Haudade külastamine.

Haudade külastamist on peetud eriliseks. Olen ka ise kogenud, et kui olen enda jaoks oluliste isikute haudasid külastanud, on sellest hea mõju ning eriti positiivne järeltoime.
Mõne haua ääres on tavatult ülendav energeetika. Kindlasti loeb ka see, et sel puhul mõtled lahkunule.
Kummaline tunne on mõne haua ülesotsimise ajal.

[Muudetud: 6-14-2010 Andres K]

Osad kipuvad käima haudadel seda koristamas ja lahkunule mõtlemas mitte niivõrd lahkunu pärast vaid pigem enese süütunde leevendamiseks(eriti kui pole kaua aega käinud)...kuigi on väga raske seda endale tunnistada...

[Muudetud: 6-14-2010 Nielander]

Tsitaat:Algselt postitas Andres K
Haudade külastamist on peetud eriliseks. Olen ka ise kogenud, et kui olen enda jaoks oluliste isikute haudasid külastanud, on sellest hea mõju ning eriti positiivne järeltoime.
Mõne haua ääres on tavatult ülendav energeetika. Kindlasti loeb ka see, et sel puhul mõtled lahkunule.
Kummaline tunne on mõne haua ülesotsimise ajal.

Keegi võiks pealkirja ära parandada. Või teema kustutada.

Leena! Miks Sa oma arvamust peale surud? Kas siis, kui ühele persoonile see teema ei meeldi, ei tohi ka teised sellega seoses arutleda?
Haudadega seotud energeetika sobitub ju paravaldkonnaga kokku. Ega keegi ei sunni ju kõiki igal teemal osalema.

Vabandust! Trükikurat on sisse läinud.
Aga miks teemat kustutada?

Tsitaat:Algselt postitas Andres K
Vabandust! Trükikurat on sisse läinud.
Aga miks teemat kustutada?

Kõigil juhtub vahest. Muideks, sa saad oma posti muuta ja vea parandada.

Tsitaat:Algselt postitas Nielander
Osad kipuvad käima haudadel seda koristamas ja lahkunule mõtlemas mitte niivõrd lahkunu pärast vaid pigem enese süütunde leevendamiseks(eriti kui pole kaua aega käinud)...kuigi on väga raske seda endale tunnistada...

[Muudetud: 6-14-2010 Nielander]

Miks on väga raske endale tunnistada? Juu ma siis olen koletis:o

Väga huvitav elamus oli, kui otsisin Raimond Valgre hauda. Küsisin, aga juhatati valesti. Kui helistasin ühele vanale lauljale, jahatas ta teed. Haud oli Metsakalmistu tagasihodlikus ja tagumises osas. Mõtisklesin haua ees natuke, ja siis tuli seltskond, kes rääkis: " Vaatame Raimondi üle..." Tervitasime! aga nad olid võõrad. Veel hiljem olen sinna tagasi sattunud, ja see on olnud elamus.

Mina käin igal kevadel või suvel Haapsalus Ernst Enno haual ja panen sinna lilled.
Tõesti on pärast nagu rõõmsam meeleolu!
Mulle avaldas suurt mõju Enno prohvetlik luuletus, mille ta kirjutas vahetult enne oma surma ja matuseid.

http://et.wikipedia.org/wiki/Ernst_Enno
Luuletusi: http://www.geo.ut.ee/oudekki/enno.html

Tallinnas Metsakalmistul tuleb suur nukrus peale, sest kõik tuntud vaimuinimesed, kes sinna ridamisi maetud, elavad nagu vaimses mõttes edasi. Ikka ja jälle näeb vanu filmikaadreid nendest telekas (näitlejad, kirjanikud, muusikud), aga seal tekib kuidagi ängistav tunne.
Väga huvitav oli külastada kuulsuste haudu Père-Lachaise'i kalmistul Pariisis. Käisin ka Wiiralti haual:
http://static1.fotoalbum.ee/fotoalbum/0/...2e823a.jpg
Nõustun ka sellega, et mõnedel kalmistutel on eriliselt hea energia.
Ise olen kogenud Ohtu väikesel kalmistul mingit seletamatut rahu tunnet. Alati jookseb seal lähedal ringi ka metskitsi või jäneseid.

Miks see kurvaks teeb, et lahkunud vaimuinimesed filmikaadrites edasi elavad? Kas see, et neil e lasta nagu ära minna?

See on tore, et kultuuriinimesed elavad vaimses mõttes edasi.
Nukker on, et neid enam ei ole. Aga alles seal nende haudadel viibides jõuab see päriselt kohale.
Ja kuna teatud seltskond on maetud ühte kohta (näiteks kirjanikud kõik üksteise kõrval), siis sellepärast tekibki seal ängistus.

Tegelikult nad elavad ju edasi. Ja on ka loomulik, et siinne kehastus, mis olegi ju teab mis roosiline, kunagi lõpeb. Ja õnn on seegi, et me ise siia maamunale igavesti ei jää.
Laste ja noorte surm on inimlikult võttes liigharjumatu, aga võimalik, et mingi kõrgma loogika seisuohalt see nii hull polegi.

Mul pole midagi läbi surnuaia jalutamise vastu, seal on alati nii vaikne. Ma ei pea silmas seda füüsilist vaikust, vaid see on sedasorvi vaikus, mis nagu vajutab mu vastu maad laiaks kui seisma jään. Ja see on hea. Veider aga hea.
Aga mulle ei meeldi haudadel käia... Käisin alles oma vanaema haual ja mul ei tekitanud see hauaplats ja hauakivi absoluutselt mitte mingit seost lahkunud vanaemaga. Nagu tühjas suvalises kohas oleks viibinud. Minu jaoks loob sideme lahkunuga pigem moni muukoht, mis on sell eisikuga tugevalt seotud olnud (tema kodu vms). Kuigi mu vend elab nüüd vanaema korteris, ütlen ikka, et lähme vanaema juurde.

Veel vähem meeldivad mulle matused.

Aga mul tekkis seda teemat lugedes hoopis üks teine mote... Nimelt, kui vaatan monda dokumentaali mis ei ole just eile filmitud ning seal on vanu inimesi, siis alati käib peast läbi mote: "Motleks, nüüd on ta surnud... Ta on siin aga ei ela enam." ja see teeb mind nukraks.

Aga miks see paha on?
Budismis ja hinduismis läbib pidevalt mõte, et vabaneda taaskehastumiste ringist.
Aga kes on valgustnud, tal on ükskõik, kus ta on. Kas surm on õnnetus või õnnistus, on pigem kultuuritraditsiooni küsimus.