aar kuud tagasi oli telepublikul saates “Avatud toimik” võimalus tutvuda ühe ilmselgelt läbi aegade fenomenaalseima pettuselooga. Selle peategelaseks oli üks lüheldane, ilmetu välimusega mees. Tema nimi on Edgar Egipt. Laiem avalikkus tunneb Egipti kui kuulsat kaardipanijat, horoskoobikoostajat ja ennustajat.
Telesaatest selgus, et mees oli petnud välja tohutuid summasid rikastelt ja lugupeetud inimestelt. Tema “äriideeks” olnud pakkuda inimestele absurdselt odavate hindadega “müüa” mersusid, kortereid ja maju. Kuid kahjuks oli tema kaup puhas õhk.
Kuidas saab seesugune asi olla võimalik? Sest pole ju terve mõistusega kuidagi võimalik seletada, kuidas vaid k o l m e klassilise haridusega sisuliselt kirjaoskamatu mehike saab lolliks teha kümneid ja kümneid inimesi!
Ja need polnud kaugeltki mingid lihtsameelsed külamehed! Valdavalt oli tegemist kõrgharidusega, elus hästi edasi jõudvate isikutega. Need olid meie rahva paremad pojad ja tütred.
Egipt jäi vahele ning kohus soolas talle kaks aastat. Selle aja istus ta ka kellast kellani ära. Kuid süüdi pole ta end kunagi tunnistanud. “Kohtu tõde on üks, tegelik tõde aga hoopis teine,” ütleb Egipt. “Mind pandi istuma täiesti ülekohtuselt.”
Taaskohtumine
Et minagi olen aastate eest Egiptiga kohtunud, tekitas telesaade minus mõistagi jällenägemisrõõmu. Mäletan hästi oma esimest külaskäiku Tallinnas Mähel asuvasse eramusse, kus valitsev atmosfäär mind esmalt täiesti pahviks lõi – fantastiline talveaed, purskkaev, kõikjal lilled ning eksootilised taimed, maalid, korvmööbel... Hämar valgus ja mahe muusika. See oli väga kaunis kodu.
Meister pani küünlad põlema, võttis kaardipaki ja asus ennustama. Mulle on alatiseks jäänud meelde tema äraolev ilme ning rahulik hääl. Nüüd, palju aastaid hiljem, võin ma tunnistada, et see kõik, mida ta minu elu kohta rääkis, on tõesti ka täide läinud.
Praegu on Egipti kodumaja oma välimuselt endiste aegadega võrreldes tublisti kaotanud. Kuid seda hiilgavam on see seestpoolt. Ka see tuba, kus meister mind täna vastu võtab, on kujundatud erakordselt maitsekalt. Särav puhtus, vaibad, akvaarium, laual hubasust lisavad põlevad küünlad, toas vabalt ringi lendavad kanaarilinnud...
“Geniaalne” skeem
Erinevalt eelmisest korrast Edgar täna kaardipakki välja ei otsi. Sest täna tahab ta vaid rääkida. Rääkida puhtsüdamlikult kõigest – talle osaks saanud ülekohtust, intriigidest, rahast, mille omistamise pärast ta kohtus süüdi tunnistati, kuid millest tema ise polevat saanud sentigi.
Ennustamisega on Edgar tegelnud juba kaugelt üle kahekümne aasta. Kuidas ta enda juures sellise ande avastas, ei oska ta isegi öelda. “Kui mu ennustused täppi poleks läinud, kas siis inimesed oleksid hakanud minu juures käima?” küsib ta.
Edgari tähelennu kõrgaeg oli eelmise sajandi üheksakümnendate aastate algupoole, kus tema kodust vooris iga kuu läbi sadu, et mitte öelda, tuhandeid inimesi. “Ühtelugu oli ukse taga järjekord,” meenutab mees. “Teinekord tuldi isegi südaöösel nõu küsima, kui kellelgi mingi suur probleem oli.”
Nii sattus 1991. aastal kaardipanija juurde ka Sirje Entra nimeline naisterahvas – vähemalt sellise nime all tundis teda Edgar. Just see naine oligi mehe sõnul selleks isikuks, kellest sai alguse tema eluprobleemide sasipundar.
“See Sirje oli kinnisvaramaakler, kes tuli minu juurde ennustama, et teada saada, kuidas linnavalitsuses asjad lähevad ja kuidas võivad pöörduda poliitilised tuuled,” meenutab Edgar.
Sirjega koos olnud ka tema kaks sõbrannat, Ene ja Ellin, kes töötanud tollal Tallinna linnavalitsuses.
Naised kuulanud hoolega ennustaja juttu. Hiljem tulid nad veel mitmel korral tagasigi. Ning lõpuks tulid välja ühe ettepanekuga.
“Sirje rääkis mulle, et varsti lähevad vene ohvitserid minema ja nende alt vabaneb palju kortereid. Ning et kasutades ühtaegu nii poliitikute poolt paika pandud kokkuleppeid kui ka isiklikke tutvusi, on võimalik need korterid teatud tasu eest n-ö kõrvale tõugata. Sirje rääkis, et selle skeemi taga on väga kõrged riigiametnikud,” kõneleb Edgar.
Kuid miks peaksid Edgarit puudutama venelastest vabanevad korterid? Tema elas ju Mähe eliitrajoonis, oma isa majas nagu jumala selja taga.
“Minul endal polnud muidugi vaja mingeid kortereid,” jätkab Edgar. “Uba oli hoopis milleski muus. Sirje rääkis mulle, et kuule, sinu juures käib tohutu palju pangategelasi, poliitikuid, rikkaid ja kuulsaid inimesi. Et ehk saaksid sa nendele rääkida, et on olemas selline võimalus Tallinna südalinnas soodsalt kortereid saada.”
Jõukad kliendid neelasid konksu alla
Ja nii see lumepall veerema läkski. Edgar, lihtsameelne mees, rääkiski Sirje ettepanekust õige mitmele rahakale kundele.
“Siis ma rääkisingi ühele pangamehele, et niisugune võimalus on ja tema tundis asja vastu kohe elavat huvi,” meenutab Edgar. “See pangahärra tundis isiklikult väga hästi kõiki poliitikuid, Savisaart tundis väga hästi ja Jüri Otti ja...”
Info oli liikuma läinud. Ja ega läinudki enam teab kui palju aega, kui pangamees tõi Edgari kätte hunniku passe ja passide koopiaid. Need inimesed olid valmis võileivahinnaga korteri saamiseks asja korraldajatele raha välja käima.
Edgar: “Sirjel oli hooneregistris oma inimene, kelle abiga tehti korterite omandidokumendid ringi. Naised istusid tihtipeale siin minu terrassil ja trükkisid mingeid pabereid. Mulle ütles Sirje, et “sina, Edgar, ära karda. Sinuga ei juhtu midagi, kui asi peakski kuidagi välja tulema. Et kõik vähegi kahtlased paberid lähevad ahju”. Mis dokumente nad siin minu ahjus põletasid, ega mina tea. Aga aeg-ajalt siin üks põletamine käis.”
Kokku olnud Sirjel välja käia üle 3000 ruutmeetri elamispinda. Loosi pidi minema 240 korterit. Ja soovijaist polnud puudust, Edgarini jõudsid 128 inimese sooviavaldused. Üks mees tahtnud koguni 4–5 korterit. Passid ja passide koopiad rändasid Sirje kätte, too pidi korterid omakorda klientide nimele vormistama. Sageli olevat Sirje käinud tehingute asjus ühes Tallinnas Karja Keldriga samas majas asunud kontoris. Kas seal paiknes mõni kinnisvarabüroo või mingi muu asutus, seda Edgar ei tea.
“Kui ma sinna läksin, siis helistasin talle. Sirje tuli alla ja ma andsin raha tema autos üle,” meenutab Edgar. “Sisse ei lasknud ta mind mitte kunagi. Suurematel summadel käis ta siiski ise minu juures järel.”
Justkui iseenesest oli kujunenud nii, et kassiiri osasse jäi lihtsameelne kaardipanija. Altkäemaksuks mõeldud raha toodi Edgari kätte, mille siis mees Sirjele edasi andis. Ja summad olid tõesti suured. “Täpselt ma seda öelda ei oska, kuid oma kaheksa miljonit võis minu käest läbi käia küll,” oletab Edgar.
Kui palju talle endale vahendajarolli eest kukkus? “Mitte midagi ma ei saanud,” kurdab kaardipanija. “Ainus, mis sain, oli tellimus hiina restorani sisekujunduse tegemiseks.”
http://arhiiv.elukiri.ee/index.php?main=...300bffe390
Abi
)
