest oli antud üle Ines Uusmannile, arvestades tema töökohta kommunikatsiooniministrina. Kuulsime näiteks ütlusi nagu “too need lindid siia”, “mis nendel lintidel näha on”. Kuulsime igasuguseid asju, kuulsime tihti [mandriga peetud] dialogist ühte poolt. Meil ei jäänud muud üle kui seda kuulda, kuna olime keset merd kokku pressitud ühe ja sama väikese aluse peale. Kuulsime ühte kõnelust, millest saime aru, et nad ei kavatse sellest, mis tegelikult juhtus iialgi kellegile rääkida. Ametlik seisukoht on kogu aeg olnud, et visiiriga oli midagi valesti. Ei laevaga pidi midagi viltu olema. See oli see, mida me kõigilt kuulsime. Pidime minema mitu korda alla, et kontrollida mehhanisme – visiiri lukustusmehhanisme. Visiiri kohta polnud mingit raportit, et see oleks olnud vigane või mõranenud või midagi muud: see lihtsalt lendas plahvatuse tagajärjel eest ära. Mida on keeruline selgitada. See on poolkera kujuline visiir. Ja see on sama igat tüüpi laeval. Paljudel laevadel maailmas on avatav visiir. See on tavaline disain. Kui sa lähed otse vastu laineid tormis, laine jõud jagatakse ilusasti igas suunas laiali, selline risk, et laine võiks visiiri avada või eest ära lüüa, puudub. See on väga ebaloogiline, võib olla laine pisut lööb seda, kuid siis kiilub visiir kinni ja seda on hiljem raske avada. See oleks ebaloogiline... JR: Kas teil ei olnud tunnet, et püüti leida midagi, mis augult tähelepanu eemale viiks? HB: See oli meie kõigi arvamus. [Meile öeldi]…Mine uuesti alla, palun filmi veel hüdraulikat eesosas, palun kas sa ei filmiks lukustust veelkord, katsu käega kas seal pole kuskil mõra… Muidugi ei tundunud tol momendil selles midagi imelikku, et nad tahtsid igasuguseid detaile teada ja uurida…teha kindlaks, et plahvatus toimus. Meile näis, et see oli kahjustuse põhjuseks. JR: Kui te filmisite ja vaatasite....seda plahvatuskohta, kas ei olnud näha mingeid teisi plahvatusele viitavaid asjaolusid? HB: Ei, kuid seda oleks olnud võimalik teha. Kui sa oled saanud lõhkeaineid käsitleva koolituse, on seda lihtne välja selgitada, võttes proove kohtadest, mis viitavad plahvatustele. Saab kindlaks teha, mis tüüpi lõhkeainega on tegemist, tuuma või dünamiidiga jne. Seda saab täpselt kindlaks teha, kui uurimist õieti korraldada, igasuguse õnnetuse puhul, ilma igasugu probleemita, kus lõhkekeha oli ja kuidas see plahvatas. Kuid siis peab selleks olema vastav ajend, et neid detaile avalikustada. Kui sellist informatsiooni ei taheta avaldada, siis seda ei tehta... Sven Anéri järelsõna: ESTONIA-brevet nr. 2 avaldas oma 2005.a. 16. nov. numbris esimesed 30 minutit Jutta Rabe kahetunnisest video-intervjuust leitnant Håkan Bergmarkiga. ESTONIA-brevet on samuti tõestanud, et leitnant Håkan Bergmark on see isik, keda ta väidab olevat. Samuti, et mees võttis osa väga varajasest ja väga salajasest tuukrite osavõtul korraldatud sukeldusest ESTONIA vrakile, mis algasid 30. septembril 1994. a. Sellest sukeldusest ei räägi rahvusvahelise uurimiskomisjoni JAIC-i aruanne mitte midagi. Muud sukeldused loetakse üles, kuid mitte seda, mis korraldati uurimislaevalt “URD”. Nendest 20-minutilistest filmidest, millest Håkan Bergmark räägib, pole keegi kuskil aru andnud.
04-10-2021, 00:04
Ilma mitte mingi kahtluseta olid just Rootsi mereväetuukrid need , kes esimesena sukeldusid Estonia vrakile... Küsimus on, miks?
04-10-2021, 08:47
Håkan Bergmark - mereväetuuker+lõhkeainete spetsialist on ilmselt kõige audentsem ja pädevam kombinatsioon ekspert teadmisest, kes seda auku oma silmaga näinud ja kommenteerinud.
kõigesse mis tuleb Rabbe kaudu, tuleks suhtuda ettevaatlikult, ta lihtsalt moonutab infot ja keevitab ise juurde. hea näide on lõik ühes tema raamatus - ta vana närakas juukseföön lõi suitsu ja sädemeid välja, sest karvad olid imetud fööni sisse(arvan) milles tema muidugi süüdistas KGB-d kes olevat soovinud teda elektrilöögiga tappa. ja toppis selle pläma raamatusse.
Håkan Bergmarki nähtud ava...no ma ei tea, milline see siis meile näidatute seast on? millisest tuuker läbi mahub? jutt on vast ikka ühestsamast august? ja mis auk on see, kas keegi oskab seletada? ![[Pilt: auk.jpg]](https://i.postimg.cc/bJB2sW4L/auk.jpg) kas seesama: ![[Pilt: auk2.jpg]](https://i.postimg.cc/NfMb5vSq/auk2.jpg) what to put in a betta fish bowlTsitaat:Sonaripilt... Siin on üks parameeter, mida millegipärast välditakse... Ahter allpool ja vöör ülevalpool... Sellisel juhul on AINUS koht, kus õhk vrakist välja pääseb vööriluuk... Seesamane välja tungiva õhu keeris põhjustas häireid sonarikujutises, seega mitte midagi paranormaalset...see on külahullu kõrgpilotaaz...
05-10-2021, 01:02
Üks tuntumaid õnnetusi, kus allveelaev põrkab kokku reisilaevaga, toimus 2001. aastal Vaikses ookeanis Hawaii lähistel.
USA allveelaev USS Greeneville harjutas õppustel hädaolukorra pinnaletõusu (emergency surfacing drill), kuid ei märganud, et läheduses asub Jaapani kalalaev Ehime Maru (58m ja 741 tonni). Sellise manöövri käigus tõuseb allveelaev umbes 120 m sügavuselt pinnale kõigest mõne sekundi jooksul, kasutades selleks kõrgsurveõhku, et vesi võimalikult kiiresti laeva ballastipaakidest välja suruda. USS Greenville sööstis üles täpselt Ehime Maru all, mille tulemusena sai kalalaev nii palju viga, et uppus 10 minutiga. Ehime Maru pardal olnud inimesed kuulsid kahte valju heli ja tundsid, kuidas laev kahest tugevast löögist värises. Ehime Maru kapten Hisao Oonishi kirjeldas, kuidas ta kokkupõrget koges: "Tundsin korraga kahte suurt lööki. Seejärel nägin allveelaeva veepinnale kerkimas." “We felt an impact as if the stern of the ship was lifted up,” Onishi said, adding that a loud metal clanging sound was heard twice from somewhere between the helm and the stack, and the ship came to a halt. https://www.japantimes.co.jp/news/2001/0...ull-probe/ Lihtsalt mõte… aga asetame siia pilti need NATO õppused, mis Estonia uppumisega samal ajal toimusid. Tean, et seniste andmete põhjal mitte samas kohas, kuid vabalt võidi ju tegevusraadiust salaja laiendada. See selgitaks ühe versioonina ka USA salastatud dokumente. Lõpptulemusena võiski vabalt õnnetus juhtuda, mida varjama asuti.
05-10-2021, 06:01
Tsitaat:...kus allveelaev põrkab kokku reisilaevaga... Et siis ikkagi mitte suur reisilaev, vaid väike kalatraaler. Teiseks- USS Greeneville mass on 7000 tonni, kalalaeval 741 tonni. Ja ikkagi tekitati allveelaevale vigastusi, milliste remont läks maksma ca 2 miljonit dollarit. Kokkupõrge 15 000 tonnise massiga autopraami ja 1500-tonnise allveelaevaga tähendanuks ilmselgelt suure tõenäolsusega allveelaevale letaalset lõppu.
05-10-2021, 06:41
Allveelaeva teooria vastu räägib ka see, et auk Estonia pardas olevat siiski väljapoole kaardus servadega.
(05-10-2021, 06:41 )Maario Kirjutas: Allveelaeva teooria vastu räägib ka see, et auk Estonia pardas olevat siiski väljapoole kaardus servadega. Samas Kipperi foorumis härra P.Ude näpuotsaga on infot tilgutanud, et millegagi ikkagi kokku põrgati. Visiiril olevat vigastusi, mis pole pirnvööriga kokkupõrkes tekkinud. Kui vaadata nende vigastuste kõrgust veepiirist, siis ulpiv "pargas" sinna hästi ei sobi. Ainult allveelaeva torn ulatub ja sobib sinna hästi.
Nagu nüri konservi avajaga oleks lõigatud. Mõtlen seda kolmandat sukeldumist .
Pikk muljumise jälg ja siis katki rebitud. Kivid või kalju sellist vigastust ei tee, ilmselt ikkagi millegi otsa põrutati. Lemeti meelehärmiks sobib selleks allveelaev kõige paremini. Täiendus: Paar lõiku Kipper.ee foorumist: Tsitaat:OK, eeldame, et ramp oli pärani või osaliselt lahti ja kukkus alles siis kinni, kui laev juba üle 90 kraadi ennast pööras. Aga milles siis skeptikute küsimus on? Selles, et kas kaks meetrit siledast merepinnast kõrgemal olevast august, saab seitsme meetriste lainete korral vesi sisse tulla, kui laeval ka mere suhtes kiirust on ja tuul ning lainetus on ka liikumisele vastassuunaline. Lisaks on laeval veel tugev pikkisuunaline üles-alla liikumine?Peeter Ude vastab: Tsitaat:Vööris, Visiiril paiknenud masti (Asitõendina endiselt omal kohal vee all) ja Sonarilt nähtava Visiiri jälje vahel merepõhjas on ca 120 meetrit. Visiiri asukoht klapib Jaic aruandes esitatuga. ![[Pilt: Estonia371.jpg]](https://i.postimg.cc/KvwpqHKR/Estonia371.jpg)
05-10-2021, 18:36
Ma arvan, et tehniliste üksikasjadega seda vandenõud ei lahenda. Tuleb vaadata suuremat pilti. Juba päris algusest, pastor Mere juhtumist, Metsamaa mõrvani. Kõik see jada võib olla omade poiste vaheline arveteklaarimine. Lahendamiseks tuleb otsida vanu sõpru ja kes keda üle laskis, mitte tehnilisi üksikasju.
05-10-2021, 22:35
Peeter Ude kirjutas:
"Visiiri asukoht klapib Jaic aruandes esitatuga." No kui ta nii ütles, siis nii on... Kas mul saab olla midagi selle vastu olla, kui mõnuga saan osutada sellele, et JAICi onud end loogikast küll segada ei lasknud... Nimelt JAICi onud väidavad visiiri eraldumise ajaks 01:14. Kreeniks null... Tunnistajad väidavad esimest kolakat olevat täpselt 01:00. Seejärel koheselt kiire kreeni minek... Vastuolu märkate? Keegi luiskas, ei tea kes? Kui on kreen, aga visiir pidada ikka veel sellal ees olema, siis mis kreeni põhjustas? Sisse tulev vesi vist mitte... Tunnistajad nägid vett esimesel dekil kohe peale üht... Kuid, kordan veelkord, visiir on ikka veel laeva küljes... Kui aga laev läks kohe kreeni, kuid visiir eraldus 14 minutit peale seda, siis kui suur oli kreen TEGELIKULT visiiri eraldumise hetkel? Kuna visiir on ülevalt laiem/suurem/raskem, kui suurt kreeni ja laine lükkejõudu on tarvis, et vasak tõstesilinder lahti venitada? Kui tõstesilindrid pidasid 14 minutit visiiri raskusele vastu, rebides laeva keresse meetripikkused augud; on vaja vastata ainult kahele vastikule küsimusele: mitu kraadi vajus ramp koos visiiriga ettepoole? Mitu kraadi oli laev paremale kreenis sel hetkel tegelikult?
05-10-2021, 22:59
(05-10-2021, 22:35 )Geargirl Kirjutas: Peeter Ude kirjutas: Väga hea postitus. Jõudsin tänu sellele ühe seoseni, millega varem pead vaevasin. Et mille paganama pärast oli JAIC-il vaja sündmuste algusaega vägisi hilisemaks suruda kui oli tegelikult enamike pääsenute tunnistustest selge, et sündmused algasid kl. 01:00 mitte aga 01:15 nagu proovis ka üks JAICi liige ka S.Lindet vägisi tunnistama sundida. Nüüd tekkis loogiline seos, et tõenäoliselt just sellel põhjusel, et oleks kunstlikult võimalik vähegi klappima saada uppumise ajaline stsenaarium ja hilisem visiiri leidmise asukoht.
05-10-2021, 23:29
Täpselt sama küsimus vaevas mindki, ma ise arvasin, et äkki JAIC kuidagi komistas või eksis... Peeter kinnitas, et ma olen vastik tähelepanelik tähenärija...
tublid olete.
aga olge nüüd nii lahedad ja tehke mulle ka puust ja punaseks. kuidas saavad käristuslõhed olla otse-ette-alla suunalised?
06-10-2021, 08:20
Sest kuni sinnamaani kiskus raskusjõud visiiri ettepoole(koos rambiga).
Ja seda tervelt neliteist minutit... Neljateist minutiga kõigest meetrikese. Ja siin püstitubki minu hüpotees: kui neljateist minutiga tekkis piisav kreen paremale, võis ka visiir kukkuda paremale, mitte ette. See seletaks, kuidas sai visiirikarp üle rambi, see seletaks, miks ei klapi visiiri ja rambi vigastused, see seletaks tõstesilindrite vigastuste anomaaliad... See seletaks nii mõndagi aga see ei seletaks kuidas sai siis ramp ikkagi lahti? Millal ja kuidas avanes ramp, sellele ootan ma pikisilmi fotosüüdistusi ja videofilme... Rambi tõstesilindrid, reelingud, piidad, turvatrossid... Küsimasi on palju, kuid mitte ühtki vihjepoegagi, ei Arikaselt ega Kurmilt siiamaani. 
06-10-2021, 09:11
Ainsad mehed kes laevalt naasesid olid kõik Eesti Kalevipojad.
06-10-2021, 11:31
Sõbrad, visiiri osas mingem paar sammu tagasi.
Visiir saab avaneda ainult siis, kui selleks on täidetud tingimused, mis seda võimaldavad. Ehk 2x hüdrolukk külgedel + alumine lukk (Atlandi polt nn). Mina julgen kindel olla, et ükskõik, mis asendis (kreenis) see laevakere on, kinnises asendis lukkudega see visiir sealt ei eemaldu. Ärgem unustagem, et tegu siiski jääklassi laevaga. PS Neid saab avada ka käsitsi visiiri seest. Ehk pidi rakenduma piisavalt suur jõud (Visiiri tühiklaa on 55t!) väljastpoolt, mis ilmselt oleks suutnud alumise (kõige olulisema, nn Atlandi poldi) kinnituse rivist välja viia. Seejärel kreenis olles suudaks ilmselt külgemised lukud suure kreeni korral visiiri raskuse all järele andma. Altandi polt kannab minu silmis selles kõige tähtsamat rolli ja PIDI lahti saama. Minu teooriast lähtuvalt pidi tulema see jõud visiirile väljaspoolt visiiri ja allpool veepiiri/väga veepiiril. Tehke või tina, aga pinnale tõusev (Nn paanikas allveelaev, mis tuleb praktiliselt 45 kraadise tõusu all) allveelaev sobitud sinna pilti hästi. Sel ajal puudub laevas taju ja kordinatsioon. Või aitas keegi seestpoolt lukkudele kaasa.
06-10-2021, 21:33
(Seda postitust muudeti viimati: 06-10-2021, 21:49 ja muutjaks oli Geargirl.)
Miski kiilus visiiri ja vöörtäävi vahele, mis lõhkus lukud ja hinged?
45 kraadise tõusuga allveelaev on väga nõrk teooria... Estonia ja temaga kokku põrganud allveelaeva masside vahe võis olla kümme korda Estonia kasuks... Erineva massi ja kerepindalaga laevad käituvad samas laines kindlasti erineva kõikumisamplituudiga. Lihtsamalt öeldes vajus laevanina allveepaadile ülalt torni peale, seejärel jäi visiiri alaosale ette veel üks allveepaadi torni rõhtne detail. . . . . . |
![[Pilt: 1-format43.jpg]](https://www.tagesspiegel.de/images/blanketed-survivors-wearing-plastic-bags-as-shoes-from-the-sunken-ferry-estonia-are-helped-from-a-sw-/25064446/1-format43.jpg)
![[Pilt: estonia3.jpg]](https://i.ibb.co/C1PcnMd/estonia3.jpg)
| Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: |
| 1 külali(st)ne |
Created by: Mishar DESIGN
Powered by: MyBB
 |