18-08-2014, 12:48
Gobi kõrbe liivadesse on legendi järgi kadunud ka üks iidne linn.
Sellest on tulnud teateid ka vene reisimeestelt ja uurijatelt.
Tuntud vene uurija Pjotr Kuzmitš Kozlov käis oma ekspeditsiooniga 1907. aastal selle surnud linna juures, mis asus Entsin-Goli jõekäärus. Iidse linna nimi oli Hara-Hoto.
Vene reisimehed avastasid seal liiva alla mattunud kindusemüürid ja kaks mausoleumi. Nad leidsid sealt haruldased buda ikoonmaalid ning hulgaliselt metallist ja puust kujukesi. Samuti raamatute käsikirju ja papüüruserulle.
Liivadest puhastati ka kummaline ehitis - ümmargune, kahe ja poole meetri kõrgune kivist rajatis, mis meenutas hiiglaslikku juustukera. Sellelt leiti kiilkirjas kirju, mis kuulusid tõenäeoliselt palju varasemaase epohhi, samuti ka salapäraseid kontsentrilisi ringe, spiraale ja kummaliselt põimunud liinide rägastiku. Kõik see oli kivisse raiutud.
Ühes pooleldi hävinud hoones ilmusid hämmastunud teadlaste silmade ette seinamaalide fragmendid, kus peale pühameeste oli kujutatud veel kummalisi olevusi: kahepealisi linde, inimpeadega kalasid, draakoneid. Kõrval olid miniatuursed inimfiguurid.
1907 a. kesksuvel saabus Kozlovile ettekirjutus väljakaevamised lõpetada. Vaatamata võimused poolt tekitatud takistustele õnnetus Kozlovil siiski suurem osa leitud eksponaate saata Sankt-Peterburgi. Tänu sellele, et surnud linna raamatukogust leiti "sisia" keele sõnaraamat, milles kunagi rääkisid riigis elanud tangutid. Selle abil õnnetus ka dešifreerida enamus leitud käsikirjadest. Leitud Kroonikatest selgus, et u. 1226-1227 hävitasid tangutide riigi Tšingis-khaani väed ning seejärel kuulus see suure Mongoolia riigi koosseisu.
Kuid osa dokumentidest ei õnnestunudki dešifreerida, kuna need olid kirjutatud tundmatus keeles. Oletatakse, et need kirjad on ainukesed materiaalsed tõendid salapärase tsivilisatsiooni kohta, mis Hara-Hotu linna ehitas.
Surnud linnast leitud artefaktidega tutvunud N. K. Roerich tegi oma päevikusse järgneva sissekande: "Meenub imeline naise pea kujutis. Kui kõrbelinnas elasid sellised inimesed, siis kui kauged olid need kohad metslusest!"
Allikas: "Surnud linna needus." ("Mõistatuslikud faktid" 2014/8, lk.4-5)
Sellest on tulnud teateid ka vene reisimeestelt ja uurijatelt.
Tuntud vene uurija Pjotr Kuzmitš Kozlov käis oma ekspeditsiooniga 1907. aastal selle surnud linna juures, mis asus Entsin-Goli jõekäärus. Iidse linna nimi oli Hara-Hoto.
Vene reisimehed avastasid seal liiva alla mattunud kindusemüürid ja kaks mausoleumi. Nad leidsid sealt haruldased buda ikoonmaalid ning hulgaliselt metallist ja puust kujukesi. Samuti raamatute käsikirju ja papüüruserulle.
Liivadest puhastati ka kummaline ehitis - ümmargune, kahe ja poole meetri kõrgune kivist rajatis, mis meenutas hiiglaslikku juustukera. Sellelt leiti kiilkirjas kirju, mis kuulusid tõenäeoliselt palju varasemaase epohhi, samuti ka salapäraseid kontsentrilisi ringe, spiraale ja kummaliselt põimunud liinide rägastiku. Kõik see oli kivisse raiutud.
Ühes pooleldi hävinud hoones ilmusid hämmastunud teadlaste silmade ette seinamaalide fragmendid, kus peale pühameeste oli kujutatud veel kummalisi olevusi: kahepealisi linde, inimpeadega kalasid, draakoneid. Kõrval olid miniatuursed inimfiguurid.
1907 a. kesksuvel saabus Kozlovile ettekirjutus väljakaevamised lõpetada. Vaatamata võimused poolt tekitatud takistustele õnnetus Kozlovil siiski suurem osa leitud eksponaate saata Sankt-Peterburgi. Tänu sellele, et surnud linna raamatukogust leiti "sisia" keele sõnaraamat, milles kunagi rääkisid riigis elanud tangutid. Selle abil õnnetus ka dešifreerida enamus leitud käsikirjadest. Leitud Kroonikatest selgus, et u. 1226-1227 hävitasid tangutide riigi Tšingis-khaani väed ning seejärel kuulus see suure Mongoolia riigi koosseisu.
Kuid osa dokumentidest ei õnnestunudki dešifreerida, kuna need olid kirjutatud tundmatus keeles. Oletatakse, et need kirjad on ainukesed materiaalsed tõendid salapärase tsivilisatsiooni kohta, mis Hara-Hotu linna ehitas.
Surnud linnast leitud artefaktidega tutvunud N. K. Roerich tegi oma päevikusse järgneva sissekande: "Meenub imeline naise pea kujutis. Kui kõrbelinnas elasid sellised inimesed, siis kui kauged olid need kohad metslusest!"
Allikas: "Surnud linna needus." ("Mõistatuslikud faktid" 2014/8, lk.4-5)