Hakkama saamine kõrgema teadvusega

Oletatav herr Kristus ja Buddha ka samasse nimistusse siis. Ja auhind Celtic'ule esimese pakkumise eest. ;D

Tsitaat:Algselt postitas säga

Tsitaat:Algselt postitas emmeliine
Nagu ütlesin, kõrgem teadvus on vaba enesetähtsusest. Vinge definitsioon muarust, paluks nüüd au, kuulsust ja preemiaid

ära nüüd kiirusta preemiaga. kõigepealt pead tõestama! oled oma definitsioonile vastavat imelooma looduses näinud?! kontrollkatsed sooritatud? definitsioon peab paika, kui paikapidavus on usaldusväärsete ja korratavate kontrollkatsetega tõestatud.

umbe kadekops ja kaebupunn

aga kas peaks olema selline teadvus mingil konkreetsel inimolendil 100% selline? ma ikkagi jään oma hüpoteesi juurde ja asun siis tõestusi otsima, et igal inimesel on niuke teadvus tglt tagataskus olemas ja paljudel vahetevahel ka funkab.

No see on ju imelihtne. Saavuta kõrgeima teadvuse seisund ja vaatle end, kas oled vaba enesetähtsusest. Ja kui oled juba sellise seisundi saavutanud, kaob ka vajadus midagi tõestada

Teema pealkiri - "Kõrgema Teadvusega hakkama saamine" .
Tõde - Ära muretse, kui ükskord selle seisundi saavutad, "saab KT (Kõrgem Teadvus) Sinuga hakkama"

Kuulake VAIKUST ja Te saate oma vastused.

Inimesed, kes kardavad enesetähtsust, kardavad tegelikult iseennast leida. Enesetähtsus on täpsemalt misasi?

Kas ise ei tohigi olla tähtis? Aga kes siis peaks tähtis olema? Keegi teine? Kust jookseb piir enese, enesetähtsuse, egoismi ja veel tont teab mille vahel?

Kas ennast täis on enesetähtsuses inimene?

Huvitav, et enamasti alustab Celtic end vaevavate küsimuste tõstatamist forsseeritud/konstrueeritud, kuid jõuliste loitsudega. Kas tagasisidele juba eos võimaliku soovitud suuna andmine on su jaoks neile küsimustele ka mingiks asiseks lahenduseks?

Vastus on tegelikult siin http://www.para-web.org/viewthread.php?t...#pid119655
st peaksid otsima tglt vastust küsimusele, kas on mingit vahet, ja kui siis milline iseendaks jäämisel, enese leidmisel ja enesetähtsusel. siinkohal soovitan keskenduda nende mõistetega tähistatud ilmingute mitte lingvistilisele, kuid olemuslikule sisule, mis ilmselt ongi kuidas kunagi, just nagu keegi aru saada ja tõlgendada valib.

lisaks veel selline küsimus, kas ilmtingimata peab keegi olema tähtis? ka alaväärsus (kellegi teise endast tähtsamaks pidamine) tuleneb enesetähtsusest, eeldusest, et keegi peab tähtis olema - samuti enesehaletsus, ennast täis olemine jms.

Loed palju vandenõu teooriaid või teed seeni. Sellega on nagu suure info hulgaga ikka, seda on palju ja kui selleks valmis ei ole või see tuleb liiga äkki, võib see kõik asjad segi paisata, luua illusioone ja asju suuremaks teha kui nad tegelikult on kuna info hulk on liiga kiiresti suurenenud. Suures ahmimises ei tea mida ja kuidas võtta või jätta.

Ei ole vaja kohe ähmi täis minna, kui midagi uut teada saad või uue kogemuse.
Ela, seedi, mõtle ja arene, ole tasakaalukas ning teatud mõttes tagasihoidlik. Muidu 5 aasta pärast mõtled: oeh milline tita ma siis ikka olin, et niimoodi vahutasin + võibolla ajasid pada, keegi luges ja tegi oma valikud selle najal.
Kindlasti võib asjas olla oma tõde aga see on veel kaunis toores, nii, et ei ole vaja üle pingutada oma maailmateadlikuse teooriate ja valgustumisega…

teemaalgataja - viimastel aastatel on vähemalt kord aastas Eestit külastanud Cesari nimeline valgustatu ja korraldanud erinevates Eestimaa linnades kohtumisi (satsange), võib-olla leiad temaga kohtudes vastuse oma küsimusele. Tema kohta võid lähemalt uurida leheküljelt http://www.lektoorium.ee/cesar/index.php

emmeliine - lihtsalt huvi pärast küsin, kas võib oletada, et oled tuttav "Michaeli sõnumitega"? Juhul kui oled, siis kas sa oma enesetähtsustunnusega oled juba tuttav?

[Muudetud: 8-9-2010 Ülane]

Seda raamatut ma lugenud ei ole. Teisele küsimusele vastuseks, et kuigivõrd ehk ikka. Enesetähtsuse tunnused, oletan, et on meie tegude, reaktsioonide, suhtumiste nö isikupärased tunnused ja kujundavad inimese elus omamoodi mustri, kas nii?

ülane, milline oleks su motiiv elada, kui sa ennast keeldud isiksusena tunnustamast, austa kõigepealt iseennast siis alles teisi, vastasel juhul oled mingi oma hingest tühjaks söödud näpp uusi ohvrid oma gurule meelitamas ja selle lõksupüüdmise esmane tunnus on inimest sundida endast kui isiksusest loobuma ise ja vabatahtlikult, st oma hinge ära andma.
Selliseid liigub siin foorumis iga päev kellegi paradiise pakkumas. Eriti kristlikke.

[Muudetud: 9-8-2010 VironShaman]

Tsitaat:Algselt postitas VironShaman
ülane, milline oleks su motiiv elada, kui sa ennast keeldud isiksusena tunnustamast, austa kõigepealt iseennast siis alles teisi, vastasel juhul oled mingi oma hingest tühjaks söödud näpp uusi ohvrid oma gurule meelitamas ja selle lõksupüüdmise esmane tunnus on inimest sundida endast kui isiksusest loobuma ise ja vabatahtlikult, st oma hinge ära andma.
Selliseid liigub siin foorumis iga päev kellegi paradiise pakkumas. Eriti kristlikke.

[Muudetud: 9-8-2010 VironShaman]

Hm, mille põhjal sa väidad, et ma ennast isiksusena ei austa? Paistab, et arvad end selgelt nägevat ning teadvat kes mina selline olen. Selgitaksid ehk lähemalt?

Lisaksin veel, et ma ei levita siin mingisugust õpetust, religiooni ega midagi, vaid toon näite Cesari kohapealt, kes samuti koges esmakordselt valgustatuse tunnet ning hakkas pärast seda teadlikult proovima uuesti ja uuesti seda seisundit saavutada, valides selleks mitte seened vaid õppimise targa juures. Ta ise ütlebki, et see seisund ei kesta, tõelise harmooniani jõuab enese isiksusega tööd tehes ja paistab, et ta tõepoolest on õnnelik. Ma võiks ju tuua näitena ka teisi valgustatuid, kuid tean kindlalt, et Cesar ei esinda ega propageeri oma kohtumistel ühtegi õpetust ega religiooni, vaid levitab üht ainust sõnumit - see on nii lihtne et ajab naerma, kuidas inimesed mediteerivad, teevad vabastavat hingamist, tegelevad kõikvõimalike meetoditega - otsivad abi väljastpoolt, kui tegelikkuses on vaja vaid iseendasse vaadata. Ja just see on inimese jaoks kõige raskem.
Miks ma Cesariga kohtumist teemaalgatajae soovitasin - just seepärast, et neil on sarnane kogemus seljataga, üks on lihtsalt ennast edasi arendanud. Kui sinul oleks minisugune probleem mingi kogemusega seoses ja mina leian arvavat, et saan sind selles osas ehk kuidagi lahenduse poole suunata, siis ma ka pakun selle variandi välja, oma valik mida selle teadmisega peale hakkad.

[Muudetud: 9-9-2010 Ülane]

Tsitaat:Algselt postitas emmeliine
Seda raamatut ma lugenud ei ole. Teisele küsimusele vastuseks, et kuigivõrd ehk ikka. Enesetähtsuse tunnused, oletan, et on meie tegude, reaktsioonide, suhtumiste nö isikupärased tunnused ja kujundavad inimese elus omamoodi mustri, kas nii?

Sinu eelmine kommentaar -
"ka alaväärsus (kellegi teise endast tähtsamaks pidamine) tuleneb enesetähtsusest, eeldusest, et keegi peab tähtis olema - samuti enesehaletsus, ennast täis olemine jms."
- see sama mõttekäik jõudis minuni lugedes "Michaeli sõnumeid", mis pani mu tükiks ajaks asja üle mõtisklema. Leidsin sealt oma loogika ning enesearengu mõttes sain abi.

Tähtsustunnusest siis minu arusaamise kohapealt - igal täiskasvanud inimesel on isiksuses väljakujunenud mingisugune oma "konks", mis paneb ta mõtlema, tundma ja käituma ennast takistavalt (üldjuhul). See on selline omadus, mis mõjutab alati tema otsuseid, eriti, kui sellele omadusele ei pöörata otsuste tegemisel tähelepanu, ei arvestata sellega. Ehk siis tähtsustunnus.
Üldisemas pildis on see selline omadus inimese isiksuses, mis takistab tal harmooniliselt elada. See on otseselt seotud hirmudega, laiemas mõistes egoga.

Tsitaat:Algselt postitas Ülane
Tähtsustunnusest siis minu arusaamise kohapealt - igal täiskasvanud inimesel on isiksuses väljakujunenud mingisugune oma "konks", mis paneb ta mõtlema, tundma ja käituma ennast takistavalt (üldjuhul). See on selline omadus, mis mõjutab alati tema otsuseid, eriti, kui sellele omadusele ei pöörata otsuste tegemisel tähelepanu, ei arvestata sellega. Ehk siis tähtsustunnus.
Üldisemas pildis on see selline omadus inimese isiksuses, mis takistab tal harmooniliselt elada. See on otseselt seotud hirmudega, laiemas mõistes egoga.

Jah, põhimõtteliselt sama loogika: nö muster inimese reaktsioonides, mis paneb ta ikka ja jälle sarnase reha otsa astuma ja raske on seda reha takistusteta ületada, veel raskem siis oma kohale ära panna, et ei peaks rohkem otsa jooksma. Küllap on tegemist isiksuse valupunktidega, mis erinevates olukordades välja löövad (emotsioon lööb muhu otsaette) ja takistavad seega selgelt näha olukordi ja nende tegelikke võimalusi - ja küllap on tegemist just nende aspektidega, mis vajavad selles elus ära õppimist. Külalt raske on inimesel endal neid tuvastada, et võiks öelda, olen tuttav nende tunnustega - aimatakse küll, kuid üheselt pihtide vahele naljalt ei saa. Samas pole muarust kellelgi voli teise kohta väita, mitut muhku keegi endale lüüa tohib, sest pole teada, kui palju keegi vbla suisa vajab komistamisi, mida läbi teha. Pigem on mulle üha enam hakanud paistma, et mida vähem on kõrvalisi muhkudele osundajaid ja õpetajaid "kuidas peab rehale astuma", seda valutumalt leiab inimene oma tee tööriistakuurini.

Sesmõttes ei poolda ma õpetusi, mis tegelevad valupunktide jõulise esile kiskumisega, nõuavad vigade tunnistamist jms - enamasti lükkavad need ebatäiusliku inimese tasakaalupunkti teisele poole viltu ja asendavad vanad hirmud uutega. Need on enamasti sektid, mis haavatud hingega inimeste energiast toituvad, neid allutades ja oma "ainuõiget" katust pakkudes.

Arvan, et pole vähimatki alust eeldada, et mistahes eesmärgini peab liikuma otse või et teadlikkus või valgustumine on midagi sellist, mille alusel inimesi paremateks või kehvemateks pidada, et see üldse peaks olema mingi eesmärk omaette või et see üldse nii käib, nagu valdav enamik teadjaid arvab - vastasel korral oleks need teadjad juba ammu suutnud viimse kui juhmi ära valgustada. Pigem on tee taipamisteni, kontaktid kõrgema teadvusega ja meelde tulemised igaühel täiesti individuaalne. Kuid mis jääb ikka samaks, on asjade tegelik olemus: siin siis elu ise ja armastus (kehastumise vorm ja hing). Kuni meil on keha, maksab ehk kogeda läbi selle võimaluste. Kõrgema teadvusega on see ehk sageli vastuolus, mistõttu ehk ei mäletagi inimene kõike, kuid kõrgem teadvus seda tegelikult ohustama ei peaks, et hakkama saamine mingi probleem peaks olema - pigem, saanud mingi kontakti tundmatuga, on oluline selle kogemuse uues valguses hakkama saada oma maise eksistentsiga tasakaalu liialt kaotamata, nii näib mulle vähemalt praegu

Võib-olla teemaalgataja pidigi nii varakult sellise kogemuse saama, et ta oleks sunnitud endaga aktiivsemalt tegelema... ja oma probleemide märkamine, tunnistamine ning otsus, et nüüd aitab, on juba üks suur samm oma mure lahendamise poole.

Inimteadvusel on meie ühises saatuses ülitähtis osa ja selles valdkonnas on toimumas murranguline üleminek, mille tulemusena kasvab teadlike inimeste arv, kes on valmis toime tulema valitseva kaootilise keskkonnaga paremini kui iial varem.

Üheksa võtmetegurit kõrgema teadvuse poole püüdlemiseks:
http://alkeemia.delfi.ee/mystika/esoteer...d=71801689