Valgus mägedes

Tere.
Olin Sajaanides, Bay-Dagi ja Chirgalandi vahel Tannu-Tuvas.
http://upload.wikimedia.org/wikipedia/co...karte2.png

Umbes 2000-2500 kõrgusel, täpselt ei mäleta. Talv, öö, külm kõva tuul ja tuisk. Liikusime nööriga, et punt ära ei laguneks. Kui esimene mees aeglaseks jäi, siis temast järgmine läks ette ja esimene viimaseks. Viiekesi olime. Varustus oli vilets, st mitte eriti tuulekindel. Olime maskidega, et nägu ära ei külmuks. Silmad tuiskas täis, nii et vahtisime rohkem eelmise mehe jälgi kui ringi. Ega poleks midagi näinud kah.

No ja ära eksisime. Esialgu aru ei saanud muidugi ja läksime täiega "rappa". Üsna sügavale, nii et tagasi ei oleks jaksanud sellise tuule ja lumega minna. Vähemalt osa meist. Oleks võinud traagiliseks minna.

Ja siis juhtus väike fenomen, tegelikult ime. Keset ööd läks meie kohal valgeks. Selline päevavalguslambi valgus. Mitte nagu kuu või päike, täpselt nagu päevavalguslamp kusagil udu sees. Kõrgust ei oska öelda, udu oli ees. Tuul ja lumesadu peaaegu vaibusid, oli täiesti vaikne, va. meie lõõtsutamine ja jutt. Nähtavus läks umbes neljasajale meetrile. Saime hoobilt aru, kus me oleme ja kuhu minema peame.

Ja kui edasi läksime, siis ma enam ei kartnud, keegi meist ei olnud eriti väsinud, tuul ja tuisk enam ka nii tugev ei olnud. Isegi lumi oli ainult põlvini, või tundus nii vähemalt. Muidugi jõudsime ilusti kohale.

Pärast arutasime, mis see oli. Ei olnud helikopter, mis meid otsima saadeti. Oli täiesti vaikne ja kust see kopter meid leidnud oleks? Ei olnud ka prožektor laagrist. Kuidas see meile pea kohale oleks saanud, ülevalt alla valgust näitama?
Ei olnud ka virmalised, põhjavalgus, nii väitis kaasas olnud neenets.

Mis kõige imelikum, seda valgust nähti ka laagritest. Mõlemas kohas arvati, et tegemist on teise laagri prožektoriga. Ja miks vaibus tuul ja lumesadu? See võis küll lihtsalt kokkusattumus olla.

Juhtus kaua aega tagasi.
Rääkinud olen sellest vaid lähedastele. Ka ühele kirikuõpetajale olen rääkinud, kes nimetas seda "Jumala valguseks" ja ütles, et ma olen õnnistatud inimene.
Ma ei tea, mis see oli, kui ma olen tänulik, et valgus sisse lülitati. Ei lähe päevagi mööda, et ma sellele ei mõtleks.

Mind huvitaks väga Teie arvamus sellest juhtumisest.

Väga huvitav müstiline kogemus!
Mägedes rändajail on tihtipeale omapäraseid ja seletamatuid nähtusi ette tulnud.
Mis sellesse Sajaanides nähtud valguskumasse puutub, siis ei oska arvata, mis see olla võis, aga samasugust valguskuma on nähtud näiteks ka Tiibetis Kailase mäe kohal!
Äkki on Sajaanides ka peidus koopaid ja šomadhi seisundis inimesi, kes teie grupile appi tulid?
Muinasjuttudes ja legendides räägitakse mäevaimudest.

Ma ei tea, mis šomadhi on. Tuvalased on usu poolest pooleks, šamanistid või Tiibeti budistid. Minu jaoks oli šamanismi rohkem paista, selliseid kloosterid või asju, mis mul budismiga seostuvad ei näinud. Väidetavalt olla nõukogude võim neid maha lõhkunud ja budiste represseerinud, ehk budism läks "põranda alla".

Sellest somadhi seisundist räägib Muldašev oma raamatutes. Kui paned otsingusse somadhi, leiad üht-teist. See ka Tiibetiga seotud! Kogemata sai š-ga kirjutatud. Sorry!

Suur tänu jagamast selliseid kogemusi!
Sajaanides on ka minu teada mitmeid UFOvaatlusi olnud.

Pseudonüüm Uustulnukas :Umbes 2000-2500 kõrgusel, täpselt ei mäleta. Talv, öö, külm kõva tuul ja tuisk. Liikusime nööriga, et punt ära ei laguneks. Kui esimene mees aeglaseks jäi, siis temast järgmine läks ette ja esimene viimaseks...

... et sellega siis järgmine tõestisundinud lugu:

Inimene vaatab tagasi oma elule ja näeb end kõndimas koos Jumalaga.
Nende taga on kaks paari jalajälgi, kuid kõige raskemate eluhetkede kohtadel märkab inimene vaid ühte paari jalajälgi. Inimene küsib Jumala käest pettunult, et kuidas siis nii, et kõige raskematel hetkedel pidin ma üksi ilma sinuta kõndima.
Jumal vastas: “Mu kallis, kallis, laps. Ma armastan sind nii väga, et ma mitte kunagi ega kusagil ei jäta sind üksi ega lahku sinust. Need kohad sinu eluteel, kus näed vaid ühte paari jalajälgi, seal olen mina sind kandmas oma süles läbi kõikide raskuste, need on minu jalajäljed.“ Inimene oli sel ajal nii hõivatud oma murega, et ei märganudki, kui Jumal teda oma süles kandis.

Valgust

iitt

Müstik mainib siin Kailasi mäge. Kõik teavad, et Kailasil on võime kas kedagi lasta ligi või mitte. Netis on selle kohta materjali kuhjaga, seepärast sellel siin rohkem ei peatu. Niipalju vahest infoks, neile, kes netis ei viitsi surfata, et teadaolevalt on selle mäe OTSA roninud ainult üks inimene. Veel kahele on antud selleks luba, kuid mõlemad loobusid sellest arusaamatutel põhjustel.

Siinkohal ka üks minu meelest parimaid klippe Kailasist

http://www.youtube.com/watch?v=7iRdzHQqr...re=related

Mis ma aga rääkida tahtsin, on see, et päris hiljuti üritas üks eestimaalt pärit seltskond sinna mäe lähedalegi pääseda, kuid see ei õnnestunud neil . 2 nädalat istuti udus, vihmas ja hea ilma ootel ning joodi märkimisväärsetes kogustes joovastavaid jooke, kuid seda hullemaks olukord läks.
1000.- taala eest per nägu üüriti lõpuks kopter, kuid baaslaagrist kaugemale ei jõutudki ja jäi nägemata nii mägi kui see hiilgav valgus , mis tipust kiirgab....

Hea tähelepanek ja klipp ka hea!
Ja Kailase kohta on meil isegi eraldi teema tehtud:

http://para-web.org/viewthread.php?tid=4...1#pid77877

Tsitaat:Algselt postitas iitt


Inimene vaatab tagasi oma elule ja näeb end kõndimas koos Jumalaga.
Nende taga on kaks paari jalajälgi, kuid kõige raskemate eluhetkede kohtadel märkab inimene vaid ühte paari jalajälgi. Inimene küsib Jumala käest pettunult, et kuidas siis nii, et kõige raskematel hetkedel pidin ma üksi ilma sinuta kõndima.
Jumal vastas: “Mu kallis, kallis, laps. Ma armastan sind nii väga, et ma mitte kunagi ega kusagil ei jäta sind üksi ega lahku sinust. Need kohad sinu eluteel, kus näed vaid ühte paari jalajälgi, seal olen mina sind kandmas oma süles läbi kõikide raskuste, need on minu jalajäljed.“ Inimene oli sel ajal nii hõivatud oma murega, et ei märganudki, kui Jumal teda oma süles kandis.

Või hoopis istus jumal ise inimesele selga, hakkas teda rõhuma ja inimene keskendus võitlusele edasimineku nimel niivõrd, ei ei tajunud seda... pärast jumal muidugi valetas talle häbematult näkku. Kas saab üldse tõestada, kes keda sel rajal kandis neis kohtades, kus oli vaid 1 jäljerida? Inimese aistingud raskuste korral viitavad küll sellele, et ta oli koormahobuse rollis - ta tundis ju, et rasketel hetkedel pidi liikuma ilma jumala abita. Kui nüüd jumal oleks ta võtnud kätele ja teda ise kandnud, siis oleks inimene ju pidanud tundma, kuidas ta lausa linnutiivul läbi elu lendab, või kuidas?

http://www.mountain.ru/photo/2004/kailas/alb.shtml Lihtsalt korraks aeg maha.

Otsisin teemat, kus oleks eespool juttu budismist ja UFO-dest.
Siin juttu dalai-laamast, kvantfüüsikast ja UFO-dest.

http://forteana-blog.blogspot.com/2011/0...-ufos.html

Siin aga räägib Harwardi ülikooli professor John E. Mack dalai-laama ja Tiibeti budismi hoiakutest UFO-dele ja tulnukatele:

http://www.youtube.com/watch?v=U8Ibolcw8dw

Lisaks veel huvilistele link pealkirjaga Tiibet, Shambala ja UFO-d:
http://www.sacred-texts.com/ufo/tibetufo.htm