04-06-2011 15:21
RE: Põliseestlaste liikumine ja selle vaimsus
No pole need peremehed kusagile lahkunud, mis euroopat ees ootab, võite sellist artiklit analüüsides endale selgeks teha.
IIVI MASSO: Kultuuride dialoog või kõrk monoloog? 02. aprill 2008
Kultuuride dialoogi
väljakuulutatud eesmärk on kultuurirühmade
üksteisemõistmise ning võrdsuse edendamine.
Tegelikult kiputakse pahatihti dialoogi egiidi all
kaitsma ühtede eriõigusi, ilma et
dialoogipartnereilt eeldataks samaga vastamist.
Hea näide sellest oli eelmisel kuul Londonis peetud
suurejooneline rahvusvaheline kokkusaamine “Living
Together Summit” (“Kooselukohtumine” – toim),
mille korraldas Briti Nõu-kogu ja mille väljakuulutatud eesmärk oli Euroopa vähemuspoliitika ja rahvussuhete arendamine.
Vähemustega koos elamist õpetati peamiselt “uutele” eurooplastele.
Külaliste kohtlemine meenutaski omaaegset Nõukogude delegatsioonide vastuvõttu läänes: majutus luksushotellis ja iseseisva liikumise minimeerimine ajakavas tootis vähemalt omal ajal väikese idainimese südames nii aukartust kui ka truudust. Õnneks pole täielik vabaduse piiramine enam võimalik. Juba kevadises Londonis kõndimine korraldajate igaks sammuks pakutud bussiküüdi asemel oli vabastav, peaaegu mässuline toiming.
Mõnelegi osalejale jäi ürituse eesmärk ebaselgeks. Öelda, et inimesed on võrdsed ja vähemusi tuleb kohelda inimlikult? Õige jutt.
Aga kellele on see uudis? Samal ajal esindasid kohalolijad Iisraelist ja Balkanist Baltikumi ja Skandinaaviani nii paljusid rahvaid ja vähemusi, et ei leitud mingit ühist probleemi, mis oleks puudutanud kõiki.
Võib-olla sellepärast või siis poliitilistel põhjustel sai domineerivaks üldteemaks islami usu Euroopasse tulek, mida esitati kui paratamatut ja ka ihaldusväärset. Avatud arutelule sel teemal ruumi ei leitud. Konverentsi avaistung lõppes ühe Euroopa “mufti” usulise propagandakõnega, mis oli kultuuride võrdsuse ideed arvestades imelik – ühtki teist usku ega maailmavaadet ei propageeritud üritusel samamoodi. Seinakõrgune jumala saadik rääkis islamist kui Euroopasse rahu, harmoonia ja inimõiguste toojast video kaudu ning kuulajaile ei jäänud võimalust isegi küsida, miks keelduvad just islamimaad ÜRO inim-õiguste deklaratsioonile alla kirjutamast.
Mõni teistest võrdsem
Pidulikul õhtusöögil pakuti kõigile islamiseaduse järgi valmistatud halal-liha, ehkki paarisaja osaleja hulgas oli muslimeid vaevalt kümmekond. Loomakaitse ilmselt ei kuulunud võrdselt kaitstavate veendumuste hulka: halal-stiilis elusa lamba verest tühjaks jooksutamine käib EL-i loomakaitseseaduste vastu. Osalejatele osutati kohe alguses palvetustoad – taas vaid ühe usurühma huvides.
Nii vallutas islam üritusel “austatud vähemuse” rolli ning osalejate kirevast etnilisest mosaiigist tehti ühtne mittemuslimitest “enamus”. Jälle kord on mõned võrdsete hulgas võrdsemad.
Kohtumise avaistungil kõneles ka Euroopa Nõukogu asepeasekretär Maud de Boer-Buquicchio, kes mõistis järsult hukka siis alles linastamist oodanud Hollandi poliitiku Geert Wildersi filmi, mis kritiseerib koraani. Boer-Buquicchio, kes ei olnud filmi näinudki, kinnitas, et “usu solvamine” ei kuulu sõnavabaduse kaitse alla, ning teatas, et tal on hollandlasena häbi Wildersi pärast, kellesuguste vihaõhutavale ettevõtmisele meil kõigil tuleb öelda otsustav “ei”. (Wildersi lühifilm, mis tuli välja 27. märtsil, tsiteerib koraani ja näitab terrorismiga seotud materjali ning islamijuhtide maailmavallutuslikke kihutus-kõnesid, osutades, et fanaatikud toetuvad koraani tekstile.) Boer-Buquicchio ei tundnud muret Hollandis aset leidnud “ususolvajate” mõrvade, mõrvaähvarduste ega peksmiste pärast ega öelnud otsustavalt “ei” neile, kes on valmis usu kaitseks ketseritel kõri läbi lõikama. Pigem asetas ta end koraani kritiseerimist üheselt hukka mõistes fanaatikute poolele.
Kogunemisel peeti ka nn töötube, kuhu asjatundjatest koosnev publik kutsuti arutama kultuuridialoogi teemasid, kuid kohapeal selgus, et kutsutuid hoopis õpetati kui algkoolilapsi: näiteks mida tähendab identiteet, mida stereotüüp, mida kultuuripoliitika, nagu poleks me kunagi selliseid keerulisi sõnu kuulnud. “Vaadake, stereotüüp on see, et kui trepil on mitu astet, on nad kõik ühesugused.
Inimestest ei tohiks niimoodi mõelda.” Vahel tundus, nagu ei tohtinuks inimesed korraldajate meelest üldse mõelda.
Tuleb muuta tegelikkust
Peamiselt vaikivatel osalejatel õnnestus siiski ka vaidlema minna. Vaieldi näiteks venekeelse vähemuse diskrimineerimise üle Eestis
a selle üle, kas inglased ja hispaanlased olid Madridi ja Londoni pommiplahvatustes ise süüdi ning ka selle üle, kas ajalehes The Independent konverentsi ajal ilmunud lugu Iraagi enesetaputerroristidest oleks tulnud illustreerida ka kristlaste ja juutide piltidega, et muslimeist mitte stereotüüpi kujundada.
Tõsiasi, et Iraagi enesetaputerroristid ongi ainult muslimid, ei tundunud vaidlejaid kõigutavat. Kui ideoloogia – kõik maailmavaated on võrdselt rahumeelsed – ja tegelikkus ei sobi kokku, siis tuleb muuta tegelikkust või vähemalt tegelikkusest loodavat meediapilti.
Kohtumise lõpuks esines tuntud Briti mitmekultuurilisuse teoreetik Bikhu Parekh, kes kuulutas tuttavat arusaama, et rahvusriigi aeg on möödas ning muutuvas maailmas pole mõtet püüdagi mingist rahvusidentiteedist kinni hoida. Sõnum polnud väikerahvastele just lohutav, kuid aplausi tugevusest võib järeldada, et publik oli üldiselt nõus.
Midagi pole parata, mitmekultuurilisus tundus võluvam seminariruumidest väljaspool, kevadises Inglismaa pealinnas, kus sagis lõputult toredaid erikeelseid ja erineva välimusega inimesi. Ideoloogiamaiguline propaganda jätab varju kultuurikirevuse inimlikult sütitavad ja ahvatlevad küljed. Eriti jäi täiskasvanud inimeste õpetamisest meelde kerge üleoleku maik, mis on nii mõnelegi eestlasele tuttav ka teistelt samasugustelt üritustelt, kus “vana lääne” esindajad õpetavad idaeurooplastele demokraatlike väärtuste aabitsatõdesid.
Briti Nõukogu patroniseeriv õpetusüritus tõendas, et hooldav suhtumine Euroopa vaesematesse äärealadesse pole kuhugi kadunud.
Ilusast võrdsuseretoorikast hoolimata on “esimese maailma” esindajatel ikka raske suhtuda “teise” ja “kolmanda” maailma
kodanikesse kui võrdsetesse inimestesse, kel on omi arusaamu ning kellega võib ette tulla ka erimeelsusi. Inimesed on aga ülbuse vastu tundlikud. Niikaua kui see ei kao, pole lääneriikide muu maailma “südamete ja hingede” võitmiseks korraldataval kampaanial just suurt lootust õnnestuda.
Endal niisugune tunne nagu oleks pikalt just seda tulemas olevat maailma kildude kaupa kokku korjanud, põliseestlaste ideest polnud tookord veel lõhnagi.
|