16-06-2010, 18:32
Ei tea kust alustada... Loodan et aru saate millest kirjutan...
9mai suri minu mees. Alates neljandast vastu viiendat maid(minu sünnipäev 5 mai) hakkasin nägema imelikke asju. öösel nägin unes kuidas tundsin kohutavat tunnet, teadsin midagi läheb halvasti... Vanaema jõudis õnneks kohale, õhtul läksime mereäärde, teepeal ütlesin talle... Kohevarsti juhtub mingi kohutav õnnetus... Vanaema arvas et ma ei tunne enast lihtsalt hästi... tlesin et mingi väga suur asi juhtub... kõndisin nagu unes...
6ndal käisid ta vanemad külas, ka see õhtu oli mees tööl, istusime pikalt, tegutsesin ja ritasin omalt seda uneskõndimise tunnet ära saada... tegin tast seepäev pilti, teised pildid olid kõik korras, ainuke tema oma aga oli kenasti teravate äärtega AGA näo ja käte ääres oli selline hallikasriba, mõtlesin et hing tahab väljuda...
7mendal tuli mul ema, enne kui mes tööle läks ajasime veidi juttu, selline uneskõndimise tunne ikka... Päeval käisime emaga korra uues selveris, oma eelmisest elukohalt möödudes tekkis jube vastik tunne, lähemale jõudes nägin meie korteri akna all seismas rohelist surnu autot(sama autoga viidi ta ka ära). õhtul jõin ära 2 tassi kohvi, mul hakas nii tohutult halb, ütritasin ikka endale sisendada, et see halb tunne ja nn uneskõndimie on millegagi seotud, toit või vitamiini puudu ... no siiski mitte tühjendasin oma maosisu wc potti ja sundisin ennast jooma kaks või kolm liitrit vett.
Pugesin veel kallikesele kaissu diivani peal, tema naeris et ei tea mida ma endaga teinud olen... Voodisse minnes keeras ta mulle tavaliselt selja, see öö hoidis ta mind terve öö kaisus, hakkas pöörama, kuid siis pööras kohe minu poole tagasi, see õhtu võtsin ka dazepami magama jäämise koguse, tühja mao peale, olin üleval veel kusagil kaks kuni kolm tundi, mõõtsin tema pulssi ja omal, süda hakkas nagu üles ütlema, panin käe vastu vasakpoolseid ribisid ja tuntsin kuidas süda peksleb ja jätab mitmeid lööke vahele. Hommikul ärkasin suht vara, läksime emaga linnapeale, tagasi tulles teepeal nägin ma meest, sõpradega, seemoment keeras mul olemise nii halvaks, et mõtlesin annan kohapeal otsad...
läksin koju võtsin dazepami jälle, koguse et magama jääda, enne kui pikali heidsin jalutas suur must lind mul aknataga mööda, karjusin seda ka oma emale, tema aga ütles, et see pidi halb enne olema.
Varsti tuli ta aga ise koju, meil polnud kommet et veame sõpru koju istuma vms, lubasin. Viisin veel lapse ära, et ta ei peaks joonud onusi nägema. mul pidi veel kaks sõbrannat läbi astuma. Nii läksgi.
Õhtu lõpuks läks asi käest ära, tänu sellele et tea sõber oli teinud lolli nalja tema kulul, tuli ta minu ja mu sõbranna kallale. Sõbrad seal nägid seda... enne seda kui oli viimane intsident toimunud seisis ta mu ette palus andeks, suudles mind ja järgmine hetk keeras selja ja lükkas sõbranna pikali..ma ei tea... see juba ütles mulle mdagi enne korterisse kolides. Vannitoas oli koguaeg selline imelik aura, tekkis koguaeg tunne et kohe kaon vee alla... EI OSKA SELETADA. Täpselt kuu aega varem oli lapse 2 aastane sünnipäev, samal õhtul astsuin sisse pimedasse vannituppa... ei saanudki enne midagi aru kui olin mõlema jalaga sees, kui tagurpidi tagasi läksin ja panin tule põlema nägin midagi mis mul siiani külmavärinAID TEKITAB. Maas veeall oli kobar juhtmeid, mulle oli vesi iseenesest juba pahkluudeni. Oleks siis vaid plastik osa olnud... need olid pkendusjuhtmed mis olid elektroonikaga ühendatud ja samal ajal vooluvõrgus. Päesesin napikalt... või kuidas nüüd öelda... pärast oli selline tunne, et nüüd olen midagi võlgu... ja millegi pärast jäi pähe selline asi, et keegi teine läheb minu eest, sellest samast päevast... ja täpselt kuu hiljem samas vannitoas langes mu kallis lihtsalt surnult kokku, süda lakkas töötamast... eelmine öö nägin unes, et leppisin kellegiga midagi kokku... ma ei tea... ta ütles korduvalt, et annaks minun eest elu ja viimased nädalad korrutas, et "selleni tuleb elada"
(kui räägin minevikust, miks oma sisetunnet usun... kunagi 19märts suri mul vanaisa, peale seda oli mul üks mõte peas, et samal päeval tuleb 2 surma veel. täpselt kolm aastat hiljem suri mu vanaema samas haiglas, samal päeval. Enne kui üldse teadsin et mu vanaema surnud oli, panin põlema kaks küünalt ühe vanaisale ja teise selleks et lihtsalt oleks vaja... isegi ei teadnud miks, alles hiljem sain teada mis oli sama aeg juhtunud. Nüüd möödas sellest kaks aastat, ei tea mida tulevik meile toob...)
võtsin veel kaasa ehete karbi, hommikul 6 ja 8 vahel hakkasin millegi pärast panema tema kingitud ehteid omale ümber... pärast kuulsin kohtu arstilt et see oli tema surma aeg umbkaudselt. polnud neid ehteid kandnud ju aasta kindlasti, ise kannan kulda, aga need olid hõbedast.
Seal korteris istudes päev hiljem... kartsin ja kardan siiani igasugu paranormaalseid nähtusi...kuigi üritan neid ikka uurida... istusin elutoas, panin ukse vahelt kinni ja hakkaisn pendeldama... nägin et minust vasakul pool alguses kaugemas toanurgas pärast suht lähedal oli selline veidi hallikas suur kogum millel oli selline säteldus sees... ei saa aru mis see on, aga olen kindel et see polnud kindlasti silmapete, istusin ja pendeldasin ja rääkisin... selline kohutav rahu oli sees, ei saagi aru, miks, kui oleksin midagi sarnast näinud muul päeval oleksin lihtsalt põgenenud... Lõpus ütlesin talle veel, et tule käi minuga kaasas, vaata oma poja üle...
peale 9ndat lõpetasin pendeldamise.
lõpes teise linna oma koju mul oli sõbranna 24/7 minu juures
ühel ööl ärkasime võpatusega samal ajal ülesse... mina nägin et lubasin oma surnud mehele midagi... sõbranna tundis et oli ülekeha jääkülmaks läinud ja liigutada ei saanud.
Magasin kõik need päevad puukett kaelas mis talle kinkisin. Tema talve nahkjakk ümber ja tema kingitud mõmmik kaisus.
Hommikul kella nelja paiku kui hakas valgeks minema... tundsin järsku kuidas voodi hakkas vajuma nagu keegi istuks sinna peale ja oma säärel ja küljel tundsin, kuidas keegi vajutab, nii nagu tema mind tavaliselt hommiku üles ajas. hakkasin üritama ennast taha poole liigutadA, OLIN SHOKIS. Silmad olid lahti aga karjuda ei saanud, järgmine hetktundsin nagu keegi oleks mulle jääkülma pisikeste aukudega resti huultele vajutanud ikka liigutada ei saanud aga kedagi ei näinud... temal oli komme, kui kellegiga tekkis kaklus võttis alati kõrist... peale sed KÜLMA ASJA TUNDMIST HUULTEL TUNDSIN ET KEEGI HAKKAS MIND KÄGISTAMA KÕRI ALT OSAST. Üritasin rääkida, vaikselt hakkas hääl välja tulema. Lõpuks sain karjuda, röökisin oma sõbranna nime , terve aeg olid silmad lahti olnud aga ei saanud teha piiksugi ega liigutada... Algus üritasin endale selgeks teha nagu kõik teised, et tegu oli luupainajaga... aga ei olnud 100% kindlalt, mul valutas kael samast kohast kust mind kägistati veel 2 päeva.
Igal õhtul palusin tal endaga olla, pendeledasi... järgmine hommik läksin kirikuõpetaja juurde, peale seda need probleemid lahenesid...
Paari päeva eest ajas mu poeg mind ülesse, kell kaks ülesse, 2 aastane kes oma issit pole kunagi nutmas näinud... hakkas mulle rääkima kohe kui silmad lahti tegin... Issi nutab... issi räägib... palju... vahtis koguaeg voodikohale ülesse... no ta ei oska korralikut rääkida veel... küsisin kas ta nägi issit... ütles et issi on õues, issi nutab... noh... mul oli ülekere külmavärinaid...
loodan, et saite üldse midagi aru...:o
[Muudetud: 6-16-2010 MissGold]
[Muudetud: 6-16-2010 MissGold]
[Muudetud: 6-16-2010 MissGold]
[Muudetud: 6-16-2010 MissGold]
9mai suri minu mees. Alates neljandast vastu viiendat maid(minu sünnipäev 5 mai) hakkasin nägema imelikke asju. öösel nägin unes kuidas tundsin kohutavat tunnet, teadsin midagi läheb halvasti... Vanaema jõudis õnneks kohale, õhtul läksime mereäärde, teepeal ütlesin talle... Kohevarsti juhtub mingi kohutav õnnetus... Vanaema arvas et ma ei tunne enast lihtsalt hästi... tlesin et mingi väga suur asi juhtub... kõndisin nagu unes...
6ndal käisid ta vanemad külas, ka see õhtu oli mees tööl, istusime pikalt, tegutsesin ja ritasin omalt seda uneskõndimise tunnet ära saada... tegin tast seepäev pilti, teised pildid olid kõik korras, ainuke tema oma aga oli kenasti teravate äärtega AGA näo ja käte ääres oli selline hallikasriba, mõtlesin et hing tahab väljuda...
7mendal tuli mul ema, enne kui mes tööle läks ajasime veidi juttu, selline uneskõndimise tunne ikka... Päeval käisime emaga korra uues selveris, oma eelmisest elukohalt möödudes tekkis jube vastik tunne, lähemale jõudes nägin meie korteri akna all seismas rohelist surnu autot(sama autoga viidi ta ka ära). õhtul jõin ära 2 tassi kohvi, mul hakas nii tohutult halb, ütritasin ikka endale sisendada, et see halb tunne ja nn uneskõndimie on millegagi seotud, toit või vitamiini puudu ... no siiski mitte tühjendasin oma maosisu wc potti ja sundisin ennast jooma kaks või kolm liitrit vett.
Pugesin veel kallikesele kaissu diivani peal, tema naeris et ei tea mida ma endaga teinud olen... Voodisse minnes keeras ta mulle tavaliselt selja, see öö hoidis ta mind terve öö kaisus, hakkas pöörama, kuid siis pööras kohe minu poole tagasi, see õhtu võtsin ka dazepami magama jäämise koguse, tühja mao peale, olin üleval veel kusagil kaks kuni kolm tundi, mõõtsin tema pulssi ja omal, süda hakkas nagu üles ütlema, panin käe vastu vasakpoolseid ribisid ja tuntsin kuidas süda peksleb ja jätab mitmeid lööke vahele. Hommikul ärkasin suht vara, läksime emaga linnapeale, tagasi tulles teepeal nägin ma meest, sõpradega, seemoment keeras mul olemise nii halvaks, et mõtlesin annan kohapeal otsad...
läksin koju võtsin dazepami jälle, koguse et magama jääda, enne kui pikali heidsin jalutas suur must lind mul aknataga mööda, karjusin seda ka oma emale, tema aga ütles, et see pidi halb enne olema.
Varsti tuli ta aga ise koju, meil polnud kommet et veame sõpru koju istuma vms, lubasin. Viisin veel lapse ära, et ta ei peaks joonud onusi nägema. mul pidi veel kaks sõbrannat läbi astuma. Nii läksgi.
Õhtu lõpuks läks asi käest ära, tänu sellele et tea sõber oli teinud lolli nalja tema kulul, tuli ta minu ja mu sõbranna kallale. Sõbrad seal nägid seda... enne seda kui oli viimane intsident toimunud seisis ta mu ette palus andeks, suudles mind ja järgmine hetk keeras selja ja lükkas sõbranna pikali..ma ei tea... see juba ütles mulle mdagi enne korterisse kolides. Vannitoas oli koguaeg selline imelik aura, tekkis koguaeg tunne et kohe kaon vee alla... EI OSKA SELETADA. Täpselt kuu aega varem oli lapse 2 aastane sünnipäev, samal õhtul astsuin sisse pimedasse vannituppa... ei saanudki enne midagi aru kui olin mõlema jalaga sees, kui tagurpidi tagasi läksin ja panin tule põlema nägin midagi mis mul siiani külmavärinAID TEKITAB. Maas veeall oli kobar juhtmeid, mulle oli vesi iseenesest juba pahkluudeni. Oleks siis vaid plastik osa olnud... need olid pkendusjuhtmed mis olid elektroonikaga ühendatud ja samal ajal vooluvõrgus. Päesesin napikalt... või kuidas nüüd öelda... pärast oli selline tunne, et nüüd olen midagi võlgu... ja millegi pärast jäi pähe selline asi, et keegi teine läheb minu eest, sellest samast päevast... ja täpselt kuu hiljem samas vannitoas langes mu kallis lihtsalt surnult kokku, süda lakkas töötamast... eelmine öö nägin unes, et leppisin kellegiga midagi kokku... ma ei tea... ta ütles korduvalt, et annaks minun eest elu ja viimased nädalad korrutas, et "selleni tuleb elada"
(kui räägin minevikust, miks oma sisetunnet usun... kunagi 19märts suri mul vanaisa, peale seda oli mul üks mõte peas, et samal päeval tuleb 2 surma veel. täpselt kolm aastat hiljem suri mu vanaema samas haiglas, samal päeval. Enne kui üldse teadsin et mu vanaema surnud oli, panin põlema kaks küünalt ühe vanaisale ja teise selleks et lihtsalt oleks vaja... isegi ei teadnud miks, alles hiljem sain teada mis oli sama aeg juhtunud. Nüüd möödas sellest kaks aastat, ei tea mida tulevik meile toob...)
võtsin veel kaasa ehete karbi, hommikul 6 ja 8 vahel hakkasin millegi pärast panema tema kingitud ehteid omale ümber... pärast kuulsin kohtu arstilt et see oli tema surma aeg umbkaudselt. polnud neid ehteid kandnud ju aasta kindlasti, ise kannan kulda, aga need olid hõbedast.
Seal korteris istudes päev hiljem... kartsin ja kardan siiani igasugu paranormaalseid nähtusi...kuigi üritan neid ikka uurida... istusin elutoas, panin ukse vahelt kinni ja hakkaisn pendeldama... nägin et minust vasakul pool alguses kaugemas toanurgas pärast suht lähedal oli selline veidi hallikas suur kogum millel oli selline säteldus sees... ei saa aru mis see on, aga olen kindel et see polnud kindlasti silmapete, istusin ja pendeldasin ja rääkisin... selline kohutav rahu oli sees, ei saagi aru, miks, kui oleksin midagi sarnast näinud muul päeval oleksin lihtsalt põgenenud... Lõpus ütlesin talle veel, et tule käi minuga kaasas, vaata oma poja üle...
peale 9ndat lõpetasin pendeldamise.
lõpes teise linna oma koju mul oli sõbranna 24/7 minu juures
ühel ööl ärkasime võpatusega samal ajal ülesse... mina nägin et lubasin oma surnud mehele midagi... sõbranna tundis et oli ülekeha jääkülmaks läinud ja liigutada ei saanud.
Magasin kõik need päevad puukett kaelas mis talle kinkisin. Tema talve nahkjakk ümber ja tema kingitud mõmmik kaisus.
Hommikul kella nelja paiku kui hakas valgeks minema... tundsin järsku kuidas voodi hakkas vajuma nagu keegi istuks sinna peale ja oma säärel ja küljel tundsin, kuidas keegi vajutab, nii nagu tema mind tavaliselt hommiku üles ajas. hakkasin üritama ennast taha poole liigutadA, OLIN SHOKIS. Silmad olid lahti aga karjuda ei saanud, järgmine hetktundsin nagu keegi oleks mulle jääkülma pisikeste aukudega resti huultele vajutanud ikka liigutada ei saanud aga kedagi ei näinud... temal oli komme, kui kellegiga tekkis kaklus võttis alati kõrist... peale sed KÜLMA ASJA TUNDMIST HUULTEL TUNDSIN ET KEEGI HAKKAS MIND KÄGISTAMA KÕRI ALT OSAST. Üritasin rääkida, vaikselt hakkas hääl välja tulema. Lõpuks sain karjuda, röökisin oma sõbranna nime , terve aeg olid silmad lahti olnud aga ei saanud teha piiksugi ega liigutada... Algus üritasin endale selgeks teha nagu kõik teised, et tegu oli luupainajaga... aga ei olnud 100% kindlalt, mul valutas kael samast kohast kust mind kägistati veel 2 päeva.
Igal õhtul palusin tal endaga olla, pendeledasi... järgmine hommik läksin kirikuõpetaja juurde, peale seda need probleemid lahenesid...
Paari päeva eest ajas mu poeg mind ülesse, kell kaks ülesse, 2 aastane kes oma issit pole kunagi nutmas näinud... hakkas mulle rääkima kohe kui silmad lahti tegin... Issi nutab... issi räägib... palju... vahtis koguaeg voodikohale ülesse... no ta ei oska korralikut rääkida veel... küsisin kas ta nägi issit... ütles et issi on õues, issi nutab... noh... mul oli ülekere külmavärinaid...
loodan, et saite üldse midagi aru...:o
[Muudetud: 6-16-2010 MissGold]
[Muudetud: 6-16-2010 MissGold]
[Muudetud: 6-16-2010 MissGold]
[Muudetud: 6-16-2010 MissGold]