Eesti rahvusmustrid

Viimastel aastatel on jube popiks muutunud ja moodi läinud promoda rahvusmustreid. Meil on laulupidu, mis kasutas arhailiseid sümboleid, meil on rahvuspapud ja rahvusmustritega läpakad. Meil on kõike, alates turukottidest, lõpetades iPhone vutlaritega - rahvusmustrites.

Millega seletada seda mustribuumi? Mis on nii erilist rahvusmustrites?

Kindlasti on paljud teist tuttavad kuuskandmustriitega, tundmatu pole muhu tikand või päikeseratta motiividel mustrijadad. Kunagi kirjutasin väikese loo keldimustritest, sellest, mil moel keldi mustritesse on peidetud lõpmatuse tunnetamine ning matemaatiline lõpmatuse sümbol. Kui keltide mustritel on pidevad kordused ja lõppematu energiavool keerdudega ringiratast, siis meie kohalikud mustrid on hoopis teistsugused. Nad oleks justkui kiri, kus iga mustriasetus sümboliseerib teatud sümboleid, ruunimärke.

Sümbolid on justkui rennid, millesse energiat suunates avatakse teatud energeetilist mälupilti luues väravaid. Aktiveeritud sümbol on justkui võti, mis sobitub lukuauku, et keerata lahti uks teispoolsusesse. Kui need sümbolid reastada mustrisse, tekib resonants, mis võimendab energeetilise "võtme" jõudu.

Meie esivanemad kudusid kindakirjadesse ja oma igapäevariietele need maagilised sümbolid. Selleks, et säilitada pärandit, et hoida elus teadmisi, mida targad ja arbujad varasemalt valdasid. See oli täpselt samasugune maskeerumine, maski loomine nagu Brasiilia neegerorjadel capoeira. Maski oli tarvis kiriku ja papi jaoks, kelle silmis kõiksugu mitte-kristlik maagia oli saatanast. Maagia selle sõna kõige algsemas tähenduses on ju enda ja oma ümbritseva energeetilise taseme mõjutamine teadlikult ning tagajärgi teades. Täpselt samamoodi kui rahvusmustrisümbolid lõid teatud resonantsuksi vastavate energiate ja vägede ligimeelitamiseks, aitasid sellele kaasa veel ka regilaulud, mis on "maski kandvad" loitsud.

Meie esivanemate teadmised on sügavamad, kui me arvame. Maagia oli igapäevane nende elus, pigem usuti, et ilma maagiata pole võimalik üldse ellu jäädagi. Selleks et elada harmoonias ümbritsevaga, ka iseendaga seeläbi, tuli teada ja osata kasutada maagiat. Kui targad olid läinud ja meie maal usupimedus valitses, kudusid memmed muistsed teadmised põlledesse, kinnastesse, linikuisse, tanudesse, särkidesse ning tikandeisse. Nende kauged järeltulijad on hakanud täna taasavastama nende poolt peidetut...

Oli hea lugeda.
Kes siin nägijamad ja kel aega, võiks lausa uurida ja välja tuua N: teatud kihnu mustri sõnum.
Käisin kunagi Anu Raua talus praktikal kus tutvustas vöötehnikat, kihnu mustreid, kangakudumist. Nägin neis ruunikirjade kogumit, aga pole jõudnud sügavamale, et ka tunnetada mis neis mustrites leidub.
Mulle tundub, et neis on kokkupressitud ülimahukas info nagu ZIP failid, mida on tegelikult üliraske lahti pakkida. Seda suudaksid vist ainult meediumid läbi infovälja.

Lisaks ka veel selline mõttelõng - rahvusmustrid kokku moodustavad ühe suure võtme. Lihtsaim viis midagi peita, on lammutada see tükkideks ning kanda tükke endaga pidevalt kaasas. Usun, et leides viisi, kuidas erinevaid mustreid omavahel sobitada ja kokku luua, moodustuvad neist hoopis "uued kihid" informatsiooni...

Mu hea sõber rahvaravitseja Heiki Krimm on vägagi kompetentne ja osav rahvameditsiinilises taimedega ravimises nii eesti kui laiemalt maailmamastaapses mõõtkavas.
On õppinud Hiinas nõelravikunsti, uurinud mumiod ja kodus ka CemTech tehnoloogias.
Kunagi pajatas ta mulle, et ühe viimase eesti nõia pärandikirstus oli olnud sadu rahvamustris kirjatud vöid... nii meeste kui naistekirjas.... nendel iidne pärimus nii rohusegamisest kui lausumisest-loitsumisest.

Väga huvitav!
Ja ehk muistsed eestlased isegi suhtlesid teatud maagiliste vöökirjamärkide abil?
Palju rännanud arheoloog Tarmo Kulmar on näiteks uurinud inkade sõlmkirja ja jõudnud järeldusele, et:

Ehkki teadaolevalt puudus inkade tsivilisatsioonis kirjakeel, on Kulmar veendunud vastupidises. Ametlikult oli impeeriumis vaid omalaadne kangasse punutud sõlmkiri, millega sai statistilisi andmeid edastada.


Kulmar kirjutab: “Mulle tundub kirjakeele puudumine kahtlane. Tsivilisatsiooni aluseks on riik kui paremini korrastatud ühiselu vorm, ja kiri kui efektiivne info salvestamise, säilitamise ja taasesitamise viis. Need asjad kutsuvad paratamatult teineteist esile. Ja ma ei suuda uskuda, et inkade arenenud riigikorralduse juures kiri puudus. Usun, et hägused teated sellest, nagu oleks inkadel kunagi kiri olnud, on tõesed. Ideoloogilistel põhjustel otsustati see hävitada. Usun, et süvenev totalitaarne riigivõim hävitas teadlikult kirja kui vabamõtlemise ühe alustala.


•• Ma olen üldiselt veendunud (nagu üks Hispaania kroonik nimetab), et kunagi on olnud inkadel kiri, aga mingil põhjusel nad hävitasid selle ja keelasid seda kasutada. Seda võis soovitada oraakel, kui pool rahvast oli taudi suremas, või midagi sellist. Tegelikud asjaolud jäävad hämaraks. Seda teadet on peetud kahtlaseks, kuid mina pean seda üsna tõepäraseks."

Allikas: http://www.epl.ee/artikkel/406437

Olen Celtic-uga täiesti nõus, et rahvamustrites on midagi energia-taolist.
Räägitakse, et Eestimaa lauldi vabaks; laulu- ja tantsupidudel on rahvamustrit kõige rohkem, äkki see aitas Meie vabadusele kaasa?!