Öösel külastus

Minuga juhtus selline lugu, et eile õhtul pool kümme suri minu vanavanaema vähi tõttu, keda ka samal päeval varem käisin külastamas. Panin õhtul ka küünla enda toa aknale põlema ja pildi juurde, kus väiksena tema süles istusin. Öösel 1 paiku, siis hakkasin magama minema. Kustutasin küünla ja väikse lambi ära, kuid üle keha tekkis kõhe tunne.
Ronisin teki alla ja peagi tekkis mul suur hirm. Mul oli üle keha hirm kui ka tunne, et mu vanavanaema on mu toas ja jälgib mind pingsalt. See oli nii reaalne. Ma ei julgend olla ei silmad lahti ega silmad kinni. Panin tule korra veel põlema, kuid muidugi midagi polnud. Kustutasin jällegi ära ja sama tunne valdas. Ma teadsin nii kindlalt ja tundsin, et ta on seal. Mul oli soe tunne sees, kuid samas oli ka kõhe ja hirmus. Keerasin selja toa poole ja magasin teki all.
Kardan aga tänast ööd. Kas oli see pildi tõttu, kas ta võis mind enne lahkumist külastada või on see kõik ülemõtlemine?

Tsitaat:Kas oli see pildi tõttu, kas ta võis mind enne lahkumist külastada või on see kõik ülemõtlemine?

Kellegi lähedase surm on alati ülimalt emotsionaalne kogemus, kui sa ka juba eelnevalt oled kummitustesse ja vaimudesse uskuja, siis sellistel hetkedel võib vabalt usk liituda leinaga, mille tulemuseks võibki sarnane põhjendamatu hirm tekkida...sarnaste kogemuste reaalsusmäär võib oleneda kogejast rohkem kui konkreetsest kogemusest endast...kui ikka inimene on väga hirmunud, näivad igad krabinad kollidena, igad tuulehiilid hingedena jne...
Mina usun küll, et antud juhul on tegemist ülemõtlemisena...kui sa ikka küünla ja pildi akna peale paned, pead sa ka uskuma, et sellel on mingi mõte...
arvatav mõte+pime tuba enne magamaminekut=hirmukokteil

Ma veel hakkasin pärast küünla kustutamist muusikat kuulama ja üritasin muust mõelda ja oli parem olla.. kuid siiski, see et ma kogu kehaga tunnetasin tema juuresolekut.. et ta oli lähedal, see oli nii reaalne ja mäletan täpselt seda kohta kus ma teda tunnetasin. Pluss lisab natuke spuukisust see, et pildil olin mina temaga koos.

Küsimus veel, et KUI peakski olema, et Ta soovib mulle miskit öelda vm. Kuidas mul oleks võimalik temaga kontakti luua ?

Kõlab naljakalt küll see teema,
Kuid kummaline on see, et üsna mitmel korral lähedase surma puhul olen midagi sarnast tundnud. Et üsna "lambi" hetkel peale lahkumist tekib tunne :"Nii, nüüd on ta siin." Noodel kordadel lehvitamise ja naeratuse nägemust näinud. Õige oleks seda vast "hüvastijätuna" tõlgendada.

Igasugune kontakti otsimine teeb ainult halba ja hoiab lahkuda soovivat hinge kinni. Mõni väidab, et aastatepikkune leinamine on samuti üks suur sigadus ja karuteene.

Siuke arvamus.