Leidsin ühe äärmiselt huvitava vaatenurga rahvusriigi tuleviku kohta.
Impeeriumi kaheteraline mõõk – globaalne sõjamasin ja valitsusvälised organisatsioonid (NGO-d)
I OSA:
Iseseisvate rahvusriikide asendamine globaalsüsteemi asehalduritega
1. OSA. Imperialism on täies elujõus
Vastupidiselt laialt levinud arusaamale ei olnud Briti Impeeriumi ülemvõim rajatud üksnes laevastikule, mis aitas kehtestada saareriigi tahet üle kogu planeedi. Lisaks mereväele oli hegemoonia rajatud majandusvõimu kontrollivale finantsvõrgustikule ja ülemaailmsele kohalike asehaldurite süsteemile. Nimetatud institutsioonid olid peamised tugisambad, mis garanteerisid ressursside katkematu voolu impeeriumi südamesse Londonis – täpsemalt Briti rahaka eliidi taskutesse. Sedasi töötas impeerium hästi õlitatud masinavärgina, mida täiustati sajandite jooksul pidevalt.
Ent kui õpilased omandavad veel praegugi ajalootundides teadmisi Briti Impeeriumi minevikust, on kaasaja õnnetuseks, et ka täiskasvanuks sirgudes jääb põhiosa inimesi uskuma koolipingis õpitud sisendust, nagu oleks reaalne maailm nende ümber jaotatud ajalooõpikus järjestatud peatükkide jada meenutavateks, teineteisest lahutatud epohhideks.
Seetõttu elab enamus inimesi illusioonis, et imperialism ei kujuta endast midagi enamat kui suletud peatükki inimkonna ajaloos. Paraku ei ole antud arusaamal reaalse maailmakorraga kuigipalju kokkupuudet. Tõde on see, et imperialism ei ole surnud, vaid pelgalt omandanud arenenuma välise vormi.
Imperialism on täies elujõus.
Tõsiasja, et imperialism kestab tänapäeval edasi üksnes uue sõnavara poolt maskeeritud kuues, on võimalik ilmestada arvukate näidete abil. Alustada tuleks ehk lihtsast printsiibist, et see mida tänapäeval tuntakse “vabakaubanduse” nime all, ei ole ajalooliselt midagi muud kui eelnenud sajanditel brittide poolt suveräänsete riikide üle vägivalla ähvardusel kehtestatud majanduslik kontsessioonileping, mida viljeleti sajandeid nn “suurtükilaeva diplomaatia” abil. Viimane seisnes lahinglaevade ankurdamises surve all oleva riigi pealinna lähedusse, koos ähvardusega avada suurtükituli ja teostada sõjaline kallaletung, kui riik ei võta vastu impeeriumi poolt kehtestatud tingimusi.
19. sajandi keskpaigas oli Siiami kuningriik (tänapäeva Tai) ümbritsetud täielikult koloniseeritud rahvaste poolt, olles seetõttu sunnitud 1855. aastal alla kirjutama brittide poolt peale surutud nn „Bowring“ leppele.
Selleks, et mõista paremini imperialistliku süsteemi olemust, vaatame järgnevalt, kuidas Briti Impeeriumi poolt 19. sajandil koloniaalmaale jõuga peale surutud nõudmised langevad hämmastavalt kokku tänapäeval “majandusliku liberalismi” all tuntud ideoloogia põhiprintsiipidega.
Alljärgnevalt on toodud brittide poolt Siiamile esitatud nõudmiste tuumik:
Siiami kuningriik sunniti leppima, et Siiami kohalikud seadused Briti alamate suhtes ei kehti.
Brittidele loovutati õigus kaubelda vabalt kõikides meresadamates ning asutada Bangkokis alaline esindus.
Brittidele anti piiramatu voli Bangkoki kinnisvara ostuks ja rendiks.
Briti alamatele pidi võimaldatama piiranguteta liikumine Siiami sisemaal.
Import- ja eksporttollid piirati 3% määraga imporditava/eksporditava kauba maksumusest – kusjuures oopium ja kuld olid brittide erinõudmisena tollidest täielikult vabastatud.
Briti kaupmeestele anti õigus kaubelda Siiami alamatega ilma kohaliku võimu sekkumiseta.
Tänapäevaseks näiteks imperialistliku diktaadi kehtestamisest sobib ideaalselt hiljutine Iraagi vallutamine USA poolt ja sellele järgnevalt asehaldur Paul Bremeri (Council of Foreign Relations – Välissuhete Nõukogu liige) eestvedamisel läbi viidud reform, mis suruti sõjast purustatud riigile peale koheselt pärast kapituleerumist.
Tuntud rahvusvaheline ajakiri The Economist kirjeldab Bremeri programmi ühes oma väljaandes pealkirjaga “Kutse odavale väljamüügile – kui programm on edukas, saab Iraagist kapitalistlik unelm”. Järgnevalt on loetletud peamised ameeriklaste poolt iraaklastele esitatud nõudmised:
100% kontroll kõikide Iraagi varade üle;
Iraagis teenitud kasumid tagastatakse täielikult investorriiki;
Välisettevõtetele antakse samad õigused kohalike ettevõtetega;
Välispankadele antakse voli osta üles Iraagi kohalikud kommertspangad;
Tulumaksu ja dividendimaksu ülemmäära kehtestamine 15% tasemele;
Tariifide universaalmäära langetamine 5% tasemele.
Nimetades asju õigete nimedega saab ilmsiks, kuidas imperialistlike jõudude nõudmised ei ole pooleteise sajandi jooksul praktiliselt muutunud. Kõlades nagu tõeline 19. sajandi kolonialist, üritas ka maailmakuulus ärižurnaal The Economist oma lugejaid veenda, et riiklike rikkuste ja iseseisvuse loovutamine ameeriklastele (st röövimine) on iraaklaste endi huvides, kuna riigil oli “arengu” saavutamiseks hädasti vaja välismaist kompetentsi. Kuid erinevalt 19. sajandi Taist keeldus Iraak Wall Streeti ja Londoni sõjalisele ähvardusele koheselt kapituleeruma, millele järgnevalt tegid imperialistid oma ähvardused teoks nagu Briti Impeeriumi “vanadel headel” hiilgeaegadel.
Asjaolu, et ka tänapäeval jätkub sama programm, muutub mõistetavaks niipea, kui paneme tähele, kuidas kummalisel kombel "juhtub" alatasa sedasi, et kõikides riikides, millele sooritatakse lääneriikide poolt sõjaline kallaletung, järgneb sõjalisele agressioonile ilmeksimatult “juhusliku kõrvalmõjuna” verine ja pikale veniv kodusõda. Antud programm kordub alatasa ja uuesti – Iraagis, Liibüas (riik, mille etteotsa asetati ootuspäraselt kuulekas asehaldur), Pakistanis – riik, millele on ette nähtud tulevikus Suulumaa stiilis tükkideks jagamine – ja Süürias.
Oluline on mõista, et sündmuste selline kulg ei kujuta endast ettenägematut ja soovimatut kõrvalmõju, vaid on sõjaplaneerijatel juba enne kallaletungi teada. “Jaga ja valitse” kuulub ka tänapäeval sõjastrateegia põhiliste meetodite hulka ning see tõsiasi ei ole jäänud kahe silma vahele ei Wall Streetil ega Londonis.
Juhul, kui inimesed uuriksid tähelepanelikumalt ajalugu, omandaksid nad mõistmise sellest, kuidas maailmas tänapäeval aset leidvad sündmused ei ole tegelikult midagi muud kui imperialistliku poliitika jätkamine teistsuguste loosungite kattevarjus.
Sellisel juhul oleksid rahvad vähem altid minema kaasa välispoliitikaga, mis tähendab sisuliselt ülemaailmse ulatusega mõrvarlikku rüüstet, mida teadmatutele massidele serveeritakse “õigustatud sekkumise” propaganda all. Olukorra mõistmiseks tarvitseb vaid uurida, millisel viisil sõjajärgne Iraak on rüüstatud ning kuidas alistatud riigi rikkused jooksevad nüüd juba sujuvalt “Fortune 500” suurkorporatsioonide kaukasse. Ohver, mida selline rüüste nõuab, saab kinni makstud iraaklaste, aga ka agressorite sõdurite vaimsete ja füüsiliste piinade, perspektiivitu tuleviku ja rusudeks muudetud eludega.
Rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide finantseerijad moodustuvad peaaegu alati ühest ja samast kartellist – George Soros (Avatud Ühiskonna fondid – sh Avatud Eesti Fond), OECD, Ameerika Ühendriikide välisministeeriumi poolt rahastatud National Endowment for Democracy (NED ehk tõlkes Rahvuslik demokraatia sihtkapital) jmt rahvusvahelise korporatiivtürannia edendajad.
Kui Briti impeeriumi sisuline huvi Georgias oli majanduslik, siis avalikkusele esitatud kuvand apelleeris altruistlikele motiividele. Üks imperialistlike süsteemide peamisi tunnusjooni on alati olnud oma subjektide hoidmine kunstlikus, ent alalises sõltuvuses impeeriumist. Reese selgitab, kuidas “iga provintsiga seotud risk oli alati otseses sõltuvuses selle provintsi potentsiaalist luua tõeliselt iseseisvaid avalike võimu institutsioone, mis oleksid ohustanud kogu kolonialistliku projekti alusprintsiipi”
Merkantilistlikus mudelis – st koloniaalmaadest tooraine ekspordile orienteeritud süsteem, kus kolooniatest pärinev tooraine töödeldi Euroopas valmiskaupadeks, et saata tagasi kolooniatesse (oluliselt kõrgema lisaväärtusega) tarbekaupadena – tähendas selline korraldus majanduslikku ja poliitilist sõltuvussuhet.
Oluline on siinkohal tähele panna, et impeeriumile allutatud maades võib vabalt esineda “demokraatia” laadset ühiskonnamudelit, ilma et see vähimalgi määral vääraks suure süsteemi olemust.
Hetkel maailmale peale surutud “vabakaubanduslepete” süsteem seevastu garanteerib, et tooraine kaevandamine, töötlemine, tootmine ja tarbimine on globaalses ulatuses vastastikuses sõltuvussuhtes – seda vaatamata tõsiasjale, et tänapäeva tehnoloogiline baas võimaldaks juba ammu igal provintsil (rääkimata riikidest) saavutada täieliku majandusliku sõltumatuse.
Sõltumata avalikult deklareeritud üllastest eesmärkidest, religioosse sisuga motiividest ja paatoslikust lojaalsusest kroonile, kulmineerusid kõik lennukad ideaalid ultimatiivselt siin… kaubanduskojas – organis, mis kontrollis Briti kolooniate rikkuste katkematut voolu Londonisse.
Täpselt nagu rahvusvahelised NGO-d tänapäeval, nii olid ka Briti impeeriumit haldavad administratiivsed võrgustikud täielikus rahalises sõltuvuses Londonist, kuna kohalikest annetustest ei piisanud nende majandamiseks. Reese märgib oma teoses, et “pidev rahavajadus muutis Georgia usaldusisikute nõukogu alaliselt sõltuvaks Briti parlamendist, ilma mille toetuseta ei oleks koloniaalvalitsus suutnud püsida”.
Briti impeerium teadis täpselt millisel määral finantseerida koloniaalsubjekte, [1] et need suudaksid täita oma eemärki, ent mitte kunagi piisavalt, et provintsidel oleks tekkinud tõsiseltvõetav materiaalne baas iseseisvumiseks. Finantspoliitika oli seatud impeeriumi keskuse poolt, [2] samas kui kohaliku tasandi küsimused võis jätta kohalike asehaldurite pädevusse. Impeeriumi subjektid vormisid oma poliitikat vastavalt Londonis asuva kaubanduskoja ettekirjutustele, täpselt nagu tänapäeva rahvusvahelised valitsusvälised organisatsioonid kujundavad oma poliitikat transnatsionaalsete organisatsioonide diktaadi järgi.
Tõlkija märkus [1]: Imperialistliku süsteemi eetiline kvaliteet paljastub tõsiasjas, et impeeriumi tsentrumi (st Londoni) poolt provintside asevalitsustele eraldatud materiaalsed vahendid olid algupäraselt võetud provintsidelt endilt. Imperialistlikud süsteemid on alati ennast õigustades vaadanud mööda tõsiasjast, et impeeriumi keskuse poolt subjektidele (tagasi)suunatud vahendid on vaid väike osa subjektidelt eelnevalt omandatud rikkustest.
Impeeriumite püsimise seisukohalt on võtmetähtsusega küsimus sellest, kui efektiivselt suudab süsteem seda fakti impeeriumi poolt alistatud provintside elanike eest varjata. Teatud teadlikkuse tasemest on vastupanu tekkimine paratamatu ning selle maha surumine võib hakata nõudma impeeriumilt suuremaid kulusid militaar- ja propaganda operatsioonide teostamiseks kui koloonialt on võimalik materiaalseid rikkusi riisuda. Sellisel juhul ei ole impeeriumi üleval pidamine antud territooriumil enam majanduslikult rentaabel ning impeeriumi provintsil avaneb reaalne võimalus iseseisvumiseks.
Tõlkija märkus [2]: Nagu näha on, kuulub antud toimimisloogikat järgivasse kontrollvõrku ka Eesti, millel samuti puudub iseseisva riigi põhitunnuseks olev kontroll ise-enda rahapoliitika üle. Viimane on Eesti puhul teatavasti juba pikemalt faktiliselt ette kirjutatud välismaiste kommertspankade poolt, samas kui kontrolli taastamise võimalus rahvusriikliku rahasüsteemi üle loovutati pärast eurotsooniga liitumist lõplikult Euroopa Keskpangale. Lokaalse tasandi maksutulude jagamist võib Eesti parlament momendil (kirjutis avaldatud 2013 juunis) otsustada, kuid seda iseseisvuse viimast rudimenti ei jää Euroopa Liitriigi ja Euroopa Liidu ühise maksupoliitika edenedes ilmselt enam kauaks.
Reese tsiteerib oma raamatu epiloogis Vincent Harlowd, kes märkis Georgia iseseisvumise puhul järgmist: “Inimesele on iseloomulik mõelda uusi mõtteid ja planeerida senitundmatuid plaane, ent tihtilugu võrsuvad uued mõtted paratamatult vanast mõttelaadist, vormudes viisil, mis võtab kuju vastavalt sügavat sättunud tunnustele.”
3. OSA: 21. Sajand. Imperialism uues pakendis…
Eelnevas vaatasime, millised olid brittide poolt ajalooliselt kasutatud meetodid oma impeeriumi üleval hoidmiseks ning nägime, kuidas imperialism on ka tänapäeval täies elujõus. Ent kui imperialism ei ole tänapäeval maailmast kadunud, vaid pelgalt muutnud oma palet, siis vajab vastamist küsimus, milliste meetoditega imperialistlikku süsteemi tänapäeval üleval hoitakse ning kuidas on suudetud luua olukord, kus inimesed on pandud seda aktsepteerima.
“Süsteemiadministraatorid” – sellisena kõlas mõiste, mida kasutas USA militaarstrateeg Thomas Barnett 2008. aastal TED foorumil peetud loengus “Pentagoni uus sõja ja rahu plaan”. Antud ettekande 18. loenguminutil seletab Barnett uut tüüpi sõjalise jõu kasutamise kontseptsiooni, mille kohaselt on väed jaotatud kahte liiki – “USA poolt juhitud massiivne [sõjaline] jõud ning seda täiendav “süsteemiadministraatorite” võrgustik.”
Barnetti poolt seletatud strateegia näeb ette rünnatavate riikide olemasolevate toimimisvõrgustike hävitamist õhulöökide, erioperatsioonide ja invasiooni teel, kasutades selleks kitsalt militaarseid instrumente – soomusvägesid, õhuplatvorme, jms.
Operatsiooni järgmine faas teostatakse “süsteemiadministraatorite” poolt, kes rajavad sõjalise kallaletungi või destabiliseerimisoperatsiooni teel hävitatud riigi varemetele uued (globaalvõimudele meelepärase(ma)d) süsteemid. Süsteemiadministraatorite hulka võivad kuuluda NGO-d, rahvusvahelised organisatsioonid, allhankijad, psühholoogiliste operatsioonide agendid või (vajaduse korral) ka sõdurid ja merejalaväelased.
Siinkohal olgu mainitud, et Barnetti kõne kanti ette 2008. aastal. Tänapäeval võime juba näha vahepeal astutud samme kirjeldatud plaanide ellu viimiseks. Barnett viitab oma ettekandes erioperatsioonidele kui “päästikmehhanismidele”, mille teostamisele sooviks strateeg näha tulevikus võimalikult vähe väliseid piiranguid. Hiljuti kajastas internetiväljaanne The Corbett Report, kuidas (USA poolt) kavandatav militaarstrateegia näeb tulevikus ette laiendatud rolli eliitüksustele. Erioperatsioonide juhatuse liige admiral William McRaven märkis, et tema eesmärgiks on tagada USA eriüksustele maailmas “maksimaalne autonoomia, mis võimaldaks nende paigutamist sõjateatris suundadele, kus on luureandmete kohaselt nende järele kõige suurem vajadus.”
Ajavahemikus 2008-2011 – st vahetult enne nn “Araabia Kevadet” – hakkas USA riigidepartemang koos allhanget teostavate globaalsete organisatsioonide võrgustikuga koondama hiiglaslikku NGO-de ja opositsioonirühmade võrgustikku, mille rahvusvaheliseks missiooniks on ebasoovitavate valitsuste kukutamine ning nende asendamine täpselt selliste “süsteemiadministraatoritega”, milledele Barnett oma kõnes viitas.
Hiljuti avaldatud artikkel pealkirjaga “Sorose vastutustundliku suurettevõtluse projekt on suurettevõtete poolt rahastatud” paljastab, kuidas tänaseks on globaalse militaarsüsteemiga paralleelselt loodud ülemaailmne NGO-de armee, mis peab koordineerima süsteemiadministraatoreid, kelle eesmärgiks on hallata tulevikus rünnaku objektiks olevate riikide ressursse pärast operatsiooni sõjalise faasi lõppu. Rahvusvahelise programmi nimeks on “Revenue Watch” (käibeseire) ning selle põhihuvi on suunatud Aafrikale ja Kagu-Aasiale. “Revenue Watch” loodi paralleelselt USA relvajõudude hiljuti astutud sammudega, millega loodi AFRICOM [USA relvajõudude väejuhatus, mille missiooniks on sõjaliste operatsioonide koordineerimine Aafrika kontinendil] ning kuulutati välja “USA Vaikse Ookeani Sajand” Aasias.
Tõlkija märkus [3]: Carlyle Group (CG) on 1987. aastal loodud ülemaailmse haardega börsivälise kapitali haldamise fond, mis elatub suures osas sõjatööstusettevõtetesse investeerimisest. CG on maailmas poliitiliselt üks mõjuvõimsamaid, ent ka salatsevamaid erakapitali haldamise fonde, mis on tuntud rekordiliste kasumimarginaalide poolest. CG kõrgepalgaliste nõunike, osanike ja juhatuse liikmete hulka kuuluvad paljud USA ja Suurbritannia ametist taandunud tipp-poliitikud ja riigiteenistujad.
170 miljardi USA dollari väärtuses vara haldava CG investeerimisgrupi liikmete nimistu kõlab nagu angloameerika kõrgete poliitikute ja riigiametnike „Kes on Kes“ (pisut) aegunud aastakäik. Teiste hulgas kuuluvad CG liikmete hulka sellised isikud, nagu USA endine president George Bush seenior, Suurbritannia endine peaminister John Major, USA endine kaitseminister Frank Carlucci jne. Salapärasest Läänemaailma sõjatööstusettevõtteid omavast Carlyle Groupist annab hea ülevaate järgnev dokumentaalfilm.
Tänapäeval on USA poolt rahastatud “Araabia Kevade” riigipöörete laine taustal selge, et globaalse impeeriumi diktaadile mitte alluvate riikide struktuuride purustamine ei nõua alati (peaasjalikult USA) ülekaalukate relvajõudude rakendamist. Alternatiivsed strateegiad – kütta üles massirahutusi, sealhulgas relvastatud riigipöördeid – nõuavad Barnetti poolt kirjeldatud riigikukutamise “päästikmehhanismide” kasutamist.
Selline tegevuskava nõuab erioperatsioonide, rahvusvaheliste organisatsioonide ja igat tüüpi poliitilise korra hävitamisele suunatud "allhankijate" kasutamist, kuid jätab impeeriumi jõudude käed näiliselt puhta(ma)ks, kuna otsest sõjalist kallaletungi (nagu näiteks Iraagis) ei toimu.
Liibüas aset leidnu sobib siinkohal õpikunäitena.
Rahvusvahelised valitsusvälised organisatsioonid (NGO-d) alustasid koos Liibüas viibivate tsiviilnõunikega juba 2011. aasta veebruaris eeltööd Muammar Gaddafi poolt juhitud keskvõimu kukutamiseks, ent samaaegselt oli juba alustatud salajast mässuliste relvastamist. Mürgitamaks maailma üldsuse arvamust Liibüa valitsusest mobiliseeriti rahvusvahelised organisatsioonid nagu ICC (Rahvusvaheline Kriminaalkohus), mis süüdistas Liibüa valitsust, kasutades selleks NGO-de poolt produtseeritud informatsiooni.
Kõige sellega paralleelselt käis NATO-s juba eeltöö täieulatusliku pommitamise teostamiseks. Niipea, kui NATO pommirünnakud Liibüa vastu olid alanud, sai riigi kokkuvarisemisest üksnes ajaküsimus. Kõik, mida soovitud eesmärgi saavutamiseks tarvitses teha, oli samm-sammult suurendada sõjaliste erioperatsioonide intensiivsust ja relvade tarnet märatsevatele bandiitidele, kuni rünnaku all oleva riigi süsteemid on lõplikult kokku varisenud. Riigi kokkuvarisemisele järgnevalt oli aeg küps järgmiseks sammuks – impeeriumile meelepäraste süsteemiadministraatorite sisenemiseks, et võtta üle võim hävitatud riigis.
Liibüas oli võimalik jälgida, kuidas ülekaalukad relvajõud ja globaalimpeeriumi süsteemiadministraatorid töötasid hästiõlitatud tandemina. Kui NATO pommituskampaania muutis rusudeks Liibüa olemasolevad riiklikud struktuurid ja rajas teed süsteemiadministraatoritele, siis viimased täitsid programmi eeskujulikult asetades purustatud riigi peaministriks kauaaegselt USAs elanud Petrooleumi Instituudi esimehe Abdurrahim el-Keibi.
Seevastu riikides, nagu näiteks Tai, on Liibüa laadseid sõjalisi kallaletunge globaalvõimudel ka maksimaalse propagandakampaania juures võimatu veenvalt õigustada. Selle asemel kasutavad Wall Streeti ja Londoni võimugrupeeringud kogu oma rahvusvahelist mõjujõudu, et toetada sihtmärgiks olevates riikides valitsusvastaseid liikumisi, mida hinnatakse altiks teenima globaalimpeeriumi huve, kui sõltumatute rahvusriikide valitsemisvõrgustikud on suudetud koost lammutada.
Näiteks Tais etendab globaalvõimude kohaliku nuku rolli Thaksin Shinawatra –USA mõjuvõimsa investeerimiskontserni Carlyle Group’i endine nõunik, kes on Ameerika Ühendriikide eriliseks soosikuks Tais. USA poolne toetus Shinawatrale on mitmekülgne ning hõlmab muuhulgas lobiteenuseid, mida Shinwantarale esitavad Carlyle Group’i investeerimisfondi liige James Baker ja tema õigusbüroo Baker Botts, president Bushi eriesindaja Iraagis Robert Blackwill (poliitilise lobitöö kontserni Barbour Griffith & Rogers kaudu) ning mõjuvõimsa Project for The New American Century sihtasutuse liige Ketteth Adelman.
Shinawatra oli oma rahvusvaheliste patroonide truualamlikuks käsutäitjaks ajavahemikus 2001-2006, saates Tai sõdurid osalema USA Iraagi invasioonis ning lubades CIA-l avada ka Tais kurikuulsaid piinamisvanglaid. Kõnekas on fakt, et vahetult enne Shinawatra võimult eemaldanud ülestõusu oli Shinawatra ise New Yorgis, kandes USA välissuhete nõukogule ette oma edusammudest Ameerika Ühendriikidele meelepärase poliitika juurutamisel.
Hetkel juhib Shinawatra Tai nn "värvilise revolutsiooni" rinnet – so poliitilisi jõude, mille eesmärgiks on toimida Barnetti poolt mainitud "süsteemiadministraatoritena" ja edendada impeeriumi huvisid riikides, kus Lääne sõjaline sekkumine ei ole vahetul viisil teostatav. Tänaseks on tõestatud, kuidas Shinawatra on võimu haaramise nimel kasutanud ka relvastatud võitlejaid. (Relvastatud) grupeering kutsub ennast Ühendatud Diktatuuri Vastaseks Demokraatlikuks Rindeks (UDD) ehk lühendatult “punasärklasteks”.
2011. aprillis külastasid Tai punasärklastest “värvilise revolutsiooni” jõud Ameerika Ühendriike. Visiidi käigus kohtusid punasärklased George Sorose Avatud Ühiskonna Fondi poolt finantseeritud mõjuka NGO-ga Human Rights Watch, USA Rahvusliku Demokraatiainstituudi Rahvusvaheliste Suhete Instituudiga (National Democratic Institute for International Affairs), Riikliku Demokraatia Sihtasutuse (National Endowment for Democracy) liikmetega ja USA-ASEANi ärinõukogu esindajatega.
Ülaltoodud graafik näitab, kuidas paljudes maailma erinevates riikides tegutsevad valitsusvälised organisatsioonid ja opositsiooniliikumised, mida avalikkusele ees käiakse välja üksteisest sõltumatute rohujuuretasandi kodanikuliikumistena, on tegelikkuses osad ülemaailmsest võrgustikust, mille eesmärgiks on (kõnealuste organisatsioonide rahastajate huvides) toimida globaalsüsteemi kohaliku tasandi administraatoritena. Oluline on mõista, et tegemist ei ole meelevaldsete seostega. Iga sellise valitsusvälise organisatsiooni, kodanikualgatuse või protestiliikumise tausta uurides paljastuvad alatasa sidemed ühtede ja samade Lääne fondide ja mõttekodadega, mis kirjutavad finantseeritavatele organisatsioonidele ette soovitud poliitika. Kogu üritus on rahastatud Wall Streeti ja Londoni börsidel noteeritud “Fortune 500” hiigelkorporatsioonide poolt.
Laiaulatuslik kampaania, mis kutsub üles suveräänse riigi süsteeme ja võrgustikke õõnestama, on valla päästetud ka Tai akadeemilistes ringkondades. Kõige silmapaistvamat tööd teeb antud rindel “Nitirat” ehk Tai Valgustatud juristide ühendus, mille audients koosneb peaaegu eranditult Thaksini punasärklastest. Nitirati loengute esireast leiab mõistagi ka Thaksini USA-s registreeritud lobbisti Robert Amsterdami. [4]
Tõlkija märkus [4]: Varemalt peaasjalikult Mihhal Hodorkovski esindajana tuntust kogunud Robert Amsterdamist on ka Eesti meedias maalitud etteaimatavalt kuvand kui isetust inimõiguste alase võitluse edendajast maailmas. Samas ei ole mingisugust käsitlust leidnud küsimus organisatsioonidest, korporatsioonidest ja erihuvidest, mis maksavad Amsterdami arveid. Qui bono mündi teise külje eksistentsi "erapooletud" väljaanded justkui ei tunnistagi. Võttes taustsüsteemiks antud artiklis toodud info, omandavad järgnevat tüüpi artiklid (stiilinäide väljaandest "Diplomaatia") sootuks teistsuguse kvaliteedi.
Lisaks eelpool toodud liikumistele esindavad globaalsüsteemi huvisid Tais veel sellised “sõltumatud” valitsusvälised organisatsioonid nagu propagandaagentuur Prachatai – ühendus, mille ettevõtmisi finantseerib iga aasta sadade tuhandete dollarite ulatuses USA valitsus läbi “Riikliku demokraatia sihtasutuse” ja USAID-i (USA rahvusvahelise arenguabi agentuur).
Parchatai rahastajate hulgast leiab ka George Sorose kurikuulsa Avatud Ühiskonna Fondi. Lisaks sellele finantseerib USA riiklik demokraatia sihtasutus Tais selliseid ettevõtmisi ja organisatsioone nagu Inimõiguste Kampaania Komitee, Kultuuridevaheliste Sidemete Loomise Fond, Looduskaitsealase Seadusandluse Edendamise Fond jmt. Nimetatud organisatsioonid ei ole omavahel seotud mitte üksnes läbi ühise leivaisa (st USA välisministeerium), vaid ka laiapõhjalise koostöö kaudu, mille käigus reklaamitakse üksteise ettevõtmisi, jagatakse allkirju üksteise petitsioonidele ning edendatakse üleüldiselt ühtesid ja samu erihuvisid.
Nimetatud organisatsioonide avalikult välja kuulutatud lipukirjadel ilutsevad lõpmatuseni korrutatud loosungid nagu "vabadus", "demokraatia", "sallivus" ja "inimõigused". See paneb tahes-tahtmatult mõtlema, kuidas need organisatsioonid ise vastaksid ebamugavatele küsimustele selle kohta, kuidas välja hõigatud loosungid ühtivad nende rahastajate ning nendega seotud rahvusvaheliste organisatsioonide taustadega ja erihuvidega, mida need rahvusvaheliselt edendavad.
Nagu ülaltoodud skeemist nähtub, on "Pratchatai" nimelisele NGO-le USA Riikliku demokraatia sihtasutuse ja Freedom House’i poolt eraldatud toetusel oma kindel suunitlus. Freedom House premeerib ja annab tööd nendele Tai ajakirjanikele, keda arvatakse "sõltumatuteks". Samad USA agentuurid on seotud toetusega globaalvõimude soositud nukuvalitsejale Thaksin Shinawatrale.
USA Riikliku Demokraatia Sihtasutuse ja selle allüksuse Freedom House juhatuste liikmed vahetuvad pidevalt “pöördukse” põhimõttel. Süsteem töötab viisil, mille kohaselt USA parlamendiliikmed, välisministeeriumi ametnikud, korporatsioonide lobbistid ja suurettevõtete (Exxon, Boeing, Ford, Goldman & Sachs jpt) liikmed vahetavad aasta-aastalt mängleva kergusega rolle. See võimaldab luua olukorra, kus ühed ja samad isikud etendavad kord parlamendisaadiku, kord suurärimehe, kord “sõltumatu valitsusvälise organisatsiooni” esindaja rolli.
Sarnaselt koloniaalimpeeriumit hallanud briti eliidiga ei ole ka kaasaegse globaalse süsteemi valitsejad oma ettevõtmistes motiveeritud mingisugustest hüvelistest motiividest. Selles mõttes erinevad võimuvõrgustiku tipus paiknevad isikud oluliselt nende poolt rahastatud NGO-de pahaaimamatutest kaastöölistest ja toetajatest.
Tais (nagu teisteski riikides) on globaalsüsteemi haldajate eesmärgiks vähendada maksimaalselt suveräänse riigi sõltumatute võrgustike olulisust, asendades need samm-sammult üha suuremat võimutäiust haaravate globaalsüsteemi administraatoritega. Viimased saavad oma raha ja käsud ultimatiivselt Wall Streetilt ja Londonist. Ning täpselt nagu Briti Impeeriumi koloniaalprojekt 18. sajandi Georgias, nii vajab ka tänapäeva impeerium toimimiseks oma kaastööliste teadmatust ja heatahtlikku usku selle süsteemi olemuse osas.
Ent mis peamine – lokaalsed rahvusvahelise süsteemi harud peavad alati olema sõltuvuses impeeriumi keskuse rahalisest toest. Kuigi globaalsüsteemi moodustavate valitsusväliste organisatsioonide võrgustiku lihttöölised usuvad (ja tihtilugu üritavad endas meeleheitlikult vastavat usku säilitada, tõrjudes psühholoogilise barjäärina kõik faktid, mis süsteemi olemuse paljastaksid – tõlkija märkus) sageli, et nende töö teenib mingisugust hüvelist eesmärki, on nendegi puhul tegemist üksnes palgasõduritega, kelle eesmärk on teenida sajandite vältel katse ja eksituse meetodil täiustatud globaalset võimuarhitektuuri, mille olemus jääb neile endile mõistmatuks.
Kuigi enamus globaalsüsteemi poolt finantseeritud lokaalsete organisatsioonide aktiviste võivad olla tõepoolest naiivselt heausklikud, on aktivistide seas ka piisavalt isikuid kes aduvad, et rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide väljakuulutatud eesmärgid ei sobi kokku neid finantseerivate välisjõudude olemusega.
Sarnaselt relvajõududele vajab ka ülemaailmne NGO-de võrgustik toimimiseks selle liikmete ja üldsuse täielikku teadmatust süsteemi tegelikust olemusest. See seisneb NGO-de tööliste ja aktivistide jätkuvas usus NGO-de üllastesse eesmärkidesse, ent ka globaalsete võimuvõrgustike levikut tummalt pealt vaatavate rahvaste abituses mitte mõista protsessi mille tunnistajaks nad on.
Trevor Reese’i sulest pärineb järgmine, 18. sajandi imperialismi olukorda kirjeldav tähelepanek, mis sobib suurepäraselt iseloomustama asjade seisu tänapäeval:
“Inglismaa 18. sajandi poliitilises elus etendasid koloniaalküsimused teisejärgulist rolli; Sir John Seely tähelepanek, et britid rahvad laiendasid oma impeeriumi keset üldlevinud apaatiat vastab tõele selles mõttes, et impeeriumi vallutused olid üksnes harva üldsuse tähelepanu keskmes. Kuigi rahva hulgas leidus alati käputäis isikuid kes väljendasid imperialismi vastaseid vaateid - kartes, et lõputult paisuv impeerium väljub emamaa kontrolli alt – moodustasid need elanikkonna põhiosaga võrrelduna tühise vähemuse. Keskmise kodaniku suhtumine impeeriumisse nendel harvadel kordadel kui ta üldse suvatses nende küsimuste üle juurelda oli midagi vaoshoitud heakskiidu laadset ning enamus inimesi uskus impeeriumi kiiduväärsesse iseloomu, isegi kui tema teadmised sellest olid minimaalsed."
Nagu briti elanikkond 18. sajandil, nii ei mõista ka tänapäeva inimesed eriti midagi sellest, milliste meetoditega Wall Street ja London oma ülemaailmset võimu kindlustavad. Kui Lääneriikide poolt lakkamatult teostatavad sõjalised kallaletungid jõuavad peavoolu meedia segadust tekitavate pealkirjade kaudu veel kuidagi masside teadvusesse, siis NGO-de mõiste ning viis kuidas need töötavad tandemis Tuneesiast Taini hävitustööd tegeva globaalse sõjamasinaga jääb täielikult väljapoole inimeste maailmakäsitlust.
Kuigi massimeedia poolt vormitud teadvuses seonduvad rahvusvahelised NGO-d peaasjalikult USAID-i toiduabi järgi haaravate aafriklaste, hoolikalt kaitstud loomaliikide ja kasteheinas punguvate viljavõrsetega, on globaalse NGO-de võrgustiku tegelik missioon oluliselt vähem üllas. See on missioon, mille ultimatiivseks eemärgiks on hävitada vana ning luua uus maailmakord, mis ei kannaks enam mingisugust vastutust selle valitsusobjektiks olevate inimeste ees, vaid teeniks üksnes seda valitseva plutokraatliku rahaeliidi huve.
4. OSA: Impeeriumi Achilleuse kand – iseseisvus
Impeeriumid vajavad alamaid. Ilma alamateta ei ole ka impeeriumi ning puudub igasugune vajadus impeeriumi atribuutika järele. Kaovad laevastikud, merejalavägi, imperiaalsed “süsteemiadministraatorid” jms. Inimene ei ole enam taandatud “inimressursiks”, kelle elu mõtteks on töötada palehigis selle nimel, et tooraine jõuaks globaalimpeeriumi eri osadest keskusesse, kus see töödeldakse valmiskaupadeks, mida taas impeeriumi äärealade turgudele paisata. Puuduksid ka tarbijate hordid, kes süsteemi alal hoiaksid.
Üle kõige sõltub aga impeeriumi olemasolu inimtüübist, kes on halvasti informeeritud ja manipuleeritav viisil, mis võimaldab teda muuta usaldusväärseks mutrikeseks masinavärgis, mille olemust ta ise ei mõista. Impeerium vajab alamaid, kes süsteemi headusesse usuksid ning mis peamine – kelle elu kõik aspektid oleksid impeeriumist täielikus sõltuvuses. Sedasi ei ole üllatav, et Briti impeeriumi koloniaalvalduste vabaduse eeltingimuseks oli sõltumatus Inglismaast.
Kuulutades boikoti Briti imperiaalsüsteemile, olid Ameerika Ühendriikide rajajad iseseisvusdeklaratsiooni allkirjastamise momendil ennast juba määratlenud vabade ja iseseisvate meestena. Deklaratsioonile järgnenud iseseisvussõda oli vajalik kätte võidetud vabaduse kaitseks.
Ameerika Ühendriikide rajajad olid ennast määratlenud iseseisvate subjektidena mitte üksnes sõnades, vaid ka tegudes juba enne Ameerika Revolutsiooni kuulsusrikkaid lahinguid. Iseseisvumiseks otsustati lõpetada Briti kaupade import, luua oma rahasüsteem, rajada omakaitse üksused ning mis peamine, luua ise-enda valitsus, mille legitiimsus tugineks ameeriklaste huvidele, mitte George III suvale.
Nimetatud käegakatsutavad iseseisvuse viljad said Ameerika Ühendriikide edu pandiks. Sõltumatus on otseses suhtes vabadusega ning vabaduse saavutamine türanniast pühitseb tähistamisväärset võitu mis-tahes rahva ajaloos. Sedasi ei saa Ameerika Iseseisvussõda tõlgendada sündmusena, millega ameeriklased võitsid kätte oma iseseisvuse – Iseseisvussõda peeti selleks, et juba kätte võidetud iseseisvust kaitsta.
Artiklis pealkirjaga "Näidates näpuga: kes teie üle tegelikult valitseb" on toodud nimistu pidevalt korduvatest korporatiivseid ja finantsistide huvisid edendavatest "mõttekodadest" ja valitsusvälistest organisatsioonidest. Artikkel võtab süsteemi olemuse kokku järgnevalt:
"Järgnevas nimekirjas toodud organisatsioonid esindavad maailma suurimate hiigelkontsernide ühishuvisid. Nende organisatsioonide vahenditest peetakse üleval rahvusvahelist müüdavate poliitkommentaatorite ja “teadurite” armeed, mille peamiseks ülesandeks on leida võimalikult atraktiivne sõnastus nende leivaisadeks olevate suurkorporatsioonide agendale. Olles praktiliselt monopoliseerinud mõju meedia-, pangandus- ja tööstussektorite üle, on nende kontsernide huvi kasutada oma NGO-de mõjujõudu kujundamaks nn rahvusvahelist konsensust, mis teeniks nende huvisid kõige paremal võimalikul viisil.
Usku, et maailma juhtiv korporatiiv- ja finantsoligarhia lubaks oma agendat mõjutada hääleõiguslike masside poolt "demokraatlikus protsessis", tuleb pidada parimal juhul naiivseks. Oligarhilise eliidi kontroll sõltub sellest, et relvad, energiakandjad, rikkus ja võim üldiselt jääks alatiseks nende kätte sõltumata sellest, kes parajasti valitaval ametikohal troonib."
Vastavat seisukohta väljendas ka Noam Chomsky oma 1993. aastal peetud loengus, milles ta kirjeldas USA Riikliku Demokraatia Sihtkapitali tööpõhimõtteid järgnevalt:
"Selle [USA "Riikliku Demokraatia Sihtkapitali" – NED] eesmärk on aidata kehtestada kõikjal maailmas süsteem, mida nimetatakse "demokraatiaks". See on süsteem, mis tähendab rahakate ja rikaste kontrolli, mis on kaitstud masside sekkumise eest, ent mida teostatakse formaalsete valimiste raamistikus."
Sedasi töötavad NED, Avatud Ühiskonna Fond jms organisatsioonid enese teadmata käsikäes NATO relvajõududega, jättes endast järele purustatud riikide varemed, millele ehitada globaalse korporatiiv-finantsimpeeriumi ühetaoline pale.
Ent kui maailma valitsevad tõepoolest suurkorporatsioonide ja finantsistide huvid ning valimised ei ole enamat kui masside rahustamise eesmärki teeniv hääletamine, siis mida on meil võimalik ette võtta, et vabastada ennast globaalimpeeriumi raudsest haardest?
Oluline on mõista, et see süsteem toimib üksnes tänu asjaolule, et maailmas on miljardeid inimesi, kes tarbivad pidevalt süsteemi kontrollivate globaalkontsernide tooteid, pühendavad neile oma vähest vaba aega, vaadates nende toodetud tele- ja raadiosaateid ja filme ning osalevad süsteemi poolt loodud algatustes, mis algselt võisid küll sündida Georgia Usaldusisikute Nõukogu laadsetest ettevõtmistest, mille eesmärgiks oli vanglareform, ent mille lõppresultaadiks oli paratamatult impeeriumi toitmine järjekordse koloonia näol, mille ressursse ekspluateerida.
Inimestel on vaja aru saada, kui tulutu on globaalimpeeriumi vastu võidelda valimiste, kampaaniate, meeleavalduste ja protestiaktsioonide kaudu. Hoopis efektiivsem lähenemine on kuulutada megakontsernidele boikott, lakates olemast nende tarbijateks, tõmmates televiisoril juhtme stepslist, lülitades välja raadio, tühjendades kinosaalid ning keeldudes igal võimalikul viisil tunnustamast korporatsioonide poolt finantseeritud institutsioone nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasemel.
Tee vabadusele seisneb pöördumises lokaalsete süsteemide juurde, seades teadlikult eesmärgiks sõltumatu majandamise ja seeläbi nende funktsioonide iseseisva täitmise, mille osas oleme tänapäeval saanud sõltuvaks suurkorporatsioonidest. Juba täna on igaühel meist võimalus hääletada oma rahakotiga. Samuti on meil täielik vabadus otsida informatsiooni ja meelelahutust sõltumatutest allikatest, ignoreerides täielikult Hollywoodi, meediakontserne ja uudistekanaleid.
Oleks ülim aeg lõpetada BBC jms kontsernide nuumamine oma tähelepanuga, kui viimased on jäänud pidevalt vahele kinnimakstud propagandistlike "dokumentaalfilmidega", pideva kallutatud reportaažiga ning lausvaletamisega usaldava auditooriumi ees. [Vaata lähemalt siit ja siit] Eeter on juba ammu tiine alternatiivmeedia pakutavast, mis tõestab kui palju rohkem ja paremini on meil võimalik asju teha, kui me söandame teha neid ise.
Meie olukord on hästi kokku võetud artikli "Tõeline revolutsioon" resümeerivas osas:
"Suur saladus seisneb selles, et "nendel" on meid vaja, kuid “meil” nende järgi vajadus tegelikult puudub. Inimkond võib tagasi võita temalt röövitud vabaduse niipea, kui me taastame võime hankida ise oma vajamineva söögi, vee, turvalisuse, raha, valitsusstruktuurid ja tootmisressursid. Selles seisneb tegelikult iseseisvuse tuum. Tõeline vabadus tähendab iseseisvust ja tõeline iseseisvus vabadust. Kuid me ei saa kunagi olema vabad, kui oleme kogu oma eksistentsis sõltuvad "Fortune 500" megakontsernide armust.
Maailmas aset leidvatel jubedustel ei tule kunagi lõppu enne, kui me ei suuda lahendada probleeme kodule lähemal. Ent mida selleks teha? Vastus on üllatavalt lihtne – boikoteerige globaliste, lõigake ära nende toetusbaas, õõnestage igal võimalikul viisil nende poolt loodud ülemaailmase võimustruktuuri süsteeme ning päevapealt kaob ka impeeriumi võime inimsusvastasteks kuritegudeks. Selleks seisnebki impeeriumivastase revolutsiooni tuum. Põlevad linnad ja lippudega vehkiv pööbel on selles võitluses kasutu. Võidu võti peitub isemajandavates kogukondades, kes ei ole enam sunnitud toitma läbinisti korrumpeerunud globaalsüsteemi, mille aeg, nagu me kõik teame, on ammu ümber saanud."
Artikkel on algselt avaldatud bligis landdestroyer.blogspot.com. Artikli tõlkis Adrian Bachmann.
Martin Tähela 28.06.2013 22:11
http://www.gilad.co.uk/writings/melanie-philli ps-performing-a-zio-centric-tantrum-on-bbc-que.html
Tihti näib, et ühiskondlikust arutelust on ausad ja omakasu-püüdmatud tõetaotlused kaotsi läinud; et poliitika on mandunud era- ja grupihuvide maksma-panemise vahendiks ning et avalik arutelu on asendunud avalikkusega manipuleerimisega.
De Civitate väljendab leppimatust sellega ning lähtub eesmärgist taasavastada ühise hüve kategooria kui kõikide ühiskonnaalaste arutelude tuum. Soovime otsida vastust küsimusele sellest, kuidas korraldada ühiskondlikku elu kooskõlas inimloomusega ja asjade loomuliku korraga.
Loe lähemalt De Civitatest
http://www.decivitate.ee/?news_id=1774
Impeeriumi kaheteraline mõõk (II) – meie tegelikud valitsejad
http://www.decivitate.ee/?news_id=1793
Impeeriumi kaheteraline mõõk (III): Lahendus
http://www.decivitate.ee/?news_id=1830
Abi
