[Martti]

Algselt postitas Saimps
Üks kõvasid kohti on ka kiviõli maaalune kaevandus.. Sealsed käigud on mitmeid mitmeid kilomeetreid.
Ja kui sinna normaalse varustusega sisse lennata leiax sealt päris palju huvitavaid asju...

Oleme seltskonnaga käinud seal korduvalt, öösiti kondamas...
Viimati juhtus midagi uskumatut, üks meist nägi valgusvihku suunast, kus see ei oleks pidanud üldse mitte tulema, veel vähem oleks võinud seal sellisel kellajal kedagi viibida(mis on statistiliselt võimatud)+ see koht kus asi toimus...
Kuna see tegelane kes nägi, hakkas paanikat tekitama, siis lasime igaks juhuks kiiresti jalga...
On siin rahvast, kes on seda kohta külastanud?

[Taksonoomik]

Miks sa arvad, et te oma seltskonnaga on ainukesed, kes seal kondamas käivad?

[Martti]

Ei arvagi, lihtsalt kellegi nägemine on ju "peaaegu" välistatud, veel enam, et sealpoolt sisse ei saa ja meie pidime enne kõndima 3-4km et sinna kohta jõuda + 20m roomamist ja alles pärast seda oli valgus, mis ka kohe kadus. Aga et sinna poole saada, peaks justkui sama tee läbima mis meie...
Selles ongi asja võti

[Mannu]

Kirjelda pisut rohkem seda valgust.
Kas see oli nagu taskulambi kiir, kui lai, ja kui kaua kestis? Teised kindlalt ei näinud? Või lõi üleni valgeks, ja kui kauaks?

[Martti]

Sain kirjelduse:
Selge, tugev valgusvihk kurvi tagant, mis "maandus" kurvi seinale ning lahkus piki seda. Justkui nagu keegi oleks korra sinna vaadanud ja siis oma lambi eemale tõmmanud.
See ei saanud olla peegeldus kuna valgusvihk tuli kurvi tagant.

Kuna selleks ajaks olime umbes 10 minutit kõva häälega rääkinud ja välguga paarkümmend laksu teinud, on äärmiselt huvitav, et keegi oma taskulambiga võiks niimoodi läheneda sellises olukorras.

[Mannu]

No mis mõte mul sellega seoses kõigepealt tuli:

kui ikkagi välistada see, et kuskil on veel mõni teadmata sissekäik, kust mõned teised seiklejad võisid sisse saada, siis tuleb arvestada sellega, et inimese aju on ikkagi üsna aldis igasuguseid hallutsinatsioone nägema ka ilma tavalise põhjuseta (mingid droogid nt).

Te olite kaunis pikka aega üsnagi ekstreemsetes tingimustes - pimedus, fotovälgusähvatused, vehklevad taskulambikiired, adreanaliin, hirm, füüsiline kitsikus jne. Ilma tavapärase füüsilise stimulatsioonita silme ees pimedas koopas olles aju võib hakata vimkasid viskama ja manada esile kasvõi kunagi minuteid ennem nähtud taskulambikiire "valel ajal ja vales kohas". Ajus käib pidevalt selline "sõlmimisprotsess" (loe siit: http://teadvus.wordpress.com/?s=s%C3%B5lmimisprobleem) ja ekstreemsetes oludes võib kergesti midagi sassi minna.

Samuti on meie nägemine üks väga ebatäpne asi tegelikult, suurem osa meie ilusast täpsest nähtavast pildist on suures osas meie aju "oletus" sellest mis tõenäoliselt võiks olla. Täpsemalt siit: http://teadvus.wordpress.com/2009/01/04/...eelnevale/ ja siit: http://teadvus.wordpress.com/2009/02/22/teadvuse-tuba/

Tsitaat viimasest viitest:

Lisaks sellele tundub meile, et me näeme kõike, kuid tegelikult ei ole see tõsi, see on arvatavasti illusioon – kuidas ja millega on täidetud nägemise perifeersed piirkonnad, kus meil tegelikult informatsioon puudub? ühes küsimuses: kui nägemine koosneb tegelikult hüplikust, ebaühtlasest ja mürasest sisendist, siis kuidas on võimalik sellest tekitada “võluvat” teadvuskujutist?

[Martti]

Saime teada, et on olemas ka teine võimalus sinna kohta pääsemiseks, ometi peaks see olema peaaegu võimatu, et kaks huviliste gruppi juhtuvad kokku samas kohas, mis nii-nii kaugel peamisest sissepääsust ja kus pole käidud 1,5 aasta jookusul, vähemalt mööda seda teed, mida meie kasutasime.
Aga suur tänu informatiivse vastuse eest