Põliseestlaste liikumine ja selle vaimsus

kas tegemist on mingi uue poliitkorrektse usulahuga?

(05-10-2014 08:04 )FBhi Kirjutas:  kas tegemist on mingi uue poliitkorrektse usulahuga?

Kaugeltki mitte, muidu poleks seda iga hinna eest läbustatud, teema vähemalt võiks läbi lugeda ja siis arvata millega tegu.
Artikkel 11

1. Põlisrahvastel on õigus teostada ja taaselustada oma kultuuri traditsioone ja kombeid. See sisaldab õigust säilitada, kaitsta ja arendada nende kultuuri mineviku, oleviku ja tuleviku väljendusi, nagu näiteks arheoloogilisi ja ajaloolisi asupaiku, artefakte, kujundeid, tseremooniaid, tehnoloogiaid ning visuaalseid ja etenduskunste ning kirjandust.

2. Riigid võimaldavad heastamiseks tõhusad mehhanismid, milleks võib olla hüvitis, väljatöötatud koostegevuses põlisrahvastega austades nende kultuurilist, intellektuaalset, religioosset ja vaimset vara, mis on võetud neilt ilma nende vaba, eelneva ja informeeritud nõusolekuta või rikkudes nende seadusi, traditsioone ja kombeid.

Artikkel 12

1. Põlisrahvastel on õigus kuulutada, teostada, arendada ja õpetada oma vaimseid ja religioosseid traditsioone, kombeid ja tseremooniaid; neil on õigus säilitada, kaitsta ja omada privaatselt ligipääsu oma religioossetele ja kultuurilistele paikadele; neil on õigus kasutada ja hallata oma tseremoniaalseid esemeid; ja neil on õigus repatrieerida oma maiseid jäänuseid.
http://www.põliseestlane.ee/P%C3%B5lisra...igused.php

Tõstaks seda teemat ka.
Alljärgnevas pildike Mehhiko perest. Suhteõpetus, kuidas luua tugev ja õnnelik perekond ehk märgata ja luua postivsust või vähemasti püüelda sinna poole jne.. ja kindlasti oleks see abiks ka põliseestluse vaimsusele. Sisukirjeldus: perepilt Mehhiko n.n. kõrgklassi perekonna suhtlemiskultuurist s.h. kaasade ja laste omavaheline suhete soojus, avatus, positiivsuse kasvatamine, kaaslase märkamine ja sõbralikkus.

Mehhiko peres-pidu sinus eneses

Praegusel kujul ei muutu siin midagi , vastupidi ,hoopis tagasi aetakse siinne olu......Mis viib kiiremini üleüldise lõpu poole.

http://alkeemia.delfi.ee/keskkond/planee...d=70263505

Nii tõdes armastatud laulja laupäeval Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis toimunud hiiesõprade aastasündmusel tunnustust vastu võttes. Aasta Hiie sõbra tiitli pälvis tänavu Kaja Toikka ning sündmusel pärjati ka hiie kuvavõistluse võitjad.

...

See mees kummardab aga sinna, kus parajasti kasu paistab . Alles üürgas :" Looja , hoia Maarjamaad ! " ja nüüd räägib hiite vabastamisest .

Sõnadega "Looja, hoia hiiepuid, sest ladvad neil längu on maas" on Tõnis Mägi laulnud veerandsajandi jooksul eestlaste südamesse hiiearmastust.

Ja see ju õige jutt, et Eesti saab tegelikult vabaks alles siis, kui saavad vabaks meie hiiepaigad.

Ei tea, kes see Maarja küll meie mütoloogias on ? Mitte ei keera ette .Ja Püha Elmo, kelles ta laulab ? Ja Aegade raamat ?

Tõnis Mägi lükatakse lavale siis kui on vaja heldinud masse.

Suhteliselt õnnetu värk on see Hiite lugu, mis puutub Kirjandusmuuseumi siis enamik neist uurijatest on kas setud, kristlased või semiootikud. Ja kui neis vabades poolpaganlikes pärimustes oligi midagi töötavat siis semiootikute, juutide ja kristlaste koostööna on see kõik kinni topitud ja hiie- ning allikavaime ei toida enam keegi, semiootikute läbiviidud hiieriitused aga töötavad hoopis teise usundi jaoks.Enamik hiiepaiku on ju eraomandis ja kui nende vaimud töötavadki kellegi jaoks siis on see maaomanik. Tasub vaadata millise haridustaustaga on meie maausuliste juhtfiguurid. Oma kogemus oli kui Vigala Sass oli Samma hiie allikavaimu kinni neednud, et see ei pääsenud väljapoole riitusplatsi piire ja seega vee võtmine tervendamiseks oli mõttetu. Sassi põhiülesanne vene ajal oli ju abivaimude ärasaatmine neilt kes hiitest või allikatest olid endale abilised saanud ja kui ei suutnud ise siis läks patsient kes nägemusi nägi psühhiatrite alla shokivannidesse nagu ka marukristlased tol ajal. Täna on ainuke võimalus kui kohalikud paganlikud kogukonnad kohtadel võtavad vanad paigad üle või loovad palvejõuga ja ohvririitustega oma kogukonnale uued paigad. No meil siin on ka oma pudruja kapsaste kokkukeetja mingi tarkade kogu jaoks seltsimees lahendused kes samuti üritab kõiki eri usundeid kokku kirjutada mingi ühe seltskonna arusaamade järgi.

Eestit on ikka Maarjamaaks nimetatud, nii rahvasuus kui hiljem ka kirjanduslikult. Eks iga laulu sõnade üle või norida, aga ikka paremad sõnad sel laulul ju kui kõik need nõukogudeaegsed hümnid ja oodid.
Aga ateismis sirgunud inimesele on muidugi kõik pühalik võõras. Seejuures ka pühad hiied.
Tegelikult hea kui mõnele inimesele ka meie pühad hiied meelde tulevad.

(04-12-2014 11:24 )Müstik Kirjutas:  Aga ateismis sirgunud inimesele on muidugi kõik pühalik võõras. Seejuures ka pühad hiied.

Üldsegi mitte pahaselt
Aga ateistidele Sa teed siin küll liiga. Püha mõiste on nende jaoks täiesti olemas, sellel pole mingit pistmist mistahes usu või religiooniga. Ma isiklikult tean vähemalt kahte ateismis kasvanud inimest, kes ka praeguses vanuses, üks 80, teine 50 mingit "uhhuud" ja parat ei tunnista, kuid samal ajal suhtuvad suure suure respektiga hiiepärandisse, ja isegi on hiide ohverdanud.

No nii palju kui mina tean, siis allutajad on esimese asjana hävitanud kohaliku ajaloo ürikud. Et järeletulev rahvas ei mäletaks .
Nii nagu Ceasar põletas Aleksandria raamatukogu, nii tehti kõigis vallutatud maades .
Ma mäletan oma jahmatust, kui omal ajal keldi pärandeid uurides sattusin nö keldi palvetele, kus iga teine sõna oli Jessuke .

Kes tahab uskuda, et Jessuke oligi keldi jumalus, ja Maarja meie jumalanna , see uskugu . EI saa mina teda keelata . Aga ei maksaks ka unustada, millal talurahvas kirjakeelele uuesti ligi pääses ja millist vastuseisu tekitas omal ajal maarahva seast pärit Balthazar Russovi " Liivimaa kroonika " . Või kus linnas eelpool nimetatud teos üldse üldse ilmus .

(04-12-2014 12:45 )olematu Kirjutas:  No nii palju kui mina tean, siis allutajad on esimese asjana hävitanud kohaliku ajaloo ürikud. Et järeletulev rahvas ei mäletaks .
Nii nagu Ceasar põletas Aleksandria raamatukogu, nii tehti kõigis vallutatud maades .
Ma mäletan oma jahmatust, kui omal ajal keldi pärandeid uurides sattusin nö keldi palvetele, kus iga teine sõna oli Jessuke .

Kes tahab uskuda, et Jessuke oligi keldi jumalus, ja Maarja meie jumalanna , see uskugu . EI saa mina teda keelata . Aga ei maksaks ka unustada, millal talurahvas kirjakeelele uuesti ligi pääses ja millist vastuseisu tekitas omal ajal maarahva seast pärit Balthazar Russovi " Liivimaa kroonika " . Või kus linnas eelpool nimetatud teos üldse üldse ilmus .

See, et Caesar, omal ajal, Aleksandria raamatukogule tule otsa pistis, on küll pigem hüpotees, mitte kindel, tõestamist leidnud fakt. Siin foorumiski teemast põgusalt juttu. http://www.para-web.org/showthread.php?tid=4162

Russowiga on need lood sellised, et Taani päritolu ajaloolane Paul Johansen esitas 1960. aastatel hüpoteesi Russowi mittesaksa, nimelt tema eesti päritolu kohta. Johansen ei jõudnud enne oma surma avaldada oma hüpoteesi allikatega põhjendatud varianti, kuid see leidis kindla koha eestlaste ajalookujutelmades, eelkõige tänu Jaan Krossi romaanile "Kolme katku vahel", mille peategelane on Balthasar Russow. Kui baltisaksa ajaloolane Heinz von zur Mühlen 1996 Johanseni uurimuse Russowi kohta lõpuks avaldas ja tema päritoluhüpotees kontrollitavaks osutus, on mõned ajaloolased (näiteks Anti Selart ja Marek Tamm raamatusarja Eesti ajalugu 2. köites, Küllike Kaplinski) selle kindlalt tagasi lükanud. http://et.wikipedia.org/wiki/Balthasar_Russow
Keda teema rohkem huvitab, siis Toronto Ülikooli ajalooprofessor ja Elmar Tampõllu nimelise Eesti õppetooli juhataja, hr. Jüri Kivimäe pajatab, kuidas Russowist läbi eesti kirjandusprisma eestlane tehti. Head kuulamist. http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=2306191

Võib -olla küll , et ta polnudki eestlane, aga seda enam kinnitab see fakti, et tegelikku olukorda kirjeldada ei saanud isegi haritud välismaalased mitte . Mida oligi vaja tõestada . Võitjad kirjutavad ajaloo, kas pole .

Ja offtopicuna, ei tea mis asi see on, et viimasel ajal iga issanda kord, kui mina põlisusu teemas sõna võtan , on mul usukuulutajad ukse taga . :S

(04-12-2014 14:33 )olematu Kirjutas:  Võib -olla küll , et ta polnudki eestlane, aga seda enam kinnitab see fakti, et tegelikku olukorda kirjeldada ei saanud isegi haritud välismaalased mitte . Mida oligi vaja tõestada . Võitjad kirjutavad ajaloo, kas pole .

Ja offtopicuna, ei tea mis asi see on, et viimasel ajal iga issanda kord, kui mina põlisusu teemas sõna võtan , on mul usukuulutajad ukse taga . :S

Tegemist on siiski inimeste soovmõtlemisega. Enamus juhtudel on eestlaste must- valget, ülinaiivset, kodumaist ajaloo käsitlust vägagi mõjutanud, rahvusromantismi lainest kantud, erinevad kirjandusteosed. Alates Mait Metsanurgast, kuni Bornhöheni välja. Grossi paneme ka sinna vahele. Lisaks mõni teada- tuntud, aastatetagune kodumaine telepõnevik ja ongi inimestel nö. asi selge. Reaalsus oli ju palju mitmetahulisem.
Minu arust teevad noored, ärksa vaimuga eesti ajaloolased, ülimalt tänuväärset tööd, et teemadesse selgust tuua.

Jajaa, a kelle soovmõtlemine see on : kui eestlane, siis kindlasti juhm inimeseloom , kelles oleva helgema poole eest peavad nad kindlasti sisserännanutele tänulikud olema ?

Järgmisena tuleb väide, et meile toodi kultuur , ilma milleta me siiani mudlonnides oleksime elanud .
Muide, mujal maailmas on see muldmajade (onnide) tendents vägagi arenemisvõimeline, kui väga loodushoidlik elamise stiil D:

https://www.google.ee/search?q=earth+hom...24&bih=629

Kõik uus on väga hästi unustatud vana . Nii palju siis soovmõtlemisest .Ja naiivsusest .

"Pärast sügistöid polegi eestlastel miskit muud teha, kui pimedatel talveõhtutel end kurguauguni rasvast sealiha, mooritud hapukapsaid, musta leiba ning muud raskestiseeditavat kraami täis vitsutada, pääle üliohtrasti põletatud viina ja kanget koduõlut juua, pärast seda ent ühetoonilist laulujoru venitada ja veidramoelist jõnktantsu tammuda.“
See on lõik doktoritööst, kus eesti päritolu baltisaksa arstiteadlane ja bioloog Karl Ernst von Baer (1792-1876) kirjeldab eestlaste endeemilisi haigusi. Tänuväärselt kaasnes sellele ka maarahva eluviiside ja kommete kirjeldusi, mis pidid põhjendama nende kehalist võimekust või võimetust. Oli ta ju koos oma koduõpetajaga varasest lapsepõlvest peale paljude eestlaste eluasemeid külastanud ja maarahva elu- oluga ülihästi kursis.
Karl Ernst von Baeri kirjutis eestlastest ilmus 1814. aastal. Mõned aastad enne pärisorjuse kaotamist tollasel Eesti- ja Liivimaal. Tema vaatlused ja tähelepanekud pärinevad ajast enne eestlaste ärkamisaega, mis paigutatakse tavaliselt kuhugi 1840-1860 aasta vahele. Eestlased olid loomulikult olemas ka enne ärkamisaega. Kuid ärkamiajal leiutati eestlus kui idee. Määratleti ennast kui rahvust, meile tänapäeval mõistetaval ja arusaadaval moel.
Kuid vaadakem tolleaegsete eestlaste elutingimusi, millest suuresti tulenesid ka haigused, mille vaatlemisele von Baer keskendub oma töös. Saadud pilt ei ole ilus. Tolleaegsete eestlaste elamutel puudus korsten ja suits lasti välja uksest. Loomulikult tähendas see alalist vingu ja tahma käes elamist. Elamul puudusid ka aknad. Elati koos koduloomade ja -lindudega. Samas kuivatati ka vilja. Kõik see tõi kaasa niiskuse, tolmu, vingu, söödikud ja mustuse.
Harimatus, eelarvamused, arstiabi täielik umbusaldamine, arsti korralduste täitmatajätmine ja ettekirjutatud eluviisist mittekinnipidamine on neid tabavate haiguste põhjused, oli Baer kindel.
Baer sedastab, et rahvas on väga lähedased soomlastega ja neid on 450 tuhat inimest. Vaimse kultuuri poolest ületab enamik Euroopa rahvaid neid kaugelt, nad on vaesed ja enamike asjade kasutamises nõmedad.
"Talvel teeb eestlane määratusse ahju nii suure tule, et paksu suitsu tõttu saab olla ainult küürakil. Suits katab rõivad, tarberiistad ja inimese naha musta koorikuga. Üksnes peremehel ja perenaisel on voodi, teised magavad põrandal. Kõige ihaldatum lesimiskoht on ahjukummil, kus eestlane end õnnelikuna tunneb. Sageli võib ka talvisel ajal näha neid paljajalu õues toimetamas.
Eestlane on õige ablas. Juba lapsena topitakse kõht liialt täis ja venitatakse välja. Süües unustab eestlane kõik kõrgema ja inimväärse. Ei ole peaaegu võimalik suurema aeglusega selle tegevuse juures olla. Eriti meeldib neile toit, mis on raamatuköitja kliistri sarnane. Nagu teisedki põhjapoolsed rahvad, armastavad eestlased väga viina. Baer arvab, et niiskes ja külmas kliimas on see jook flegmaatilistele eestlastele ainus jook, mis talvel nende närbuvat närvisüsteemi ja hingejõudu kosutab. Peale selle joovad nad erilist hapukat jooki nimega taar, mida veega ülekallatud käärinud kliidest või otradest teevad." Baer võrdleb eestlasi Tacituse-aegsete metsikute germaanlastega, kes muud lõbu ei tundnud kui vaid seda, mis saadi purjusolekust.
"Nägu on neil loid, ilma märkimisväärsete näojoonteta, väljendab enamasti nürimeelset tuimust. Naised armastavad laulda, eriti neiueas, kuid Tartu ümbruskonnas pole ta neist ühtki näinud, kes ennast ilusaks võiks pidada. Põhilised iseloomujooned on aga laiskus, alandlikkus vägevamate ees ja julmus ning metsikus alamate vastu.
Kui vili pekstud, teeb eestlane endale head äraolemist. Nagu koopaoravad, veedavad nad suure osa päevast onni pimeduses magamisega. Mustuselembus on neile iseloomulik, kuid mingi uskumus kohustab neid lõikustöödel puhtalt riides olema. Kui nad kange kuumuse käes kibeda tööga tugevasti higistavad, teevad nad kaotuse tasa ohtralt hapupiima juues, mis neil leiva ja mõne soolaräimega ainsaks suviseks toiduks on. Kuna töö kestab suvel esimesest valgest päikese loojanguni, heidavad nad siis maa peale magama- ainult seljarõivad katteks. Sünnitamine käib nende naistel kergelt. Vahel siiski pingutatakse köis umber kõhu või riputatakse sünnitaja jalgupidi üles asja kergendamiseks. Kui aga sügisel pulmi peetakse, tehakse seda palju päevi järjest nagu lõikuspidusidki."
Pea pool dissertatsioonist käsitleb eestlastele iseloomulikke haigusi. Algul oli temagi skeptiline eestlaste põhilise ravimeetodi suhtes, mis seisnes koleda ja lämmatava kuumusega saunas vihtlemises. Eriti imestab ta selle üle, et peale sellist enesepiinamist sööstavad eestlased õue, kus nad lumes püherdavad ja mõnu pärast mõuravad. Paljud saksa arstid arvasid, et see rohkem inimelusid nõuab kui haigused kokku."
Hiljem hindab Baer saunas vihtlemist kui head vereringe elustajat. Üheks terviseparandajaks loeb ta rohket hapupiima joomist, mis aitab sapihädade vastu. Samas liiga sage alkoholi joomine ei ole tervislik. Kuid eestlastele omane külma viina joomine on siiski vähem kahjulik kui sakslaste kuumaks aetud vägijoogid.
"Haiguste põhjustest arvavad nad esikohal olevaiks jumala karistust ja mõne nõia kätetööd. Haiguste prognoosi tuletavad nad söögiisust. Kui kogenud maaravitseja ütleb: “ta ei võta enam söökigi”, tähendab see, et lõpp on lähedal. Selle rahva hulgas leidub alati selliseid, kes endale “targa“ hüüdnime võtnud. Need teesklevad , et on saanud imeväe mingi jubeda teoga, näiteks madude puntra lahtiharutamisega. Nende peamised ravimid on juudasitt, väävel, püssirohi, elavhõbe ja äädikas. Ainuke asi, milles nad osavad on, on maarohtude kasutamine kergemate tervisehäirete puhul."
Tulevane teaduskorüfee lõpetab kokkuvõttega: “Ma ei tea Euroopas ühtki haritud maad, kus veel meditsiinis nii palju kahjulikke eelarvamusi esineb kui Eesti- ja Liivimaal täheldada võime.”
Sellised olid siis eestlased 200 aastat tagasi.

Saadud pilt ei klapi kohe kuidagi Bornhöhe "Tasujast" saadud, idealiseeritud, rahvusromantilise oreooli- kuvandiga meie esivanemaist. Oleks aeg kõrvale jätta liigsest eneseuhkusest tingitud solvumine ja tõdeda, et taoliselt elasid meie esivanemad tegelikkuses.

Muideks, üks huvitav fakt on veel see, et Karl Ernst von Baer oli Venemaa analüütilise luure asutajaid ja selle juht. Niisiis, mitmekülgne, haritud mees, kelle tegevus ei piirdunudki ainuüksi anatoomia, embrüoloogia, entomoloogia, etnograafia, antropoloogia ja geograafia valdkondadega.

Ja selle paljukiidetud saksa rahvuse hulgas muidugi õgardeid ei leidunud siis ega leidu praegugi ?
Ka olid nad nii udupeened, et peeretasid söögilaua ääres ja pidasid seda täitsa normaalseks tegevuseks .
Aga kui selle härra Baeri oleks pandud tavaeestlasega samasse olukorda, kus iga suupruukimise eest tallis vitsakimp ootas, siis oleks tahtnud näha, palju tal endal kultuurikihist ja peenetest kommetest alles oleks jäänud ?
Kolm klassi külakooli oli vist põlisrahva jaoks ette nähtud ? Rehkendada nii palju, et saksa jaoks vajaliku summa sularaha kokku kraapida , ja lugeda nii palju, et pühapäeva hommikul kirikus kirikulaule lauluraamatust maha veerida , mõistis . Kõik , mis üle selle , oleks olnud jumalavallatus .
Ja huvitav, et kõikide need vonnid ja parunid koos oma järeltulijatega , kes kohapeal muide nina nii püsti ajasid, oma sünnimaal isegi mitte kõige elementaarsemal moel hakkama ei saanud, nii et võõrale maale röövima ja tapma pidid minema ?? Millegipärast ununes kodutee ära neil .

Kas läheme ajas mõned sajandid edasi ? Ei tea, miks see Wilhelm sõda pidi alustama eelmise sajandi alguses ? Nii targad ja töökad sakslased, äkki oldi majandamisega põlvili? Või miks sellel saandil Saksamaa võõrtöö jõudu türklaste näol sisse pidi vedama, kui nii usin rahvas omast käest võtta on ?

Ja enne kui cambodia väitlema hakkab saksa rahva eeliste üle, ütlen kohe et minu emapoolne uriisa oli ka saksa verd .

(05-12-2014 01:28 )cambodia Kirjutas:  "Pärast sügistöid polegi eestlastel miskit muud teha, kui pimedatel talveõhtutel end kurguauguni rasvast sealiha, mooritud hapukapsaid, musta leiba ning muud raskestiseeditavat kraami täis vitsutada, pääle üliohtrasti põletatud viina ja kanget koduõlut juua, pärast seda ent ühetoonilist laulujoru venitada ja veidramoelist jõnktantsu tammuda.“

Liig õgimine on näljaste komme, ju isand võttis viimase. Ori oli enamasti näljane ja ei teadnud millal järgmine kõhutäis tuleb või kas üldse.
Aga vahi kui tark rahvas viina tegemine oli selge, huvitav kes selle viina ajamise oskuse siia importis ja jooma õpetas?
Ah et muud ei olnud teha, et mida siis nagu, no järsku ori oleks pidanud jalutama minema, maid avastama, kuid jalutamise tulemuseks oli kinni püüdmine ja talli juures manustati rooska vahel ka löödi üldse maha.

(05-12-2014 01:28 )cambodia Kirjutas:  See on lõik doktoritööst, kus eesti päritolu baltisaksa arstiteadlane ja bioloog Karl Ernst von Baer (1792-1876) kirjeldab eestlaste endeemilisi haigusi. /-/
Karl Ernst von Baeri kirjutis eestlastest ilmus 1814. aastal. Mõned aastad enne pärisorjuse kaotamist tollasel Eesti- ja Liivimaal.

No vaat siis, siit paistab küll, et isand tegi hoolega selgitustööd, et eestlane kui loom ei väärigi muud kui orjust sest ei ole veel ükski isand orjapidamise hüvest tahtnud loobuda ja seda tänaseni.

(05-12-2014 01:28 )cambodia Kirjutas:  Tema vaatlused ja tähelepanekud pärinevad ajast enne eestlaste ärkamisaega, mis paigutatakse tavaliselt kuhugi 1840-1860 aasta vahele. Eestlased olid loomulikult olemas ka enne ärkamisaega. Kuid ärkamiajal leiutati eestlus kui idee. Määratleti ennast kui rahvust, meile tänapäeval mõistetaval ja arusaadaval moel.
/-/
Harimatus, eelarvamused, arstiabi täielik umbusaldamine, arsti korralduste täitmatajätmine ja ettekirjutatud eluviisist mittekinnipidamine on neid tabavate haiguste põhjused, oli Baer kindel.
Baer sedastab, et rahvas on väga lähedased soomlastega ja neid on 450 tuhat inimest. Vaimse kultuuri poolest ületab enamik Euroopa rahvaid neid kaugelt, nad on vaesed ja enamike asjade kasutamises nõmedad.
/-/
"Nägu on neil loid, ilma märkimisväärsete näojoonteta, väljendab enamasti nürimeelset tuimust. Naised armastavad laulda, eriti neiueas, kuid Tartu ümbruskonnas pole ta neist ühtki näinud, kes ennast ilusaks võiks pidada. Põhilised iseloomujooned on aga laiskus, alandlikkus vägevamate ees ja julmus ning metsikus alamate vastu.

Ega ma nüüd ei mõista küll, millisest eestlasest siin juttu on, kas tõelisest Pöhja-Eesti eestlasest või Lõuna-Eesti eestlasest, kes oli/on suuresti liivlastega/lätlastega seganenud.
Nojha tuim nägu tõesti sellel Marta Elena Skawronska/Katariina I-sel (15. aprill (vana kalendri järgi 5. aprill) 1684 – 17. mai (vkj 6. mai) 1727) , kuid mõistusega paistis kõik korras olevat, ju siis 1790-1800 aastateks oli eestlane juba päris vaeseks ja lolliks ära kurnatud. Saunikuks oldi veel ka peale ärkamisaega ja seda tingis vaesus.

(21-04-2013 14:30 )Vesilik Kirjutas:  Kas jooksis pöliseestlaste teemast läbi selline mötteavaldus et Löuna-Eestis pole öiged eestlased vaid need asuvad Pöhja-Eestis ja neid on umbes 200000 tuhat.Ka halvustav suhtumine "vabatahtlikesse" majanduspögenikesse on mitmel pool kirjutistes olnud,mida need inimesed siis siin majanduslikus pommiaugus kus ainult tutvused ruulivad peaksid tegema,alepöldnikeks hakkama? Siis veel selline reformilik,mis muide nendes ringkondades väga levinud sönakasutus nagu lumpen,setud,kes ei kuulu "eliidi" hulka.Siit ongi juba kossherparteilikult samm ylejäänute sigadeks ehk goideks kuulutamise ja elimineerimisele vöi väljasuretamisele määramisele.

Praegu jätkub sama tegevus, külvame alaväärustunnet rahva teadvusse ja räägim kui lumpen on tavaline eesti rahvas, koopaorav (von Baer) ja et kultuuritoojaile peab tänulik olema, ühesõnaga jätkub sarnane tegevus, mida kasutas juba härra haritud Karl Ernst von Baer.

Arendades hapukapsa teemat . Ei tea , millal see ori siis kolmekäigulist lõunat pidama pidi ?
Et istus aga keset kibedat tööaega maha ja hakkas siis manustama peenema saksa kokaraamatu järele keedetud suppi, praadi ja magustoitu, ja lõpetuseks üks peenike aniisiviin ?

Ma ei tea, kaua oleks vao vahel hobuse sabas üks tavaline talupoeg samblasupi peal vastu pidanud ? Masinaid, mis elu hõlbustanud oleks, ju enamuse orjuse ajast polnud .




Näha kohe, et keegi pole adrakurgesid isegi katseks peos hoidnud, ega proovinud , kuidas on atra maa sees hoida, ja hobusega sammu seada .
Aga tarutama ollakse kanged .

Huvitav, kas Baer ennast pidas esiiluduseks või ?


http://upload.wikimedia.org/wikipedia/co...n_Baer.jpg

Eesti talu eluolust annab hea ülevaate M. Martna oma mälestusteraamatus " Külast - mälestused ja tähelepanekud eesti külaelu arenemisest pärast 60-id aastaid ", raamatu eessõna on kirja pandud Berliinis 1914 aasta märtsikuus.

Pean seda raamatut üsna usaldusväärseks, autor kirjeldab seda mida ise nägi ja läbi elas.

Huvilised saavad seda raamatut netis lugeda ja .pdf failina oma arvutisse tõmmata allolevalt lingilt:
M.Martna - Külast (1914).pdf , maht 462 kB

Aga ühe põhilise eestlaste nõidade oskuse unustasid Karl Ernst von Baeri kirjatükis ära, siinmail ei tuntud vaimuhaigusi, mis tulid alles koos Saksa meditsiini ja ravimitega. Kui keegi ära keeras siis nädalaga tõi nõid haige mõistusele tagasi, nii et kui midagi tsiteerid siis katsu ka objektiivne olla. On sul endal vähemalt see raamatuke olemas või tsiteerid kellegi mälestuste mälestust. Ridade vahelt võib sellest raamatust nii mõndagi välja lugeda, kas seda kui ettevaatlikud olid kohalikud oma teadmiste jagamises võõrastele. Igal ravitsejal ja targal oli põlv või paar tagasi lootust tuleriidale sattuda, eriti hull oli olukord kallil ja paljukiidetud rootsi ajal. Niisiis ei kippunud eestlased kuidagi oma tegelikku mina ja tarkust välja tooma. Oli kaks tsivilisatsiooni, Saksa mõisnike Euroopa kristlik tsivilisatsioon ja kohalike päriorjade oma peidetud pool millest saab aimu ainult rahvaluulest ja muistenditest millest paljud samade sakslaste pappide üles kirjutatud ja omatahtsi sobivaks mugandatud. Piltlikult oli siin tegu sama erisusega kui vuduuga Haiitil ainult selle vahega et siin olid kohalikud pärismaalased sundristitud ja kohalik usund pidi põranda all välise kristluse pildi taga eksisteerima.

Kariibi saartele jõudnud orjad muidugi ristiti kristlasteks, kuid nad jäid siiski järgima oma usutavasid, vähem või rohkem salaja ja samal ajal kasvõi korralikult katoliiklikul missal käies. Ettekujutus vuuduust kui sügavalt kurjast religioonist täis inimohverdusi, kannibalismi ja muud õudsat on pärit 19. sajandi teisest poolest. Eelmise sajandi esimesel poolel jõudis vuuduu just sellisel “zombistunud” kujul Hollywoodi õudusfilmidest laiema rahva teadmisse. Korralikumaid teadusuurimusi vuuduu teemal hakkas ilmuma alles 1950. aastail.
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/vuuduu-...d=50981686

Eks nüüd ole kõva käsk ka siin ajalugu kristlikus ja valitsejate võtmes ümber kirjutada, vana aega ja tema kombeid saaks kätte ainult ajas jooksjate juttude kaudu. Samas tasub korralikult läbi lugeda rahvalaulude antoloogia, sealt tuleb nii mõndagi huvitavat.

Võtke heaks või pange pahaks, aga mina lugesin Baeri raamatukest küll päris suure rahuloluga.
Sest.
Tolleaegne Euroopa "ametlik" ehk omaarust valgustunud teadlaskond halvustas ilma eriliste eranditeta kõike endast erinevat, süüvimata asjaollu, et need erinevused on kujunenud vastavuses looduslike oludega, sisaldavad toimivaid uskumusi, võõrastele mittemõistetavaid tegevusi jne. Kõik mitte-euroopa rahvad said samasuguse arvustamise osaliseks. Ja seega võisime end uhkusega lugeda veel 1800ndatel mitte Lääne tsivilisatsioonist rikutuks.

Tsitaat:Pärast sügistöid polegi eestlastel miskit muud teha, kui pimedatel talveõhtutel end kurguauguni rasvast sealiha, mooritud hapukapsaid, musta leiba ning muud raskestiseeditavat kraami täis vitsutada...

Rasvane söök oli meie külmas kliimas vajalik. Hapukapsas on väga hea C-vitamiini allikas. Laisklemist võib võtta ka mittetegemisena, või ka mitte. Igatahes sel ajal räägiti vanu jutte ja suheldi.

Tsitaat:Saadud pilt ei ole ilus. Tolleaegsete eestlaste elamutel puudus korsten ja suits lasti välja uksest. Loomulikult tähendas see alalist vingu ja tahma käes elamist. Elamul puudusid ka aknad. Elati koos koduloomade ja -lindudega. Samas kuivatati ka vilja. Kõik see tõi kaasa niiskuse, tolmu, vingu, söödikud ja mustuse.

Järelikult ei ole me veel nii pikki sajandeid mugavuse orjad kui seda on "valge" eurooplane. Meie geenid on tugevamad ja me ei haigestu iga mullabakteri peale.

Tsitaat:Süües unustab eestlane kõik kõrgema ja inimväärse. Ei ole peaaegu võimalik suurema aeglusega selle tegevuse juures olla.

No mida teab tema, mida eestlane sedaviisi aeglaselt ja mõnuga süües tundis või mõtles? Äkki tundis just kõige kõrgemat tänutunnet just selle üle, et oli leib laual ja liha veel kõrval ka? Ja aeglaselt süüa on tervislik.
Viinalembus liidab meid teiste loodusrahvastega. See on kahe otsaga asi. Eks viinajoomine on leevendav tegevus vana maailma purunemisel ja asendumisel lääne klantspildiga.

Tsitaat:Kuna töö kestab suvel esimesest valgest päikese loojanguni, heidavad nad siis maa peale magama- ainult seljarõivad katteks. Sünnitamine käib nende naistel kergelt.

Raudne tervis, muud ei midagi. Asi, mille peale tuleviku inimene veel austavalt tagasi vaatama hakkab.

Tsitaat:Mustuselembus on neile iseloomulik, kuid mingi uskumus kohustab neid lõikustöödel puhtalt riides olema.

Selge viide vanade uskumuste elusolemisele.

Tsitaat:... pääle üliohtrasti põletatud viina ja kanget koduõlut juua, pärast seda ent ühetoonilist laulujoru venitada ja veidramoelist jõnktantsu tammuda

Nooo see võis päris kenasti "kuhugi ära" viia - kerge joove, monotoonne laul ja rütm - vastavalt taotlusele, või mis
Jne, jne - ei jõua rohkem üles lugeda.

Ei loe mitte kusagilt raudset tervist välja vaid ainult eluolu tingimusi ja kuigi sellistes tingimustes võib tervis raudne olla ei hoia see haiguseid eemal ja ei pikenda eluiga (nagu praegugi arengumaades (4 osa lõpp)).

Karl Ernst von Baer on meile kultuuriliselt lähemal, kui meie tolleaegsed eestlastest esivanemad
Baer teab vastuseid ka tänapäevastele probleemidele
Karl Ernst von Baer oli siis 22 aastane, käsitles eestlasi uurimisobjektidena (oli kõrvaltvaataja) ja tegi seda üleolevalt seisukohalt ning võib-olla isegi üldistades, aga suhtus eestlastesse hästi. Ja nagu alati ei tohiks ajaloolist kirjutist lugeda tänäpäevaseid väärtusi silmas pidades.

Tänud, Marina, kõige selle välja toomise ja selgituste eest! See ongi see, mis peaks tegema inimesest Maaga lähedase inimese.
Kage aga on ja jääbki üheks igaveseks virisejaks ja irisejaks ja inimlikkust tühistajaks.