Film: Emily Rose

Kes poleks näinud õudusfilmi "The exorcism of Emily Rose"? Siin on tõlgitud variant päriselt juhtunust. Nautige.
NB! Täiendused on oodatud, kuna mina midagi rohkemat ei leidnud, aga mõned kohad tunduvad sellegipoolest lünklikud.

Oma sünnist saati (21. september 1952) elas Anneliese Michel täiesti normaalset ja nauditavat elu. Ta oli usklik ja ärahellitatud tüdruk. Ilma mingi hoiatuseta, muutus tema elu aastal 1968, kui ühel päeval tabas teda värisemishoog ja ta leidis, et ta ei suuda enda keha kontrollida. Ta ei suutnud isegi hüüda oma vanemaid, Annat ja Josefit, ega ühtegi oma kolmest õest. Wurzburgi psühhiaatriakliiniku neuroloog diagnoosis tüdrul epilepsia. Epileptiliste hoogude tugevuse tõttu ja sellele järgneva sügava depressiooni tõttu paigutati Anneliese üsna pea haiglasse ravile.
Varsti peale epileptiliste hoogude algamist hakkas tüdruk nägema oma regulaarsete päevapalvuste ajal deemonlikke grimasse ja näoilmeid. Oli aasta 1970 ja sel ajal, kui teised noored nautisid selleaegset liberaalset vabadus, sõdis Anneliese mõtetega, et ta võib olla kurjast vaimust vaevatud. Tema jaoks ei olnud asjale mitte mingit muud seletust. Ta hakkas ka kuulma hääli, mis ütlesid talle asju, nagu “Sa kärssad põrgus!” jms. Tüdruk mainis oma arstidele neid nägemusi vaid ühe korra, rääkides, et need hääled on hakanud talle erinevaid korraldusi jagama. Kuna arstid ei suutnud tüdrukut mitte mingil moel aidata, kaotas Anneliese usu, et meditsiin võiks teda mingit moodi aidata.
1973. aasta suvel külastasid tüdruku vanemad mitmeid pastoreid, et saada luba, mis lubaks tüdruku peal läbi viia eksortsismi, ehk vaimude väljaajamise. Nende palved lükati tagasi ja neile soovitati tungivalt, et nende (selleks ajaks 20 aastane) tütar peaks tungivamalt meditsiinilist abi otsima. Neile tehti selgeks, et reeglid, mille järgi tohib vaimude väljaajamise protsessi teostada, on väga ranged ja kuni teatud kriteeriumid ei ole täidetud, siis nemad selleks luba väljastada ei saa. Kriteeriumid, tuues näiteks mõne üksiku, olid sellised:
Isik peab kartma/vihkama religioosseid esemeid (ristid jms), rääkimine sellistes keeltes, mida isik pole kunagi osanud ja muud säärased ebatavalised võimed.
Kui pastor Ernst Alt oli aastal 1974 jälginud tüdrukut juba pikemat aega, palus ta isiklikult Wurzburgi piiskopilt luba viia läbi vaimude väljaajamise riitus. Palve lükati taaskord tagasi, kinnitades, et tüdruk peab veelgi religioossemat elu elama, et rahu leida. Deemonlikud rünnakud aga ei lõppenud ning varsti muutus tüdruku käitumine aina häirivamaks. Tema vanemate kodus, Klingenbergis, hakkas tüdruk solvama, peksma ja hammustama teisi pereliikmeid. Ta keeldus söömast, väites, et deemonid keelavad tal süüa. Anneliese magas kivipõrandal, sõi ämblikuid, kärbseid ja sütt ning jõi iseenda uriini. Teda võis tihti majas röökimas kuulda, samal ajal krutsifikse lõhkudes, hävitades Jeesus Kristuse pilte ja roosikrantse tükkideks tõmmates. Tüdruk hakkas üsna pea end vigastama ja moonutama. See, et ta endal riided seljast rebis ja põrandale urineeris, muutus varsti väga tavaliseks juhtumiks.
Kui Wurzburgi piiskop, Josef Stangl 1975. aasta septembris detailselt kindlaks tegi, et tüdruk tõepoolest vaimust vaevatud on, väljastas ta loa, mille alusel võisid isa Arnold Renz ja pastor Ernst Alt läbi viia põhjaliku vaimude väljaajamise. Põhilist riitust, mida tüdruku peal läbi viidi, nimetati “Rituale Romanium”iks. Aja jooksul tehti kindlaks, et Anneliese’i vaevasid ühtekokku väga mitmed erinevad deemonid, neist tuntuimad nimetasid end:
Lucifer, Judas Iscariot, Nero, Cain, Hitler, 16. sajandil elanud preester Fleischmann jne. 1975. aasta septembrist kuni 1976. aasta juulini viidi tüdruku peal läbi iga nädal kuni kaks sessiooni. Tüdruku deemonlikud rünnakud olid mõnikord lausa nii tugevad, et teda pidid kolm täisjõus meest kinni hoidma, kui teda just lausa kinni ei seotud. Nende sessioonide vältel leidis Anneliese, et ta elu on taas normaalsuse piiresse jõudmas. Ta suutis käia koolis, sooritas isegi Wurzburgi pedagoogilises akadeemias lõpueksami ning käis kirikus.
Need rünnakud aga ei lõppenud. Tegelikult olid need hoopis sagenenud, kui tüdruk leidis end aina tihedamini minestamas ja meelemärkuseta põrandale vajumas. Riitused kestsid mitmete kuude vältel, kus korrati aina samu palveid ja appihüüdeid. Mõnikord lubati riituste juurde ka perekonda ja muid pealtvaatajaid. Tekkis ka periood, kus Anneliese keeldus mitmete nädalate kaupa söömast. Väidetavalt keelasid deemonid selle ära, kuid on ka väidetud, et Anneliese üritas hetkedel, mil ta mõistus korras oli, oma olukorda paastumise ja jumala teenimisega leevendada. Lõpuks ütlesid tüdruku põlved üles. See oli igapäevase palvetamise tagajärg. Ta pidi ligi 600 korda langema põlvedele.
Sessioonide käigus lindistati üle neljakümne helilindi, et säilitada riituste täpset protsessi ja toimumist.
30. juuni 1976 oli viimane päev, mil riitust läbi viidi. Selleks ajaks kannatas tüdruk raske kopsupõletiku all. Ta oli väga raskesti alakaalus ja teda vaevas kõrge palavik. Surmväsinuna ja füüsiliselt võimetuna ei suutnud tüdruk vajalikke palvuseid ja põlvitamisi sooritada, seega pidid vanemad sekkuma ja teda selles aitama. Viimased sõnad, mis Anneliese riituse läbiviijatele ütles, olid: “Palvetage oma pattude eest!”. Oma emale ütles ta aga: “Ema, ma kardan!”. Anna Michel teatas järgmisel päeval, 1. juulil 1976, et tema tütar on siit ilmast lahkunud. Pastro Ernst Alt informeeris sellest koheselt ametivõime Aschaffenburgis. Vanemprokurör hakkas asja viivitamatult uurima.
Veidi enne seda, kui juhtusid kõige traagilisemad asjad Anneliese’i elus, näidati Saksamaa kinodes William Friedkini filmi “Vaimude väljaajaja” (1974). Psühhiaatrid üle terve Euroopa tähendasid oma patsinetide seas käitumismallide muutusi. Paljud patsiendid väitsid, et ka nemad on vaimust vaevatud. Palju on spekuleeritud selle üle, et Anneliese Michel matkis oma vaevatud olekut filmist, et saavutada tähelepanu.
Prokuröridel läks ligi 2 aastat, et Anneliese juhtum kohtupingini viia. Selle aja sees uurisid nad veidraid fakte kõige juhtunu kohta. Anneliese’i vanemaid ja kahte riituse läbiviijat süüdistati hooletuse läbi surma põhjustamises. “Klingenbergi juhtum” näis lahenevat kahe küsimusega: Mis põhjustas tüdruku surma ja kes selle eest vastutav oli?
Tuginedes lahangutulemustele ja kohtulabori ütlustele, “Anneliese nälgis lihtsalt surnuks,”. Spetsialistid väitsid, et kui tüdrukut oleks umbes nädal enne surma sunniviisiliselt toitma hakatud, oleks tüdruk siiani elus. Tüdruku üks õdedest rääkis, et Anneliese ei tahtnud minna psühhiaatriahaiglasse, kus ta oleks uimastatud ja teda oleks sunnitud sööma. Vaimude väljaajajad üritasid kohtus enda nahka päästa, mängides ette helilinte, millelt võis kuulda veidraid dialooge. Ühel neist võis kuulda, kuidas kaks deemonit vaidlevad, kumb peaks tüdruku kehast esimesena lahkuma. Ühel deemonil oli olnud aktsent ja ta nimetas end Hitleriks. Mitte keegi, kes oli viibinud riituste juures, ei kahelnud, et tüdruk tõesti vaimudest vaevatud oli.
Psühhiaatrid, kes olid kutsutud kohtusse tunnistama, väitsid, et preestrid olid ise tüdrukule võimaldanud kõik materjalid ja käitumismaneerid, mida tõlgendati vaimust vaevatud olekuna. See tähendas seda, et preestreid peeti süüdlasteks selles, et nad ise süstisid Anneliesele mõttesse, et ta on vaimust vaevatud, ning see ajas neiu olukorra vaid hullemaks. Nad pakkusid veel välja, et Anneliese’i seksuaalne areng koos diagnoositud langetõbisusehoogudega käivitasid ja hiljem ka mõjutasid tema ebatavalist käitumist.
Kohtuotsus ei olnud aga pooltki nii karm, kui enamus ootasid. Tüdruku vanemad ja preestrid, kes riitust läbi viisid, mõisteti süüdi surma põhjustamises hoolimatusest ja esmaabi mitte andmises. Neile mõisteti kuus kuud vanglakaristust koos katseajaga. Süüdistuses oli ka ära märgitud punkt, et mitte keegi ei osutanud kogu selle aja vältel tüdrukule sellist meditsiinilist abi, nagu ta vajas (epilepsiaravimeid talle ei antud), vaid pühendati aega ainult “naiivsetele” katsetele tüdrukut riitustega ravida. Suur enamus kohtus tunnistajatest arvasid, et vaimne surve, hirm ja arstiabi puudumine tüdruku nii kaugele tõukasidki.
Saksa piiskopiühing teatas hiljem, et Anneliese Michel ei olnud deemonite poolt vaevatud, kuid sellegipoolest elasid uskujad kaasa neiu kannatustega ja arvasid, et tema hing ei leia iial rahu. Tema surnukeha kaevati 11 ja pool aastat hiljem üles, vaid selleks, et veenduda, et tema surnukeha lagunes normaalselt. Ka tänapäeval käiakse neiu haual pisaraid valamas, leinamas ja mälestamas noort tütarlast, kes võitles vapralt teda seestanud vaimudega.
Aastal 1999 esitles kardinal Medina Estevez “Rituale Romanium”i uusversiooni. Uut versiooni pandi kokku rohkem, kui 10 aastat. Selle nimeks sai "De exorcismis et supplicationibus quibusdam", ehk teisiõnu “Uue milleeniumi eksortsim”. Paavst kiitis uuenduse heaks ning seda kasutatakse praeguseni kogu maailmas. Uuendus ilmus siis, kui Saksa piiskopiühing nõudis vana “Rituale Romaniumi” mahakandmist. Uusversiooni ilmumise ajaks oli Anneliese Michel juba üle 20 aasta surnud.

Huvitav lugemine, youtube-s on ka lindistused nende "deemonite" kahekõnest. Vaadake otsige.