11-02-2011, 14:57
Vot sellise asjaga tuldi nüüd lagedale. Sattusin seda artiklit lugema DELFI-s ning pean tõdema, et mulle on alati tundunud, et Eesti erakondi kontrollitakse mingist "mustast kastist" ning sealt tulevad ka neile juhised. Selle artikli kohaselt võib nüüd selleks "mustaks kastiks" pidada erinevate riikide eriti Vene KGB/FSB salateenistusi. Siin foorumis on palju tarku inimesi seega võiks seda teemat lahata pikemalt...
Sten-Hans Vihmar: Kui palju meid tegelikult mõjutatakse?
Savisaare idarahaskandaali valguses on üles kerkinud küsimus, kui palju välisriigid on üldse võimelised meie sisepoliitikat mõjutama. Ühe paljastatud mõjuagendi juhtumi järel võib oletada, et Eestis on peidus rohkem mõjuagente, kui me arvatagi oskame.
Kes on üldse mõjuagent ja kui suureks ohuks võib ta olla?
Mõjuagendi termini võttis kasutusele Saksamaa sõjaväeluure Abwehri ülem admiral Wilhelm Canaris. Venemaal levinud definitsiooni kohaselt on tegu eriteenistuste poolt värvatud ja luuretegevuseks väljaõpetatud agendiga, kes omab kõrget seisundit ühiskonnas ja suudab mõjutada ühiskondlikku arvamust.
Mõjuagendid ei tõmba tihti avalikult niite, vaid istuvad erakondade tagatubades ja suunavad nende tegevust, saades selleks kõrgemalt juhtnööre. Klassikaline näide mõjuagendist on Gorbatšovi nõunik Aleksandr Jakovlev, kelle tegevust paljude ajaloolaste hinnangul suunati Läänest.
Luurevaldkonnas toimuvad rünnakud on üldjuhul nähtamatud. Erinevalt spioonidest, kes hangivad salastatud informatsiooni, on aga mõjuagendi tegevus palju ohtlikum, sest temaga koostööd tegeval luureasutusel on suurepärane info-ja oskusteave, mida oskuslikult kasutades võidakse koguni mõjutada poliitilisi protsesse ning kukutada riike või valitsusi.
Oleks ülimalt naiivne arvata, et Eestis on vaid vähesed seotud Venemaa huvide realiseerimisega ja seda ainult üksikute parteide tasanditel. Või et Kremlis pole mõeldud Eesti sisemisele ülevõtmisele. Lisaks poliitikale võivad mõjuagendid tegutseda ka ärimaailmas ja panganduses, et pakkuda vajadusel „omadele“ rahalist toetust või avaldada survet erakonna rahastajana näiteks valitsuse liikmetele.
Seega võivad mõjuagendid kallutada mitmeid otsuseid neile vajalikus suunas ning samm-sammult toimides on ainult aja küsimus, mil riik jääb mõjuagentide suunaja mõjusfääri.
Soome ajaloolased uurivad praegu, kas president Urho Kekkonen oli KGB mõjuagent, nagu on väidetud. Usun, et samuti võiksid Nord Streami lobimehed Gerhard Schröder ja Paavo Lipponen ajaloolastele nii mõndagi teemaga haakuvat rääkida.
Eriti tasuks suhtuda ettevaatlikult just nende poliitikute tegevusse, kes on kunagi olnud seotud KGBga, sest pole olemas mõistet „endine luuraja“. Kes on juba kord agent olnud, sellel on kindlasti säilinud oma oskused ning ka vastavad kontaktid oma endise tööandjaga.
Viimase tõdemuse heaks näiteks on endised Eestis elavad Nõukogude Liidu eriteenistuste ohvitserid, kes võivad nüüd töötada Venemaa luure heaks. Näiteks osutus Simmi värbajaks 1995. aastal endine KGB ohvitser Valeri Zentsov, kes elas sõjaväepensionärina Eestis tähtajaliste elamislubade alusel ja kasutas ärimehe katet. Tegelikult töötas mees edasi Venemaa välisluures ja kontrollis oma võrgustikku Eestis. Raske uskuda, et kaitseministeeriumi kõrge ametnik Herman Simm oli tema võrgustiku ainuke liige.
Erinevalt riigireetur Simmist, kes tegi otsest ja teadlikku koostööd Vene välisluurega, on mõjuagentide süüdistamine raskem, sest nende tegevus on tavaliselt puhtpoliitiline. Isegi kui on kahtlusi, et isik võib teha koostööd teise riigi eriteenistusega, siis kindla vaatenurga põhjal on nende võimalikku riigivastast tegevust jällegi raske tuvastada. Mõjuagenti ei saa karistada ja ta pole juriidiliselt milleski süüdi ning seetõttu ei saa teda kohtu alla anda. Tema tegevusele annab hinnangu hoopis ajalugu.
Suure tõenäosusega võib Eestis Vene välisluure ülesandel tegutseda veel teisigi endisi ENSV julgeolekuohvitsere, kes kontrollivad jätkuvalt nende poolt omal ajal värvatud agente ja kaastöötajaid. Ilmselgelt ei jäta Vene luure šantažeerimata neid inimesi, kes on tänaseks tõusnud kõrgetele ametikohtadele ja kinnitanud avalikult oma mitteseotust KGBga. Need inimesed on Eesti kõige suurem julgeolekurisk.
Kõige suurem küsimus ongi: kes ja kus nad täna on? Milliste erakondade tagatubades nad istuvad? Kui kõrgele nad jõudnud on?
Allikas: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/ar...d=38667439
Sten-Hans Vihmar: Kui palju meid tegelikult mõjutatakse?
Savisaare idarahaskandaali valguses on üles kerkinud küsimus, kui palju välisriigid on üldse võimelised meie sisepoliitikat mõjutama. Ühe paljastatud mõjuagendi juhtumi järel võib oletada, et Eestis on peidus rohkem mõjuagente, kui me arvatagi oskame.
Kes on üldse mõjuagent ja kui suureks ohuks võib ta olla?
Mõjuagendi termini võttis kasutusele Saksamaa sõjaväeluure Abwehri ülem admiral Wilhelm Canaris. Venemaal levinud definitsiooni kohaselt on tegu eriteenistuste poolt värvatud ja luuretegevuseks väljaõpetatud agendiga, kes omab kõrget seisundit ühiskonnas ja suudab mõjutada ühiskondlikku arvamust.
Mõjuagendid ei tõmba tihti avalikult niite, vaid istuvad erakondade tagatubades ja suunavad nende tegevust, saades selleks kõrgemalt juhtnööre. Klassikaline näide mõjuagendist on Gorbatšovi nõunik Aleksandr Jakovlev, kelle tegevust paljude ajaloolaste hinnangul suunati Läänest.
Luurevaldkonnas toimuvad rünnakud on üldjuhul nähtamatud. Erinevalt spioonidest, kes hangivad salastatud informatsiooni, on aga mõjuagendi tegevus palju ohtlikum, sest temaga koostööd tegeval luureasutusel on suurepärane info-ja oskusteave, mida oskuslikult kasutades võidakse koguni mõjutada poliitilisi protsesse ning kukutada riike või valitsusi.
Oleks ülimalt naiivne arvata, et Eestis on vaid vähesed seotud Venemaa huvide realiseerimisega ja seda ainult üksikute parteide tasanditel. Või et Kremlis pole mõeldud Eesti sisemisele ülevõtmisele. Lisaks poliitikale võivad mõjuagendid tegutseda ka ärimaailmas ja panganduses, et pakkuda vajadusel „omadele“ rahalist toetust või avaldada survet erakonna rahastajana näiteks valitsuse liikmetele.
Seega võivad mõjuagendid kallutada mitmeid otsuseid neile vajalikus suunas ning samm-sammult toimides on ainult aja küsimus, mil riik jääb mõjuagentide suunaja mõjusfääri.
Soome ajaloolased uurivad praegu, kas president Urho Kekkonen oli KGB mõjuagent, nagu on väidetud. Usun, et samuti võiksid Nord Streami lobimehed Gerhard Schröder ja Paavo Lipponen ajaloolastele nii mõndagi teemaga haakuvat rääkida.
Eriti tasuks suhtuda ettevaatlikult just nende poliitikute tegevusse, kes on kunagi olnud seotud KGBga, sest pole olemas mõistet „endine luuraja“. Kes on juba kord agent olnud, sellel on kindlasti säilinud oma oskused ning ka vastavad kontaktid oma endise tööandjaga.
Viimase tõdemuse heaks näiteks on endised Eestis elavad Nõukogude Liidu eriteenistuste ohvitserid, kes võivad nüüd töötada Venemaa luure heaks. Näiteks osutus Simmi värbajaks 1995. aastal endine KGB ohvitser Valeri Zentsov, kes elas sõjaväepensionärina Eestis tähtajaliste elamislubade alusel ja kasutas ärimehe katet. Tegelikult töötas mees edasi Venemaa välisluures ja kontrollis oma võrgustikku Eestis. Raske uskuda, et kaitseministeeriumi kõrge ametnik Herman Simm oli tema võrgustiku ainuke liige.
Erinevalt riigireetur Simmist, kes tegi otsest ja teadlikku koostööd Vene välisluurega, on mõjuagentide süüdistamine raskem, sest nende tegevus on tavaliselt puhtpoliitiline. Isegi kui on kahtlusi, et isik võib teha koostööd teise riigi eriteenistusega, siis kindla vaatenurga põhjal on nende võimalikku riigivastast tegevust jällegi raske tuvastada. Mõjuagenti ei saa karistada ja ta pole juriidiliselt milleski süüdi ning seetõttu ei saa teda kohtu alla anda. Tema tegevusele annab hinnangu hoopis ajalugu.
Suure tõenäosusega võib Eestis Vene välisluure ülesandel tegutseda veel teisigi endisi ENSV julgeolekuohvitsere, kes kontrollivad jätkuvalt nende poolt omal ajal värvatud agente ja kaastöötajaid. Ilmselgelt ei jäta Vene luure šantažeerimata neid inimesi, kes on tänaseks tõusnud kõrgetele ametikohtadele ja kinnitanud avalikult oma mitteseotust KGBga. Need inimesed on Eesti kõige suurem julgeolekurisk.
Kõige suurem küsimus ongi: kes ja kus nad täna on? Milliste erakondade tagatubades nad istuvad? Kui kõrgele nad jõudnud on?
Allikas: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/ar...d=38667439
