Primaalteraapia (primal therapy, sm. primaaliterapia) rajas Arthur Janov 1966. aastal Californias, kui töötas psühhodraama rühmas ("The Primal Scream", 1970). Uue õpetuse esimene hetk oli tähendusrikas. Üks tema naispatsientidest saavutas "tõelise tunde" (hiljem saab tõelise tunde otsimisest Janovi õpetuse üks alustalasid). Terapeudi hääl mõjus talle nii, et tunne temas heitis valgust kogu ta lapsepõlvele, Suurest Esmastseenist alguse saanud pinge, mis oli kogunenud peamiselt kõhu piirkonda, otsis väljapääsu.
Janovi käsitlus neuroosist erineb Freudist, kes väitis, et iga inimene on neurootiline. Janov: "Ainult neurootiline inimene on neurootiline." Ja erineb ka Otto Rankist (
http://www.ottorank.com/ ), kes ütles, et iga sünd on traumaatiline. Janov: "Sündimine on psühhoanalüüsi kontekstis väga loomulik. Ainult traumaatiline sünd on traumaatiline." Meetodina on primaalteraapia psühhiaatria "üks võimsamaid relvi" (vt. diskussiooni primal therapy autorsuse üle:
http://www.terrylarimore.com/ReJanov.html , siin on ka seesama hinnang).
Neuroos saab alguse varajases lapsepõlves ja selle tekitajaks on vanemad. Ta avaldub foobiates, depressioonides, psühhosomaatilistes sümptomites, töövõimetuses, otsustamisvõimetuses. Neuroosi toimeala on väga lai ja varieerub inimeseti: neuroosi tagajärjel võib tekkida peaaegu kõike alates unetusest ja lõpetades seksuaalperversioonidega. Neurootilise protsessi algus - milline see on? Janov: "Väikelaps teeb kõik, et oma vajadusi rahuldada. Ta sirutab käed välja, et teda sülle võetaks, nutab, kui ta on näljane, põtkib jalgadega ja siputab, et tema vajadusi märgataks. Kui tema vajadused jäävad rahuldamata pikemat aega, kui teda ei võeta sülle, kui tema mähkmeid ei vahetata või kui teda ei toideta, siis kannatab ta jätkuvat valu, kas niikaua, kui ta suudab teha midagi, et panna oma vanemad ennast rahuldama või kuni ta summutab valu sel teel, et summutab oma vajadused. Kuna väikelaps pole ise suuteline näljatundest jagu saama (ta ei saa minna külmkapi juurde) või leidma asendavat armastust, siis võib ta oma aistingud teadvusest eraldada."
Arthur Janov ise on joonistanud neurootilise protsessi alguse iseloomustamiseks näitliku skeemi, mille võib leida siit: Pain block(
http://www.hot.ee/adelheid/neurosis.jpg )
Teadvus lõhestub kaheks minaks, millest üks hakkab otsima sümbolistlikku asendavat rahuldust. "Tähelepanuta jäänud ja talumatuks muutunud vajadused mitte ainult ei eraldu teadvusest, vaid nendega seotud aistingud paiknevad ümber aju piirkondadesse, mis võimaldavad kontrolli ja kergendust." See muutub hilisemas elus neurootiliseks kaitsesüsteemiks. "Rahuldamata väikelaps õpib, kuidas varjata oma vajadusi ja neid sümbolistlikeks muuta. Täiskasvanuna ei saa ta tunda äkilist, varajasest võõrutamisest tulenevat vajadust imeda ema rinda, kuid ta võib olla ahelsuitsetaja."
Primaalteraapia annab neurootilisele protsessile tagasikäigu. Siit loe kirjeldust esimesest teraapiapäevast
(
http://www.hot.ee/adelheid/day.html ). Organism on kunagi, hoolimata armastuse puudumisest, jätkanud elamist iga hinna eest, kuid vajaduste rahuldamata jätmise korral on selleks hinnaks neuroos - rahuldamata jäänud kehaliste vajaduste ja tunnete summutamine.
Suur Esmastseen (termin ajakirja Akadeemia toimetuselt, kust pärit ka teine eestikeelne oskussõna - primaalteraapia). Isiksus jaguneb tõeliseks ja ebatõeliseks minaks, see on "kosmiliselt jäine üksildushetk". Ebatõeline mina otsib sümbolistlikku rahuldust, aseaineid ja -isikuid oma emale või isale, kes teda ei armastanud.
Vt. ka Tagasitõrjutud soovid (
http://www.hot.ee/adelheid/deniedneeds.html ). Ebatõelisele minale on tähtsad fassaad ja kaitsesüsteemid. Kui last sunnitakse järelejätmatult palli püüdma, enne kui tema närvisüsteem ei ole selleks küps, kui last sunnitakse olema täiskasvanu enne kui tema psüühika seda võimaldab, siis on tulemuseks isiksuse lagunemine või jagunemine. Kui lapsevanem nõuab, et laps tema ees vastuvaidlematult lömitaks, siis saadab teda ka hilisemas elus kas orjameelsus, agressiivsus, teesklus eesmärgi nimel või hierarhiad.
"Kui rünnakud tõelisele süsteemile tugevnevad, siis hakkavad nad tõelist isiksust purustama. Ühel päeval leiab aset sündmus, mis ei peagi ise tingimata traumaatiline olema - näiteks lapse üleandmine lapsehoidjale juba sajandat korda - kuid mis nihutab tõelise ja mittetõelise vahelist tasakaalu ning muudab lapse neurootiliseks. Seda sündmust nimetan ma suureks Esmastseeniks. See on hetk väikese lapse elus, mil kõik mineviku alandused, ei ütlemised ja ilmajäämised kogunevad algelisse taipamisse: "Pole lootustki, et mind armastataks sellisena nagu ma olen.""
Neurootiline on "hõivatud mees", kes loodab, et tema mobiiltelefon pidevalt heliseb (vanemad on teda maha surunud, ta otsib oma stiimulit "hõivatusest"). Neurootiline on alkohoolik, keda saadab pidev üksindus, ka seltskonnas (vanemad on ta elus üksi jätnud, ta otsib oma stiimulit pudelist). Neurootiline on ka homoseksuaal, kes otsib puuduva isa aseaineid (isa võis olla olemas, kuid ta täitis oma isakogemusi lapse reaalse mina jaoks talumatult valesti, ema soodustas seda). Neurootiline on frigiidne naine, keda võib saata ähmane mälestus väga varajasest Esmastseenist: ema on oskamatu mähkimise käigus valulikult puudutanud tema suguelundit. Nii võivad ka langetõbise aju EEG-lained olla lähedased tõvehoo omadele, kui ta räägib emast. (
http://www.hot.ee/adelheid/epilepsy.html )
"Kunagi ei saa olla piisavalt tähelepanu, alkoholi, narkootikume, riideid või raha, et seda tühimikku täita," vestis Janov neuroosi tekitatud rõhuvast tühjusetundest.
Neurootiline valu on inimeses igal pool ja võib vastavalt isiksusele ja Esmastseeni iseärale lüüa välja kus tahes: astma, allergia, maksahaiguse, hallutsinatsioonidena.
Ravi algab patsiendi eneseotsingutest, endaga tegelemisest: patsient kirjutab oma eluloo. Ta teeb läbi põhjalikud meditsiinilised uuringud. Patsient ei tohi kolmenädalase teraapia ajal käia ei tööl ega koolis. 24 tunni jooksul enne esimest seanssi patsient ei maga ja ta on täielikus üksinduses, et tegelda oma minadega. (Kontseptsiooni üheks osaks on Mina lõhenemine, kaksus.)
Esimene seanss. Patsient heidab poolhämaras ruumis voodile selili. Ta räägib oma pingest ja probleemidest. Terapeut kuulab seda kõike mõistvalt ja palub samas rääkida midagi oma lapsepõlvest. Kui patsient ei suuda kuskilt alustada, siis palutakse tal rääkida ükskõik mida. "Patsienti julgustatakse sukelduma sellesse lapsepõlvesituatsiooni, mis paistab temas palju tundeid esile kutsuvat. "Istusin seal ja lasksin tal mu venna läbi peksta ja oi-oi, ma tunnen, et ma olen pinges... ma ei tea, mis see on..." Jälle julgustatakse teda tundesse sukelduma." Patsiendil on neurootiline hingamine, ta ei julge hingata vabalt ja täie rinnaga. Pingel on kombeks koguneda kõhu piirkonda ja patsient tunneb primaalteraapilise seansi ajal raskust kõhus. Terapeut lavastab lapsepõlvesituatsiooni uuesti, vanemad kutsutakse "vaimselt" kohale: "Ma ütlen patsiendile: "Tee oma suu lahti! Nüüd tõmba - tõmba see tunne oma kõhust välja!" Patsient hakkab sügavalt hingama, väänlema ja vappuma. Kui paistab, et hingamine toimub automaatselt, käin ma peale: "Ütle Issile, et sa kardad!" - "Ma ei hakka sellele litapojale midagi ütlema!" võib ta vastata. Käin talle uuesti peale: "Ütle seda! Ütle seda!""
"Kui patsient räägib mõnest uuest lapsepõlve situatsioonist, siis jälgime me pidevalt tundmise märke. Tema hääl võib pisut väriseda, just nagu tonksiks seda pinge. Me kordame protsessi, käies patsiendile peale, et ta hingaks ja tunneks (oma tunnet, mitte neurootilist ehk ebatõelise Mina oma). Sel korral, mis võib olla tund või kaks hiljem, on patsient kõikuma löödud. Ta ei tea, mis tunne see on, ta tunneb ainult, et ta on pinges ja segaduses - see tähendab, et ta on ennast tunde vastu pingule tõmmanud. Ma alustan (tunde välja) sikutamise ja hingamise protsessi. Patsient vannub, et ta ei tea, mis tunne see on. Tal hakkab kurgus pitsitama ja talle tundub just nagu oleks ta rinna ümber mingi side. Ta hakkab öökima ja kõõksuma. Ta ütleb: "Ma hakkan kohe oksendama!" Ma ütlen talle, et see on tunne ning et ta ei oksenda. Ma käin talle peale, et ta selle tunde välja ütleks, isegi siis kui patsient ei tea, mida ta tunneb. Ta püüab sõna moodustada, kuid hakkab ainult käte ja jalgadega rahmima ja Valu käes väänlema. Ma käin talle peale, et ta selle välja laseks ning ta püüab jälle midagi öelda. Lõpuks tuleb see välja: karjatus: "Issi, ole minu vastu kena!" "Emme, appi!" - või lihtsalt sõna "vihkan": "Ma vihkan sind, ma vihkan sind!" See on Esmakarje." (Janov, 1970). Esmakarjeteni jõudmine on kogu teraapia eesmärk, neurootiku kaitsesüsteemid(
http://www.hot.ee/adelheid/dsystem.html ) on purustatud ja ebatõeline Mina ei saa enam varjata seda valu, mida ta palju aastaid on teinud. Pärast teatud (väga individuaalset) arvu Primaleid (katarsiseid) räägib Janov juba postprimaalsest patsiendist.
Patsiendile on sellele piinavale äratundmisele jõudmine kõige raskem hetk, sest nüüd on ta oma hingetrauma ees alasti. Siitmaalt algab paranemine. Võib-olla tundus ema lapsele alateadlikult koletisena, kelle eest ta põgenes terve elu. Teisel teraapiapäeval ütleb ta välja, mida ta emast tegelikult mõtleb. Näiteks alustab ta vaikselt: "Ema läks koos sõbrannaga poodi ja võttis mind kaasa. Siis sidus ta mulle justkui mõnitusena lehvi pähe ja ütles: "Kas sulle ei tundu, et ta võib olla päris ilus tüdruk?" Kuid nüüd, teraapia käigus möirgab patsient: "Ma olen poiss, saad sa aru, ma olen poiss!!" See on Esmakarje: patsient väänleb sohval, vahetab asendeid, valu on liiga palju, kuid see peab välja tulema. Äkki taipab ta kõik: kiht-kihilt on eemaldatud tema kaitsesüsteemid ja jõutud just selle kihini (täpsemalt: esmavalu), mis on tugevasti tema teadvuses, mis on muutnud tema isiksust ja mille all on ta kogu elu kannatanud. See kiht teeb haiget: päriselt ei välista p. teraapia teooria, et trauma on vahetult sünnijärgne (
http://primal-page.com/skeptic.htm ), vt. diskussiooni kriitikuga. Siiski räägib Ürgkarje-raamat ka näiteks 14-aastase poisi Esmastseenist.
Me loeme "Ürgkarjest", ühe patsiendi elulookirjeldusest ja Janovi kommentaarist sellele: ""Ema ei tulnud kunagi, kui ma teda vajasin." Ta õppis teesklema, et ta ei vajagi ema. Ta ei kutsunud ema enam iial, vaikis lihtsalt. Ta tegi seda kuni päevani, mil ta, juba ammu täiskasvanuna, minu tööruumis üüratust valust karjatas: "Emme!!""
Oma teises raamatus "Armastuse bioloogia" (2000) jätkab Arthur Janov selle uurimist, mida ta on nimetanud ka the feeling side of brain. Dr Janov kaardistab siin tunneteks nimetatavate impulsside teed ajutüvest ajukoorde. Just sel teekonnal produtseeritakse ka neurootilist käitumist, inimene tegeleb "elu mõttega", ta tunneb end ebatõelisena, kõik on tuhm, mõttetu, hall. Ta võib tunda end nõrgana või teeselda pidevalt. Me võime vanalinna seintelt lugeda kellegi optimisti mõtteavaldusi: "Tutvu oma võimalustega!" Tüüpiline neurootik ei suuda seda iial teha, ei suuda oma võimalustega tutvuda, kõik teed on talle suletud. Hullumiseni. Kliinilised uuringud näitasid, et psühhoteraapia sõnad ei suuda siin midagi muuta (dopamiiniretseptor jm.) Janov esitab sellele suhtumisele väljakutse. Ta teatab, et sõnal on pigem tohutu jõud. Ja teab, et iga muutus algab tegelemisest iseendaga.
http://www.hot.ee/adelheid/
Abi
Mannu
