Samasse piirkonda sattumine.

Kummalisena mõjuvad samasse piirkonda sattumised, kui neil on erilinevad põhjused. Võimalik, et see teema pakub pinget ka kellegile teisele. Põnevaid näiteid võiks tuua palju, kuid paneksin kirja ühe. Ju on edestatav tõik mõtlemise jaoks, mitte selleks, et midagi kiiruga tõestada.
Kui keegi ütleks: Lase lahti! vastaksin: Ei, põnev on.
Viibisin aastal 1967 ühes lastehaiglas, mis ei olnud (kriminaal) hullumaja, vaid tavaline haigla, kus tol ajal olid peamiselt südamehaiged. Minu avates toimus tol ajal seal liiga palju ebenormaalset: Olin ebanormaalselt väikses voodis, mida ei vahetatud, kuigi esitati palveid. Haiglas terroriseerisid kaks poissi teisi: Pasteerisid peksid, varastasid ja jõid piiritust, varastasid pakke ja lugesid saadetud kirju teistele ette. Ühel tüdrukul lubati praktiseerida süstimist. Mõni pani sussi otsa süstlanõela, et sellega teisi togida. Kedagi aeti mürgitamise hirmutamisega hüsteerikasse.
Hiljem sattusin samasse majja seoses sellega, et see oli ühe muu firma peahoone. Selles firmas peatati mu tööleping ootamatult. Kui asja uurisin, siis tuli välja, et üks ülemus ei taetanud midagi personaliosakonda ja teine ülemus ei teadnud mingeid määravaid andmeid minu kohta. Ja siis oli veel keegi midagi kaevanud. Ka oli mul endal paar äpardust, mida siiski ei suudetud tõestada. Ja viimane asi jäi ka selgusetuks.
Kokkuvõtteks võin tunnistada, et olen olnud umbes kümnes haigas(ühes ka töötanud, mõnes esinenud, ühe haigla laulukooriliige olnud) ja kümnes firmas, kus midagi seesugust pole juhtunud. Kui firmaga seoses pole liiga palju ebaharilikku, siis kunagise haiglaga seoses küll. Haiglasolemise aja ja firmasse töötamise aja vahe on 43 aastat. Palju.
Üritan selle maja ajalugu uurida, et saada teada seda, et mis seal majas oli enne lastehaiglat. Ka soovin selle majaga rahu sõlmida.

Huvitavad juhtumid. On vist olemas niisugune termin nagu paigamälu.
Ilmselt on see seotud ka eelmistes eludes läbi elatuga, kunagi oli ka sellest meil kuskil juttu.
Kindlasti uuri, mis seal majas vanasti oli ja kes võisid olla eelmises elus, kui seal viibisid.
Ka ise olen sattunud samasse hoonesse elu erinevatel etappidel. Nimelt Tartusse Vanemuise tänaval paiknevasse asutusse. Vahe oli kaheksa aastat.
Kummaline oli ka see, et kaheksa aastat hiljem tahti mind sinna tööle vormistada kohe esimesel vestlusel, aga kuna mul oli sellest majast varem imelikke ja kõhedusttekitavaid mälestusi, siis ma lõin põnnama.
Hiljem olen tihti seda maja näinud unenägudes. Ja olen mõelnud, et ei imesta üldse, kui veel kolmas kordki sinna satun.