Hüpnotisööri?

On siit foorumist keegi äkki kasutanud hüpnotisööri teenust ja oskab kedagi usaldusväärset soovitada?

Küsimus...milleks teil seda vaja on. Kõik ennustajad on omamoodi hüpnotiseerijad.

Foobia on probleemiks.

See on millegi kartus... aga millise...

Paaniline hirm kõikvõimalike soolenugiliste saamise ja räpasuse ees. Foobia kestnud juba aastaid vahelduva tugevusega, ja sellega kaasneb haiglane kätepesu, pidev ülipõhjalik koristamine, vajadus kasutada tugevaid desinfitseerivaid (kahjulikke) puhastusvahendeid, kontrollimisvajadus, näiteks ma ei usalda pesumajas pestud riideid, sest ma ei näe kuidas toimub nende pesemine seal, kes neid puutub ja ka teistmoodi kontrollimine, mis ei puudutagi hügieeni, nagu näiteks välisukse lukustamine võtab normaalsest kauem aega, sest ma võingi jääda seda linki sikutama, et olla 10000% kindel, et ta ikka lukku sai.
Isegi kassi ei saa endale võtta, sest see ussifoobia ajaks mind siis täitsa hulluks, sest kass ju käib käppadega igal pool, voodis ja laua peal.


[Muudetud: 3-15-2010 Mopslane]

Oma perearstiga oled probleemist rääkinud?

Olen. Saatis mind psühhiaatri juurde, kes esimesel võimalusel mulle antidepressandid välja kirjutas. Õnneks või kahjuks mu käsi ei paindunud neid välja ostma.

Ega sellist saasta ei tasu endal sisse ajada jah, aga ega nad midagi paremat ei oskagi soovitada. Pigem tuleks probleem ära lahendada oma peas, hirmu seest välja ajada ning mõista, et polegi midagi karta. Lihtsam õelda kui teha, aga jah jõudu!

Olen sellega 10 aastat maadelnud juba, lühiajaliselt suudan oma mõttekäiku kontrollida, aga hirm on kaval...lipsab ikka tagasi. Pidevalt vaidlen selle hirmu-häälekesega oma peas, ja nii kui valvsuse kaotan, on ta võimsamana tagasi või on natuke oma vormi muutnud. Lihtsalt väga väsitav on sellega elada, niisiis mõtlesingi, et äkki läheks lihtsama vastupanu teed...laseks alateadvust korrigeerida pisut.

Soovitan esmalt psühhiaatri nõuannet kuulata, kui siin mingeid arsti-paranoikusid kuulata. Murrad jala, siis tuled ka Parawebi ja kuuled, et arstid on pahad kuna panevad jala kipsi ja teevad süsti? Rumalus.
10 aastat on piisavalt pikk aeg, et see muutuks igapäevaseks nuhtluseks, millega lähed magama ja hommikul ärkad. Seega on see juba sellise aja jooksul pähe kinni söönud.

Tuttav teema. Mul oli alates väga varasest lapsepõlvest kohutav, kõiki piire ületav foobia hallide mehikeste vastu (suured mustad silmad - hiiglaslik pea - vibalik keha) - ma kujutan ette, kuidas päris suur kontingent nüüd muigas - , kusjuures hirm sai alguse juba siis, kui tegelased igast teisest ulmefilmist vastu ei vaadanud. Põhjustest väga rääkida ei taha. Sai käidud mitme psühhiaatri juures, absoluutselt kõik väitsid, et psüühiliselt on minuga kõik korras ning mingeid ravimeid mulle välja ei kirjutatud. Lõpuks leidsin väga hea, aastakümneid väga raskete juhtumite kallal töötanud psühhiaatri, kes teemasse tõsiselt süvenes ning teraapia + sõna otseses mõttes kõigest kolme-nelja ajukeemiat reguleeriva tabletiga sain hirmu kontrolli alla. Katse-eksituse meetodil tuli välja, et ajus võis olla probleem mingisuguse hormooni vähesusega, mis foobia süvenemisele tõsiselt kaasa aitas, lihtsalt teised arstid selle peale ei tulnud.

Seega soovitan kindlasti hea psühhiaater leida. Abi otsimine ei ole häbiasi, eriti kui hirm elu halvab. Aga kadalipp, mis ühe hea arsti leidmiseks kulub, võib olla omajagu pikk. Kui see lohutab, siis sinu hirm on neile raudselt ilmselt kergem pähkel kui minu oma.

Mul on tuttav, kes pärast vanaema surma hakkas järsku nii paaniliselt vaime kartma, et ei talunud enam suuremat osa klassikalisest muusikast (seondus tema jaoks vanade lossidega ning meenutas vaime), pimedas ei julgenud mingi hinna eest üksinda viibida ning pelgalt kummitustest rääkimine pani ta lihtsalt karjuma ja asju loopima, et rääkija juttu mitte kuulda. Kusjuures tegemist on täisealise inimesega. Seega kunagi ei tea, milline sündmus hirmule algtõuke võib anda, peaasi on, kui ise hakkama ei saa, professionaali abiga selle põhjuseni jõuda.

Hirm on kellegi toit, võib olla oled liiga tundlik, mis muidugi on eelduseks nõia teel aga hetkel on keegi liiga juhtima hakanud oma pudrumolli huvides.
Psühhiaater on see kes need maiustajad ära saadab aga koos nendega ka tundlikkuse, ürita oma kiusajaga kokku leppida , ähvarda vastasel juhul lasta ära saata.
Nõiad toidavad oma abilisi teadlikult iseenda hirmudega, sellega on nad kindlalt ja ustavalt paigas ega taha kellegi teise juurde jalga lasta.
Uuri kellega tegu, kui kolistajavaimuga, kes mingit tarkust ja teadmisi ei paku, on targem minema saata, lihtsalt endas hirmu maha surudes, kui aga õpetaja ja võimete välja tooja, siis oleks ju kahju psühhiaatril lasta ennast võimete asemel hallide käsualuseks kinkida .

Tsitaat:Algselt postitas VironShaman
Psühhiaater on see kes need maiustajad ära saadab aga koos nendega ka tundlikkuse, ürita oma kiusajaga kokku leppida , ähvarda vastasel juhul lasta ära saata.

Nojah, selle mainin ära, et ei tahtnud arstidele propagandat teha (kuigi jutt vägisi selliseks kiskus); a'la antidepressantide alla toppimine, mida probleemipüstitajale soovitati, ei ole minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt foobiale küll kuigi kohane ravi.

Ise ei suutnud omal ajal enam probleemiga hakkama saada ega õnnestunud ka ühegi mõistliku "teadjama" juurde sattuda, kuigi käidud sai mõnegi juures. Sestap saigi lõpuks arstide poole pöördutud.