Tsitaat:Kui küsitakse, siis viisakas on ka vastata, jah, mu kallis positiivne, olen eestlane. Ja mõistan rohkem kui sina, mis siin maailmas toimub, nii ka Venemaal toimuvat.
Aeg-ajalt on ka minule silma hakanud, et roomlase lausekonstruktsioonid pärinevad inimeselt, kes elab teises keelekeskkonnas. Nii et eesti rahvusesse kuulumine ei tähenda eestlaseks olemist. Oli mul sõjaväekaaslane Viktor Kuusk, kes vaatamata oma eesti nimele oli umbvenelane.
Tsitaat:Keegi väitis, et Venemaa on 20 ja 21 sajandil kogu aeg tappa saanud, aga see on vale.
Ajalugu, kulla roomlane, ei tunne tingivat kõneviisi. Vene-Jaapani sõjas sai Venemaa peksa. Ajalooline fakt. Ja peksa sai seepärast, et oli tehniliselt ja majanduslikult mahajäänud riik.
Esimeses Maailmasõjas Venemaa kaotas. Läksid territooriumid, maksti Saksamaale meeletus koguses. Taas ajalooline fakt.
20ndatel Poolas saadi hävitavalt peksa. Fakt.
Hispanias, kus venelased vabariilaste poolt sõdisid, saadi peksa. Franko võitis.
Soome sõda oli venelastele sisuliselt kaotus. Kuigi soomlased palusid vaherahu sõlmimist.
41-43 jooksis NL Wehrmachti eest nii et kannad kuklasse käisid.
Sõjajärgselt Lähis-Ida- konstantselt saadi Iisraeli käest peksa. Fakt.
Afganistan- 10 aastat sõda, 15 000 sõdurit hukkunud ja poolteist mijonit tsiviili sealjuures maha löödud- tuli saba jalge vahel koju tulla.
Tšetšeenia- Esimene sõda kaotati häbiväärselt(ainuüksi Groznõi jõulurünnaku helisalvestis on masendav kuulamine), teine käib siiani ja ma ei ütleks, et Kadõrov sele kaotanud on Kes kellele obrokit maksab?
Tsitaat:Venemaa taastab oma materiaal-majandusliku baasi ning tõuseb maailmas esikohale, vaieldamatu fakt.
Propaganda väitel tervishoiukulud suurenevad, tegelikult vähenevad eraldatud summad meeletult.
Kui Vene rubla kurss Ukraina-vastase agressiooni ja naftahindade kollapsi tõttu 2014. aasta lõpus 60% kukkus, võis tunduda, et pidu ei saa kaua kesta. Ometi ei näi Vene-oht maailmale praegu, 2017. aasta alguses sugugi väiksem kui toona.
Peale Ukraina sündmustesse sekkumise ja Krimmi okupeerimise tohutute kulude võeti ette suuroperatsioon Süürias. Ühtlasi üritatakse sekkuda lääneriikide valimistesse. Vene karu paistab tugev ja terve kui purikas. Kuid metsik tuuseldamine piiride taga on oskuslikult varjanud hirmsat hinda, mida maksavad kõige selle eest tavalised venelased. Ekspansiivse välispoliitika rahastamiseks tuleb hammustada tükke avalikest teenustest. Kremli jaoks pole tabu teha lõikeid tervishoiu ega sotsiaalabi eelarvest.
Mõistagi pole olukorral midagi viga, kui uskuda Venemaa tervishoiuministrit Veronika Skvortsovat. Tutvustades mullu novembris 2017. aasta riiklikku tervishoiueelarvet, teatas Skvortsova, et kokku suurenevad Venemaal selle valdkonna kulud võrreldes mullusega 5,9%, ulatudes kolme triljoni rublani (u 49 mld eurot).
Koorem oblastitele
Rõhk on sõnal „kokku”. Tervishoiukulutused moodustuvad mitmest allikast ja kui neid eraldi lahata, muutub pilt kardinaalselt. Suurima osa kulutustest kannab natuke Eesti haigekassaga sarnane Venemaa kohustusliku ravikindlustuse fond (FOMS), mille eelarveks üle terve riigi on kinnitatud 1,7 triljonit rubla (28 mld eurot). Ülejäänud osa klapitavad omavahel föderaaleelarve ning Venemaa nn subjektide ehk vabariikide ja oblastite eelarved. Kokku kahe peale u 1,3 triljonit rubla (21 mld eurot).
Kui üldine tervishoiueelarve väideti olevat väikeses kasvus, siis selle summa piires toimusid suured ümberkorraldused. Kõige rohkem äratas tähelepanu, et Kremli hallatavas föderaaleelarves on selleks aastaks jälle tervishoiukulusid koomale tõmmatud – tervelt viiendiku ehk 20% võrra.
Kärbete suurus omandab veelgi tõsisema iseloomu, kui võrrelda neid 2013.–2014. aasta tasemega, mil absoluutsummades kulutati üleriigilisest büdžetist tervishoiule ligi 40% rohkem olukorras, kus rubla ostujõud oli 40% suurem.
Venemaa tervishoiuministeeriumi väitel tasakaalustab üleriigilise eelarve vähendamise regionaalsetes eelarvetes ettenähtud tervishoiukulutuste suurenemine, millega panustatakse sel aastal tervishoidu kokku 920 mld rubla (u 15 mld eurot).
Kremlis jooksevad need arvud kokku, kuid terve hulk Venemaa regioone on vaadanud endale ette kirjutatud kulusid ahastusega. Näiteks Moskvast põhja pool asuv Eesti-suuruse elanikkonnaga Vologda oblast peaks kokku pakkuma sel aastal tervishoiuteenuseid 14,6 mld rubla (u 181 mln eurot) eest, millest 2,6 mld rubla (32 mln eurot) peaks panustama kohalik eelarve. Paraku pole Vologda võimudel seda raha kuskilt võtta, kohaliku eelarve osast on puudu 2 mld rubla (25 mln eurot).
Hiiglasuure defitsiidi tõttu keeldus Vologda oblasti esinduskogu jaanuari lõpuni tervishoiueelarvet kinnitamast. Lõpuks oldi sunnitud survele alluma ja eelarve läbi laskma üksnes seetõttu, et kinnituseta ei saadud ka eelarve ülejäänud osa kasutada. Kuid seda tehti alles siis, kui seesama Moskva tervishoiuministeerium, kus lubatakse kulude suurendamist, oli vaikselt lubanud Vologda oblastil maksta meditsiiniasutustele keskselt kinnitatud ravihindadest kuni 30% vähem.
Majanduskriisi tõttu on paljude Venemaa oblastite ja vabariikide eelarved läinud suurde miinusesse ja rahapuudus on muutnud raskeks avalike teenuste osutamise. Kui Moskvast ka nõutakse tervishoiukulude suurendamist, siis tegelikult on seal ette näidatavad kulusummad õhk, mis rahapuudusel kunagi tegelikkuseks ei saa.
Viimaste aastate föderaalsete ja ka kohalike tervishoiukulude kärpimise tõttu on Venemaal praegu 17 500 linna, alevit ja küla, kus puudub igasugune arstiabi infrastruktuur.
Sõjaväehaiglad kaotati
Ent surve tervishoiu eelarvele ei vähene ja probleeme aina kuhjub. Kuna Venemaa reservfondide varud on suurte defitsiitidega eelarvete tõttu kahanenud ja tänavuseks aastaks tuli isegi militaarkulusid vähendada, siis sai tervishoiueelarve ka teistpidi pihta. Nimelt otsustati Vene sõjaväelaste ravi üle viia tsiviilsüsteemi, see tähendab sõjaväehaiglate võrk kokku tõmmata ja ravida sõdureid tavahaiglates. Sellega vabanes militaareelarves raha, kuid tervishoiusüsteemi tuli uusi kliente juurde.
Tervishoiuminister Skvortsova ei näinud selles suurt eelarveprobleemi. „Meditsiinisüsteemi jaoks on see kasulik, sest noored ja jõust pakatavad mehed ei tekita selliseid kulutusi nagu vanurid ja lapsed,” seletas ta.
Küsimus pole ainult patsientides: rahapuudus annab otsese hoobi ka tervishoiutöötajatele. Venemaa n-ö haigekassa ehk FOMS-i eelarve on järgmise kolme aasta peale 500 mld rublaga (8,2 mld eurot) miinuses. Eelkõige ei jätku raha president Vladimir Putini nn mai ukaasidega tervishoiutöötajatele lubatud suurejoonelise palgatõusu jaoks.
Mäletatavasti allkirjastas Putin 2012. aastal oma teise presidendiaja esimesel tööpäeval hulga ukaase, millega lubati märksa suurendada riigipalgaliste isikute sissetulekut.
Näiteks peab arstide palk sel aastal olema 180% vastava regiooni keskmisest palgast, kesktaseme ja noorema meditsiinipersonali palk aga 90% ja 80%. Tuleva aasta näitajad peaksid olema vastavalt 200%, 100% ja 100%.
una see ajab FOMS-i eelarve meeletusse miinusesse, tehti möödunud aasta lõpus ettepanek vähendada meedikute palgatõusu sel aastal 10%-lt 5,6%-le. Ent seegi on jäänud paberile. Venemaa meditsiinitöötajate ametiühingute hinnangul palgad tegelikult hoopis langevad, sest raha lihtsalt ei ole. Uudisteportaal RBK vahendas eelmise aasta lõpus ühe ametiühingujuhi andmeid, et regioonides moonutatakse arstide palga kohta esitatavaid andmeid ning vähendatakse arstide ja kesktaseme spetsialistide lisatasusid, mis justkui ei kuulu palgasummasse. Samuti on teada, et madalama astme personalilt on võetud meditsiinitöötaja nimetus ja asendatud see näiteks lihtteenistuja omaga, mille tõttu Putini ukaasid neid enam ei puuduta.
Süsteem laguneb, moraal kaob
Tervishoiusüsteemi alarahastatuse mõjus ei ole midagi üllatavat: inimeste hinnang sellele on halvenenud (ainult 2% venemaalasi tunneb oma tervishoiusüsteemi üle uhkust) ja kahjuks on ka teenused alla käinud. Sotsiaalmeedias, aga ka üleriigilistes kanalites on kajastatud inimeste jubedaid kokkupuuteid Venemaa tervishoiusüsteemiga.
Mullu pälvis palju tähelepanu Siberis juhtunud intsident, kus purjus arstid ei suutnud päästa enneaegse sünnitusega haiglasse toodud naist. Naine vajas ootamatu keisrilõike tõttu vereülekannet ja suutmatud arstid saatsid naise meditsiinilise ettevalmistuseta omaksed asula pealt verd hankima. Komplikatsioonide tõttu naine suri, kuid seegi ei lõpetanud omaste vintsutusi, sest surnukeha kiirabiautoga morgi vedades pidas autojuht poe juures kinni, et arstibrigaad saaks oma oste teha.
Eelmisel aastal tuli Penzas Vene haiglaolmega tutvust teha Islandi võistlustantsijal Hanna Rúnil. Tundes ühel ööl rinnus valu, kutsus ta kohaliku kiirabi, kes toimetas ta haiglasse. Kõigepealt šokeeris Rúni väljaheidetest ummistunud tualett ja verine kraanikauss. Määrdunud linad ja auklikud seinad näisid selle kõrval tühiasjana. Rún lahkus omal algatusel haiglast, kui arstid tahtsid talle „teha operatsiooni, et uurida, kas ta siseorganid ikka töötavad korralikult”.
Tunamullu pälvis isegi Venemaa üleriigilise meedia tähelepanu Permi haiglas lebanud vähihaige mehe juhtum. Ta oli sunnitud kell neli öösel oma naisele helistama ja paluma end päästa purjus haiglapersonali käest, kelle katsed kanüüli paigaldada olid tema käe kohutavalt paiste ajanud. Haiglasse tormanud naine filmis oma käiku ja pani salvestise hiljem internetti. „Te olete nii purjus, et ei suuda kaht sõnagi kokku panna,” ütleb Veronika Mihhailova seal arstile. „Meil kõigil on probleeme,” pudrutab arst vastu, „teie abikaasa on haige ja keegi ei saa enam tema heaks midagi teha.”