Muusika on sageli ideoloogiavaba.

Üks muusikaga seotud fenomenidest seisnebki selles, et sealt kust lõppevad sõnad, algab muusika. Et muusika justkui lihtsalt on, ütlemata midagi konkreetselt ning verbaalselt. Ja seda ongi vaja, sest inimestel on oht klammerduda konstruktiivselt sõnade ja määratluste külge Sellele küsimusele pööras olulist tähelepanu näiteks filosoof Arthur Schopenhauer.
Siin võidakse vaielda, et lauludel on ju konkreetsed sõnad. Jah, lauludel on sõnad, kuid laulu kuulamise või laulmise ajal ei toimi ainult laulu tekst. Ja ühel laulul võib olla mitmeid erinevaid tekste.
Seega on laulus justkui 2 "teksti": laulu otsene tekst ja see miskine "tekst". Kui rääkida mingi meloodiaga seotud otsesest tekstidest, siis olen mõnigikord mõistatanud, et kumb tekstiteema võis olla originaalne.
Matuselaulud liiguvad sageli oma meloodiajoonisega ülevalt allapoole, nagu puusärgi liikumine hauda: "Jumal sul ligemal", "Las ma lähen." Mereteemalsied laulud on sageli loksuva meloodiaga: "Kurzeme kuulub merele." Ning tantsulood on sageli kõikuva meloodiaga.
Ja instrumentaalmuusika on justku täiesti ideloogiavaba. Muusikapalal võib olla pealkiri, kuid on heliloojaid, kes eelistavad oma teosele panna võimalikult mittemidagiütleva pealkirja, et vältida muusikaga seotud programmilisust. Näiteks Jaan Rääts. Kuigi Räätsa on seostatud ideoloogiaga.
Tegelikult on meloodial, harmoonial ja rütmil ka mingi "sõnum" või " mõtteviis", aga see on lõpuni konkreetselt määratlemata. Ainult osaliselt. On ju näiteks kurja ja agressiivset või hoopistükis leebet ning uimast muusikat.
Vististi on religioonid ka seetõttu eriti muusikaga läbipõimunud, sest on mõistetud, et sõnadest ainuüksi ei piisa. Peale mõistuse on vaja veel tunnetust.
Sõnaväliseid mõjureid on muidugi religioonidega seoses veel palju: arhitektuur, lõhnad jne.
Mitmeid rütme on kunagi taunitud seetõttu, sest need väljenduvad otsekui vabat seksikust. Näiteks tango, twist.
Ent seksuaalselt kahtlase taustaga jazz on ajapikku kujunenud rohkem filosoofiliste isikute lemmikmuusikaks.
Aga kui keegi tegeleb muusikaga ja on näiteks kutseline või
amatöörist helilooja või muusikateadlane, on tal võimalus kuulda muusikat vahetult, aga seda segab niiöelda professionaalne suhtumine: Muusikat kuulatakse kritiseerivalt, võrdlevalt, vaagivalt, huvialaliselt. Ent hea oleks, kui sel puhul ei puuduks ka tunnetuslik pool. Loodetavasti enamasti ei puudu.

Paar kuud tagasi lugesin/nägin internetis intervjuud vampiiriga. Tundus ehtne. See olend rääkis, et kui inimesed teaksid, siis nad kuulaksid ainult Bachi. Muu muusika, kaasa arvatud jazz laseb saatana sisse. Rohkem ei mäleta.

Lugeda on : "Paar kuud tagasi lugesin/nägin internetis intervjuud vampiiriga. Tundus ehtne. See olend rääkis, et kui inimesed teaksid, siis nad kuulaksid ainult Bachi. Muu muusika, kaasa arvatud jazz laseb saatana sisse. Rohkem ei mäleta. "


Kommenteerin, et muusikakauged inimesed võivad muusikaga seoses ikka eriti lolli juttu ajada. Nagu ka antud juhul. Olgu nad siis vampiirid või muud tegelased. Asi pole ainult antud juhtumis. Paistab, et mingi stiili kohta saab midagi öelda siis, kui meil on vastava muusikaga suhe.
Paljud võivad arvata et miks ma niiitobeda teksti peale üldse reageerin, ent umbes seesugust suhtumist on kahjuks palju.

Suvalistest fiktsioonidest ja väljamõeldud faktidest otsitakse tõesti tõde hämmastava järjekindlusega.

Jah, muusika määratlemisega on seotud palju rumalust.
Jazzmuusikas on palju stiile. Ja kui rääkida muusika või muusikute mõjust, siis tuleks silmas pidada konkreetset artisti.
Kui rääkida muusika jumalikkusest või saatanlikkusest, siis seda võib olla, kuid see teema ei sobi kokku suurte üldistustega.
Paraku on kogetud seda, et mõni sünge ja segane joodik või muus mõttes eriti liimistlahti olev persoon võib näiteks klaveri taha istudes improviseerida nii, et see assotseerub paljude jaoks eriti heade inglitega.
Kas muusika on hea või paha, on enamasti rohkem kokkuleppeküsimsus.

Muusika koosneb helidest ja need helid tekitavad vibratsiooni. Igale muusikastiilile on omane kindel vibratsioon, mis meid rohkemal või vähemal määral mõjutab. On olemas ju muusikastiilid, mis on kirjutatud kindlal otstarbel, näiteks tantsima me ei lähe marsimuusika saatel.
Ideoloogilistest mõjutustest ei oska rääkida, kuid emotsionaalselt on muusika abil inimest võimalik mõjutada.

Stiile eristab suuresti muusikalised elemendid. Ning stiilidel ei ole eriti jäiku piirjooni.
Jah, muusikat võidakse kirjutada filmidele, kirikus ettekandmseks, võistluse jaoks või muuks otstarbeks, kuid heliteose edaspidine elukäik võib algsest suunitlusest kalduda kõrvale. Võib näiteks saada hitiks, kontsertpalaks.
Marsimuusika ja tantsimise teema on huvitav. Ent on stiile, kus muusika võib evida näiteks nii tantsumuusika- kui ka marsimuusikaelemente, kuigi, seda ehk alguses ei hooma. Näiteks ragtime või diksiländ.
Muusika mõjutab emotsionaalselt kindlasti. Kuid pole kahte inimest, keda mingi teos ja selle estus mõjutaks samatmoodi.