24-08-2010, 23:42
Olen juba ammusest ajast kasutaja siin foorumis. Nüüd viimasel ajal olen jälle foorumi lainele tagasi sattunud ja lugenud palju-palju postitusi kummituste ja muude paranormaalsete asjade kohta. Ja juba nooremana on mulle need teemad huvi pakkunud.
Räägingi oma loo selleks, et need, kes plaanivad vaime kutsuda, mõtleksid kohe ümber! Nagu näha, ikka küsitakse erinevaid viise, kuidas nendega ühendust saada. Neid ei huvita, et see on ohtlik ja teiste kogemuste kohta lugedes tahavad ikkagi seda teha(olenemata, kas need on head või halvad kogemused, nii põnev on ju..!!).
Minu lugu siis:
Kuskil 4a tagasi kutsusime õe sünnipäeval vaime(vabandan juba ette ära, et mu mälu pole nii värske, et kõike täpselt mäletada). Olime 5-kesi- mina, mu õde, mu kaks sugulast ja sõber, mina kõige vanem. Valmistasime nö klassikalise laua küünla, paberi ja taldrikuga. Kutsusime ainult endale tuttavaid/häid inimesi. Nendeks olid vanavanaema, Lennart Meri, Lydia Koidula, Princess Diana. Küsisime ilmselt tüüpilisi küsimusi, mida meievanused küsivad- kelleks suurena saan, kellega abiellun jms. Meie suheldi väga ilusti ja viisakalt, mida meie kohta öelda ei saaks.. Me olime küll viisakad, aga me naersime jms. Me ei teadnud "õige" kutsumise kohta eriti midagi. Me tahtsime kontrollida, et ega keegi meist taldrikut oma sõrmedega ei liiguta. Me küsisime ühe küsimuse, millele teadis vastust ainult minu 1 sugulane. Taldrik näitas õige summa(küsis mingi motika hinda, mida ta müüs). Ja siis oli kindel, et keegi ei liiguta ise midagi. Võimatu on üksi taldrikut tõmmata või lükata, kui sõrm on vaevu taldriku vastas.
Muidugi tundsime muret vaimu pärast, et kuidas tal läinud ja kas ta jaksab või tahab meiega rääkida. Nüüd siis algab see kõige hirmsam koht. Enda teada rääkisime me vanavanaemaga. Küsisime, et kas siin toas on veel vaime ja kas nad on halvad. Kui õigesti mäletan, saime mõlemale vastuseks JAH. Mingi hirmutunne käis kõigil ilmselt läbi. Rääkisime veel veidi ja siis hakkas pihta. Vanavanaemaga rääkimise asemel rääkisime nüüd kellegi Mariaga, kes oli midagi 30 aastane. Muidugi ei saa me kindlad olla, et "vanavanaema" ikka oli meie vanavanaema, kuigi ta rääkis meiega nii, nagu oleks olnud meie vanavanaema. Peagi "kaotasime taldriku üle kontrolli", sest see liikus nii kiirelt, et keegi ei suutnud oma sõrme enam vastas hoida, ainult mina jäin hoidma, sest muidu oleks asi veel halvemini läinud. Saaks seda kuidagi näidata. See on kirjeldamatu, mismoodi see taldrik käis. Väga jube oli. SEE hakkas kirjutama siis kas PAUK või PÕMM, ei mäleta kumb, aga midagi sellist ja hakkas numbreid tagasi loendama- 9, 8, 7, 6 ja siis saatsime ta ära ja lugesime veidi palvet. Peale seda õhtut lubasin, et ei kutsu kordagi enam neid välja. Nüüd teiste postitusi lugedes olen palju targemaks saanud ja muidugi vanusele lisandunud aastad on ka oma töö teinud. Mul on huvi alles ja mingil määral miski minus tahaks taas kutsuda, aga ma tean, et kunagi ei tea, kellega sa TEGELIKULT ühendust saad ja just sellepärast ei tasu ikkagi jamada nendega.
Kui teil on mingeid küsimusi või tekib mõni arvamus asjast, andke julgelt teada! Minu jutt on täielikult tõene ja kuulan huviga, mis teised asjast arvavad.
[Muudetud: 8-24-2010 Ege]
Räägingi oma loo selleks, et need, kes plaanivad vaime kutsuda, mõtleksid kohe ümber! Nagu näha, ikka küsitakse erinevaid viise, kuidas nendega ühendust saada. Neid ei huvita, et see on ohtlik ja teiste kogemuste kohta lugedes tahavad ikkagi seda teha(olenemata, kas need on head või halvad kogemused, nii põnev on ju..!!).
Minu lugu siis:
Kuskil 4a tagasi kutsusime õe sünnipäeval vaime(vabandan juba ette ära, et mu mälu pole nii värske, et kõike täpselt mäletada). Olime 5-kesi- mina, mu õde, mu kaks sugulast ja sõber, mina kõige vanem. Valmistasime nö klassikalise laua küünla, paberi ja taldrikuga. Kutsusime ainult endale tuttavaid/häid inimesi. Nendeks olid vanavanaema, Lennart Meri, Lydia Koidula, Princess Diana. Küsisime ilmselt tüüpilisi küsimusi, mida meievanused küsivad- kelleks suurena saan, kellega abiellun jms. Meie suheldi väga ilusti ja viisakalt, mida meie kohta öelda ei saaks.. Me olime küll viisakad, aga me naersime jms. Me ei teadnud "õige" kutsumise kohta eriti midagi. Me tahtsime kontrollida, et ega keegi meist taldrikut oma sõrmedega ei liiguta. Me küsisime ühe küsimuse, millele teadis vastust ainult minu 1 sugulane. Taldrik näitas õige summa(küsis mingi motika hinda, mida ta müüs). Ja siis oli kindel, et keegi ei liiguta ise midagi. Võimatu on üksi taldrikut tõmmata või lükata, kui sõrm on vaevu taldriku vastas.
Muidugi tundsime muret vaimu pärast, et kuidas tal läinud ja kas ta jaksab või tahab meiega rääkida. Nüüd siis algab see kõige hirmsam koht. Enda teada rääkisime me vanavanaemaga. Küsisime, et kas siin toas on veel vaime ja kas nad on halvad. Kui õigesti mäletan, saime mõlemale vastuseks JAH. Mingi hirmutunne käis kõigil ilmselt läbi. Rääkisime veel veidi ja siis hakkas pihta. Vanavanaemaga rääkimise asemel rääkisime nüüd kellegi Mariaga, kes oli midagi 30 aastane. Muidugi ei saa me kindlad olla, et "vanavanaema" ikka oli meie vanavanaema, kuigi ta rääkis meiega nii, nagu oleks olnud meie vanavanaema. Peagi "kaotasime taldriku üle kontrolli", sest see liikus nii kiirelt, et keegi ei suutnud oma sõrme enam vastas hoida, ainult mina jäin hoidma, sest muidu oleks asi veel halvemini läinud. Saaks seda kuidagi näidata. See on kirjeldamatu, mismoodi see taldrik käis. Väga jube oli. SEE hakkas kirjutama siis kas PAUK või PÕMM, ei mäleta kumb, aga midagi sellist ja hakkas numbreid tagasi loendama- 9, 8, 7, 6 ja siis saatsime ta ära ja lugesime veidi palvet. Peale seda õhtut lubasin, et ei kutsu kordagi enam neid välja. Nüüd teiste postitusi lugedes olen palju targemaks saanud ja muidugi vanusele lisandunud aastad on ka oma töö teinud. Mul on huvi alles ja mingil määral miski minus tahaks taas kutsuda, aga ma tean, et kunagi ei tea, kellega sa TEGELIKULT ühendust saad ja just sellepärast ei tasu ikkagi jamada nendega.
Kui teil on mingeid küsimusi või tekib mõni arvamus asjast, andke julgelt teada! Minu jutt on täielikult tõene ja kuulan huviga, mis teised asjast arvavad.
[Muudetud: 8-24-2010 Ege]