Erakonnad rahva kallal

Ja, oletame, et tõepoolest skandinaavlastel on paremad geenid ja viimasest tulenevalt on nad meist tublisti nutikamad.
Kahju - häid geene ja nutikust me enam kasutada ei saa. Kuid, mis meil on? Rahvus, rahvuskultuur ja söekalt väekad setud?
Mul on nüüd üks pisike probleem.. ma ei suuda kuidagi erutuda.
Ei, ei õnnestu kohe mitte kuidagi. Ei tea kuidas need rahvuslased suudavad `selle peale` erutuda? Äkki nad teesklevad?
Nii, loeme nüüd üle - nutivabad geenid ja rahvusvõimetus. Täitsa masendav kohe.
Oleme need, mis me päriselt oleme - eesti keeles suhtlevad tavalised inimesed. Mis meid päriselt erutab.. ?

Tahad ausalt või?

Erutab ainult see, kui saab kellelegi ära teha.

Aga ma soovitaks rahuneda. Kaugele sa selle erutunud peaga ikka seilad.

Kas siit ka midagi võtta pole, täielik rosin ju tegelikkuses.
Tonis Siim 01.12.2012 17:11

EURO-EESTI INTELLEKTUAALID, KES SAANUD KOOLIHARIDUSE LÄÄNES JUTLUSTAVAD ARVAMUSLIIDRITENA LÄÄNEST TAGASI TULLES VÕI KUSKILT MEILE MITTE TEADA OLEVAST PUNKTIST PLANEEDIL elektronkirju lähetades, ET EESTLASI POLEGI TEGELIKULT OLEMAS, KUNA KAASAEGNE LÄÄS TOLEREERIB RAHVUSE MÄÄRATLUST AINULT SELLE VÕRDSUSTAMISE KAUDU KODAKONDSUSEGA (RAHVUS=KODAKONDSUS), MITTE ETNILISE KUJUNEMISE JÄRGI NAGU VAREM SEDA TEHTI(ühine päritolu, territoorium, kultuur, keel, sarnane psühholoogiline laad jt etnilise kujunemise tunnuste järgi, mis lääne seaduste järgi ainult subjektiivse väärtusega määratlused), et tuleviku Eesti peab olema multikultuurne, rahvusõigused on tähtsusetud homoõiguste kõrval, rahvusõiguste eest seisjad on natsid, rassistid, populistid,paremäärmuslased, kaasaegsed rahvavaenlased nr.1., et hppoiski homode ja immigrantide õiguste eest seisjad on demokraadid ja demokraatia eest võitlejad!
NSVL-i kokkuvarisemise kaoses tekkinud postsovetlik röövkapitalism, ärastajate-kleptokraatide-oligarhide-oligarhikeste võim, kleptokraatia vs demokraatia, kihistumine, klassivastuolud, ülisuured inimkaotused (rohkem kui 100.000 sündimata jäänud last 1991-2012 röövkapitalistlike suhete stressist põhjustatuna , suitsiidid, mõrvad, stressihaigused, massiline põgenemine kodumaalt...) nende vaatevälja ei mahu. Nende teadvuses eksisteerib ainult üks dominantne maailmapilt ja püha sõna - demokraatia, mille kehastusena nad näevad postsovetlikku ärastajate rezhiimi (kleptokraatiat) ja võitlust homo- ning multikulti ühiskonna eest!

Ei, teistele ärategemine ei eruta. Ma tean, et siin foorumis on minust palju targemaid inimesi ning paljalt ärategemisega
ma siin kaugele ei jõua. Mind huvitab teave ning mida teised teavad v. arvavad. Kirjutasin - otsin lahendusi ning püüan
ideid sünteesida. Esitan ka teistele võrdlusi ning olen väga õnnelik, kui keegi meist siin parema lahenduse leiab.
Samas, on vaja ka teada miks ja milleks seda meile vaja on. Sest kui vajadusest tingitud soovi/tahet taga pole, siis on
päris ilmne oht jõuda sinna, kuhu me päriselt jõuda ei taha.
Meie ajalugu pakub siin rikkalikult kõiksugu inetuid ning hirmuäratavaid näiteid. Ei usu mina seda "ajaloo lõppemist" hea-
olus rammestudes.
Kõige rohkem ärritavad mind nn valvetõed, mis eriti just ei soosi inimeste võimet mõelda. Paljuski oma hädades, oleme
ainult "tänu" nendele valvetõdedele võlgu. Üldse oleme nii palju võlgu, et see ohustab tõsiselt meie rahvuslikku julgeolekut.
Ja mitte ühtegi säutsu poliitikute poolt!
Ühiskond on surmatõves ning kui me ennast oluliselt ei liiguta, siis korduvad kõik need õudused, mida me oma ajaloo jooksul
oleme rahvana siin maal kogenud. Mina seda ei taha.. ausalt.

Aga tegelikult oli see kommentaar Hennoste artikli kohta Sirbis.
Tiit Hennoste: sotsiaalne ärkamisaeg – tervisi teisest Eestist! (12)
30.11.2012 19:00
Tiit Hennoste

Meediaõppejõud ja Tartu Ülikooli teadur Tiit Hennoste kirjutas värskes Sirbis, et tema arvates oli peaminister Andrus Ansipi vabandus kaugel siirast vabandamisest.

See tekst on kirjutatud keset Eesti ühiskonda keerutavat kriisi ja algab seepärast in medias res.

Partei ja südametunnistus

Jürgen Ligi on öelnud: ma ei tahagi midagi teada sellest partei rahastamise tagamaast. Aare Pilv nimetanud selle relvavennamoraaliks ja laiendanud kogu Reformierakonnale. Mu arust on selles suur osa tõtt, kuigi peaasjast on lojaalsuse nime all räägitud palju. Enam küll Keskerakonna puhul, kes tegutseb juba aastaid otsekui permanentses lahinguolukorras. Aga keskne probleem on muus.

Reformarid on öelnud, et partei juhid ei tea tõepoolest midagi sellest, kuidas raha hangitakse. Nii on olemas selge tööjaotus eri parteiosade vahel ja samas väga hea süsteem. Just eraldamine võimaldab juhtidel olla rahva ees aus. «Ma ei tea,» ütleb juht. Rahvas võib uskuda või mitte, aga väide ei ole vale. Ja kui inimene ei pea valetama, siis on ta silmavaade hoopis teine.

See süsteem tuleb kuidagi tuttav ette. Näiteks salaluurest, narkodiilerite organisatsioonidest, põrandaalustest parteidest, maffiast. Kõikjalt, kus on tegemist asjadega, mille puhul kehtib reegel: mida vähem tead, seda parem. Sellist süsteemi saab hävitada ainult jupikaupa. On selge, et selline masin ei ole mingi demokraatlik organisatsioon.

Teine küsimus. Parteis on midagi mäda, ütlevad ühed. Paneme tähele, mitte igas parteis, vaid Reformierakonnas. Mujal on parteijuhtide jutu järgi kõik parimas korras. Me ei suuda parteid seestpoolt reformida, ütlevad reformierakonna lihtliikmed. Tõsi, nad ei räägi, mida nad on reformimiseks teinud, ega astu miskipärast ka parteist lihtsalt välja. Seegi tuleb tuttav ette. Mis roll oli lihtliikmel komparteis? Kas ta sai midagi mõjutada? Ja kas ta on süüdi selles, mida partei tegi?

Ja siin näen ma väga olulist probleemi. Meil ei ole nõukogude võim, aga sarnasus nõukogude korraga on selles, et maksimaalselt palju ameteid Eesti riigis on parteistatud. See aga tähendab kohustust olla parteis ja olla lojaalne. Midagi ei muutu sellest, et meil on mitu parteid. Mida saab partei X lihtliige Y vallas teha? Tegelikult ainult olla maksimaalselt lojaalne ja proovida iga hinna eest saavutada uuel valimiskorral taas võim, sest siis ei pea kaotama kohta või vahetama parteid. Ainus võimalus seda vältida on luua mehhanismid, mis kaitsevad inimesi sundparteistamise eest ja depolitiseerida suur osa võimust. Kui see jääb tegemata, siis ei muutu uute parteide tuleku järel mitte midagi.

Demokraatia ja piiride taju

Demokraatia ei ole oma põhjas reeglite või normide kogum. Demokraatia põhjaks on vaikimisi omaks võetud väärtuste komplekt, mis kasvatatakse inimesesse ja ühiskonda aastakümnete jooksul, läbi kogu elu. Selle üheks osaks on arusaam, et on asju, mida demokraatlikus ühiskonnas lihtsalt ei tehta. Aga me kõik teame, et tegelikult rikutakse reegleid. Siit tuleb esimene põhialus. Tähtsaim on piiride tajumine: see, et ka piiride rikkumisega ei minda üle piiri. See võib tunduda lihtsalt künismina ja piiririkkumise õigustusena, aga ei ole seda. See on just see asi, millele toetub poliitiline vastutus. Moraal võib erineda ja erinebki eri rühmade puhul. See on loomulik. Piiride taju peab aga olema ühesugune. Sellega on meil asjad äärmiselt halvad.

Demokraatia teine põhialus on siirus. Me kõik oleme elus kohanud inimesi, kes teevad ühe sigaduse teise otsa ja kellelt iga uue sigaduse peale voolab kohe vabandus, millele järgneb uus sigadus. Nad teavad, et vabandus vabastab, aga tegelikult pole nad siirad. See ei tähenda mitte lihtsalt seda, et inimene kahetseb. See tähendab, et inimese vabandus on konkreetne, ta mõistab seda, kus just tema tegi vea, mitte ei räägi demagoogilist juttu, et kõik on ühesugused. Ja see tähendab, et ta enam ei tee.

Sellest tuleneb aga omakorda üks oluline asi. Kogu meie kriisi saadab pidevalt jutt, et ärme otsime süüdlasi, see ei aita edasi. Õige mõte. See arusaam toetub aga just nimelt arusaamale, et inimene mõistab oma vigu. Kui seda ei ole, siis on see edasimineku jutt vaid häma, mille eesmärk on anda ebasiirastele tegelastele võimalus teha uusi sigadusi. Kas Ansip vabandas? Kas ta vabandas siiralt? Minu arust on Ansip ja Co sellest väga kaugel. Ja seetõttu on väga oluline arutada läbi just see, kus on tehtud viga, millest need tulid ja kes neid tegi. Need inimesed võib hiljem õigeks mõista, kuid ilma seda läbi arutamata ei jõuta kunagi edasi.

Kuulata torustikust kostvat häält

Demokraatia on kriisis, karjuvad ühed. Pole siin mingit demokraatia kriisi, vastavad teised. Meil on asjad täitsa keskmisel Euroopa tasemel. Millest see kisa? Pole see rahastamise probleem ju midagi erilist, ütlevad ühed. Kogu kära on meedias üle pakutud. Kus on tõde?

Esiteks, asi on kindlasti pigem valetamises kui sigadustes endas ja sellest on palju kirjutatud. Teiseks, tuletame meelde pronkssõdurit. Ka siis käis suur karjumine, aga tegelikult oli see lääne mõistes tavaline tänavarahutus. Ka nüüd on osaliselt asi lihtsalt selles, et selline kriis on meil esimest korda. Ja esimene kord hirmutab. Kolmandaks, seal, kus sellised olukorrad on tavalised, on tegu vähemalt sajandivanuse, kui mitte pikema demokraatiaga. Ja see, mis vanale demokraatiale on kirbuhammustus, on noorele demokraatiale ohtlik. Ja see on tähtsaim.

Ühed ütlevad: ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja ... Teised ütlevad: pole siin midagi salajast, Eesti ühiskond on ülidemokraatlik, kõigest on räägitud. Ja neil on õigus. Kõigest on avalikult räägitud nii lehtedes, blogides, kodudes, kõrtsides, Facebookides ja mujal. Ühed ütlevad: võim ei kuula meid, vaid lähtub vanast tõest, las koerad hauguvad. Ja nii ei jää muud, kui ühel hetkel tuleb lihtsalt karjuda. Teised ütlevad endiselt: räägi tasa minuga...

Minu arust ei ole see kogu tõde. Kõigepealt: kes see võim on, kellest räägitakse? Riigi juhtkond? Tallinna juhtkond? XX vallavalitsus? Tegelikult on jutt Reformierakonnast, veel täpsemalt selle pisikesest ja kitsast juhtkonnast. Ja teiseks, päriselt ma seda mittekuulamist ei usu. Meil ei ole kurtide ajastu. Kui ka parteigenossed pole tahtnud kuulata, siis partei tagatubade spinndoktorid on seda kindla peale hoolega teinud, aga nad on pannud kusagil väga viltu.

Kildhaaval kogunenud vimm viib seisundini, mida me kõik igapäevaelust teame. Kui inimene on rahul ja rõõmus, siis viskab ta partneri vastiku repliigi peale vaid käega. Kui piir on ületatud, siis hakkab iga lausekild töötama negatiivse tõlgenduse suunas. Ning muidu tugev manipuleerija Reformierakond järsku ei tajunud enam, millal asi läks piirist üle, ning peaminister ei saa siiamaani ja tõepoolest siiralt aru, milles asi on.

See protsess meenutab ummistust kanalisatsioonitorustikus. Kogu aeg voolab kogu mustus kraanikausist alla, aga kusagil all, käänukohtades koguneb sodi. Ja ühel hetkel on ummistus käes, kuna inimene ei likvideeri võimalikku probleemi ette. Ja siis on vaja juba radikaalseid meetmeid, tugevaimat puhastusvahendit ja kuuma vett. Võib-olla tuleb koguni terve toru lahti võtta.

Eliididemokraatia veel kord

On see siis nüüd ikkagi demokraatia kriis või autoritaarsuse algus? Jah, midagi mõlemast, aga keskne on muu. See süsteem, mida meil on aastaid ehitatud, on ammu tuntud. Kirjutasin sellest aastal 2006 siinsamas Sirbis Noam Chomsky raamatu arvustuses. Selle nimi on eliididemokraatia. Ei jää muud üle, kui laenata iseendalt.

Selle mudeli aluseks on Walter Lippmanni teooria, mis jagab inimesed kaheks: koolitatud eliit ja hämmeldunud loomakari. Vaid eliit mõistab, mida ühiskond vajab, tavainimene ei ole lihtsalt võimeline aru saama ühiskonna laiematest vajadustest. Ja seetõttu eliit juhib ja otsustab, massi rolliks on pealtvaatamine ja vahetevahel uute juhtide valimine. Lisaks on see loomakari metsik ja teda tuleb pidevalt taltsutada. Seda tehakse ühiskondliku heakskiidu kujundamise abil. Meedia, kultuur ja kool peavad pakkuma otsustajatele enam-vähem vastuvõetava pildi tegelikkusest ja sisendama massile hetkel vajalikke väärtushinnanguid.

Sellise riikliku propaganda töökindluseks on Chomsky järgi olulised kaks asja. Selleks, et suunata üldsuse mõttelaadi, tuleb suunata eeskätt intellektuaalide mõttelaadi. Nende ülesandeks jääb propagandavalede levitamine. Ja teiseks, ei tohi lubada kõrvalekaldumisi propagandajoonest.

Kas intellektuaalid töötavad ikka valitseva klassi huvides? Me oleme nagu harjunud kuulma vastupidist. Loomulikult ei suuda ega taha kõik seda teha, aga neil pole siis ka endal asja eliidi hulka. Sinna pääsevad ainult need, kes on näidanud üles piisavalt hästi treenitud südametunnistust. Mida teha vastuhakkajate, dissidentide jms? Ja mida teha selleks, et loomakari ei hakkaks arvama, et tema peab juhtima riiki? Nüüd jõuame asja tuumani. Nimelt ei ole vastutöötamine Chomsky järgi probleem senikaua, kui teisitimõtlejad mõtlevad üksinda ja eraldatult. Põhimõtteliselt tähtis on mitte lubada arutul massil end organiseerida. Sest siis ei lepi see enam pealtvaataja rolliga. Ja hälvikutele tuleb kogu aeg luua muljet, et nad ongi üksi oma mõtetega.

Sama oluline on panna kogu massimeedia tööle selle heaks, et inimese keskseks tegevuseks oleks meelelahutus teleka ees ja asjade ostmine. Selle juurde sobib hästi ka loosung, mille järgi meie elu läheb iga päevaga järjest paremaks. Ja kui keegi leiab, et tema elu polegi läinud, siis on ta selles ise süüdi.

Ja ma lõpetasin tookord nii. Minu arvates on kokkuvõte karm, aga koledavõitu. Eesti pisike ühiskond on just samasugune korporatiivne totalitaarne demokraatia nagu USAs, kuigi oma nüanssidega. Ma ei ole kindel, et siinsed juhid on suured kommunikatsiooniteoreetikud. Vastupidi, nende käitumine juhtudel, kui midagi rebeneb, kokku kukub, skandaali põhjustab, on näidanud, et tegu on armetute amatööridega. Just need hetked näitavad professionaalsust. Mingi seitsmenda meelega, mingi intuitsiooniga on nad suutnud siiski valida «õige» kursi ja seda hoida. Jääb üle veel küsida ühte: kas ei hävita internet kogu seda suletud maailma?

Sotsiaalne ärkamisaeg

See, mis toimub praegu, on nimelt eliididemokraatia kriis eesti ühiskonnas. Üksikud on ühinenud. Internet on hävitanud suure osa suletud maailmast. Ametiühingud on suutnud läbi viia tugevaid streike. Ja lõpuks on näha, et just eliididemokraatia lammutamine on tegelikult harta keskne idee.

Kas alanud protsess viib ka tegelikult eliididemokraatia asendamisele? Mida on selleks vaja? Kahte lihtsat asja: et intellektuaalne eliit tahaks muudatust ja viiks selle tõepoolest läbi. Ja et ta teeks seda koos rahvaga. On selge, et mitte kõik ei soovi tegelikult süsteemi muuta. Mida on vaja eliididemokraatia säilitamiseks? Kolme lihtsat asja.

Esiteks, panna tööle võimule lojaalne intellektuaalne eliit, kelle rolliks on kogu uuendust uuristada, kõneldes sellest, et asjadel pole viga midagi, et protsessid juba käivad, et vastased pakuvad üle jms. See seltskond on juba leitud ja asunud tegevusse.

Teiseks, alustada protsessi, mis laseb osal vastalisest eliidist saada osaks võimueliidist. Ka see protsess on alanud. Selle pooldajad keskenduvad ainult ühele küsimusele: vaja on lõhkuda vanad kartellid ja lasta uued parteid võimu juurde. Kas uus partei annab meile lõpuks tiivulised inglid, kes viivad meid paradiisi? Tegelikult tõi poliittehnoloogia eesti parteimaastikule üks uus ja puhas partei, kelle poolt rahvas massiliselt hääletas.

Kolmandaks, lasta masside aur välja, et kogu asi jääks eliidi piiridesse. Ja siin on koht, kus ma näen suurimat ohtu. Mis on praeguse olukorra tuum? Uus ärkamine. Eesti rahvas ärkas esimest korda nõukogude võimu vastu. See oli ühine ärkamine ühise vaenlase vastu. Siis tuli segaduste aeg, kus igaüks proovis püüda suurt kala ja mõned ka said. Siis tuli süsteemi loomise aeg, kus võimule saanud panid paigale reeglid. Sellega koos tuli arguse aeg, sest edaspidi jagas kalasid võim ja selle vastu astuda paistis mõttetu.

Nüüd ärkavad kihid, klassid, rühmad. Ärkavad noored, kes elavad virtuaalses ja rahvusvahelises maailmas. Ja ärkavad senised hirmunud. Lammaste aeg on läbi. Ärkab eesti rahvas kui lääneliku demokraatia subjekt. See on sotsiaalne ärkamisaeg. Ja see on olulisim, millest tuleb aru saada.

Sellega koos tõuseb oluline küsimus: kas see mass ikkagi jääb piiridesse? See on teema, millest ei räägita eriti. Aga see kumab läbi hirmutamisest rahutustega, populismiga, kahtlaste jõududega ja ka sooviga lahendada võimalikult palju probleeme virtuaalsel Facebooki veetšel. Ja tekitab minus selge ohutunde. Ja ma ei saa lahti küsimusest, kas see tegelikult ei ole lihtsalt poliitilise ja osa intellektuaalse eliidi ühine hirm rahva ees. Hirm, et äkki kuuldub ühel hetkel arvuti ekraani seest koputus ja keegi hõikab: «Tervisi teisest Eestist!»

PS Huvitav on selles kriisis veel üks asi, nimelt see, et Keskerakonnast lihtsalt ei räägita. Ta on kõrvale jäetud. Tühi koht. See ennustab midagi.

Ilmselt on tulekul ajalooline kordus draamast 33-39-40-49? Presidendi pahameelel näib olevat tõsine põhjus:
http://ohtuleht.ee/501692 ? Tuleb tunnistada, et vapside kriitikal oli alust.

(01-12-2012 23:11 )Ott Sama Kirjutas:  Ilmselt on tulekul ajalooline kordus draamast 33-39-40-49?
Presidendi pahameelel näib olevat tõsine põhjus:
http://ohtuleht.ee/501692 ? Tuleb tunnistada, et vapside kriitikal oli alust.

Hea, et see asi lõpuks täiesti üheselt selgeks sai, mõnel oli veel kahtlusi.
Muidu on nii nagu Juku-anekdoodis:
"Aga meie kassil on pojad. Viis tükki, ainult et kaks on veel kommunistid"
"Kuidas nii?"
"No neil on veel silmad avanemata"

Aga kui sõnavõtud hakkavad kalduma sinna, et parlamendis on kõik pätid,
kaabakad ja lurjused, siis meenutab see väga 1932. aasta vapside retoorikat.
Mina võtaks natuke tuure maha."

Aitäh hoiatamast!

Nende tegevus elavnes eriti 1932. aastal, kui arutlusel oli põhiseaduse
muutmine. Rahvas usaldas toona rohkem vapside arvamust. 1934. aastal oli
vapse ootamas kindel valimiste võit. Siis aga korraldasid Konstantin Päts
ning Johan Laidoner 12. märtsil riigipöörde, kehtestades erakorralise seisukorra.
Vapside tegevus keelustati.

Ja ausate ning õiglaste riigikogu kiitis kõik selle heaks. THI on kah aus ja
õiglane nagu ta juba korduvalt välja näidanud on. Vapsidel oli retoorika, aga
ausad ja õiglased, nagu ikka, olid tõelised rahva huvide eest seisjad, kes
sõitsid põhiseadusest ja rahva tahtest üle nagu muuseas, demokraatlikult
ning panid võimuparteide hegemoonia ohtu seadnud partei juhid lihtsalt pokri.

Kes minevikku ei mäleta, see kordab seda!

Huvitav, kas mõni võimur selle üle ka mõtleb, et see kõik on juba olnud ja
enamus neist lõpetab üsna halvasti. Võetakse ära võim ja vara. Kristlastena
peaksid nad ju teadma, et kõik on kutsutud, kuid vaid vähesed on valitud.

---

(01-12-2012 19:09 )VironShaman Kirjutas:  Aga tegelikult oli see kommentaar Hennoste artikli kohta Sirbis.
Tiit Hennoste: sotsiaalne ärkamisaeg – tervisi teisest Eestist! (12)
30.11.2012 19:00
Tiit Hennoste
...

Aitäh artikli siia postitamise eest!
See on just see, mida erakondade teemat alustades silmas pidasin.
On rõõm tõdeda, et mitmedki kodanikud on probleeme juba ammu analüüsinud
ja ka sõna võtnud. Aeg-ajalt välja ujuvate infokillukeste põhjal on nende sõnavõtud
seni osutunud hüüdjaks hääleks kõrbes. Õnneks on siiski ka kuuljaid leidunud.

Ei aita lihtsalt isikute-parteide väljavahetamisest, on vaja tõsiseid muudatusi kogu
süsteemis. Parteide lahutamine riigi rahakotist ja kohalikest omavalitsustest kutsub
kindlasti esile mõningase pahameele nende parteide välismaistes kontorites, kuid
ei anna ettekäänet Eesti boikoteerimiseks. Ka see, kui parteid peavad ennast ülal
pidama ilma firmade toeta, tekitab mõningast porinat, kuid avalikult ei julge selle
vastu astuda ükski välismaine harukontor - nende omad valijad hakkaksid esitama
liigseid küsimusi. Ebameeldivaid kusjuures.

Siia sobiks tsitaat Asimov'ilt, kuid kahjuks ei saa panna, ei mäleta täpelt. Ta kirjeldas
sobiva poliitilise tulemuse saavutamist majandusliku heaolu kaudu. Heaolu pole meil
nagunii, kuid väljalüps väheneks suurusjärgu jagu. Majanduslik boikott pole ühelegi
riigile halvasti mõjunud ja poliitiline boikott.. no mida see teha saaks?
Mõnedel tegelastel jäävad mõned sõidud ning autasud-ordenid ära, muud midagi, sest
Eesti on ikka samas seisus nagu cccp lagunemise ajal:
"Eesti on maailma kõige sõltumatum riik, sest temast ei sõltu midagi"

Kuidas rahvas nõnda ka tema valitsejad. Eesti on saanud rahus areneda, sõdu pole olnud ning ka suured, laastavad
looduskatastroofid on seda maanurka säästnud. Inimestele antakse laialt haridust, neil on kõik-kõik kuradima arengu-
teed lahti, lisaks veel avatud mõtlemine ja eelarvamusta suhtumine. Ka on meil, kui väikerahval, suur andekus võõr-
keelte peale.
Meie reisihimulisus on tublisti laiendanud me silmade-vahelist kaugust ning andnud selle mõistmisulatuse, mida paljud
jõuetult kadestavad.
Lisaks on meil arenenud demokraatia, suhteliselt sügavapõhjaline sallivus, mida saadab arvamuste paljususe toleraaange.
Jummalast progred ugri-mugrilased lõimutuna sidusalt venekeelse vähemusrahvaga paiskavad omavahel innovatiivses
konkurentsis, tehes teineteise võidu allahindluspakkumisi. Fantastiiik! Meil pole siin häda miskit.

Meie erakondades teotsevad maailma kõige argumenteerituma kõnepruugiga professionaalsed poliitikud, keda meie rahvas
emotsioonitult armastab. Riigiisade soosiv-libestav suhtumine tagab, et eurodirektiivid-normid kehtestuvad me vabariigis
harukordselt hõõrdevabalt, otse õppelaenuga omandatud intelligentsist.

Me elame siin kord ja ainult selleks, et siit on kõige lühem tee, Soome, tööl käimiseks. Kaua sa jaksad viriseda?

Martin Helme esines neljapäeval Tallinnas Hopneri majas, kui toimus MTÜ Ausad Valimised korraldatava kuueosalise «Poliitika Õhtukooli» viimane loeng. Loengusarja korraldaja Siret Kotka (KE) sõnul oli loengusari mõeldud neutraalsena ja esitama erinevaid vaatepunkte tänasele Eesti poliitikale.

Tsitaat: Eesti poliitiline debatt on aastaid olnud vildakas ja selle on kaasa toonud meediaväljaannete ühepalgeline maailmavaade, ütles Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna juhatuse liige Martin Helme Keskerakonna poliitkooli viimasel loengul «Meedia: kes manipuleerib manipuleerijatega?».

Helme selgitas ligi 150-le kuulajale, et Eesti Päevalehe, Delfi ja raadioajakirjanikuna leiba teeninuna teab ta, mismoodi ajakirjanike mõtlemist toimetuses kujundatakse.

«Ma ei ole terve elu jooksul näinud, et keegi tuleb meediaväljaandes ja ütleb, et seda me kindlasti ei kirjuta. See käib peenemalt. Mis juhtub, on grupimõtlemise väljakujunemine: sarnane toodab sarnast,» ütles Helme, viidates sellele, et toimetus hakkab oma töö käigus kandma ühesuguseid väärtusi ja kes nendega ei sobitu, visatakse ringist välja.

Ise tunnetas ta seda 2006. aasta presidendivalimiste ajal, mil vastupidiselt kolleegidele toetas isiklikult Arnold Rüütlit ja sai hukkamõistu osaliseks. «Kõikides väljaannetes on kõik ajakirjanikud tegelikult sotsialistid, SDE valijad,» kinnitas Helme kokkuvõtteks.
«Kõikides väljaannetes on kõik ajakirjanikud tegelikult sotsialistid, SDE valijad.»

See mängib aga olulist rolli poliitedu kujundamisel, sest põhiküsimus on, milline sõnum domineerib avalikus infoväljas. «Kui me räägime sellest pidevalt, et majandus on korras, siis valimistel valija ühel teemal reageerib, teisel mitte.»

Nii koges Helme 2005. aastal eurovastasena seda, kuidas võimuparteid olid viis aastat järjest kõva europropagandat teinud. «Kui sa ei ole eelnevalt oma argumente ja sõnavara sisse söötnud, siis poliitilises tegevuses on sul väga raske olla edukas,» ütles Helme.

«Poliitiline debatt on olnud aastaid vildakas. Täiesti kommalisel moel on tekkinud rida teemasid, millest ei ole sobilik rääkida. Kui sa räägid, siis lükkad ennast seltskonna äärealadele.»

Sarnaselt Palmarule oli ka Helme seda meelt, et meedia tegelikult kellelegi otseselt ei allugi. «Teda peaks teoreetiliselt kontrolli all hoidma konkurents, aga sellega on väga halvad lood. Minu meelest on Tallina TV Eesti meediale suureks abiks ja mitte ainult konkurentsi ja sisu poolest, vaid ka selles osas, et ERR, Postimees ja Eesti Päevaleht on kõik ühe mõtlemise ohvrid. Räägitakse samadest asjadest, sama nurga alt, sama palju,» ütles Helme, märkides ära, et on ise Tallinna TV-s sage saatekülaline.

Poistimehe nägemus üritusest: http://www.postimees.ee/1060972/helme-to...ik-sotsid/

Keda sa tsiteerid ja mis on lingi taga? Reeglid!

Õhtuleht: KOMMENTAAR | Valetajad peavad lahkuma (Erkki Kõlu, humorist)

Tsitaat:"Kiri presidendile

Tom, vanapoiss! Kutsusid üles Facebookis diskussiooni jätkama ja ma võtsin Su sõnast kinni. Olen ametilt humorist, aga see, mis ma praegu kirjutan, on täiesti tõsine asi. Seda, mida ma Sinu ümarlauast humoristina arvan, võid lugeda laupäevase Õhtulehe huumorileheküljelt Kräpp.

Vabandan kohe ette, et kirjutan Sulle kui üks rahva hulgast, aga see ma ju olengi. Ma saan loomulikult aru, et Sa ei ole rahva valitud president. Sind valis riigi- või valimiskogu, hetkel ei mäletagi, kumb. Aga kuna ma riigikogu valimas ikka käisin, siis usun, et võin Sulle ka kirjutada.

Valetajatega edasi?

Aga nüüd asja juurde. Minu arvates ei kirjutatud Hartat ega korraldatud Tartus ja Tallinnas meeleavaldusi Reformierakonna vastu mitte selleks, nagu ei oleks meil piisavalt ümarlaudu. Meeleavaldajate loosung oli ju ikka "Valeliku poliitika vastu!" Ja kui te seal oma ümarlauas ka valeliku poliitika vastu sõna võtsite, siis mitte valelike poliitikute vastu. Või kui võtsitegi, siis ei ole tulemusi küll näha.

Lihtsa inimesena (mul on ainult keskharidus) ei saa ma kuidagi aru, kuidas saab mittevalelikku ehk siis ausat politiikat ajada koos ebaausate inimestega. Kui Sina saad, siis palun selgita mulle. Olen juba ette tänulik. Ja kui ma õigesti aru sain, on veel mingid Kärajad, et arutada, kuidas me mõnekümne aasta pärast elame. Meie tuleviku määrab ju ära ikka meie olevik! Kui me olevikku paremaks ei muuda, kuidas saame siis loota, et meie tulevik parem on?

Michalile ja Partsile kinga!

Seepärast otsustasingi Sulle kirjutada ja toon kolm punkti, mille täitmata jäämisel pole minu arvates mõtet mingil ümar- ega muul laual.

Esiteks. Valitsuskoalitsioon peab end kätte võtma ja selle Kristen Michali kus kurat kihutama. Iseenesest ei arva ma sugugi, et ta on annetusraha vastuvõtja ja vahendajana suurem süüdlane kui need, kes talle seda ämma juurest kottidega kokku tassisid, aga kuna tema on ministrina avaliku elu tegelane, siis tuleks just temal vastutus võtta. Ja vastutuse võtmine ei tähenda minu arvates seda, nagu peaksid oravad talle parteikontoris järgmiste valimisteni sooja koha otsima. Ei, Reformierakond peab ta enda ridadest välja heitma – kui nad tahavad ausat poliitikat ajada. Noor haritud poiss, keeled suus, küllap ta kuskil Soomes, Norras või Austraalias ikka mingit tööd leiab.

Siinkohal ma juba tunnen, kuidas Sa tahaksid mind katkestada ja laisalt nätsu mäludes lausuda: "Aga härra Kõlu, see on ju vihkamine ja viha õhutamine! Peaksime selle selja taha jätma ja nullist alustama."

Kahjuks ei saa ma nõustuda. Inimesena rahva hulgast – ma ei räägi rahva nimel, seda teevad meil ainult Andrus Ansip ja Edgar Savisaar – on mul õigus oma arvamust avaldada. Ja ma ei usu, et rahulolematuse avaldus meie riigitüüril olijate vastu on kuidagi seotud vihkamise või viha õhutamisega. Mina tahan ju samuti nagu Sina, et Eestil hästi läheks, ja seda mõtet on raske vihkamisega seostada.

Veel enamgi, ma maksan ju Sulle, Tom, ja Ansipile ja Michalile ja Partsile palka. Ma olen teie tööandja. Kui mina enam ei maksa, ei juhtu teie sissetulekutega ehk midagi, aga kui näiteks juhtub, et seda ei tee enam 500 000 eestimaalast, ehk astute siis liigväikese palga pärast ise oma kohalt tagasi, või mis?

Teiseks tuleb otsemaid minema kihutada majandusminister Juhan Parts. Kui poolgi sellest, mida ma tema tegude kohta lehest loen, raadiost kuulen ja telerist näen, tõsi on, siis on ta Eestile rohkem kahju teinud kui ükski meie uue noore vabariigi majandusminister enne teda. Tõenäoliselt oled Sa "Peteri printsiipi" lugenud. Iga inimene jõuab varem või hiljem oma ebakompetentsuse tasandile. Riigikontrolörina sai ta hästi hakkama numbritega, kuid on inimestega absoluutselt saamatu.

Ja viimaseks. Reformierakond peab enda hulgast välja heitma kõik need, kes prokuratuuris tunnistasid, et vedasid erakonnale raha mingite "ämmade kappidest-sahtlitest". Kalev Lillost ja Kalle Pallingust alustades ning iga viimase noororavaga lõpetades. Viskama nad välja nii riigiametitest kui ka parteikontori soojadelt kohtadelt. Vaat see oleks juba ausa poliitika moodi!

Loomulikult ei usu ma, nagu vast Sinagi, Tom, et nende kolme punkti täitmine Eesti poliitika ühtäkki täiesti ausaks muudab. See oleks alles algus, aga kuskilt tuleb ju ometi alustada. Mitte lausuda mittemidagiütlevaid fraase jääkeldris.

Alles pärast seda, kui need kolm punkti on ellu viidud, võiksid Sa kokku kutsuda ümar-, ruut- või kolmnurklaua. Kutsu sinna Marju Lauristin, Rein Raud ja teised targad inimesed. Jumal tänatud, neid meil Eestis veel jätkub. Nemad saavad Sulle siis rääkida, kuhu ja kuidas me oma teed peaksime jätkama.

Tom astub tagasi?

Oma 42aastase elukogemuse baasilt tundub mulle kahjuks siiski, et võimuerakonnad eelpool üles loetud punkte ei täida. Aga siis jääb Sulle, Tom, ju alati võimalus tagasi astuda. Põhiseadus seda nüüd küll ei keela.

Loodetavasti oled Sa valeliku poliitika vastu. (Aga kahjuks mitte valelike poliitikute vastu, nagu ma enne tõdema pidin.)

Ja kui Sa ei taha sellise valelikku poliitikat ajava riigi president olla, siis tõmbu tagasi oma Meelehärma tallu. Pea meeles, et mõnituspalka saaval õpetajal, Maxima kassapidajal ja meditsiiniõel seda võimalust ei ole. Võid ju ka rukist-naereid kasvatades meile Twitterist õppetussõnu jagada. Ja kui Evelinil tuleb rulluisud jalast visata ning adrakured pihku võtta, siis pole seegi ju suur tragöödia.

Sorry, et Su aega raiskasin, vanapoiss. Võid nüüd oma viski ja Twitteri juurde tagasi minna. Vabandust!

P.S. Võib ka juhtuda, et keegi annab Sulle nõu mind sellesinatse kirjatüki põhjal Reformierakonna eitamise pärast kohtu alla anda. Okei, ütle neile, et las löövad mu Türisalu pangale risti ja lasevad Ansipil iga päev mu maksa nokkida. See ei ole kindlasti hullem kui see, mis praegu meie riigi juhtimise juures sünnib."

Aitäh siia postitamast!
Ütlus "sobib nagu rusikas silmaauku" omandas tõsise tähenduse:

(02-12-2012 23:40 )kage Kirjutas:  Õhtuleht: KOMMENTAAR | Valetajad peavad lahkuma (Erkki Kõlu, humorist)

...
Ja viimaseks. Reformierakond peab enda hulgast välja heitma kõik need, kes prokuratuuris tunnistasid, et vedasid erakonnale raha mingite "ämmade kappidest-sahtlitest". Kalev Lillost ja Kalle Pallingust alustades ning iga viimase noororavaga lõpetades. Viskama nad välja nii riigiametitest kui ka parteikontori soojadelt kohtadelt. Vaat see oleks juba ausa poliitika moodi!
...

Ei, ei ole veel ikka teada kus magab maksuamet. Huvitav, et tema talveuni algas
juba varasuvel.
Mina ei saa isegi mõne-eurist telefoniarvet maksta ilma, et minu käest rahapesu
võimalusele viidates ei päritaks aru kes ma olen ja kustkohast tulen. Liiga väikesed
summad - ilmselgelt tavakodanik, siis hea julge küsida?
Ohutu varguse piirina paistis varem 10 miljonit, alla selle oli ohtlik. 8 milli eest võidi
juba pokri panna.
Uudishimu korras - huvitav oleks teada kui suur peab olema tundmatu päritoluga
sularaha hulk, et maksuamet selle vasu huvi kaotaks?

(03-12-2012 12:01 )nokitseja Kirjutas:  Uudishimu korras - huvitav oleks teada kui suur peab olema tundmatu päritoluga
sularaha hulk, et maksuamet selle vasu huvi kaotaks?

Autokoorem - veel parem kaks koormat.

Kunagi olin autos kus oli koormaks sularaha - maksuamet käis ringi aga ligi tulla ei julgenud.
Võimalik, et asi oli laskevalmis automaadis mis mul õlal rippus?!

(03-12-2012 12:15 )excubitoris Kirjutas:  

(03-12-2012 12:01 )nokitseja Kirjutas:  Uudishimu korras - huvitav oleks teada kui suur peab olema tundmatu päritoluga
sularaha hulk, et maksuamet selle vasu huvi kaotaks?

Autokoorem - veel parem kaks koormat.

Kunagi olin autos kus oli koormaks sularaha - maksuamet käis ringi aga ligi tulla ei julgenud.
Võimalik, et asi oli laskevalmis automaadis mis mul õlal rippus?!

Jaa, ligineda ei julenud, kuid huvi ka ei kaotanud, ei jätnud tiirlemist Su ümber.
Vaatasin just õues kassi ja varesekamba tegemisi. Kass uuristas lume sisse
käiku ja varesed keksisid ümber ta saba. Napsata keegi siiski ei söandanud,
kuid kui kass oli läinud, uuriti kõik hoolega üle.

Mina formuleerisin ohutumalt huvipuudusena, Sina viitad otseselt jõule, mida
maksuamet kardab ja väldib. See suurendab huvi ja sunnib küsima - mis on
see jõud ja kust pärineb?
Küsimuse juurde sigineb ka ebameeldiv järeldus - maksuamet teeb vahet keda
ja mida võib kontrollida ja keda-mida mitte?

Nuh, alles hiljaaegu algatati kesikute vastu krimiasi - oli vist 500 krooni pärast.
Ka siis maksuamet tudis põõsas vaikselt või nagu kult rukkis.

See käib selgelt ka erakondade teemasse:

(03-12-2012 11:34 )tapsix Kirjutas:  ...
Keegi lubas neil meie arhiive kopeerida, ei tea küll kes ja millistel kaalutlustel:
http://www.postimees.ee/306278/mormoonid...i-arhiive/

Mormoonide Eesti ringkonna juhataja Erki Kõivu sõnul pole genealoogiliste
materjalide kogumise taga mingit üleilmset vandenõu, vaid nad teevad usulisi
talitusi surnute eest.

Ei ole vandenõu, ei ole - vandenõulane ju ise ütles.

Aga tegelikult siiski on!

Alustaks sellest, et rahastamisest ehk kellegi kolmanda osapoole huvist kuuleme
tagantjärgi. Arhiivimaterjalide digitaliseerimisest oli pikalt-laialt kuulda, veebi
katseversiooni sain ise proovida, aga millest keegi ei piiksatanud ka mitte, oli
võõraste huvi arhiivi vastu ja selle kopeerimine nendele.
Kasutagu seda nii nagu teised, praegu on selle kasutamine täiesti kontrollimatu.
Et mis sellest siis on? On ikka küll, ilmselt on niimoodi küsijatel meelest läinud
geeni-andmebaasi loomise algus samal ajal. Mõlemad koos moodustavad eriliselt
ohtliku vahendi. Reeglina läbivad kõik avastused või uuendused esmalt militaarse
faasi, alles siis jõuavad nad tsiviilkasutusse. Vaktsiinidest jmt on meil siin foorumis
juba pikalt-laialt juttu olnud.
Meie kohta käivate andmebaaside koht ei tohi olla kusagil kaugel ja kontrollimatu.

... vaid nad teevad usulisi talitusi surnute eest.
Siseministeerium ja linnavalitsus otsustasid koos meie hingede eest hoolt kandma
hakata? Tohhoo tonti! Mis usulisi talitusi peaksid tegema mormoonid meie heaks ja
mis neil meiega üldse pistmist on? Eraviisilisel usuorganisatsioonil?
Pange tähele, et mõne aja pärast ei ole oma geenidekomplekti kaardistada lubamine
enam vabatahtlik. Küll sellele kah mingi seaduslik tugi leitakse ja alles hiljem saame
teada, et "üldistes huvides me võtsime jah teie geenid arvele".

Ikka ja jälle põrkame valikute teemale - ei olnud vaja sel viisil anda andmeid võõrastele.
Toetagu ja kasutagu, kuid päringud peavad käima üldistel alustel, ja nagu ikka, koos
päringute salvestamisega, et oleks näha mida ja kui palju on otsitud.
Aga ei, ametnikud tegid teise valiku ja järjekordselt teenisid oma heaolu rahva arvelt.

Siseministeerium ja linnavalitsus on mõlemad parteilise kontrolli all ja taas on vastandid
teinud koostööd rahva tervise ja elujõu ohtu seadmisel.
Muide - kompartei arhiividele, nagu võis hiljuti lugeda, puudub praktiliselt kõigil juurdepääs.

(03-12-2012 12:15 )excubitoris Kirjutas:  

(03-12-2012 12:01 )nokitseja Kirjutas:  Uudishimu korras - huvitav oleks teada kui suur peab olema tundmatu päritoluga
sularaha hulk, et maksuamet selle vasu huvi kaotaks?

Autokoorem - veel parem kaks koormat.

Kunagi olin autos kus oli koormaks sularaha - maksuamet käis ringi aga ligi tulla ei julgenud.
Võimalik, et asi oli laskevalmis automaadis mis mul õlal rippus?!

Maksuamet on meie "Püha Reliikvia", mis ei lase kindlasti ennast eksitada mingist labaselt laskevalmis automaadist. Ta seisab eemal ja jälgib teie rahas siblimist põgusa ainitisusega. Ta teab, ootab.

(03-12-2012 12:15 )excubitoris Kirjutas:  Võimalik, et asi oli laskevalmis automaadis mis mul õlal rippus?!

Arvan aru saavat, mida Sa sellega mõtlesid, kuid küsin igaks juhuks üle:
kui laskevalmis automaat on rihmaga õlal, kas ta on siis ka tegelikult õlal
või siiski puusal? Püssi õlalevõtt ei tähenda küll laskevalmis olemist.

Aga teemasse tagasi. Pole siin veel keegi piisavalt selgelt selle üle sõna
võtnud kas parteide lahutamine KOV-idest võiks näiteks Virumaal kaasa
tuua mingeid soovimatuid arenguid. VironShaman midagi vihjas, kuid jättis
lahti rääkimata, mida ta täpsemalt silmas pidas.
Hakkab sealt äkki petitsioone & nõudmisi laekuma? Midagi ebaseaduslikku
ei saa ju nõuda. Parteiline kontroll pole ebasoovitavaid arenguid pärssinud,
pigem on toetanud negatiivset integratsiooni. Mingisuguse separatismi
võimalust mina küll praeguses seisus ei näe, kuid näen ohtu status quo
säilitamises. See on täitsa sarnane Aljoša hapendamisega Tõnismäel. Aga
tema puhul on üsna ilmne, et hoiti pingekollet sahvris varuks. Kui Virumaa
pingeid hoitakse kah pikalt lahendamata, siis sel hetkel, kui Eesti-Vene piir
ei ole enam EL-Vene piir, lähebki lahti separatism ja algavad rahvuspõhised
nõudmised.
Praegune Virumaa normaalne käimalükkamine oleks tuleviku stabiilsuse ja
rahu pant. Sealsetel inimestel oleks, mida muutuste tõttu kaotada. Praeguses
seisus on enamusel üsna suva, mis võim kamandab, kuigi eelistus kalduks
omakeelsele.

See ei ole niisama suusoojaks-jutt, viimastel kuudel olen Tallinnas täheldanud
agressiivsuse kasvu. Mutikesed käivad ringi ja viibutavad rusikaid, tundub
tühisena, kuid ei ole seda. Nemad näitavad välja, mis allhoovustes tegelikult
toimub, samas ka ässitavad noori. Täpselt samasugused internatsid nagu
nende emad 20 aastat tagasi, päris vastik vaadata.

(05-12-2012 04:56 )nokitseja Kirjutas:  

(03-12-2012 12:15 )excubitoris Kirjutas:  Võimalik, et asi oli laskevalmis automaadis mis mul õlal rippus?!

Arvan aru saavat, mida Sa sellega mõtlesid, kuid küsin igaks juhuks üle:
kui laskevalmis automaat on rihmaga õlal, kas ta on siis ka tegelikult õlal
või siiski puusal? Püssi õlalevõtt ei tähenda küll laskevalmis olemist.

Mõned kutsuvad seda asendit ka "kaelas" ehk "rinnal".
Puusalt lastakse kinos - reaalses elus seda ei kasutata üldjuhul.

Ülo Vooglaid: Riigi tulevik on tumedavõitu http://www.delfi.ee/news/paevauudised/ar...d=65359970

Pikk, põhjalik ja samas ka ülimalt keeruline kirjeldus, kuidas masendavalt viletsast olukorrast väljapääsu leida.
Väljapääsu jah, aga kuhu? Milline see majanduspoliitiline unistuste paralleelmaailm peab välja nägema, kuhu me jõuda..
"ei tahamegi"?

Ott plärised ja plärised aga tõelist rosiunat üles ei oska otsida.

TÄISMAHUS: Eesti Panga kasumit hakatakse otse Kreekasse suunama
(209)
06. detsember 2012 05:00

Raimo Poom

Kui seni on Eesti Kreekat aidanud kaudsete kohustustega, siis tulevast aastast läheb raha ülekanneteks Tallinnast Ateenasse.

Tegemist võib olla miljonite eurodega, millele seni võisid loota tublid, ent majanduskriisis kõvasti räsitud ja püksirihma pingutanud Eesti elanikud, kes on oma murede kõrvalt ja neile vaatamata aidanud Lõuna-Euroopa hädalisriike püsti hoida.

Teisisõnu on see nende otsuste mõju Eestile, mille võtsid eelmisel nädalal vastu euroala rahandusministrid Kreekale edasise abi andmise eeltingimusena.

Mäletatavasti pidasid nn eurogrupi rahandusministrid 26.–27. novembrini Brüsselis kolmanda maratonistungi seoses uue Euroopa ja IMF-i abilaenu osa väljamaksmisega. Kreeka oli küll kõik rahvusvaheliste doonorite nõudmised täitnud, ent abistajad olid isekeskis eri meelt. Probleem seisnes Ateena valitsuse võlakoormuses.

Laenud olnuks mõttetud

Nimelt näitasid kõik märgid, et kui midagi enamat ette ei võeta, oleks Kreekale laenuandmise jätkamine riigi finantsolukorda arvestades mõttetu. 2020. aastal, mille rahvusvahelised laenajad on seadnud Kreeka jaoks normaalsesse olukorda tagasijõudmise tärminiks, oleks riigi koguvõlg kahanenud praeguselt 190 protsendilt SKT-st umbes 145–150 protsendini SKT-st. Valitseva arusaamise järgi aga oleks riigi iseseisvaks ja tavapäraseks toimimiseks vaja, et võlakoorma suhe poleks suurem kui 120 protsenti SKT-st.

Et 2020. aasta tärminist kinni pidada, tuli Kreeka abistamist korraldavatel euroala rahandusministritel ja IMF-il leida võimalus, kuidas võiks riigi võlakoorem kiirtempos väheneda.

Igasugune jutt Kreeka võlgade osalisest kustutamisest oli rahandusministrite jaoks välistatud: sellist lahkust keelavad Euroopa Liidu aluslepingud. Veelgi enam: võla mahakandmist ei andestaks poliitikutele valijad kodumaal, mitmes riigis keelaksid seda ka kohalikud seadused.

Seega tuli mõelda loovalt ja eesmärgi saavutamiseks otsustati astuda järgmised sammud.

1. Kreeka esimese laenuprogrammi (GLF) intresse alandatakse.

2. GLF-i ja EFSF-i laenusid pikendatakse 15 aasta võrra.

3. EFSF-i intressimakseid lükatakse kümne aasta võrra edasi.

4. Euroopa Keskpanga ostetud Kreeka võlakirjade intressid kantakse Kreekale tagasi.

Kreeka esimene laenuprogramm ehk GLF Eestit ei mõjuta, sest selles osalevad riigid kahepoolselt ja mehhanism loodi enne, kui Eesti ühines euroalaga. Kuid punktide kaks, kolm ja neli otsustel on mõju ka siinmail.
Kõigi nende meetmete tagajärjel peaks Kreeka riigivõlg olema 2020. aastal 124 protsenti SKT-st ja 2022. aastal juba alla 110 protsendi.

Kuid laenuandjast EFSF-ile, kus ka Eesti on osaline, tähendab see, et intresse hakatakse maksma 10 aasta pärast ja väljaantud laenud tagastatakse palju hiljem, kui seni loodeti. Kuid tegemist on suuresti virtuaalsete kaotustega, sest asjaga kursis olevad inimesed kinnitavad, et nende otsuste tagajärjel ei pea riigid EFSF-i mingil viisil täiendavalt turgutama (EFSF-ist makstavaid abilaenusid tagavad teised euroala riigid garantiidega, uuemas abifondis ehk ESM-is teevad riigid sissemaksed kapitali – R. P.).

Küll aga tekitab reaalseid rahalisi kohustusi eurogrupi ministrite viimane otsus, ja seda ka Eestile. Kuigi sõnastuse järgi oleks justkui tegemist Euroopa Keskpanga (EKP) ja Kreeka vahelise asjaga, siis täpsemal uurimisel selgub, et nii see ei ole. Raha hakkavad tulevast aastast otse Ateenasse kandma euroala riigid oma riigieelarvest. Vastava ülekande teeb ka Eesti rahandusministeerium, Kreekasse suunatav summa võetakse siiani riigieelarvesse laekunud Eesti Panga kasumieraldisest.

Kokkuvõtteks: EKP on spetsiaalse mehhanismi ehk SMP (ingl Securities Markets Programme) abil euro­ala võlakriisi ajal ostnud kokku kõige suuremates raskustes olevate riikide võlakirju (nt Kreeka, Portugal, Hispaania). Ostu eesmärk on olnud stabiliseerida muidu noolena langenud vastavate riikide võlakirjade usaldusväärsust finantsturgudel. Viimase aruande järgi on keskpanga SMP portfellis üle 200 miljardi euro eest hädasolevate riikide võlakirju.

Eesti Pank on osa euroala keskpankade süsteemist, jagades oma osakaalu järgi kõiki EKP rõõme ja muresid ning olles sealjuures osaline ka SMP-s. Eesti Panga osalusvõime järgi kuulub tema bilanssi üüratu poole miljardi euro eest hädalisriikide, sealhulgas Kreeka võlakirju. Kui seni on keskpangad, sealhulgas Eesti Pank Kreeka võlakirjade ostmise vastutasuks saanud intresse, siis nüüd tahavad euroala riigid need Ateenasse tagasi kanda.

Pangakasum Kreekale

Kuna keskpangad on iseseisvad, siis ei saanud rahandusministrid kohustada neid otse tagasimakseid tegema. Selle asemel hakkavad valitsused EKP poolt kokku ostetud Kreeka võlakirjade intresside summasid tagastama oma keskpanga poolt riigieelarvesse kantud kasumi summadelt (vt graafik). Seda ka Eestis.

Millise summaga on tegemist, pole võimalik täpselt öelda, sest Euroopa Keskpank on pidanud rangelt saladuses andmeid selle kohta, kui palju on SMP raames ostetud konkreetsete riikide võlakirju üksikjuhul. Usaldusväärsed allikad on Eesti Päevalehele viidanud, et Eesti puhul võib tegemist olla miljonite eurodega. Summad hakkavad siiski igal aastal vähenema.

Siinses kontekstis võib see tähendada, et päris suur osa riigieelarvesse kantavast Eesti Panga kasumieraldisest tuleb Ateenasse edasi kanda. Euro­ala üks väiksemate reservidega keskpank on otsustanud enamiku oma kasumist kasutada oma puhvrite tugevdamiseks. Isegi normaalolukorras pole riigieelarvesse kantud üle veerandi panga aastakasumist. Mullusest tulemist näiteks sai riigieelarve vaid 5,7 miljonit eurot.

Eesti Panga ametlik kommentaar Kreeka võlakirjade intresside tagasikandmise otsuse kohta oli ettearvatavalt napp ja rõhutas asutuse jätkuvat iseotsustamise õigust. „Keskpankade kasumi jaotamisel peetakse kinni siseriiklikest protsessidest. Eesti Panga kasumijaotuse otsuseid teeb panga nõukogu ning nad on sõltumatud oma otsuses,” teatas nende ametlik kõneisik, lisades, et mida valitsus teeb keskpangalt saadud kasumieraldusega, on küsimus valitsusele.

Samas keeldus Eesti Pank mingil kombel avaldamast, kui palju SMP programmis olevatelt Kreeka võlakirjadelt eeldatavalt teenitakse, nentides, et see info edastatakse valitsusele tuleval aastal. „Eesti Pank annab valitsusele infot selle kohta, kui suureks kujuneb SMP portfellis olevatelt Kreeka võlakirjadelt tekkinud Eesti Panga tulu 2012. aasta lõikes. SMP kasumi ja johtuvalt tagasimaksete suurust ei saa enne prognoosida, kui on käesoleva aasta tulemused selgunud, auditeeritud ja EKP nõukogu poolt heaks kiidetud. See juhtub eeldatavasti kevadel.”
TÄISMAHUS: Eesti Panga kasumit hakatakse otse Kreekasse suunama


INTERVJUU

Ligi: Kreekasse ei mindud abiga kasumit teenima

Rahandusminister Jürgen Ligi kinnitusel ei ole Kreekale Eesti Panga kasumist tagastatav summa „eriti suur”.

Kas valitsusel on pisut piinlik eelmise nädala Kreeka otsuste valguses, kus kasumitest põhimõtteliselt loobuti?

Eesti ei loobu ju praegu. Loobuvad need, kes Kreekale kahepoolset laenu andsid, ja loobub Euroopa Keskpank. Keskpanga loobumine on iseenesest arusaadav, sest neid programme, mis tehti, ei tehtud iseenesest kasumisaamise eesmärgil. Tegelikult ei läinud ka riigid sinna kasumit teenima ja seetõttu on igal juhul põhjendatud intressidest loobumine, kui see parandab Kreeka olukorda ja vähendab üldist riski. No see on loogiline, loomulikult võiks Kreekalt seda intressi edasi korjata ja siis vaadata, mis saab. Arvutused näitavad, et kui majandus võib ikka rohkem langeda, kui loodeti, siis sellega võib Kreeka maksevõime kõvasti nõrgeneda, riskid suurenevad kogu aeg.

Samas oleme osa ­EFSF-ist ja ka seal pikendati laenutähtaegu, lükati edasi intressi maksmine?

Sellest ei tulene otseselt midagi. EFSF-i intressi saame küll natuke hiljem, hea küll. Määrad on ju endised. Praegu on juttu ikkagi GLF-ist, mitte EFSF-ist.

Kas on kindel, et nende otsuste tõttu ei pea riigid nüüd EFSF-i täiendavalt turgutama hakkama?

Ei, kindlasti ei pea, seal makseraskusi ei ole.

Ometi selle reitingut tõmmati maha?

See on pettumus. Aga ­EFSF-i puhul on see loogiline, sest Prantsusmaa oli kogu aeg üks kuuest kolme A-reitinguga riigist ja kui see kukub ära, siis kukub ka EFSF-i reiting. Aga ESM-i reitingu mahavõtmine ei olnud loogiline, sest sellel on teine kapitalibaas ja teistsugused riskid. See oli üllatus.

Euroopa Keskpanga Kreeka tulude tagasimaksmine hakkab toimuma Eesti Panga ja riigieelarve kaudu, kas saate öelda, millist summat see eelduslikult Eesti jaoks tähendab?

Ma pean mõtlema. Mul ei löö ette seda numbrit. See igatahes mingi eriliselt suur summa ei ole.

VS, sul on absoluutselt õigus. Aja aga kahvliga neid "rosiunaid" sitast-saiast taga.
Mina plärtsun aga omast tahtest. Kaua sa ikka suudad arutleda ESM-EFSF-GLF`st!? Piisab ju ühest SS`st!

---

Poliitika ei koosne valitsuse kritiseerimisest. On vaja ka ise teada, mida tahetakse. Ja viimase puhul on oluline ka
mõista, et paljale sotsiaalutoopiale oma tahet ei raja. Need samad - EL-ESM-EFSF-GLF-ACTA`d on ühe ja sama
sotsiaalutoopia otsesed tulemused.
On alused valed, on ka kõik muu, mis sellele on rajatud - valed. Kas hakkame siis neid valesid, valel pinnal, õigeks
ning sirgeks väänama? Ei, me saa seda teha - meil pole selleks piisavalt ressursse ning puudub kandev-toetav alus.
Aga, aeg loeb - valest asjast lõputult arutledes, me kaotame igasuguse orientatsiooni nii ruumis kui ka ajas. Loome
uusi ning meelevaldseid keerukusastmeid vaid selleks, et ise neisse üha enam, lootusetumalt, takerduda. Ometi, kõik
ainult sellepärast, et meil endil puudub selge ning arusaadav poliitiline tahe!
Seda pole lihtsalt võimalik uskuda, millise jubeda ulatuse on võtnud see majanduspoliitiline vaimupimedus!
Mis see on, mis põhjustab seda sotsiaalutoopiat?

Kui öelda sulle otse siis tegu pole mingi sotsiaalutoopiaga vaid Saksamaa ja natsionaalsotsialismi usundi hävitamiseks Inglismaa, Prantsusmaa ja Ameerika kolmiku väljamõeldud Bilderbergide klubi ja NATO okupatsioonivägede toel Euroühendriikide ehitamisega. Ühest lehmakoogist välja ja järgmisesse mõlema jalaga sisse. Nii et sõber oma isikliku utoopia usundiga oled sa võitluse eesliinil. Keerutamine ei aita, võitluse teravik on suunatud lõplikult natsionaalsotsialismi hävitamiseks ja mida nüüd sirge selja ja raudse tahtega seltskond ette võtab, taskud tühjad ja varsti vilistab taguotsas tuul kui majanduslikult soojematesse riikidesse ümber ei koli, meie kohalikud internatsionalistid garanteerivad eesti riigipirukast väljamaksed kreekale ja teistele hädasolijatele.

Kreekaga seoses tuleb vägisi meelde see rahvajutt rebasest ja jääaugus reinuvaderi õpetuse järele sabaga kala püüdnud hundist , kes pärast sabatult reinuvaderit kukil kandis ....Et siis lollid susid on meie rahvas ja kaval rebane on teadagi helleenide seltskond .
Peaks ka kätepesu unustama , ehk siis rahva palgad tõusevad...

Aga.. kreeklased ei saa ju sellest, meie rahast, mitte midagi. Nende võlausaldajad-pangad pärivad selle raha. Kreeklased jäävad ikka kreeklasteks. Ühtlasi, meenutab olematu` mainitud rahvajutt Reinuvaderist - üks-ühele copyt tänapäevaga. Täiesti õige - meenutame tõesti, seda poole sabaga lolli susi, kes oma turjal lohkutõmbajast rebast tassib. Aga rebane pole mitte hellen vaid pigem ikka nagu panga-itskene.

VS. Tu - NS, epp oo usund. See ikka vähe vahe vahend kurja marksismus-kommarkolli vastu. Mainitu ongi sotsiaalutoopia.
See pole miski uskumise asi, kui kellegi võõrad käpad sinu taskus sobravad. Et, kui miskit ei usu, siis käpad sinu taskust iseenesest kaovad v. haihtuvad. See ix teadmise asi.