Viimastel aastatel on muutunud järjest teravamaks küsimus, kas teadus ja religioon saavad üldse
rahumeelselt koos eksisteerida. Ilmselgelt on tekkinud teatav konflikt, mille ehk teravaimaks ilminguks
on kohtuprotsessid seoses Darwini evolutsiooniteooria asendamisega Kreatsionismiga mõnedes
Ameerika koolides. Isiklikult arvan, et need konfliktid on eelkõige põhjustatud just sügavast
arusaamatusest selle osas, mida endast tegelikult kujutavad religioon ja teadus. Probleem pole mitte
üksnes selles, et vaidluses ei saada aru vastaspoolest, vaid tihti ei mõisteta ka enda esindatava
valdkonna olemust ja piiratust. Üritaksin selle esseega seletada, mida minu silmis kujutavad endast
religioon ja teadus ning miks mina nende vahel konflikti otsimist tegelikult lausa absurdseks pean.
Minu arvates on religioon ja teadus tekkinud täiesti erinevate vajaduste rahuldamiseks. Teaduse
eesmärgiks on vastata küsimusele, kuidas maailm toimib. Religioon, seevastu, tekkis aga selleks, et
aidata inimestel maailmas paremini elada. Kui vaadata tänapäevaks kujunenud suurusundeid (Kristlus,
Islam, Budism), said kõik kolm alguse väidetavalt sellest, kui üks mees (vastavalt Jeesus Naatsaretist,
Mohammed Mekast ja Siddharta Gautama) sai sügavate religioossete kogemuste osaliseks ja leidis, et
tema kohuseks on ka teistele õpetada, kuidas tegelikult on võimalik õnnelikuks saada.
Probleemid algasid aga sellest, et tekkis vajadus kogetut teistele edasi anda. Kuidas aga kirjeldada
midagi kirjeldamatut? Isiklikke kogemusi on võimatu sõnadega objektiivselt ja üheselt edastada – usun,
et paljud on seda võimatust kogenud ja kui ei ole, on teil alati see võimalus: üritage näiteks kirjeldada
mõnda hiljutist kunstiealmust või muud sügavat muljet jätnud sündmust. Seletamine on võimalik, kuid
selleks tuleb appi võtta mingi taustsüsteem ja üritada tutvustada seda, mis on inimestele võõras selle
kaudu, mis on neile juba tuttav. Kunstikogemuse puhul võib ehk rõhuda sellele, et ka vestluspartneril
on kunagi midagi sellist esinenud. Sügava religioosse elamusega on olukord aga raskem. Pole mingi
ime, et ainus väljapääs leiti metafooridest ja analoogiatest. Tundmatu tuli siduda millegi tuntuga, ning
seega võeti asjade seletamiseks appi nii tolleagsete inimeste igapäevateadmised ja arusaam
kosmoloogiast. Näiteks oli jumala taevasse paigutamine arvatavasti lihtsalt ilus viis seletada seda, et
jumal ei ole materiaalselt kombatav ja kättesaadav. Tol ajal ei osanud keegi ju veel lennukitest ega
õhupallidestki veel isegi unistada. Tänapäeval ei täidaks see analoogia enam aga oma algset
funktsiooni. Tol ajal toimisid sellised kirjanduslikud võtted aga küllaltki hästi. Paraku pole aga miski
täiuslik. Asju kiputakse tihti võtma ikkagi liiga otse. Seda eriti siis, kui antakse edasi teadmine, kuid pole kogemust, millega seda seostada.
Usk kui selline ei ole ratsionaalne nähtus. Selle mõistmiseks on vaja seda kogeda – on ju paljude
uskude väljapaistvad esindajad nentinud, et teooria ilma praktikata on kuiv ja sisutu. Usu mõistmiseks
on vaja seda praktiseerida: selle sees olla, seda oma elukogemusega lahti mõtestada. Leian, et heaks
analoogiks on näiteks kunsti õppimine – heaks kunstnikuks ei ole võimalik saada vaid loengutes istudes
ja kunstiteooriat õppides. Vaja on ise joonistada, maalida, voolida – kõike ise tajuda, läbi elada.
Harjutada, et meistriks saada. Kunstnikuanne pole asi, mida saab loengus üksnes kognitiivsel tasandil
edastada. Loengutest on küll abi, ja neil on ka oma koht, kuid tegelikult toimub õppimine siiski ise
tegemise ja selle kohta tagasiside saamise protsessis.
Palju oleneb siiski inimesest endast. Kujutlege olukorda, kus inimene eksitatakse džunglisse ära ning
tehakse talle seejärel eesmärgiks sealt mingil viisil välja jõuda. Võimalik, et ta peab seda tegema ilma
igasuguste abivahenditeta. Ehk leiab ta kusagilt selle metsa kaardi. Parimal juhul saab ta aga ehk isegi
mobiiltelefoni, mille abil helistada kellelegi, kes seda metsa tunneb. Millisel juhul inimene kõige
kiiremini välja saab, oleneb aga paljudest faktoritest. Näiteks, kui inimene kaarti lugeda ei oska, on see
tema jaoks täiesti kasutu, või võib teda halvimal juhul isegi veelgi rohkem segadusse viia. Kui ta aga
juba metsa uurides taipab, kus suunas see kõige kiiremini ära lõpeb, võib telefoniga oma hüpoteesi
järgi kontrollimine ainult väärtuslikku aega raisata. Mõeldavad on ka muud variandid. Vaatleme siiski
standartsemaid juhtumeid.
Kaarti lugema õppida on võimalik ratsionaalselt. Kaardi järgi efektiivseks orienteerumiseks aga on vaja
siiski ka metsas reaalselt kaardi järgi orienteerumise praktikat. Üksikutele piisab vaid kaardist ja
teoreetilistest teadmistest, et lõpuks metsast välja saada. Mõnel jääb kaardist üksi väheks, ent kui talle
ka telefon pihku juhtus, saab ta pärast paari telefonikõnet juba ise aru, kus on ja kuidas välja saada.
Mõni teine jääb samas olukorras aga kuni lõpuni telefonist sõltuma ja ei pruugi isegi selle abil välja
jõuda. Rolli mängivad siin paljud faktorid: inimese motivatsioon metsast välja saada, tema harjumus
teistest sõltuda või vastupidi üksi hakkama saada; tema vaimsed võimed ja loomulikult ka lihtsalt pime
õnn. Religiooni saab vaadelda kui inimeste teed pimedast padrikust lunastuse/valgustatuse poole. Kaardi
eest on pühakiri ja telefoni asemel loomulikult kirikuõpetaja või imaam või keegi teine, keda peetakse
religiooniasjades autoriteediks. Inimesed on kõik aga laiali pillutatud suure eludžungli eri osadesse ja
pea kõik otsivad teed ohtlikust tihnikust rahulikumatesse piirkondadesse.
Džungel, millesse me eksinud oleme, on meie maailm. Seesama maailm, mille kirjeldamiseks tekkis
teadus. Et rääkida, kuidas metsast välja pääseda, ei saa üle ega ümber metsast endast rääkimisest.
Väljapääsuteed saab kõige paremini kirjeldada ju just läbi teetähiste – suurte puude, iseäralike kivide ja
pisikeste lagendike järgi. Teetähised pole aga rangelt võttes osa mitte teest, vaid osa metsast. Paraku
tuleb aga just neid kirjeldada inimesele, kes metsast väljapääsuteed otsib. Nii kaasnebki tee
kirjeldamisega vajadus kirjeldada teatud määral ka metsa, kus see tee jookseb. Kahjuks kaasneb selle
vajadusega aga mitu väga teravat probleemi. Kõigepealt tuleks mõista, et kaardi täpsus on paraku piiratud teadmistega metsa kohta, mitte aga
teadmistega selle kohta, kuidas metsast välja saada. Tõepoolest, et lagendikku leida, piisab, kui tead
ühte sinna viivat teed, mis algab sealt, kus sa ise parasjagu oled. Enamik religioone aga pakubki minu
arvates just seda ühte teed, mille nemad leidnud on. See sobib hästi nende jaoks, kes alustavad metsas
suhteliselt lähedal sellele kohale, kust alustas vastava usu rajaja. Ajapikku laiendatakse kaarti
(pühakirja, pärimust) muidugi ka teiste radadega, ning see piirkond, kust inimesi sel viisil välja saab
aidata, selle tõttu ka laieneb. Siiski jääb see ala pea kõigi religioonide puhul siiski piiratuks. Kahjuks on
paljudel, eriti tõsiuslikel fanaatikutel, raske seda näha või endale tunnistada. Nii on pea iga usu jüngrid
endiselt veendunud, et nende tee on see ainus ja õige ning et kõik teised teed ei vii kuhugi.
Eelkirjeldatud probleem pole aga ainus. Samuti tuleb aru saada, et kaart ei ole mitte metsa objektiivne
kirjeldus, vaid kultuurist sõltuv kujutis selle kohta, mis saab olla vaid nii täpne, kui on teadmised metsa
enda kohta. Kui võrrelda kaarte, mida joonistati keskajal, nendega, mida koostatakse tänapäeval
satelliitfotode põhjal, tuleb tunnistada et tolleaegsete kaartide abil eksiks ilmselt enamik tänapäeval
kaarti lugema õppinud inimesi täielikult ära. Mis ehk veel hullem, paljud ei saaks isegi aru, et tol ajal
kaardina mõeldud ürik üldse kaart oli. Ning just see ongi religioonide puhul juhtunud. Inimesed ei näe
kaardil mitte seda teed välja, mis peaks olema seal olulisim, vaid just maastikuvormide ja objektide
kirjeldusi, mille ainus eesmärk oli algselt lihtsalt seletada seda, kus see tee asub. Selle asemel, et näha
metsa, nähakse puid. Inimest, kes peab lihtsat reisikirjeldust traktaadiks geoloogiast, peetaks tänapäeval
üldiselt hulluks. Paraku ei nähta aga usufanatismi kui selle nähtuse üht vormi.
Nagu seletati ühes antud aine loengus, oli religioonide kosmoloogia üldiselt tolle ajastu ja
kultuuriruumi parim teaduslik käsitlus maailmast. Religioosselt kasutati seda vaid tee kirjeldamiseks.
Et vahepeal on meie teadmised maailma kohta arenenud, tuleks vana ümber mõtestada uues kontekstis.
Võimetus seda teha võib aga väga kergesti viia ummikteele, kus pühakirjas ei tunta ära enam mitte
kaarti valgustatusele, vaid kui looduse kirjeldust. Nii jääbki tihnikust välja pääsemine kättesaamatuks,
ning ka aegunud looduse kirjeldus tekitab tänapäeva teaduslikus ühiskonnas pärssivalt palju hõõrumist. Siiani olen enamuse süüst selle konflikti juures näiliselt ajanud usklike kaela, kes religiooni olemusest
valesti aru saavad. Leian aga, et religiooni olemuse vääriti mõistmine on sama suureks probleemiks ka
mitteusklike hulgas. Näiteks on paljude teadlaste jaoks normaalne vastandada ennast usklikkusega –
meie ei pea uskuma, meie teame.
Paradoksaalne selle juures on see, et need, kes teaduse ideaalmudelite, matemaatika ja füüsikaga
tegelevad, kipuvad just teistest rohkem usklikud olema (kuigi siiski pigem ateistlikud kui usklikud,
nagu on paraku üldine tendents teadlaste hulgas. Larson, Witham “Leading Scientists Still Reject God”,
Nature 1998, 394). Olles ise matemaatik, tean ma suhteliselt hästi, kui piiratud on tegelikult
matemaatika. Füüsikute jaoks pole olukord oluliselt parem – nad teavad, et nende teadus ei uuri
tegelikkust, vaid ainult mõnda selle mudeleid, ning et tegelikku ei saagi kunagi uurida. Teised teadused
kipuvad selle tõsiasja aga väga tihti unustama. Millegi lõpmatu ja piiritu olemasolu tunnistamise
esimene eeldus on aga reeglina just iseenda piiratuse tunnistamine ja tunnetamine.
Tegelikult on teadlased unikaalses olukorras mõistma seda protsessi, mida ma enne religiooni
omandamise juures kirjeldasin kunsti õppimise näitel. Ka teadus on tegelikult kunst, mis rajaneb suures
osas nendel selguse ja inspiratsiooni hetkedel, mille peale ehitatakse hiljem üles teooriaid ja
eksperimente. Ning ka teadlaseks õppimine käib saranasel viisil religiooni omandamisega – nagu kõik
doktorikraadi saanud ilmselt teavad, pole kõige olulisem mitte see, mida sa loengutes õpid, vaid just
see, mida sa ise lood, olgu need siis esseed, teoreemid või katsetulemused – ka teaduse meetod
omandatakse vaid ise tehes ja harjutades, kusjuures alati on keegi, kes sulle ka tagasisidet annab
(reeglina juhendaja). Kahjuks ei pruugi see arusaam tekkida vaid bakalaureuse ja magistrihariduse
tasandil, kus ise veel teadust tegelikult tegema ei pea. Teadlastel on tihti siiski üks suur probleem, mis takistab neid religiooni mõistmiseni jõudmast –
arvatakse, et aine omandamise protsess on selline vaid nende valdkonnas ja et teistel käib asi täiesti
erinevalt ja lihtsamalt. Eriti tugev on selline vastuseis füüsikute ja sotsiaalteadlaste vahel, kus mõlemal
poolel paistab see müüt vastaspoole osas üpris tugev. Põhiprobleemiks on tihti teadmatus sellest, mis
toimub teistes valdkondades, mis on ka põhjuseks, miks see vastasseis teadlase enda peas tema
elukogemuse suurenedes tihti nõrgeneb ja lõpuks lausa kaob. Põhjuseks on just teiste teadlaste ja nende
tegevusega tutvumine ja ka nende meetodite mõistmine. Kui aga noorest peale on juba kujunenud
religioonivastane suhtumine, siis ei süveneta kunagi selle praktikatesse, ja kui arusaam teistest
teadustest süveneb, jääb arusaam religiooni olemusest paraku endiselt tekkimata. Seega esineb sügavaid vääritimõistmiseid mõlemas leeris. Teadlased teavad küll reeglina, millega ise
tegelevad, kuid peavad seda kõikvõimsaks ning ei saa aru religiooni kui õnnelikkust õpetava nähtuse
vajalikkusest. Religioonide pooldajad ei suuda aga võtta oma usku sellena, mis see on, vaid arvavad
sellest rohkemat ning tunnetavad teaduse avastusi kui rünnakuid selle vastu. Nukker on ka see, et seda
vastuseisu ei saa lahendada hariduse andmisega selle klassikalisel viisil, sest vaja pole mitte
teadmiseid, vaid kogemusi ning avatud meelt nende omandamiseks. Tänapäeva haridussüsteem toimib
aga paraku just loovuse ja vaba mõtte vastu.
Ehk saad siit kirjatükist natuke mõtlemis ainet.
Kirjutise autor pole mina, vaid see mul netist kunagi
arvutisse kopeeritud.
