Ära löö last! Karu näeb!

Oli kunagi selline reklaamikampaania, mis kutsus täiskasvanuid üles lapsi mitte lööma. Omal ajal sai too kampaania üksjagu kriitikat – no kuidas sa ikka lapsest inimese kasvatad, kui teda ei karista väikse nuudirahega. Või kui sa temas mõistust persest pähe ei peksa. Selliseid mõtteavaldusi oli masendavalt palju. Liigagi palju…

Sa ju ei löö ometigi oma naist, hea sookaaslane… Või lööd? Ja naised… te ju ometigi ei taha oma mehe käest perioodiliselt peksa saada? Aga miks te peksate oma lapsi? Miks te karistate ja tekitate füüsilist valu selle eest, et te lihtsalt ei mõista lapse teguviise või ei saa temast aru? Tean paljusi vanemaid, kes annavad oma lastele peksa isegi “valede” hinnete eest koolipäevikus. Või kui laps on olnud hoolimatu ning näiteks poes käies kaotanud osa rahast. Muidugi – üliliberaalse lastekasvatusega on mindud teise äärmusesse ning enamus lapsi paneb hoopis vanematele vaimselt “jala kõri peale,” ent see ei anna õigust vanematele samaga vastata. Laps oli, on ja jääb nii füüsiliselt kui ka vaimselt väetimaks ja väiksemaks oma vanema kõrval, vähemalt senimaani kuni pole läbi elatud puberteet. Kuni selle hetkeni oma lapse vastu käe tõstmine on kuritegu.

Enamasti on säärase vägivallatsemise põhjuseid vaid paar, kõige tavalisim neist on lapse mittevastamine oma vanema loodud vormile. Vanem loob oma lapsekujust mingi ideaali ning kõik tegelikud kõrvalekalded sellest mallist on taunitavad ning karistatavad. Vanem hävitab vaimselt oma lapse eneseavastamise võimaluse. Teise ning küllaltki marginaalse osa vägivallatsevatest vanematest moodustavad religionistid, end kristlasteks ja muudeks Jehoowah nimelist tüüpi enda jumalaks pidavad inimesed, kes näpuga piiblist järge ajades tsiteerivad “jumalasõna” kus on antud karmid käsud oma lapsi perioodiliselt füüsiliselt nuhelda.
Õp.19:18. Karista oma poega, kuni veel on lootust, ja ära soovi tema surma!
Õp.29:17. Karista oma poega, siis on sul temast rahu ja ta rõõmustab su hinge!

Kui esimese grupiga saab asja arutada ning ka vanemaile kasvatustööd õpetada, siis teine grupp on lootusetu juhtum – no kes on kaasinimesed, et seavad kahtluse alla “jumala sõna?”

Laps sünnib siia ilma täielikult usaldades seda ilma iseennast vastu võtma. Peale 9 kuud turvalisuses ja kaitstuses, kistakse ta vägivaldselt külma kätte, eredate valgusallikate alla ning ainus, keda ta sellises uues kohas usaldada saab, on tema enda ema, kellega koos on ta olnud 9 kuud, kelle rahustavaid sõnu on ta kuulnud ning kelle südametuksete najal uinunud. Laps usaldab oma vanemaid jäägitult. Vanemad on tema jaoks ainus kindluspunkt siin ilmas, terve selle aja, mil laps selle ilmaga tutvub ning esimesi iseseisvaid samme tundmatus astub. Ning ühtlasi ka ainsad abilised noorel hingel oma sünnistressiga tegelemisel ja lahendamisel. Kui vanem oma last füüsiliselt karistab, tekitab lapsele valu, siis ta rikub selle usalduse, ta loob lapsele hirmutunde. Laps kaotab oma ainsa pidepunkti maailmas, ainsa usalduse kellegi või millegi vastu.

Mõnele tekivad nähtamatud sõbrad – sõbrad, kes vanemate asemel teda jäägitult armastavad ning erinevalt vanemaist mitte kunagi tema usaldust ei peta, mitte kunagi teda ei löö ja talle haiget ei tee. Paljud lapsed aga jäävad ilma oma hingest. Läbi ajaloo on šamaanid, teadjad, ravitsejad käinud tagasi toomas inimeste hingi, mis on kinni jäänud nii siin- kui sealpoolsusesse, enamasti seoses traumaatiliste või üliemotsionaalsete lapsepõlvekogemustega. Lapse hingel on lihtsam eirata hingevalu, see osa oma hingest maha jättes. Psühhoanalüütika peab seda vägivaldsete mälestuste alla surumiseks, meeleliseks blokaadiks ning alateadlikuks sooviks mitte mäletada. Šamaanid aga teavad, et neid pilte ei saagi pahatihti meenutada, kuna nendega seotud hingeosad ei ole enam inimesega. Ning nii ongi, et laps, kes soovib olla edasi laps ning mitte murduda valu ja meeleheite käes, laseb lahti endast selle osa, milles on kinnistunud vägivald, et mitte seda osa endast üha uuesti ja uuesti kogeda. Täiskasvanuna aga avastame, et osa meist on puudu, meie sisemine laps on läinud kaotsi ning me ei mõista, kuidas teda üles leida. Me eitame enda jaoks fakti, et olima lapsena hingepõhjani solvunud ja pettunud kui ainsad inimesed, keda me usaldasime, meid niimoodi kohtlesid. Vanemad küll üritasid seletada, miks nad karistavad (paljud ei vaevu sedagi tegema), ent lapse jaoks ei olnud sel tähtsust – tema ei saanud aru.

Meie ümber on palju hingetuid, kelle sisemine laps on kaotsis või istub kuskil kinni. Me lihtsalt ei taha mäletada seda hingevalu, mida tundsime, kui meie oma vanemate käest peksa saime ning väidame endile kangekaelselt, et just tänu sellisele kasvatusele on meist “head” inimesed kasvanud ning me teeme seda kõike ka oma lastega, ainult seepärast, et ka neist “head” inimesed kunagi saaks.

Kui meil oleks alles meie sisemised lapsed, need hingeosad, mis kannavad endas seda meeleheidet ja valu, mida tundsime, siis me teaks, et last ei tohi lüüa. Mitte kunagi.

Ma ei vaidle vastu löömise osas, kuid kuna tänapäevase elumudeli juurde kuulub liiga suur mõjutus
just VÄLJAS POOLT perekonda lapse kasvule siis mingisugune karistuse institutsioon peab olema.
Ega siis lapse toppimine lasteaeda kui too on vaevu jalad alla saanud ei ole ometi naljapärast. Algab
lapse võõrutamine Emast ja Isast ning perekondlikest väärtustest - Armastus, Ühtekuuluvuse tunne
ja Vastutus tunne teiste perekonna liikmete suhtes ning teiste Inimeste suhtes.
Kui laps on sündides paras egomaniakk - MINA tahan süüa, sooja, magada jne siis just see vanemate
armastus teeb temast isiksuse kes arvestab ka teistega ning oskab oma Ego sobitada teda ümbritseva
maailmaga. Pannes aga lapse juba nii 2-3a aastaselt lasteaeda/sõime kus üks "kasvataja" maadleb
kuni 30 lapsega satub too võike ilmakodanik keskkonda kus teda ümbritseb kari temasuguseid maniakke
ning ainult tugevamad isiksused suudavad selles kadalipust väljuda enam vähem terve psüühikaga ehk
ei ole unustanud mis on armastus ja austus ka teiste vastu.

Muudatused selles protsessis saavad toimuda aga ainult siis kui muutub kardinaalselt hetkel ühiskonda
suunavad jõud. Seni kuni kehtivad praegused arusaamad ja praktikad ei ole lootustki asja kardinaalsele
muutusele. Mis loomulikult ei tähenda, et peaksime istuma käed rüpes ja ootama "jumalikku" ilmutust või
kuupäeva 24.12.2012 (näiteks) mis maagiliselt lahendab meie eest kõik probleemid ja 25.12.2012 elame
kõik paradiisis kus elu ei juhi raha vaid armastus.

Tänapäeva "lastekaitsjate" juures häirib minda aga kõige rohkem see, et tegeletakse korraga vaid ÜHE
probleemi osaga ning serveeritkase asja nii, et kui see ÜKS asi (peks, ahistamine jne) lahendadakse siis
kohe saabub maine paradiis ja rohkem midagi teha vaja ei ole. Selleks aga, et asi õnnestuks andke meile
pappi ja rohkem pappi sest ainult rahaga saame kõik lahendatud. Samas ignoreeritakse teisi probleemi
aspekte ning peale "papi" saamist kaob see üritus kuhugi läbikukkunud projektide mustaauku.

Tsitaat:Algselt postitas Celtic

Paljud lapsed aga jäävad ilma oma hingest. Läbi ajaloo on šamaanid, teadjad, ravitsejad käinud tagasi toomas inimeste hingi, mis on kinni jäänud nii siin- kui sealpoolsusesse, enamasti seoses traumaatiliste või üliemotsionaalsete lapsepõlvekogemustega.
Lapse hingel on lihtsam eirata hingevalu, see osa oma hingest maha jättes. Psühhoanalüütika peab seda vägivaldsete mälestuste alla surumiseks, meeleliseks blokaadiks ning alateadlikuks sooviks mitte mäletada. Šamaanid aga teavad, et neid pilte ei saagi pahatihti meenutada, kuna nendega seotud hingeosad ei ole enam inimesega. Ning nii ongi, et laps, kes soovib olla edasi laps ning mitte murduda valu ja meeleheite käes, laseb lahti endast selle osa, milles on kinnistunud vägivald, et mitte seda osa endast üha uuesti ja uuesti kogeda. Täiskasvanuna aga avastame, et osa meist on puudu, meie sisemine laps on läinud kaotsi ning me ei mõista, kuidas teda üles leida. Me eitame enda jaoks fakti, et olima lapsena hingepõhjani solvunud ja pettunud kui ainsad inimesed, keda me usaldasime, meid niimoodi kohtlesid. Vanemad küll üritasid seletada, miks nad karistavad (paljud ei vaevu sedagi tegema), ent lapse jaoks ei olnud sel tähtsust – tema ei saanud aru.

Meie ümber on palju hingetuid, kelle sisemine laps on kaotsis või istub kuskil kinni. Me lihtsalt ei taha mäletada seda hingevalu, mida tundsime, kui meie oma vanemate käest peksa saime ning väidame endile kangekaelselt, et just tänu sellisele kasvatusele on meist “head” inimesed kasvanud ning me teeme seda kõike ka oma lastega, ainult seepärast, et ka neist “head” inimesed kunagi saaks.

Kurb, aga nii see ilmselt on. Tean inimesi, keda pole küll vanemad füüsiliselt karistanud, aga nad on vanemate peale hilisemas eas solvunud ka lihtsalt sellepärast, et nad mäletavad, et neid koheldi lapsepõlves jahedalt.
Samas jälle tean inimesi, kes on tihti lapsepõlves vitsa saanud, aga nad armastavad oma vanemaid palavalt.
Küllap asi on selles, et laps peab teadma, mille eest teda karistatakse. Ja vahel laps peab karistuseks ka seda, mis ei olegi karistus, vaid paratamatus. Näiteks jäätakse laps terveks päevaks üksi koju, kuna teda ei ole kuhugi hoida anda. Laps on solvunud ja peab seda karistuseks.
Laps on vanemate peale solvunud ka siis, kui temaga juhtub midagi ebameeldivat väljaspool kodu, näiteks lasteaias või koolis. Tema loogika järgi on süüdi vanemad, kes ta sinna viisid.
Eks see lapsehing on hell küll ja lastega tuleb õrnalt käituda.
Endas sisemise lapse alles hoidnud inimesed on palju rõõmsameelsemad ja loomingulisemad.
Aga mida teha vanemate inimeste hingedega, mis ärahellitatud laste tõttu haiget saavad?

Psühhotraumaatilisi elukogemusi koguneb inimesele vanemaks saades hulganisti. Lapsepõlve nn psühhotraumad on selle kõrval kõõmes.
Kui kogu aeg kõik julmad teod lastele andeks anda, kas ei kasva siis ilma koletis?

Tsitaat:Algselt postitas Celtic
...vähemalt senimaani kuni pole läbi elatud puberteet. Kuni selle hetkeni oma lapse vastu käe tõstmine on kuritegu.

Teoorias on kena aga.. mida teha, kui laps lihtsalt hakkab "halvaks"? Hakkab tegema asju, mida ei tohiks ja seda teades, et ei tohi, kiuslikult.

Ma arvan, et asja eest on väiksed vitsad õigustatud...
Sain ka ise väiksena isalt rihma ja sirelivitsa...näiteks korral, kui panin elutoas laualina suure leegiga põlema või kui varastasin onult vintpüssi padruneid ja neid kohalikul jaanitulel tulle loopisin...
Nüüd meenutan neid kordi huumoriga ja mäletamist mööda isegi tollal ei olnud ma traumeeritud ega solvunud...nagu sa ei ole ka solnunud või traumeeritud juhul, kui otsustad rattaga kruusateel täie hoo pealt esipidureid testima hakata ja end verisena tolmupilve seest leiad...
Laps ei ole nii "õrn" kui arvatakse ja kukkumine on üks elu õppetunde...osad "kukkumised" ja sellele järgnevad "füüsilised aistingud" käivad vaid asja ette...
Muidugi peab vits käima asja ette ja olema lapsele ühemõtteliselt mõistetav...mõttetute ja tühiste asjade eest ei tohiks muidugi liialt peast lolliks minna ja last peksma hakata..., see ei oleks enam seotud karistusega...

[Muudetud: 8-26-2010 Nielander]

Nja....see nähtamatute sõprade teema on mulle ikka väga tuttav...


Celtic:" Laps oli, on ja jääb nii füüsiliselt kui ka vaimselt väetimaks ja väiksemaks oma vanema kõrval, vähemalt senimaani kuni pole läbi elatud puberteet. Kuni selle hetkeni oma lapse vastu käe tõstmine on kuritegu".

Tahaksin lihtsalt täpsustada - kas peale puberteeti on sinu arvates löömine lubatud? :S


Celtic: "Kui meil oleks alles meie sisemised lapsed, need hingeosad, mis kannavad endas seda meeleheidet ja valu, mida tundsime, siis me teaks, et last ei tohi lüüa. Mitte kunagi".

Või siis lihtsalt osa inimesi ei soovigi lapsi. Olgugi, et omal olid ehk üldiselt head vanemad, nende stiili ei tahaks ikka kellegi peal kopeerida. Ma arvan, et päris paljud saavad lapse enne kui nad selleks emotsionaalselt valmis on ja siis tekivadki sellised katkised ja närvilised lapsed, kelle emmel olid pidevalt närvid pingul ja issil ei olnud üldse aega.

Uues perekonnaseaduses on muuhulgas tehtud vanemale kohustuseks nõuda, et laps teeks koduseid töid ning allumatuse korral võib vanem peaaegu et kaevata oma lihase lapse kohtusse, kuid jumalapärast, vitsa ei tohi mingil juhul anda. Niikaugele oleme jõudnud: riiklik reglement käsitleb vanemaid kui lambapäid ja lapsi kui inimfaktorit.

excubitoris, lastekaitseameti peamisi võtteid(eesmärke???) on sisuliselt vanematevahelise vaenu õhutamine, nimelt soovitavad nad väga kergekäeliselt vanemal lapse teemaliste erimeelsuste tõttu minna teise vanema vastu kohtusse, toetudes sättele: kui lastekaitseameti vahendusel kokkuleppele ei jõuta, lahendab vaidluse kohus. Paarisuhetes on erimeelsusi palju, lahutusi on palju ja laste üle vaieldakse palju, vähe sellest, lapsi kasutatakse vahendeina ka varalistes vms vaidlustes. Lastekaitseamet aga ei kaitse mitte last, vaid on kohtu käepikendus, kuid kohtusüsteemist (lõivudest, õigusabist ja inimese nõrgenemisest üksteise vastu sõdides, vastandudes) toitub riigiaparaat - toitub seega inimesest, kelle teener peaks riik olema, tegelikkus on vastupidine. Ilmselt pole lapsele hullemat, kui tema üle on ta oma vanemad läinud kohtuvaidlusse, sest enamasti on siis lapse jaoks kadunud mõlemad vanemad, kuna need tegelevad omavahelise võitlusega, laps jääb üksi, ehkki reaalselt peab nägema neid mõlemat, tegelikkuses aga kumbagi vanemat tema jaoks enam kohal pole - see on ta hingele ilmselt rängem vastuolu, kui armastava ja kohaloleva vanema käest vahest pahanduse eest vitsa saada... kuid jah, tänapäeval sageli peksuga mitte ei kasvatata vaid elatakse välja oma kuhjunud pingeid lapse peal. Pole vahet, kas ata-ata või riidlemine, kumbagi ei tohiks vanem teha seni, kuni ta on närvis - nii tõrelemine kui vits on kasvatusliku meetodina käsiteldav üksnes juhul, kui vanem on ise sealjuures täiesti rahulik ja teadlik oma tegevusest, kui vaid kasvatuslikust meetodist, mitte aga maandamas enda ületatud taluvusläve.

Mistahes kampaaniad aga on nagu sensatsioonid, enamasti eesmärgiga juhtida rahva tähelepanu eemale tegelikest probleemidest, ajada inimesed emotsionaalselt põlema, et asjade tõelist olemust nad hoomata ei suudaks, vaid keskenduks millelegi kunstlikult ülespuhutule ja läheks selle ümber põlema. "Ära löö last" kampaania tulihingeliseks initsiaatoriks oli nimelt Kaur Hanson, pedofiil, nagu hiljem selgus. Tal olevat olnud lapsena kodus karm kasvatus, kuid seda mitte füüsilise karistamise, vaid hoopis kõrgete vaimsete nõudmiste näol. Think about it...

Emmeliine - sa oled asjadest vägagi ilusasti aru saanud. Analoogseid näiteid olen ka oma kolumnis esile toonud korduvalt vaatamata sellele, et need toimuvad nii USAs, Inglismaal kui ka mujal "arenenud" lääne riikides. Asi on selles, et klikk kes juhib MEIE maailma peab meid tootmisüksusteks ja meie lapsi TOOTEKS mida temale kuuluvad üksused on tootnud. Ignoreeritkase täielikult asja INIMLIKKU aspekti ja Inimese Jumalikku* alget ehk seda, et nii meie kui ka meie lapsed on Indiviidid ehk Jumala lapsed kellel on alates sünnist antud teatud õigused ja kohustused. Klikil puudub igasugune alus neid ära võtta või neid piirata. Need õigused on - õigus Elule, Vabadusele, Õnnele ja õigus elada nii, et ei tehta kahju teistele.

____________________________________________

* - Mõistuslik ja mõistatuslik organiseerunud Entroopia mis annab suuna, kuid ei juhi meie igapäeva elu.

Ei ole vaja siduda igat inimese liigutust karmaga. Karma on nagu loodus - see annab (heal juhul)
kätte üldise suuna (vaata eelmine postitus SIIN), kuid EI määra meie elu igat detaili.
See karma õpetus meenutab tihti peale nagu mingit religiooni mille eesmärgiks on panna inimesed
olukorda kus saab kõik oma tegemised ja tegemata jätmised susata mingi müstilise "karma võla"
kaela ja vabastada ennast vastutusest. See meenutab kurjategijat kes tapab Ema-Isa ja siis
võtab Lapse oma kasvatada arvates, et see vabastab teda vastutusest tapmise eest.

Muud selle teema asjad oled juba aga eel pool lahti seletanud. Mingis kauges tulevikus ehk kui inimese
laps saavutab mingi kirgastuse laadse asja juba ENNE sündi siis ehk saame lubada omale luksust last
mitte näpuotsagagi puudutada, kuid seni kuni sünnime ülelööva "loomse algega" PEAB jääma mingi
"karistuse" süsteem. Siin loomulikult PEAB jääma tasemele, et last ei pekstaks mitte haiglasse vaid
asi jääks ühe-kahe "laksu" tasemele mis teeb küll tuntavalt haiget, kuid ei põhjusta sinikaid jne.
See kõlab küll julmalt, kuid on hetkel kahjuks MITMETEL/ENAMIKEL juhtudel siiski vajalik.

PS. Lisaks ehk - füüsiline karistus ei tohiks olla reegliks vaid siiski erandiks.

Kui laps sünnib, siis ei ole temas midagi "loomalikku", see nn. loomalikus tuleneb sellest mida laps näeb ja imiteerima hakkab kasvades.
Karistada last selle eest, et vanemad annavad halba eeskuju on ülim silmakirjalikus.

(30-08-2011 21:25 )Arila Kirjutas:  Kui laps sünnib, siis ei ole temas midagi "loomalikku", see nn. loomalikus tuleneb sellest mida laps näeb ja imiteerima hakkab kasvades.
Karistada last selle eest, et vanemad annavad halba eeskuju on ülim silmakirjalikus.

Jama - laps sünnib teatud eeldustega - mitte mingi "puhta lehena".
Inimeseks saamisel on oma osa ka kasvu protsessil, kuid loomalikku
alget eitada on naivism - näiteid on selleks liiga palju.
Selleks laps sünnibki, et saada Inimeseks mitte karvadeta ahviks jääda.

Just: karu näeb! Ka loomad karistavad oma üleannetuid, sõnakuulmatuid järeltulijaid. Ja seda juba iidamast-aadamast saati. Isegi sel ajal, kui inimsoost ja nende ahvilaadsetest esivanematest veel haisugi polnud! See on sama vana komme, kui tekkisid esimesed emotsioonidega liigid, kes lihtsalt hoolisid oma järelkasvust.

Kes meid õpetab ja kuidas sai juhtuda, et meil korraga sellised õpetajad on? "Ära löö last!"- stiilis õpetamine on lihtsalt eluvõõras! Meenutab kangesti seda "mee ooleme, iinimesed,... mitte looomad!" Tule taevas appi!
Loomulikult on tore, kui lapse kasvatamine ei nõua keretäit v. laksu! Säästaks süümekatest ja ei traumeeriks pereliikmeid. Kõik oleksid õnnelikud ja elu nagu lill!

Hull ongi see, et mingid munad õpetavad... kanasid!

Kui kana on juhm ja loll kui lauajalg, siis ühel hetkel ei jäägi munadel muud üle kui öelda, et stop, aitab küll. Ei knna enam teie karmavõlga enda kaelas ning ei võta üle läbi peksu suguvõsa karmat.

Ära löö last! Laps võib vastu lüüa!

(30-08-2011 22:52 )Celtic Kirjutas:  Kui kana on juhm ja loll kui lauajalg, siis ühel hetkel ei jäägi munadel muud üle kui öelda, et stop, aitab küll. Ei knna enam teie karmavõlga enda kaelas ning ei võta üle läbi peksu suguvõsa karmat.

Ka juhm ja loll kana unistab targast ja ilusast munast! Pole ta nii rumal ühti..., aga! Muna on pärinud kana juhmuse ja lolluse. Kana, vihastab
kõige enam iseenda pärandatud lollus-juhmuse äratundmine munas! Viisaka ja hooliva vanemana püüab ta oma geenivigu leevendada, varjata või resoluutselt välja juurida. Sest ta teab ja tunneb oma muna nagu iseennast! Ta tahab oma muna paremaks kasvatada!

Kui tahad oma karmat leevendada - vali paremate ja tervemate geenidega partner! Ja need on loomulikult kulla hinnas!!!

See lastekasvatamise teema on selline "odav viis" populaarsuse hankimiseks - no milline inimene julgeb tunnistada, et on lapsele vitsa andnud või paha sõna öelnud ja veelvähem tunnistada, et on kohanud last, kelle peal jooksevad igasugused armastamise eriviisid ja kasvatusmeetodid nagu hane seljast vesi maha? Last, kes juba maast madalast teeb sulle "ärtust ära" oma manipuleerimiskunstiga... Enamus inimesi tõmbab süütundest kõrvad lohku ja kuulab kuidas lastetud ja noored beebide vanemad õpetavad lastekasvatamise kunsti

Ott, sul on ikka midagi suhteliselt sassis seal. Mis need geenid asjasse puutuvad? Probleem seisneb siiski hoopis milleski muus, emotsioonides ning hingeosades nagu sa algsest postitusestki vast lugeda võisid.

Temimoor - sest laste suust pead sa tõde kuulama.

(30-08-2011 23:42 )Celtic Kirjutas:  Temimoor - sest laste suust pead sa tõde kuulama.

Vat kus nüüd tuli latseke välja

Tegelikult kuulub suureks saamise juurde, et saadakse aru oma lapsepõlve vääratest ja selektiivsetest mälestustest... Peksa anti sulle selle eest, et võtsid kapist salaja kommi kuigi lubasid emale, et ei võta, sest olid eelmine päev tühjendanud ihuüksi tervele perele (väiksematele õdedele ja vendadele) mõeldud kommikarbi. Sina aga kannad mälestust kuidas sulle shokolaadi söömise eest peksa anti ja oled avastanud, et sellest rääkimine aitab ohtralt kaastunnet saada.

Mõtle, kui maailm olekski nii lihtne nagu ta sinu arust on...

Lihtsus on ainult valem, mis kirjeldab seda ülikeerukat maailma.

Lihtsus ei kirjelda midagi, mõte teeb seda.

excubitoris ja Ott Sama, kui teil on välja elamata seksuaalsed pinged, siis ärge maandage neid laste peal. Kui tahate kellegile rihmaga anda/saada, siis selle jaoks on olemas BDSM.
Teie praegune "ma peksaks lapsest looma välja" mentaliteet näitab ilmeliselt, et ihunuhtlust ei vaja teie lapsed, vaid teie.

Arila ära palun keera oma probleeme teiste inimeste kaela. Nagu Celtic on maininud ei suuda keskmine
kasutaja kaugemale tagasi minna kui mõned postitused. Ületa palun ennast kordki ja loe TEEMA läbi.
Suudad ehk aru saada mis asi on lapse kehaline karistamine ja mis asi on PEKS. Ja kui sind huvitab
BDSM siis selleks on teised foorumid - külasta neid ja jäta meid välja oma fantaasiatest.

excubitoris, tead sa tüütad oma "loe teema läbi" demagoogiaga juba ära.
Kui midagi ei ole öelda, siis "loe teema läbi".
excubitoris, aitab! Ei tea kas on enam mõtet korratagi, et enne postitamist ma alati loen teema põhjalikult läbi ja otsin teistest kohtadest analoogset infot, et maalida pilt suuremaks. Sa lihtsalt ei paista sellest aru saavat!
Ja mis peamine! Ma ei pea jõudma sinuga samale arusaamale! Lihtsalt ei pea, püüa sellest aru saada. Selle koha nimeks on Para-Web, mitte excubitoris-web.
See kui sa oled mitutuhat sisutühja postitust teinud ei muuda sind mingiks foorumi isaks!

Seega, jään oma vastuse juurde! Kui sa tahad diskuteerida, siis too välja kohad mis ei meeldi ja kommenteeri, mitte ära demagoogitse kui midagi öelda pole!