Temimoor
tume
Postitusi: 1,305
Liitunud: May 2008
|
08-09-2014 21:02
RE: See suur ja mõistetamatu Venemaa!?
See suurepärane arvamuslugu seletab nii mõndagi:
(kopin igaksjuhuks, sest on vist tasuline teine)
http://ekspress.delfi.ee/news/arvamus/lj...d=69693259
Tsitaat:MIS NENDEGA LAHTI ON!!!See on küsimus, mida on viimastel kuudel esitanud minu sõbrad ja tuttavad tuhandeid kordi. Sest ümberringi toimus midagi kummalist ja hirmutavat, umbes nagu kergem versioon Stephen Kingi „Moblast", kus üldiselt igati ontlikud inimesed pärast teatud mobiilisignaali muutusid äkki agressiivseteks kannibalideks ning hakkasid tegutsema ühtse psüühikaga kolooniana.
Kellegi lapsevanemad - üldiselt rahulikud ja heasüdamlikud inimesed - hakkasid järsku hüpertoonilise kriisini tõusva vihaga kiruma „neetud hoholle" ja „verist Kiievi huntat". Teisel on naaber (ülimalt lahke naine, kes töötab toimetajana ja käib haiglas lapsi aitamas) hakanud pikalt ja poliitkorrektsusest kaugel väljenditega arutama Ameerika võimuesindajate välimust, vaimseid võimeid, rassilist kuuluvust ja isegi potentsi, kuigi tal ei tohiks nende inimestega justkui üldse asja olla. Kellelgi teisel kukkusid äkki vanad sõbrad, muidu arukad ja iroonilised inimesed, paatosega kuulutama, et „aeg on jätta põlvitamine" ning et „Putin sundis maailma jälle Venemaaga arvestama".
Kolleegid... nendega on eriti keeruline. Neid ei saa valida, aga suhetest nendega sõltud alati.
Suhtlusvõrkudes vohavatest kommentaaridest ei tasu rääkidagi. Nõrk lohutus, et need on kõik valitsuse poolt kinni makstud zombi-trollid, ei aita, sest on ilmne, et nad ei ole ainukesed, kes kutsuvad üles „rahvuse reetjaid üles pooma", „ukroope veristama" (uuema aja sõimusõna läänemeelsete ukrainlaste kohta - tõlkija) ning toodavad sedalaadi loosungeid nagu „oli Ukraina, nüüd on varemed" jne.
Sotsioloogilised küsitlused kinnitavad, et see ei ole näiline, vaid tõsi: rõhuv enamus venemaalastest toetab võimude kuitahes meeletuid samme nii Krimmi omastamiseks kui separatistide toetamiseks Ida-Ukrainas, nii häbematut valetamist allatulistatud Boeingu teemal kui ka armastatud laulja tagakiusamist selle eest, et ta esines nö vales kohas. Mida rohkem avantürismi ja ülbust sugeneb võimude poliitikasse, mida rohkem on valesid ja ohvreid - seda suurem on vaimustus. Mingeid tagajärgi ei paista seejuures keegi kartvat: sanktsioonid muret ei valmista, kindlustunne homse päeva suhtes on kõrge, tarbijate optimismi näitajad on laes.
Võim ja rahvas on nii ühtsed nagu pole seda ammu olnud, näib nagu oleks kadunud kõik pretensioonid ja kartused. Üksikud rahulolematud arukad inimesed üritavad siit- ja sealtkandist mõistusele koputada:
„Rahvusvahelist õigust on ju rikutud."
„Ja mis siis? Aga Krimmi inimesed tahtsid seda! Ja üldse, meie vägesid seal polnud. Ah et olid? No ja kui olidki, mis siis?"
„See pole ju õige - nad on ju naabrid, sugulasrahvas..."
„Ja mis siis? Nad on ise süüdi - miks nad meid ei armasta? Miks nad karjuvad: „Kes ei karga meiega, on moskalid (ukraina keeles põlglik sõna venelaste kohta - tõlkija)?"
„Aga sanktsioonid tulevad, need annavad Venemaa majandusele hoobi, aga meil on niigi..."
„Ja mis siis? Aga nemad seal EL-is on meist sõltuvad! Nad külmuvad meieta ära! Aga meie jätame nende õunad ostmata, küll nad siis nutavad!"
„Milleks meile veel maad, saaks oma maagi korda seada, no kas Krimm ei olnud ennegi meie oma, käisime, palju tahtsime, nüüd ei pääsegi sinna."
„Ja mis siis? Aga kuidas nad rõõmustasid! Aga meie ei jäta omasid! Aga meie ehitame silla, kaevame tunneli, võtame veel pool Ukrainat endale, et Krimmis käia!"
„Kuulge, see kõik on kallis, lõppude lõpuks tehakse seda meie kulul, näe pensionid on juba ära võetud."
„Ja mis siis? Aga meie oleme nõus! Kannatame ära! Pensionid oleks niikuinii ära varastatud! Aga Venemaa hiilguse nimel on meie vaarisad hullematki talunud!"
„Aga inimesed? Kas inimestest ei ole kahju? Nad ju hukkuvad iga päev ei tea mille eest, lennukis olnud inimesed ei puutunud üldse asjasse..."
„Ja mis siis? See on kõik nende süü! Nad tegid seda nimme! See on neile kasulik! Ja kui tegimegi meie - ei nad tõesta!"
Eriti masendav on see, et „Ja mis siis?"-seisukoha esindajateks võivad osutuda mistahes haridustaseme, poliitiliste veendumuste ja sotsiaalse staatusega inimesed - kristlased, vabatahtlikud, kasuvanemad, head kirjanikud ja muusikud - kes tahes. Propagandal on muidugi uskumatu vägi, ent on ju arusaadav, et paljud tegelikult teavad ja mõistavad. Kui mitte just meie pensionäridest vanemad, siis kolleegid kindlasti. Minu meilipostkast kirendab hämmeldunud inimeste küsimustest: „Mis nendega lahti on? Kuidas nüüd nendega suhelda? Kuidas hoida suhteid ja kas tasubki? Kuidas üldse edasi elada riigis, kus neli viiendikku elanikkonnast on kas nupust nikastanud või lõplikult südametunnistuse kaotanud?"
Iseenesest väga huvitav küsimus, millele ei saagi paari sõnaga vastata. Isegi mitte ühe artikliga, vaja läheks tervet kirjutiste sarja.
Kõik need kuude kaupa kestnud vaidlused, mis lõppesid ikka ja jälle muutumatu küsimusega „Ja mis siis?", näivad hetkel raugevat nende absoluutse mõttetuse tõttu. Osa inimesi on kapseldunud, üksteist läbi tuuseldanud, blogid on kommenteerimiseks suletud, tavasuhtluses püütakse Ukraina teemat vältida. Osa inimesi ajavad üksteist iiveldama.
Näib, et kätte on jõudnud aeg vaidlemise asemel mõelda ja mõtestada: mis siis juhtus, miks vene ühiskondlik teadvus järsku niisuguse pöörde tegi? Ehk oli hoopis vastupidi - see ilmutas oma tõelist olemust, „tuli kapist välja"?
Küsimused
Esitan vaid mõned küsimused, esimesed, mis pähe tulevad.
Kust tuleb nii tugev agressiivsus? On see suunatud kogu muu maailma vastu või konkreetselt Ukraina vastu? Missugusele venelaste konnasilmale on astutud ja miks see nii palju haiget teeb?
Miks on niivõrd populaarseks muutunud vandenõuteooriad ja üldse paranoiline maailmanägemine, kus ümberringi on kurja sepitsevad vaenlased ja kus koletu Ameerika tahte vastaselt ei pudene ükski juuksekarv?
Kust tuleb üleüldine huvi geopoliitika vastu, mil igaüks peab end mänguriks „maailma malelaua taga"? Mis on tavalisel venemaalasel pistmist NATO baaside paigutusega? Eriti kui võtta arvesse, et ta ei suuda mõjutada autoparkla rajamist omaenese hoovis? Miks on kõik hakanud järsku mõtlema globaalsetes kategooriates ja tunnevad USA esindajat Julgeolekunõukogus nägupidi paremini kui omaenda trepikoja vanemat?
Kust tuleb säärane põlgus seaduste ja kokkulepete vastu? Loomulikult ei ole Venemaa elanikud erilise õigusalase pieteeditundega kunagi silma paistnud, elu oli selline, aga kusagil on ometi piirid? Hammustada kogu maailma nähes naaberriigist tükk ära ja küsida siira imestusega: „Ja mis siis?"
Miks osutub täiesti võimatuks tunnistada natukenegi oma riigi süüd, ka siis, kui see on ilmne? Kust tuleb usk, et „Venemaad süüdistatakse alati kõiges" koos suutmatusega võtta endale pisutki vastutust? Miks valetab võim, võib veel aru saada, aga miks pealtnäha arukad ja täiskasvanud inimesed korrutavad isegi tragöödiale silma vaadates: „Meie ei teinud" - nagu hirmunud viieaastased, kes on lõhkunud ema lillevaasi?
Miks on nii järsult tõusnud toetus võimule, hoolimata sellest, et võim hävitab keset selget päeva, elektoraadi silme all, sedasama stabiilsust, mille nimel ta valitud sai, jätmata mingeid väljavaateid elatustaseme tõusule, milles elektoraadiga kokku lepiti?
Miks puudub niivõrd tõsise kriisi olukorras endastmõistetav hirm enda, oma heaolu, riigi majanduse, arstiabi ja hariduse, tööhõive ja julgeoleku pärast, nagu see ei puutukski meisse ja ees ootaks vaid helge tulevik?
Küsida võiks veel ja veel.
Kas asi on ainult propagandas või on põhjused sügavamal?
Mulle kui psühholoogile pakub see huvi. Ent lugejaid, kes tahaksid minuga liituda, et selle kõige üle juurelda, tahaksin kohe hoiatada, mida mu artiklitest otsida ei tasu ja mida ma ei tahaks näha ka aruteludes. Ära jäävad teooriad, mis räägivad „haledast rahvusest, orjarahvast, kus on orjad kõik alt kuni üles välja", jätame välja võrdlused mäekollidega asustatud Mordoriga, jutud geenidesse imbunud nõuka-aegsest mentaliteedist. Need lihtsad selgitused on muidugi väga meelitavad nende autoritele (kes endastmõistetavalt ei ole orjad, mäekollid ega nõuka-aegse mentaliteedi kandjad), kuid nad ei ole tegelikult kuigi palju paremad kogu sellest poolfašistlikust sonimisest, mida mul viimase poole aasta jooksul on tulnud pidevalt venemaalaste suust kuulda. Ja toimuva mõistmisele ei anna need juurde rohkem kui mistahes sildistamine.
Praktiseeriva psühholoogina olen igasuguse ebaloogilise, ebameeldiva ja isegi jälestusväärse käitumise taga õppinud nägema valu. Valu on alati olemas. Tegelen tihti inimestega, kes peksavad lapsi. Nad võivad olla sallimatud, äkilised, julmad. Nende süüga tegelgu prokuratuur. Mina aga tahaks uurida mitte süüd, vaid valu. Karistus järgneb, see on selge, kuid kas tervenemine on võimalik?
Propaganda
Alustada tuleks kõige ilmsemast - välisest mõjutamisest ehk propagandast.
See, mida me näeme toimumas viimase poole aasta jooksul Venemaa meediavahendite, eriti telekanalite esituses, on tõeliselt muljetavaldav. Selge see, et igasuguse konflikti olukorras esitavad kõik osapooled infot endale kasulikus võtmes. Meie mees on luuraja, nende oma spioon, meie mehed on vaprad omakaitseväelased, nemad - närused terroristid, meie võitleme vabaduse ja ideaalide, nemad raha ja narkotsi eest, vaenlasel on suured kaotused, aga meie poolel on kõik terved, hukkuvad üksnes õnnetud tsiviilelanikud. Selles pole midagi uut. Alati lähevad sellistes olukordades käiku kuulujutud metsikustest, tapetud lastest, vägistatud tüdrukutest, teise poole „kavatsustest" kõik üles puua ja muudest õudustest. Aga nende kuulujuttude edastamiseni uudislugude vormis ja üleriigilise leviga telekanalites on jõutud väga harva. Meenuvad ehk vaid 1937. aastast pärit jutud võisse segatud klaasipurust. Siiski - varem ei olnud kunagi võimalust illustreerida väljamõeldisi nn tõepäraste kaadritega, mis on tihtipeale võetud hoopis teisest kohast ja ajast.
Seda videolõiku saab siiani vaadata Pervõi Kanali veebilehel, kuigi lugu „Slavjanskis ristilöödud poisikesest" ei ole õnnestunud tõestada. Enamgi veel, peatselt avaldati Internetis materjal, mille autorid kinnitavad, et lugu on puhas fabritseering.
Inimestel on raske uskuda, et neile valetatakse häbematult otse silma, seda isegi varjamata ja paljastamist kartmata. Suhtluses kehtib üks põhireegel - kooperatiivsus, lähtume kommunikatsioonis sellest, et vestluskaaslane on oma kommunikatsioonis heauskne. Jah, me pole naiivsed lapsed ja mõistame, et inimesed luiskavad vahel juurde, aga valetamisel on omad reeglid: vale peab sarnanema tõele ja vale ilmsikstulekut peab vähemalt häbenema. Kooperatiivsuse täielikuks tühistamiseks ei ole inimesed valmis. Keegi ei oska oodata, et talle aetakse emotsionaalses palangus puhast valet, seda veel käigupealt välja mõeldes. Eriti kui jutt on ametlikest formaatidest - lepingutest, kus on pitsatid ja allkirjad, ametiisikute sõnavõttudest, riiklike meediakanalite vahendatud uudistest. Omal ajal lõikasid sellest kenakest kasu igasugused MMM-tüüpi finants- ja investeeringupüramiidid, seejärel arvukad tele- ja postikaubamajad ning sularahalaenusid pakkuvad krediidifirmad.
Kõik läks tõusujoones. Paljusid propagandavõtteid testiti venemaalaste väheküpse teadvuse peal juba 1996. aasta valimiste aegu. Putini valitsusaja kestel suruti televisioonist plaanipäraselt välja kõik alternatiivsed seisukohad, kaotati otsesaated, pseudo-diskussioonid muutusid dialoogiks stiilis „truu alam vaidleb idioodiga", analüütilistest saadetest kujunesid musta maagia seansid, millele ei järgnenud paljastusi, diktorite ja saatejuhtide hüsteeriline ja pealetükkiv kõnemaneer - infosaadetele täiesti kohatu ning isegi nõuka-ajal mõeldamatu - muutus tasapisi normiks. Propagandistlikuks sabatiks oldi valmis - ja see puhkeski.
Televaatajate teadvust tabasid tonnide viisi väited karistussalkadest, huntast, koonduslaagrite loomisest, tapmistest vene keele rääkimise pärast, kõigi ülekuueteistaastaste mahalaskmistest, kolmeaastase poisi ristilöömisest. Seda kõik esitati pealetükkivalt, ründavas vormis, võltsitud videokaadrite saatel, intensiivsusega, mis ei jätnud ruumi kriitilisele mõtlemisele. Ega siis asjata pole paljud inimesed, kes ei jaga valitsuse seisukohti, tunnistanud, et pruukis neil 20 minutit Vene TV-d vaadata, kui nad adusid: veel pisut ja nad hakkavad ka ise kuuldut uskuma.
Erilist muljet avaldab esitajate - ajakirjanike endi - ilmne haaratus, nende innukus. Neid võetakse pidevalt vahele, tõestatakse, et tegu on valega, naerdakse välja - ja kõik jätkub omasoodu. Ehk siis need inimesed toodavad koletislikku haltuurat, kaugõppe tudengi tasemel, kes kritseldab viimasel minutil internetist kokkukraabitud juppidest kokku referaadi, ja nad on endaga kohutavalt rahul. Sest eesmärgiks ei ole ammu enam ajakirjandus, vaid propaganda. Ent viimane ei karda paljastamist: paljastusi kuulevad sajad, valesid aga miljonid. Need miljonid jõuavad paljastuste ajaks seisundisse, kus nad ei taha enam kogeda kognitiivset dissonantsi ega kahelda. Kvaliteedi kriteeriumiks on just võime viia publik muudetud teadvuse seisundisse, ja selles suhtes võivad nad tõesti endaga rahul olla.
Võib väita, et Venemaa televaatajat on viimastel kuudel tabanud emotsionaalne massivägistamine ja propagandistlik vaippommitamine. Selle mõte pole lihtsalt kindlaksmääratud nägemuse pakkumine. Süžeed ja sisendused valitakse nii, et vaataja tunneks vajadust moraalse valiku tegemise järele. Ta ei pea lihtsalt kohkuma või nördima - sellest ei piisa. Ta peab pakutava sündmuste esituse omaks võtma, siiralt ja kogu südamest. Sest kui sa ei põle vihast kolmeaastaste poisikeste ristilööjate vastu, siis kes sa ise oled!? Kui sa ei usu vennasrahvast hävitavate karistussalklaste ja hunta kuritegelikku olemust - siis kuidas küll maa sind kannab!? Ja kui su oma poeg või tütar hakkab äkki kahtlema - siis kelle oled sa kasvatanud!? Ja kuidas sa sellega edasi elad?
Ohvrid
Venemaa vanemast põlvkonnast on selles olukorras eelkõige lihtsalt kahju. Kas tõesti inimesed, kes on eluaeg tööd teinud, ei ole ära teeninud minimaalsetki austust ja hoolivat suhtumist? Kui palju südameatakke põhjustas süžee ristilöödud lapsest? Kui palju onkoloogilisi diagnoose see vaenu õhutamine lähemale toob? Kui paljude täiskasvanud laste suhted vanematega saavad rikutud?
Ent auditoorium ei koosne üksnes kergeusklikest pensionäridest. Kogenud internetikasutajatele valmistati ette eraldi menüü. Just, ohtralt võltsinguid, palju hüsteeriat, agressiooni, solvanguid ja otseseid ähvardusi - internetis on ju mõndagi lubatud, mida teles ei tohi. Näiteks võib vihjata, et su elukohta on kerge välja uurida, ja kui su aknasse heita põlev bensiinikanister, saad õieti teada, mida tähendab kahelda, kas Odessa võrdub Katõniga (näide minu postkastist).
Kaader TV-kanali Rossija saatest „Nädala uudised Dmitri Kisseljoviga", mis on kujunenud Venemaa üleriiklike kanalite üheks mõjukamaks saateks.
Peamine hoop ei tabanud siiski tõe otsimise soovi ega kriitilise mõtlemise võimet. Tootes astronoomilistes kogustes võltsinguid, esitades kümnete kaupa erineva tõepärasusega versioone, tekitasid võrgupropagandistid inimestes tunde, et tõde polegi olemas, et miski ei saa olla tõendiks: ei video ega pealtnägijate sõnad, et ümberringi valetavad kõik ja kõige kohta, ja et tegelikult toimunut ei ole põhimõtteliselt võimalik välja selgitada. Olles mõned päevad hulpinud versioonide, väidete, faktide ja pseudofaktide meres, jõuab praktiliselt igaüks järeldusele, et lihtsam on käega lüüa ja leppida.
Meeleheites püüdsid inimesed orienteeruda oma referentsgrupile, varem lugupeetud inimestele - ja siin tabas neid järjekordne hoop. Väga paljud arvamusliidrid, kes olid enne kui mitte opositsioonilised, siis vähemalt sõltumatud ja võimu suhtes kriitilised, liitusid ootamatult üldise kooriga. Nagu flashmobide puhul tänavail ja lennujaamades: üksteise järel hakkavad äkki inimesed, kellest sa seda üldse ei oodanud, ühes taktis, ühise plaani järgi tantsima ja laulma. Selgub, et mingit referentsgruppi enam polegi, pole enam kedagi, kellele orienteeruda: ühed hakkasid laulma, teised jäid vait. Aga kui teisel pool on sõbrad ja pereliikmed...
Lihtsam on alla anda.
Tõepoolest, vene propaganda on poole aastaga tõusnud orwellilikesse kõrgustesse. Iga uudistesaade, iga vestlusring või analüütiline saade läkitab vaataja suunas signaale kuulsate O'Brieni ja Winstoni dialoogide stiilis, mõistete võrku peadpööritava kiirusega hälvitades ja ümber kujundades, tähendusi võltsides ja pea peale pöörates. Väga raske on vastu punnida, kui kurjus ründab moraali argumentidega, vapustades lapse pisaraga. Kontekst on seejuures ühemõtteline: teed vale valiku - muutud Võõraks. Kui aga jonnima hakkad, lastakse rotid puurist välja.
Kõige selle pärast on tänavuse suvelõpu peamiseks enesetundeks tohutu väsimus. Tohutult jõudu kulub sellele, et vältida kukkumist valmisseatud kuristikku. Isegi need, kes on suutnud sellele vastu seista, tunnevad end parajalt muserdatuna.
Kokkuvõtteks võib öelda, et vägistatuks osutus Venemaa ühiskond tervikuna, alates kõige naiivsematest kuni kõige eesrindlikumateni, nii noored kui vanad. Panustatud on hiiglaslikke ressursse ja need on vilja kandnud, tulemuseks kurikuulsad 84. Või juba isegi 88%. Sest räige jõu vastu ei saa. Peaaegu miski.
Kujutada kõiki venemaalasi selles loos üksiti ja ainult ohvritena oleks vale. Tõsi, nad on kogenud psühholoogilist vägivalda, kuid näib, et mõnele hakkas see protsess isegi meeldima. Ja see on järgmine keeruline teema, mis vajab eraldi lahtirääkimist.
LJUDMILLA PETRANOVSKAJA
psühholoog, blogija, paljude raamatute autor,
Perekorralduse Arendamise Instituudi asutaja,
26. augsut 2014
Kõik inimesed usuvad, et seal kus lõpeb nende silmaring, asub ka maailma äär - Arthur Schopenhauer.
|
|
Abi
