Esimene mälestus

Aga kui nüüd väga täpseks minna, siis kuna see eelnev lugu juhtus suvel siis tähendab, et see juhtus mõned kuud enne seda ku ma sain kolm.

Samal ajal elasid mu isapoolsed vanavanemad mu ema poolsete vanavanaematega ühes majas. Siis sellesse aega jääb ka mälestus kuidas ma nendel isa poolsetel vanavanematel külas käisin. Ehk siis ühel pool maja sain ühtede vanavanemate juurde ja teselt poolt maja sain teiste vanavanemate juurde.

Kuid peale seda suve kolisid isa poolsed vanavanemad Vaivara lähedale. Sügisest (1977) on mul meeles see et käisime perega neil Vaivaras külas. Neil oli lahe malelaud ja koer Piraat.
Samasse aega jääb mul esimene armumine tüdrukusse kelle nimi oli Ebe.

Minu esimene mälestus on 6-kuu vanuselt, teine täpselt päevast, kui sain 1-aastaseks ja kolmas üks päev peale sünnipäeva. Tihedalt tulnud. Irw.

Olin 2 aastasena haiglas (palavik,oksendamine jms).Hästi on meeles see,et mu palatiuksel oli klaasikaunistuseks päike,siis on meeles veel see,kui medõde tõi mulle vitamiine - no teate küll neid ümaraid/kollaseid.Ning mäletan veel seda,et käisin kõrvalpalatis ühe poisiga plastikkuubikutega mängimas.

Mul on hea mälu, aga kui ma hakkan nüüd mõtlema, et milline sündmus oli kõige esimene, siis mul jookseb aju kokku ju Ma ei tea milline on kõige esimene. Ma elasin kunagi ühes alevis. Mingi nelja aastaseni ja ma ei mäleta midagi. Siis kolisin maale ja mäletan kõike väga hästi

Hiljuti, ma ei tea millega seoses meenus mulle minu sünd. See oli nagu sisenemine valgusest pimedusse. Ma ei mäleta, et oleksin midagi tundnud, kuulnud või näinud. Mäletan ainult kuidas ma kordasin endale, mis ülessannet ma siia täitma tulin. Aga mis see täpsemalt on, seda ei suuda kuidagi meenutada Kestis see lühikest aega ja peale seda on tükk tühja maad enne järgmist mälestust. Endalegi uskumatu, aga see on selge nagu alles juhtunud.
Loogiliselt mõeldes tahaks küsida endalt... kas on üldse võimalik mõelda või endale midagi korrutada "ma pean...", "ma tulin siia..." kui sa ei ole veel kuulnud ühtegi sõna... aga ehk puudub mõtetel keel?

Mulle meenub väga tobe unenägu, mis ei unune mul kunagi, ma olin siis mingi viiene.
Nägin unes et oli üks suur klaaspudel ja pikkade juustega naine oli pudelis sees, samuti oli palju inimesi ümber.

[Muudetud: 5-6-2009 Mr.Creepy]

Erinevaid kilde mäletan paljusid,aga selgem mälestus on sellest kui olin kusagil kolme aastane ja sõitsin koos vanematega esimest korda mandrile.Virtsu sadamas,kusagil seal kus on sadamahoone parkla,seal oli suur puidust mõrrakuur.Üle lahesopi mulle näidati-vaata buss tuleb,tuligi suur paks tolmujutt taga(siis oli veel kruusatee Virtsus).Ning veel selllest korrast,sadamakail oli mingi minu jaoks tohutult suur laev kaldale tõstetud,mida mehed värvisid(värvilõhn on ka meeles).Aastaid hiljem kui isa käest küsisin,mis laev see oli,siis kuulsin ,et küllap ta mingi väike traalikonts oli,neid seal ikka värviti suvel.Mis hirmust tingitud mälestustest rääkida-siis seda bussi ma kartsin küll tohutult juba enne kui nägin,isegi ei saa tagantjärgi aru miks.

Minu eelduste kohaselt esimene mälestus on kusagil 2 aastaselt. (eelduste kohaselt, sest ei suuda täpselt kindlaks teha mis nendest esmastest mälestustest nüüd kõige esimene oli)
Mäletan, et läkin emaga vana-vanaisale külla. Suht detailselt mäletan tema nägu ja seda katkist käokella mis tal oli.

Mäletan samuti haiglat, olin vist kahene. Meeles on suured värvilised liblikad, mis olid vanas Pärnu lastehaiglas. Teised mälestused on juba tavalised aga ega üldiselt, midagi eriti meeles ei ole.

Üks mu esimesi mälestusi oli selline, et olime vennaga naril ja miski nagu sundis meid sealt alla hüppama. Ja me hüppasime ja saime ikka kõvasti haiget. Siis läksime teise tuppa ema juurde nutma ja pärast ronisime jälle sinna ülesse nari peale. Täiesti selgelt on meeles, et peale meie nagu oleks olnud seal veel kedagi...

See võib tunduda imelik, aga minu esimene mälestus on 6 kuuselt, sest ma vaatasin pilte ja millal need tehtud on ja ühte pilti ma mäletasin, kus ma olin 6 kuune. Vähe imelik? Ma olin seal ühe sugulase külas. Ma mäletan seda ka, mis ma seal pildil mõtlesin:o. Ma mõtlesin, et ma olen kodus ja et, kes see imelik tädi on. Seda ei suuda meenutada, mis keeles ma mõtlesin (hyes).

Kõige varajasem mälestus mida ma hetkel mäletan on see, kuidas ma Mõmmi aabitsat tähti kokku veerides lugesin lasteaias. Ma olin siis 3 aastane.

Mälestustest tooksin siin teemas välja ühe uudise, mida teadlased avastasid. Nimelt ka loodetel on mälestused.

Kuigi keegi ei suuda meenutada oma ema kõhus veedetud aega, kinnitavad teadlased uues uurimuses, et juba 30nädalastel loodetel võib olemas olla lühiajaline mälu.
Viimastel aastatel läbi viidud uurimused on avaldanud palju uusi teadmisi inimeste neuroloogilise arengu kohta enne sündi, kuid teadlased pole siiani täpselt mõistnud, millal saab alguse mälu ja kui kaua võivad loote mälestused kesta, kirjutas LiveScience.
Uues uurimuses testiti, kuidas ligi sada loodet reageerisid spetsiifilisele stiimulile – väga madalale helile, mis põhjustab vibratsioone. Loote reaktsiooni jälgiti ultraheli abil. Esmakordselt madalat heli tajunud looted ehmatasid, kuid kui sama stiimulit 30sekundiliste pauside tagant korrati, siis looted harjusid sellega ja ei reageerinud enam. 30-34 nädala vanused looted ei reageerinud enam peale 13-14 stiimuli kordust.
Sellist vähenenud vastust korduvale stiimulile, mis esineb nii inimestel kui ka teistel loomadel, nimetatakse habituatsiooniks ehk harjumiseks. Näiteks võib magama jääda üritavat inimest alguses häirida teisest toast kostev külmkapimüra, kuid vähehaaval inimene harjub ja jääb magama. Harjumist peetakse üheks õppimise ja mälu vormiks.
Teadlased uurisid harjumistesti abil 30 ja 38 nädala vanuste loodete mälu. Nad leidsid, et 30nädalastel loodetel oli olemas kümneminutiline "mälu" – kui loodetele korrati harjumistesti kümme minutit pärast esmakordset harjumist, võttis uuesti harjumine tunduvalt vähem aega – stiimulile ei reageeritud enam juba paari kuulmiskorra järel.
Teadlased leidsid ka, et 34nädalased looted suudavad infot säilitada ja neli nädalat hiljem kasutada. Sellele järeldusele jõuti, kui neil läbi viidud harjumistesti korrati 38. elunädalal. Teadlased võrdlesid varem testitud 38nädalaste loodete reaktsiooni varem testimata samavanade loodete reaktsiooniga. Varem testitud looted harjusid heliga tunduvalt kiiremini.
Ka varasemates uurimustes on näidatud, et looted võivad helidega harjuda ning et loodetel on kuni 24 tundi kestev lühiajaline mälu, kuid uus uurimus näitas, kui kaua sellised mälestused kesta võivad. Uurimistulemused avaldati ajakirja Child Development juuli-augustinumbris.
Alla 30nädalased looted ei tundu olema harjumiseks võimelised, kuid see võib tuleneda ka sellest, et teadlased ei kasuta õiget tüüpi stiimuleid. Tulevastes uurimustes püütaksegi kohandada harjumistesti ka varasemale lootearengu perioodile. Kuna arenguprobleemidega loodetel võtab harjumine aega rohkem kui normaalsetel loodetel, võivad sellist tüüpi uurimused aidata tulevikus välja selgitada haiguste esinemise tõenäosust loodetel.
Allikas

[Muudetud: 22-7-2009 PiziIngliito]

Minul on mäluga suht kehvad lood - lapsepõlve mäletan üksikute episoodidena, kaootilisena.
Siiski esimene mälestus..ma olen sellele palju mõelnud, see on väga selge pilt valgest uksest, sellest kuidas ma laman voodis, vaatan ukselinki ja tahan end ülespuua.

Ma kohati ise ka kahtlen, et ega see ei ole mu enda ettekujutlus, aga see rahu mida ma tundsin kui ma seal lamasin - kõndida veel ei osanud ma arvan, et pidin olema vähem kui poole aastane - ja see kindel soov...

Hiljem muidugi omistasin ma sellele kurbuse. Aga siis tundus see justkui ainuõige tegu. Võibolla oli mu teadvuses, või alateadvuses siis teadmine elu raskustest - loogiline, kuna ma olen üsna tundlik, ja sellega on raske olnud toime tulla.

Minu arvatavasti kõige esimene mälestus oli ma ei tea vanust ga ma ei osanud vist ilma toeta käiagi veel,aga mul on selliene suur meetrine karu mis kingiti mulle kui olin 1-aastane ja öösel ma mäletan kuu paisti karu peale ja tal sellised plastikust v6i nuh veneaegsetel loomadel sellised klaasjad silmad ja kuu peegeldas neilt silmadelt ja tohutult kartsin seda karu siis mäletan hoitsin voodist kinni ja ei saanud kuskile minna ja nutsin meeletult kui ema tuli ei saanud ta millegist aru ja pani mind voodisse tagasi ja rohkem ei tea mis sai.

Ei, sündimist kindlasti ei mäleta. Mul on mälestusi u teisest või enam eluaastatest, aga mitte varem.

Sündi ei mäleta aga lapsepõlvest on mõned huvitavad detailid meeles.
Ei oskagi ütelda kas vanemad meenutasid ja tegu võltsmäluga või tõesti ise mäletan.

Minu esimene mälestusekild on 10 kuusena. Üsna üürike. Edasised killud aga juba 3+ eluaastast.

Minu esimene mälestus oli, kui me isaga haiglasse ema ja õde vaatama läksime. Olin siis umbes 2,5-3 aastane.

Minu esimene mälestus on samuti kolmeaastasena, vanni ja veeteemaline.
Kuigi olen terve elu mere läheduses elanud, see ei olnud mu esimene kokkupuude igasuguses vormis veega, jäi see moment eriti selgelt meelde.