Temimoor
tume
Postitusi: 1,305
Liitunud: May 2008
|
14-12-2016 10:37
RE: Edgar Savisaar (Burešin)
Siin on siis ühe ajakirjaniku nägemus sellest, mis ta kohtutoimikutest luges - minul oli huvitav (eriti tuues paralleele parawbis liikuvate vandenõudega), võibolla kellelgi veel. Ja, keda takistab maksumüür, siis artikkel on lahkesti siin. http://ekspress.delfi.ee/kuum/markmeid-h...d=76574994
Tsitaat: Kriminaalasja toimikud toovad päevavalgele teistsuguse Savisaare: ta on hea juht, tore ülemus, lojaalne sõber. Tema maailmanägemist piiravad vähene keeleoskus ja Lääne-sidemete puudumine. Tema vaade välispoliitikale meenutab vandenõude, mõjusfääride ja nullsummamängu maailma.
Seitseteist köidet, mitu tuhat lehekülge. Edgar Savisaare kriminaalasja uurimistoimikuid pakuvad lugemisnaudingut igat sorti kirjandushuvilistele: advokaatidele, audiitoritele, psühholoogidele, vuajeristidele ja politoloogidele. Jättes kõrvale juriidilise poole – las otsustab kohus –, annab materjal võimaluse pääseda Savisaarele lähemale kui eales varem. Siin on ta ehedana! Ta ei esine ajakirjanikele, ei tee kampaaniat, ei anna pressikonverentsi, vaid räägib (teadmata, et teda pealt kuulatakse) oma abide ja sõpradega. See on „päris“ Savisaar, mitte kuvand ega mulje, mida ta endast jätta tahab. Milline ta siis on, see tõeline Savisaar?
1. OMA ABIDE JA KAASTÖÖLISTE JAOKS on Savisaar hea ja tähelepanelik ülemus. Sõpradele lojaalne. Leiab nende jaoks alati aega. Ei käi nina püsti, ei kärgi ega laia, on hoopis viisakas, sõbralik ja ustav. Kui mõni tema vestluspartneritest on kohati nilbe ja vulgaarne (nii poliitikast kui naistest rääkides), siis Savisaar jääb diplomaatiliseks ja diskreetseks.
2. SAVISAARE JUHTIMISSTIIL on taktikaline ja pisiasjadeni minev, võib-olla isegi liiga. Kõik tahavad ju Savisaarelt midagi, keegi ei tule tema juurde lihtsalt niisama. Ja kõigi jaoks leiab Savisaar aega ning vähemalt näiliselt ka tähelepanu. Kas ta ka päriselt kõikide soove suudab täita ja meeles pidada, on kahtlane. Ühes kohas Savisaar ka ahastab oma abidele: „Ma ei suuda ka kõike meeles pidada!“
3. 2014. AASTA SÜGISEL oli Keskerakond suures rahahädas. Savisaar sõna otseses mõttes lunis raha kõikvõimalikest kohtadest. Ja arvestades, et kriminaalasja materjalid näitavad üksnes väikest osa tema suhtlusest, võib ainult oletada, kui paljudelt Savisaar veel raha küsis.
4. ISEENESEST ON KÕIK ERAKONNAD enne valimisi rahahädas, aga Keskerakonna rahanälg 2015. aasta valimiste eel ületas kõik varemolnu. Nii toimikud kui ka Savisaare kunagised usaldusalused viitavad põhjustele: juba pikka aega kestnud lohakas finantsjuhtimine, kus pidevalt tuli tasuda vanu võlgu, ning teisalt Savisaare enda vaikne allakäik. See on isegi natuke kurb lugu, kus üks väga võimukas ja kahtlemata võimekas mees on aastatega enda kätte koondanud tohutu võimutäiuse, kuid tervis ja ligihiiliv vanadus ei luba enam sama tarmukalt kõike kontrollida ja juhtida. Sisse lipsavad lohakusvead – kui avalikult Savisaar mõnest asjast räägib. Tulevad unustamised ja segadused, Savisaar unustab kohtumise Hillar Tederiga ja otsib siis Tederit mööda sadamat taga. Nimed lähevad mõnikord sassi. Üks Savisaare lähedane ütleb Ekspressile, et 2014. aastal ilmnesid tõesti märgid, et tervis ja vanus hakkavad mõjuma. Varem täpne ja energiline Savisaar muutus kohati letargiliseks, vahel paistis, et teda enam erakond (ja selle rahaasjad) ei huvita ning juhi passiivsus kasvas üle ka erakonna rahaprobleemideks.
5. KESKERAKONNAL VÕIB JU OLLA leping Ühtse Venemaaga (naljakas fakt: Kalev Kallo, üks Savisaare kaassüüdistatavatest kasutas tööasjade tarvis Ühtse Venemaa kirjadega märkmikku), aga vähemalt 2014–2015 seisuga mingist sisulist ja kõrgel tasemel koostööd polnud. Miks muidu pidid Savisaar ja Kallo otsima kontakti Ühtse Venemaaga kellegi Viktor Tarassovi (töötas Tallinna Majanduskooli õpilaskodu valvurina) kaudu. Tarassov vahendas omakorda kontakti ühe ärimehega (Stanislav Alter), kes väitis, et tunneb Ühtse Venemaa pealaekurit.
See näitab, et ei Savisaarel ega Kallol polnud mingit eetilist kõhklust Putini parteilt raha küsida, kuid samas ka seda, et neil endal polnud või enam polnud ka isiklikku kontakti Ühtse Venemaa ladvikuga. Seejuures ei anna pealtkuulatud vestlused infot, kas valvuril ja ärimehel oli ka päriselt mingi suhe Ühtse Venemaaga.
6. SAVISAAR ON EHE. Eravestluste Savisaar on üsna samasugune nagu avalik Savisaar. Kui Wikileaks kuus aastat tagasi lekitas suure portsu USA diplomaatide eravestlusi, siis suurim uudis kogu materjalikuhjast oli see, et uudist nagu polnudki. Selgus, et Ameerika diplomaadid räägivad omavahel üsna samasugust juttu nagu avalikkuselegi.
Nii ka Savisaar. Stiilierinevusi muidugi on. Meedia ees on Savisaar suurustlevam, vahel ka kibe ja irooniline. Eravestlustes ta seda pole, aga Savisaare privaatne maailmavaade klapib üsna täpselt sellega, mida ta ka avalikult ütleb.
7. SAVISAARE SUUR PUUDUS on vähene keeleoskus. Savisaar oskab ainult eesti ja vene keelt ning see tähendab, et ta sõltub nendes keeltes allikatest. Eriti saab see takistuseks maailma ja välispoliitika mõistmisel. Ühes Kapo poolt lindistatud jutuajamises muljetab Savisaar Barack Obama Eesti-visiidi teemadel. Obama pole sugugi nii Vene-vastane, nagu meie ajakirjandus kujutab, mõtiskleb Savisaar. Nii saab arvata ainult see, kes tõepoolest loeb ainult eestikeelset ajakirjandust. Kes aga kursis ka ingliskeelse meedia ja välispoliitilise kirjandusega, teab ammu, et ei Obama ega Bush ega Clinton enne teda pole Vene-vastased. Ameerika Ühendriikide viimase kahekümne aasta Venemaa-poliitikat võib kõige täpsemini kirjeldada sõnaga „ükskõiksus“. Alles viimase paari-kolme aasta, eriti Ukraina ja Süüria kontekstis on sellesse ükskõiksusse siginenud teatav ärritusnoot.
Savisaar aga näeb Ameerika poliitikat ikka nii, et muudkui piiratakse ja survestatakse Venemaad – vestlustest Kofkiniga pistab see kenasti välja. On see Vene meedia jälgimise mõju? Kui Savisaar valdaks inglise keelt, loeks, mida mujal kirjutatakse, Washingtonis arvatakse, siis ta näeks, et ameeriklased ise küll niimoodi ei arva.
Samuti tuleb Savisaare kõnelustest välja veel üks piiratus. Ta pole enam ammu valitsuses, tal pole diplomaatilisi kontakte, ta ei räägi suursaadikutega, ta ei kohtu teiste riikide ministritega, ta ei käi rahvusvahelistel kohtumistel. Nii vormivadki Savisaare välispoliitilist maailmapilti Eesti ja Vene ajakirjandus ning Kofkini-taolised sõbrad.
8. ÜHEKS OLULISEKS Savisaare välispoliitiliseks allikaks on Alexander Kofkin. Mehed peavad omavahel maha pikki vestlusi maailmapoliitika teemal. Kofkin vahendab Savisaarele noppeid Saksa meedia kajastustest Venemaa kohta. Kofkin esindab vorst vorsti vastu välispoliitika koolkonda ja kallab sinna kohati peale konspiratiivset sousti. „Strateegia on nigu malemäng, kas saad või ei saa,“ räägib Kofkin ühes kohas Vene-Ukraina poliitika kohta. Teises kohas pakub Kofkin, et president Ilves on vist ameeriklaste ja just vabariikliku partei agent. Savisaar ei vaidle vastu. Kolmandas kohas arvab Kofkin, et suuliselt ja vaikselt lubati Putinil Krimm ära võtta, aga tegelikult meelitati ta lõksu.
Samasuguseid vorst vorsti vastu tõlgendusi pakub Savisaarele Hillar Teder, kellega ta samuti (küll kõvasti harvem kui Kofkiniga) välispoliitika, peamiselt Vene-Ukraina asju arutab. Vorst vorsti vastu maailmavaade segatuna kergete vandenõuteooriatega paistab Savisaarele endalegi sobivat.
9. SAVISAAR EI IDEALISEERI PUTINIT. Ta ei vaata Venemaale ja Kremlile imetlusega. Savisaare suhtumine pole normatiivne, ta ei arutle, milline Venemaa olema peaks. Ta pole moraliseeriv, ta ei arutle, kas Venemaa on hea või halb, kas Venemaa käitub õigesti või valesti, kas Venemaa võib või ei või sekkuda Eesti siseasjadesse. Sellised küsimused kuuluvad Savisaare jaoks samasse kategooriasse kui mõtisklused, kas see, et päike paistab, on õige või vale. Venemaa on, nagu on.
10. MURE EESTI SAATUSE PÄRAST on Savisaare jaoks reaalne. Savisaar muretseb ühes kohas (taas vestluses Kofkiniga), et keegi püüab provotseerida ja keegi püüab siinset Vene kogukonda üles ässitada. Savisaar ei püüa. „Nigu kuradi sõja lõhn on Euroopas,“ vannub Kofkin ühes kohas. „On jah,“ nõustub Savisaar. „See on minu päris mure,“ kinnitab ta edasi. Ukraina-Vene kriisi taustal hakkab Savisaar kartma ka suurema (Lääs vs. Venemaa) sõja pärast.
11. CIA EKSJUHT Michael Hayden kirjutas mõni aasta tagasi, et põhjus, miks ameeriklased ei saa kunagi venelastest aru (ja venelased ei saa aru ameeriklastest), on selles, et Ameerika liidrid mõtlevad win-win kategoorias ja Kreml mõtleb zero-sum (nullsumma) kategoorias. Obama usub, et teeb välispoliitikat, kus kõik võidavad. Putin vaatab välispoliitikat kui nullsumma mängu: ühe võit on teise kaotus. Nullsumma stiilis maailma nägemine pole muidugi Kremli monopol. Nii mõtlevad ka Hiina liidrid. Nii mõtles ka John Dulles, kes president Eisenhoweri välisministrina alustas külma sõda Nõukogude Liidu vastu. Annus sellist mõtlemist oli ka Henry Kissingeris. Ei saa öelda, et selline maailmapilt on ilmtingimata vale või vähem moraalne – kõik välispoliitika koolkonnad saavad tuua näiteid oma õnnestumistest ja ebaõnnestumistest.
Edgar Savisaar tundub samuti tegutsevat nullsummamaailmas. Arvestades Eesti kohta ja ajalugu, paistab selline vaateviis peaaegu paratamatult viivat mingite mõjusfääride maailma. On Ameerika mõjusfäär ja Vene mõjusfäär ning harmoonia ja rahu saabub siis, kui igaüks jääb oma õuele. Eesti oleks selles maailmas Vene mõjusfääris. Ehk pooliseseisev nagu Soome omal ajal? Kas see ongi Edgar Savisaare ideaal?
Kõik inimesed usuvad, et seal kus lõpeb nende silmaring, asub ka maailma äär - Arthur Schopenhauer.
|
|
Abi
.![[Pilt: oiGIioell9.jpg]](http://www.hullumaja.com/files/pictures/2010/12/24/oiGIioell9.jpg)
.
