28-07-2010 18:59
Tänases Postimehes (28. juuli 2010. lk 10, lugejate kirjade all) ilmus väga huvitav kiidulaul Maarjamäe obeliskile. Netist ma seda ei leidnud, niiet tsiteerin ajalehest:
Sõidan aastakümneid mööda Pirita teed ja imetlen seda ülevat ilu, mis siin valitseb. Ühel pool meri, teisel pool tõus "kõrgustesse". Sümboolne ja põnev. Viimastel aastakümnetel jääb pilk kuidagi iseenesest peatuma Maarjamäe obeliskil.
Vaatamata selle mahajäetusele, on ometi tunda selle loojate poolt objekti talletatud sõnum. Ei, see ei ole Jääretk, millest obeliski valmimisel räägiti. Toona oli vaja nii rääkida. Obeliski sõnum on teine. See on Unistuste obelisk. Olles tundnud tookordseid ehitusjuhte ja obeliski kavandajaid, võin seda kinnitada.
Järgnevas lõigus on soovitus obelisk taastada kui eesti rahva lootuste monument. Edasi veel paatoslikumalt:
Me oleme aastakümneid laulnud "Kuldrannakest". Oleme aastakümneid laulnud "jää vabaks/saa vabaks, Eesti meri". Me pöördume mere poole paljudes lauludes, et "ütle meri, mu meri".
Meri on meie paleus. mererannal ja mere poolt ootasime "valget laeva". Meie ootused on tõusnud alati kõrgele nagu see Maarjamäe obelisk.
Vana haridustöötajana näen ma vaimusilmas, kuidas koolide avaaktustel, sügisestel taas- või esmakohtumistel kogunetakse obeliski rõdule, kuulatakse oma eeskujude häid soove, vaadatakse, kuidas suur maailmameri ühendab rahvaid ja riike, tiivustab ja paneb mõtlema - igatsema.
Ma tahan näha, kuidas koolilõpetajad ajal, mil president parimatel kätt surub, kogunevad siia Maarjamäele, et mõtiskleda elu ja oma tulevikuteede üle. Selle üle, et nende unistuste üle valvab alati obelisk kodurannal, ükskõik kui kaugele eluõnne otsinguil saatus kedagi ka viib. Küllap saab see obelisk selleks maagiliseks pidemeks, mis meie noored jälle kodumaale tõmbab. Saagu siis Maarjamäe obeliskist Unistuste Obelisk.
Kalju Luts
|
Abi
