[Kunglas]

Pane siis kirja mida suvalit/maakodu omav inimene peaks tegema, et nö "loodus õieti vastu kajaks" (läbi elamu, muruplatsi, aiamaa, metsatuka, tiigi, jne) ... lõpuks on ju tegevused ikka ühed-ja-samad, lihtsalt "silt" on veidi erinev (kas tehakse empaatia pealt, kas tehakse vastastiku kasulike tehingute pealt, või võetakse lihsalt jõuga nõrgemalt ära).

Ning ürita vältida "mitmeti-mõistetavaid termineid" (a'la "võtad vaid hädapärase" kehtiks ka metsade lageraie juures: suured saeveskid ja puidugraanuli tehased suudaks kõik metsad nahka panna, ning jääks veel puudugi, ehk "võtad vaid hädapärase" ei toimi kroonilise ressursi-puuduse tingimustes). 

Veelkord: pane kirja nö "detailne käitumis-juhend" (2019. aasta Loksteri põhjalike vastuste stiilis), mida suvilat/maakodu omav nö "tavaline inimene" peaks tegema, et püsiks kooskõlas loodusega.

'Detailne kirjeldus peajalgsetele empaatiast.'

Ei ole kuigi võimalik 

[lahendused]

Ma saan Maakristalli jutu mõttest aru, kuid kõik need "mõistliku kooskõla põhimõtted" kehtisid nö "sadu aastaid tagasi" (kui oli 10 lammast ja 1 hunt, ehk piisavalt ressurssi) ... praeguseks on  Maal nö "krooniline ressursi puudus" (ehk 1 lammas ja 10 hunti, ehk ressursi puudus), ning seetõttu need "oled osake kõigest" põhimõtted ei toimi enam automaatselt (10 näljast hunti söövad 1 terve lamba ära - ehk suured puidu-tehased sööksid kogu metsa ära kooskõlas kunagise põhimõttega "võta vaid hädavajalik").

Lõpuks on see paljukirutud "linn" ju ehe näide ressursi puudusest (maad on vähe, seega ehitatakse vaba maa maju täis  ... Eestis on veel linna-majade hoovis ruumi taime/puu jaoks, kuid suurlinnades on vaid 101-korruselised majad ilma taimeta/puuta: laienev Suur-Tokyo katab varsti kogu Jaapani - nagu StarWarsi filmis linn-planeet, ehk kogu planeet oli vaid linna-maju täis) ... ehk ühe linna-puu kohta on 1001 linna-inimest (suvila/maakoha  metsatukas on 101 puud, ehk palju puid inimese kohta).

Põhimõtteliselt on kogu see Elulilles keerlev planeedi-tsükkel nö "katteta püramiid-skeem" (mineraalid tahavad taimeks saada, taimed tahavad loomaks saada, loomad tahavad inimeseks saada, inimesed tahavad igaviku/nirvanasse saada  ... planeedi-tsükli alguses on kõigi jaoks tool olemas istumiseks...  planeedi-tsükli lõpuks ei jagu enam kõigile toole istumiseks ... ehk need, kes praegu taimede-loomadena ennast "tarbida lasevad" saavad petta: planeedi-tsükli lõpuks ei jõua nad igaviku, ning järgmisse planeedi-tsükliise ei kandu neist midagi üle).
Praeguseks on 51% Maa planeedi-tsükli kestvusest läbi, ning hakkab kujunema teatav nö "lõpu-ärevuse närvilisuse foon" (seda on ka Maakristalli tekstidest näha: taimedel-loomadel on praegusest olukorrast kõrini, ehk otsitakse mingit väljapääsu/lahendust).

Minu nägemustes seisneks "harmoonia loodusega" järgnevas: kui porgandi maast välja tõmbad söömiseks, siis soovitad porgandil kehastuda loomaks ... kui looma ära sööd, siis soovitad loomal kehastuda inimeseks  ... lõpuks on aga inimesi liiga palju (1001 inimese kohta vaid 1 loom ja 1 taim), ehk üha ilmsemaks saab elulille-püramiid-skeemi-pankrot (kõigile kõike ei jagu) ... lahenduseks oleks see, kui inimene hakkaks nö "päikese-praanast toituma" (nii poleks taimi ja loomi vaja inimesele söögiks) ... siis aga kaoks kotka-farmeritest planeedi-vürstidel igasugune mõte ära "farmi pidada" (nii ei saaks enam kotka-farmerid süüa inimeste elukogemusi põhjendusega: "inimesed sõid kotka-farmeri omanduses olevaid taimi-loomi, ning seega on inimeste elukogemused kotka-farmeri omand").


Seega ürita "elulille põhimõttelise pankroti" vaates lahti sõnastada need "loodusega kooskõlas elamise põhimõtted" (tänasel päeval ilmselgelt kogu süsteem kärisb igast otsast ressursi puudusel, ehk 101 aasta tagused "mõistliku tarbimise põhimõtted" ei toimi enam) ... kivistunud dogmaatika vaates pole erilist vahet kunagisest ressursi-küllusest jutlustaval Maakristallil (räägib minevikus toimunust, kuid oleviku probleemideni ei küündita) ja religioonidel (kunagised toimivad põhimõtted ei tööta enam tänases päevas, ehk korrutatakse mitte-toimivat dogmaatikat).

[Mannu]

“Ehk nõiduseks tarvitatud” – maagilised esemed Eesti muuseumikogudes
Kristiina Johanson, Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi arheoloogia teadur
Tõnno Jonuks, Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur


Mõned väljavõtted.

Maagilisena on võimalik tajuda ka neid esemeid, mis pealtnäha kuidagi tähelepanuväärsed ei ole. 
Pronksi-, raua- ja keskaja kontekstis on traditsiooniliselt keskendutud ripatsitele ja (kaitse)maagiat on omistatud ennekõike hammasripatsitele kui kõige sobivamatele. Vaadates maagia mõistet märksa laiemalt saab määravaks hoopis leiukontekst. Looma-kolju keskaegse linna kontekstis on iseenesest täiesti tavaline arheoloogilineleid, eluhoone nurga alla paigutatult võib aga omandada täiesti teistsugusetähenduse – talisman, mis pidi kaitsma maja ja selle asukaid. Samamoodi võib kivikirvest pidada kiviaegseks tööriistaks, aga kui see on paigutatud trepi alla või müüritud ahjuseinakivide hulka, on ta maja tule eest kaitsev maagiline objek. Igapäevamaagia kontekstis võib suvalisest esemest saada üleloomulikku väge vahendav maagiline vahend, nt sõel ja käärid ennustamisel, kirves ja raudnael  või toiduained (nt sool) tõrjemaagias. Esmapilgul paradoksaalselt võivad igapäevarituaalides maagilise rolli omandada ka ametliku religioonitoimesse kuuluvad esemed (nt Piibel, armulaualeib jne). Seega on kogu elu nii tihedalt seotud üleloomulike jõudude mõjutamise vajadusega, et maagilistes praktikates kasutatud esemeid peaks olema olnudn oluliselt rohkem, kui leidub meie muuseumikogudes.

Kivikirved, talvad = "piksenooled"
Kõige enam pärimusliku kasutusega seotud esemeid on arst Martin Bolzi kogus (kogutud 1890–1913), Pärnu Muuseumis. Bolzi kogu kujunemisele aitas kaasa ka tema arstipraksis, sest külades palju ringi liikudes sai ta uurida talurahvalt nii varasemalt kui kaasajal hinnatud piksenoolte kohta ja neid omanikelt suurema või väiksema vaeva ja veenmisjõuga endale küsida või osta. Piksenoole pärimust on üles kirjutanud teisedki Pärnu kandi kollektsionäärid: “talumehed, kes vee ääres elavad, peavad kivikirveid piksenoolteks, panevad neid heinaküüni, et kaitseks välgu eest, veel praegu vaadeldakse neid kui maavälist päritolu mineraale, “pikse talwet”, millel peaks olema ravitoime, kasutatakse masseerimisel kooljaluude vastu ja nahapõletiku roosi vastu. Noorem põlvkond hävitab neid, sest kontrollivad nende kulla- ja teemandisisaldust, mis oletatavalt peaks neis olema ja siis lõhuvad” ( 1906 a). Piksenooli pandi laste vannivette, kui lapsed olid haiged, kasutati erinevate haiguste korral, hoiti kaitse eesmärgil loomade joogivees jne. Ilmselt väärtustati ja kasutati ravimaagias kiviesemeid eelmisel sajandivahetusel veel niivõrd, et neid ei müüdud ka kalli raha eest, mille maksmise poolest Martin Bolz eriti kuulus oli.

Pildil on talb, mis oli algselt terve, kuid löödi  katki, et teistele ka imettegeva jõuga “piksenoole” tükke anda.



______________________________________________________________

Ülevalt alla:
1. ja 2. Nõiakivid. Kivi on tarvitatud nõidumiseks, kinkija teab, et tema vanaema on selle kiviga veel nõidunud.
3. Auguga kivi: "Kivi tarvitatud Kuusalu khk, Kolga v, Uuri külas. Saadud samast Iisaka t Anna Albreltaali käest 1920. a. Saadud mehe isa-isa-isalt. Umbes 125 a vana. Sajajalgsete tegemiseks Jaani laupäeva öösel, omanik ja tarvitaja seesama. Kuidas aga tarvitati, on ära unustatud." 
4. Kaarnakivi. “Must,ümmargune, munataoline kivi, millest rahvas räägib, et kaaren suure reede või suureneljapäeva hommikul oma lapsi sellega ristivat. Kaaren olevat kivi kusagilt mere äärest oma pesasse toonud. Kivi olevat kindlasti kaarna pesast leitud. Vanasti arstitud temaga paistetuse haigusi: haigele kohale vajutatud kiviga pääle, siis saanud ta terveks. Kinkija on kivi oma vanaisa käest saanud, kes ta omalt isalt pärandanud. Vanadus igatahesväga kõrge”. Kaarnakivi legend on üleeuroopalise päritoluga – uskumuse järgi võis neid leida kaarna pesast, kusjuures kaaren olevat toonud selle Ees-Aasiast Jordani jõelt vm kaugelt soojalt maalt.
5. Rahkkivid. Kui lastel kivi-maaalused [vistrikud] olid, otsiti metsast 9 rahkkivi, aetiahjus tuliseks, visati sooja vette ja lasti auru lastele peale, siis kadusid maaalused.
6. Piksekivi.Kiviga olla haigeid terveks tehtud, meteori kivi.


__________________________________________________________________________________

Kõrvakivid

Kivi tarvitati vanasti kõrvahaiguste arstimiseks: kivi aeti kuumaks, vett valati pääle ja auru lasti haigesse kõrva. Kivi, mille aur mõjunud, pidanud tingimata väikesi augukesi täis olema. Nagu kõrval auk on, peab ka kivil aukusi olema, millega kõrva arstitakse. Vahel pandi soe kivi ise ka kõrva, kus see kõrvavalu ära ravis. Nõiasõnu polnudki tarvis.

________________________________________________________________________

Raviks kasutati ka rahvariide vöösid. 

Alloleval pildil on kõigepealt kratt, teisel pildil kuivatatud härjapeenis, kõige all on hundi saba. 
Kratt on Tartu lähedalt põllult leitud ja teadaolevalt ainus materiaalsel kujul säilinud kratt, valmistatud oksapuntrast ja riideräbalatest.

 “Härjakara. Tarvitatakse arstirohuks elajatele. Kui kusi kinni on, tükeldatakse kara ja antakse joogi sees elajatele sisse” . “Hundi saba, nõidumisabinõu; tarvitati saunas tüdrukute vihtlemiseks, kes ruttu mehele tahtsid saada”.

Allikas: https://www.academia.edu/52272585/Ehk_n%...view-paper

[Mannu]

Majaussidest ja üldse madude kohta paganlikus Euroopas, ja loomulikult Eestis ka. Maod olid armastatud ja õnnetoovad loomad ilmselt kogu paganlikus Euroopas.

Keskaja Liivimaal koostatud normatiivsetes allikates on madusid mainitud 1428. aasta Riia provintsiaalkontsiili otsustes:

[---] mõned talupojad ja elanikud [---] on seevõrra kinni väärjumala teenistuse küljes, et nad peaaegu kaotades usalduse Looja ja pühade arvamise vastu, ootavad oma ilmlikke hüvesid ja oma viljatut õnne loodusnähtustest ja madalamailt olevustelt, nagu kõuelt, mida nad jumalaks peavad, madudelt, ussidelt ja puudelt, millesse nad usuvad [---] (LUB 7: 482, nr 690, § 27; tsit Kruus 1924: 115–116)

Selles tekstis on siuge seostatud rahvaliku ebausuga, milles neile – erinevalt kristlikust religioonist – omistati positiivne tähendus, potentsiaalselt õnne toov roll.

Madusid mainitakse korduvalt varauusaegsetes kroonikates. Nii kirjutab Dionysius Fabricius, katoliku vaimulik Viljandist, oma XVII sajandi alguse kroonikas:

Samuti peeti pühaks maduusse (serpentes), keda nad pidasid oma kodus ja kes olid niivõrd taltsad ja kodustatud, et ei teinud viga ei inimestele ega loomadele, nii et isegi lapsed nendega mängisid: seda kommet peetakse tänini paljude juures, kus magatakse ussidega ühes ja samas voodis või asemel (Fabricius 2010: 57).

Autor kirjeldab rahvausku ja -kombeid, mis väljendavad selgelt positiivset, austavat suhtumist siugudesse. Tema väitel suutsid eestlased usse kodustada, st tegid nendest kasulikud elukad, kes keskaja käsituses pidid tingimata olema inimesele allutatud (Fossier 2008: 243, 246–251). Kroonik kõneleb siugude ja eestlaste väga lähedasest ja usalduslikust läbisaamisest: siugusid lubati lastega mängima ning võeti isegi voodisse.

Rahvausule iseloomulikku positiivset suhtumist siugudesse kirjeldab oma kroonikas ka pastor Christian Kelch (1657–1710): „Nii leidus ka veel väheste aastate eest üsna palju neid, kes salaja pidasid ja toitsid oma kodus madusid ja ei lubanud, et keegi noile viga teeks, olles kindlalt veendunud, et needsinatsed toovad nende majja erilist õnne ja edenemist” (Kelch 2004: 28). Autori eluajal usuti seega siugude õnne toovasse võimesse samamoodi nagu sajandeid varemgi. Kahtlemata ulatub see uskumus tagasi ristiusueelsesse aega. Siinjuures on huvitav, et valgustusajastu literaat August Wilhelm Hupel (1777: 460) mainib samuti majausside pidamist,2 neil olevat lubatud elutseda loomalaudas, kus neid toideti piimaga, et nad tooks karjale õnne ning jõudsat kasvamist. Hupeli järgi tavatsesid sel kombel talitada lisaks eestlastele ka kohalikud sakslased ning ta avaldab lootust, et raamatu ilmumise ajaks on see pruuk juba kadunud. Küllap pidasid sakslased majausse varasematelgi sajanditel, ent XVII sajandi kroonikud on eelistanud sellest vaikida. Üldse oli see komme tuntud ka mujal Euroopas, mitte ainult Eestis. Rahvausus nähti madudes õnne toovat olendit, selles olid ühtviisi veendunud nii eestlased kui ka sakslased.

Märkimisväärselt palju tähelepanu pöörab madudele rootsiaegne ametnik Thomas Hiärn (1638–1678) oma kroonikas. Ta teab jutustada, kuidas eesti vanas rahvausus olevat nii puid, kuud ja päikest kui ka draakoneid, madusid ja muid ebapuhtaid loomi pühaks peetud ja nende poole palveid saadetud ning Bremeni Adami andmeil neile isegi inimohvreid toodud (Hiärn 1794: 36; vrd Pertz 1846: 190, 17). Kroonikule teadaolevalt tavatsesid eestlased ja soomlased toita majausse usus, et need toovad karjaõnne ning tagavad rohke piimaanni (Hiärn 1794: 41). Niisamuti olevat maod eestlaste ning, toetudes rootsi kirjamehe ja kuulsa kartograafi Olaus Magnuse (1490–1557) infole, ka soomlaste, norralaste ja rootslaste juures sedavõrd taltsad, et isegi lapsed koos nendega ühest piimanõust söövad. „Harva pidavat nägema, et mõni eestlane või lätlane ussi tapab,” kirjutab Hiärn (1794: 49) ning vahendab sellega seoses isiklikku kogemust. Nimelt olevat ta surmanud ühe siu, hoolimata sealsamas viibinud talupoja palvest tapatööd mitte sooritada. Ta hoiatas Hiärni, et „põllul, kus see toimus, ei pidavat enam kunagi vili kasvama. Kui nüüd järgmisel aastal seal vili täitsa kasvas ning ma selle talle ette käisin, andis ta vastuseks: „Aga mida oli see süütu loomake sulle teinud, kas sa ei oleks võinud teda rahule jätta?””

Kirjeldatud vahejuhtumis põrkusid kaks maailmanägemust. Eesti talupoja suhet siugudesse polnud antud juhul mõjutanud ei kristlik ideoloogia ega õpetatud seisukohad, see rajanes põlisel loodust austaval hoiakul, mille järgi inimesel polnud tingimata vaja demonstreerida oma üleolekut. Krooniku teguviis väljendab aga tolle aja tsiviliseeritud, õpetatud isiku positsiooni. Talupoja häirimatus pärast krooniku „paljastust” ei jäta kahtlust, et ta nägi väga hästi selle rahvaliku tabu taha, mõistis selle tegelikku, varjatud mõtet. Siinkohal väärib märkimist, et Eiseni ülevaates siugudest eesti rahvapärimuses on positiivse suhtumise kõrval juba tugevalt esindatud negatiivsed hoiakud, sealhulgas madude tapmisele ärgitavad: näiteks saavat maotapja üheksa pattu andeks (Eisen 1926: 238).

Dionysius Fabricius lisab eestlaste ja siugude suhetesse veel ühe aspekti, nimelt maod kui eestlaste nõialoomad ehk justkui abivahendid, mida nõiatempudes kasutati: „[---] ühed neist peavad oma majades draakoneid, kes varastavad vilja ja tassivad seda oma peremeestele, teised kasvatavad hiigelsuuri maduusse (serpentes ingentis magnitudinis), kes varastavad naaberkarjadest piima ja toovad kodustele [---]” (Fabricius 2010: 57).3 Seejuures ei väljenda kroonik selle info kohta vähimatki kriitikat või skepsist, maagia ja nõiakunst olid tema jaoks täiesti reaalsed.

Madude kohta ütlevad eeltoodud kirjalikud teated siiski erakordselt vähe. Õigupoolest ei ilmne nendest midagi nii-öelda reaalset, tänapäeva mõttes loodusteaduslikku, mida siugude elik roomajate kui bioloogiliste liikide kohta tollal üldse teati. Sellevõrra rohkem räägivad need tekstikatked eestlastest. Madude, täpsemalt eestlaste ja madude suhte kaudu kirjeldatakse nii normatiivsetes kui ka narratiivsetes allikates eesti rahva paganlikkust, barbaarsust, samuti ebausklikkust ja kalduvust harrastada nõiakunsti. Sarnased teated eri liiki allikatest, autoritelt ja ajast osutavad, et sellisel vaatepunktil oli laiem kandepind kui lihtsalt mõne õpetatud autori suva või väärarusaam. Ka väljastpoolt Liivimaad pärit autorite kirjatöödes osutavad draakonid ja lendavad maod Eesti- ja Liivimaa elanike puuduvale või nõrgale sidemele ristiusuga. Näiteks Bremeni Adami XI sajandi kroonika järgi austasid Aestlandi elanikud draakoneid; Sebastian Münsteri (1488–1552) „Kosmograafia” andmeil ilmutasid Liivimaal öösiti end lendavad tulised maod (vt Eisen 1926: 239), tõsi küll, see informatsioon ei pärine otse Münsterilt (vt Münster 1995; vrd Kreem 1995), vaid on lisandunud alles teose pärast autori surma ilmunud täiendatud versiooni – ainuüksi saksa keeles ilmus selliseid viisteist. Teisalt võib neid käsitada kui tollal levinud stereotüüpseid põnevus- ja õudusjutte Euroopa tuumikaladest kaugel elanud, tundmatute või vähetuntud rahvaste kohta.

Tsitaat on Inna Põltsam-Jürjo artiklist ajakirjas "Keel ja kirjandus" - Suhtumisest siugudesse Eesti kesk- ja varauusaja ajalooallikates.

[togli]

Majaussidest ja üldse madude kohta paganlikus Euroopas, ja loomulikult Eestis ka. Maod olid armastatud ja õnnetoovad loomad ilmselt kogu paganlikus Euroopas.
...

Mina oma patuse peaga arvan vanarahva praktilise meelega olevat ning usun ussi rohkem nagu kassi eest peetavat. Teadupärast sööb madu hea meelega närilisi, samas inimese poolt tallelepandud viljast-juurikatest lugu ei pea.
 Huvitav, mis ajast kassid meile tekkisid? Vanemas kirjanduses sellist elukat meite hurtsikutes ei meenu mainitavat...

[isemaag]

Kopeerin mõne rea: Vaadates maagia mõistet märksa laiemalt saab määravaks hoopis leiukontekst. Looma-kolju keskaegse linna kontekstis on iseenesest täiesti tavaline arheoloogilineleid, eluhoone nurga alla paigutatult võib aga omandada täiesti teistsugusetähenduse – talisman, mis pidi kaitsma maja ja selle asukaid. ,,,,,,,,,,,,, Ja kommentaarin! Üks valge kikas oli osanud ronida katuse servale välisukse kohal, minu vanaisa astus uksest välja ja kukk ründas ülevalt. Kukk tehti supiks sama päeva õhtaks, kuke pää pandi läve ees olnud kivi alla. Kuidas teadjad seda oskavad seletada, ehk keegi on nii tark. Vanasti lävepakkudeks pandi suured maakivid. Ka majade nurgakivideks pandi hiiglaslikud maakivid, kunagise pätsuaegse ministri Piibu vana kodu lammutamisel tõmmati maa seest välja poolteisemeetrine nurgapost, ehtne kivi, olin sääl kohas tööl. Imeasju teha osati kividega, neile wägi sisse panna.

[isemaag]

Tänapäevased arenenud nõidujad tarrbivad kuufaasisid ja tähekalendreid, on keegi oskaja ehk kes oskab töösse panna hiinlaste 5 elementi või lihtsalt kristlaste püha kolmainsuse 3 tuletikku maasse, hiljuti ostsin ühe toositäie suuremaid tuletikke, see niisama minu poolt jutuvadaks, äkki läheb vaja, kui ei sobi moded pange kustu ma ei solvu üldse. Ärge mängige tuletikkudega! Tuletikud on ohtlikud, ma tean seda täiesti ilma naljata või naljagapooleks. Praktiseeritud on kaa ja selleks oli sotsiaalne nõudlus, mitte tuju ajel, ainult tuju tõttu nii teha ei või, väga tõsine toiming, rituaal mõjub kümne minuti kuludes ja kauaks, võib ka tagasi laekuda kui polnud luba nii teha.

[Mannu]

Mina oma patuse peaga arvan vanarahva praktilise meelega olevat ning usun ussi rohkem nagu kassi eest peetavat. Teadupärast sööb madu hea meelega närilisi, samas inimese poolt tallelepandud viljast-juurikatest lugu ei pea.
 Huvitav, mis ajast kassid meile tekkisid? Vanemas kirjanduses sellist elukat meite hurtsikutes ei meenu mainitavat...

Jah, seda võis olla küll, et majauss ka närilisi hävitas. Enne kasse tegid seda lisaks madudele ka nirgid-kärbid. Kass on jah uuem väljamaine loom.

Kuid maokultus on midagi väga vana. Kunda kultuur üsna varsti pärast jää taandumist siit kummardas toika otsa püstitatud rästikukuju. Miskipärast arvatakse, et see maokuju oli just rästik, ju oli siksak näha veel. Kütid-korilased olid, aga eks hiirtel-rottidel ka nende juurest midagi näpata, kuid siiski arvatakse, et madu kuidagi maaga seotud. Magavad talvel maa-all, kivi all. Ja tähtsad maaga seotuse pärast.

[isemaag]

Mul on olnud täpselt 3 kokkupuutumist vaskussiga. Esimene kord Ahja jõe ääres energiasambas, mõni minut hiljem sinna kohta kus olin seisnud, ilmus vaskuss, eikusagilt ta tekkis, urgusid polnud ligidal. Teine kord kokkupuude oli maanteeservas, vaskussi sabast oli üle sõidetud ja ta ei teadnud kuhupoole minna, lükkasin talle õige suuna teelt kaugemale. Kolmas kord metsarajal vaskuss oli kerra tõmmanud külma ilmaga, peitsin ta sambla alla. Ma olevat saatana käsilane kristlaste jutu kaudu jaa nii edasi, see kõik on otse Elust olnud. Vaskussi kohal on probleem ära arvata kummas otsas tal on pea ja kummas otsas on saba.