[varjutroll]

"Salarelvad".....18

A4 kirjeldatakse järgmiselt:
Vormilt meenutab see hiigelsuurt mürsku, mis on varustatud nelja stabilisaatoriga.
Raketi pikkus on 14 300 mm,
maksimaalne korpuse läbimõõt 1650 mm,
stardikaal ulatus 12,7 tonnini.
Kaasas võis ta kanda 980 kg lõhkeainet ja 8760 kg kütust.
Konstruktsioon koos stardimootoritega kaalus 3060 kg.
Rakett koosnes rohkem kui 30 tuhandest detailist ja elektrijuhtmete kogupikkus ületas 35 kilomeetrit.
Raketi tegevusraadius oli 290 kuni 305 km, kuigi mõned katseeksemplarid olid suutelised lendama ka kuni 355 km kaugusele.
Lennutrajektoor moodusta keskelt tõusva parbooli, mille kõrgus oli umbes neljandik lennukaugusest.
Lennuaeg oli kokku ca 5 minutit, mille ajal kiirus mõningatel trajektoori lõikudel ületas 1500 m/s.
Raketi lähdestamiseks olid ette nähtud nii lihtsad, kui ka kaitstud stardiväljakud.

Peatume sekundiks.
A4-ja lennukarakteristikud on piisavalt head isegi tänapäeval ja sellist ballistilist raketti oleks raske püüda isegi tänapäeva tingimustes.
30-ndate aastate lõpus ei eksisteerinud üheski maailma riigis sarnast relva, mis isegi ligilähedaselt oleksid küündinud A4 lennuparameetriteni.
Midagi sarnast ilmus alles 40-ndate lõpus ja sedagi põhjusel, et raketi näidised sattusid Saksamaa vaenlaste kätte.
Peale sõda võeti "saksa imerelva" koopiad paljude maade relvastusse, samuti arendati raketitehnikat selle baasil edasi.
Raske on arvata, millises etapis oleks tänapäeva raketiteadus, kui poleks olnud Wernher von Brauni ja tema A4-ja.
See rakett edestas omal ajal kaasegseid hinnanguliselt 15-20 aastat.

Niisiis, 1944 aastaks sai A4 nimeks "Vau"2 ( "Kättemaksurelv"-2) ja oli valmis sõjaliseks kasutamiseks.
Saksamaal oli SS-ile kuuluvates maa-alustes tehastes organiseeritud nende rakettide massiline tootmine.
Kaitstud stardiväljakud ehitati erinevatesse prantsuse linnadesse.
Need ehitised olid kapitaalsed ja kujutasid endast betoonist kupliga kaetud punkrit.
Mööda raudteerööpaid lükati spetsiaalsel platvormil rakett ühest sissepääsust punkrisse, tangiti, teenindati ja paigutati nelinurksele betoonist stardiplatvormile, mille keskel oli umbes 5 meetrise läbimõõduga koonus.
Punkris asus isikkooseisu tarbeks kasarmu, samuti köök ja medpunkt.
Selle ehitise konstruktsioon võimaldas sealt startida kuni 54 "Vau"2 raketil ööpäevas.
Lihtsa stardiplatvormina võidi kasutada ka suvalist sobivat platsi, kuhu paigaldati stardiraam.
Kogu vajalik varustus paiknes veoautodel.
Rakettide juhtimispunktideks kasutati spetsiaalselt modifitseeritud soomustransportööre.
Liikuv stardkompleks paistis silma hea liikumisvõimega.
Tänu sellele saadi stardipositsiooni pidevalt muuta ja tegid vaenlase lennuväele selle tabamise raskeks.
Poole aastase sõjategevuse ajal, vaatamata Liitlaste kuni 30-kordsele üleolekule õhus ja vaatamata intensiivsetele pommitamistele, ei suudetud stardiväljakutel hävitada mitte ühtegi "Vau"2-te.

Sõjalise kasutamise kohta kirjutatakse erialakirjanduses järgnevat:

1944 aasta lõpus alga operatsioon "Pingviin".
Raketiüksused "Vau"2, mis koosnesid kuni 6000 sõdurist, ohvitserist ja kuni 1600 erinevast masinast, liikusid oma baasidest lahingupiirkondadesse.
Juba 8 septembri õhtuks tabas 902 raketi-õhutõrje polgu poolt välja saadetud esimene rakett Antverpeni sadamat.
Raketirünnakud kestsid 1944 aasta 8 septembrist kuni 23 märtsini 1945 aastani.
Kogu pommitamise aja jooksul saadeti välja 1269 raketti Inglismaale ja 1739 euroopas asuvate sihtmärkide pihta.
Ametlike andmete järgi tabas Inglismaad 1054 "Vau"2-te millede ohvriteks said 9722 inimest ( 2754 tapetud ja 6523 haavatut) Antverpeni piirkonnas lõhkes 1265 raketti, mille tagajärjel hukkus 6448 inimest.
Haavatute ja teadmata kadunute arv oli kokku 23 368 inimest.

Seega oli "Vau"2 effektiivsus küllaltki kõrge.
Mitte juhuslikult ei teatanud 1944 aasta lõpus Hitler Himmlerile, kelle isikliku kontrolli alla kogu projekt kuulus:

Kõik mis meil on tarvis täna, on võimalikult rohkem A4 tüüpi rakette, millega võitlemiseks puudub vaenlasel "vastumürk" ja millega oleme võimelised suruma oma vastased põlvili.
Kõik mida nõutakse meie vapratelt sõduritelt - vastu pidada senikaua, kuni A4-jad muudavad vaenlase tagala suitsevaks ahervaremeks.
Viimaste andmete kohaselt evakueeritakse Londonist ja teistest linnadest kiirustades elanikke.
Pruugib meil ainult natuke suruda ja Britannias tekib kaos. Keegi ei taha riskida oma eluga, eriti need kes elavad suurtes linnades ning töötavad tehastes ja sadamates.
Riigi ökonoomika tardub, aga selle tagajärjel variseb ka inglise-ameerika koalisatsioon.
Me ajame nad välja Prantsusmaalt, nagu tegime seda 1940 aastal ja pärast pöördume seljaga lääne poole ning klaarime arved venelastega.
A4 on relv, mis võib tuua meile võidu.

Ja tõesti, Hitleri unistused oleksid võinud täituda.
See, et elanikud lahkusid 1944 aasta lõpust kuni 1945 aasta alguseni inglismaa linnadest, ei ole poolemeelse diktaatori väljamõeldis vaid tolle aja reaalsus.
Londonist lahkus igapäevaselt mitu tuhat inimest kes suundusid maale-ja põhjapiirkondadesse.
Sellega seoses algas ka riigi majanduslik langus...

Kui sellele raketile oleks pandud tuumalõhkepea.....
Natside kurvastuseks ja ülejäänud maailma õnneks oli see tehnilisel võimatu.
"Vau"2 suutis endaga kaasa võtta lõhkepea kaaluga kuni üks tonn.
Aatompomm oli sellest mitu korda raskem.
"Vau"1-st pole üldse mõtet rääkida, selle võimalused olid veelgi väiksemad...

Tähendab, et mul oli õigus, sest Hitleril ei olnud lihtsalt tuumapommile piisavat võimekat kandjat?

Kuid ärgem kiirustagem järelduste tegemisega...

(järgneb)

[Dr. Smith]

Lihtsalt üks pilt V-2 ja selle punkrite jutu juurde:

[varjutroll]

"Salarelvad......19

Jah, just nimelt, kallis lugeja.
Ma ei eksi ja ei kirjuta 20 sajandi teisest poolest vaid Kolmanda Reichi ajast.
Just natsionaalsotsialistlikul Saksamaal loodi esimene kontinentidevaheline, ballistiline rakett.

Projektist A9/10 on kirjutatud suhteliselt vähe.
Ühest kataloogist õnnestus leida mul selle projekti järgnev kirjeldus:

Reichi juhtkond arvas, et poleks paha sooritada raketilöök ka USA-le kuid selleks otstarbeks ei jätkunud ka "Vau"2 suutlikkust (lennukaugus ca 350 km).
Veel 1941 aastal (st. kuni ametliku sõjakuulutamiseni USA poolt), tegelesid saksa insenerid 2-astmelise kontinentidevahelise ballistilise raketi A9/10 väljatöötamisega.
Teise astme osas kavatseti kasutada raketti "Vau"2.
Sellest kombinatsioonist oleks täielikult piisanud USA pommitamiseks...

( jätan siia välja toomata rohked tehnilised andmed, neid suudab soovi korral leida internetist igaüks ise - varjutroll)

Tegelikult algas teaduslik töö projekti kallal juba 1939 aastal.
Alguses kavatseti rakett teha 1-astmeline ja nähti selle gigandi projekteerimisega kõvasti vaeva.
Hiljem tuldi mõttele, et relva laengut kandva osa võib täitsa vabalt teha eraldi.
Mitmeastmeline variant omas hulka eeliseid:
Nüüd ei pidanud rasked kütusepaagid kaasa tegema kogu lendu vaid neist võis vabaneda praktiliselt kohe peale starti.
Hiljem ehitati selle skeemi järgi kõik maailma ballistilised raketid.
Siit liikusid saksa insenerid edasi paraku katse ja eksituse meetodil.

1941 aastaks oli lõpetatud projekti esimene etapp.
Teada on, et kõige suuremat peavalu valmistas inseneridele täpse navigatsioonisüsteemi väljatöötamine.
Tööd A4 osas, mis pidi saama raketi teiseks astmeks, liikusid edasi vaevarikkalt.
Nagu näitas hiljem praktiline kogemus, isegi tulistades suhteliselt lähedalasuvat objekti, nagu London, ei jõudnud pooled raketid eesmärgile.
Mis tabamistõenäosus on siis tulistades seda üle ookeani?
Sellise küsimuse esitasid endale insenerid.
Seejuures oli ilmselge, et A9/10 hakkab maksma oluliselt rohkem kui A4 ja kaotada katsetuste käigus massiliselt rakette, ei tahtnud keegi.
Elektroonilise süsteemi puudumisel oli sakslastel kaks võimalust:
Kas juhtida rakett sihtmärgini raadioteel.
Teha see hoopis piloteeritavaks.
Seetõttu tehti teine ( lõhkelaengut kandev) osa kahes variandis: raadio teel juhtitav ja piloodikabiiniga variant.

Algul valisid konstruktorid esimese tee.
Kuna raketti ei oleks nagunii valmis saadud enne 1944 aastat, oli ikkagi selge, et palju katselaskmisi sooritada ei saa.
Seetõttu tuli lähtuda pigem propaganda eesmärkidest, kui relva sõjalisest kvaliteedist.
Rakett pidi tabama mitte lihtsalt New Yorki vaid mingit konkteetset piisavalt tähtsat objekti.
Raketirünnaku eesmärk oleks olnud kutsuda ameeriklastes esile šokk.
Teda on, et selleks objektiks valiti Empire State Building - tolle aja kõige suurem pilvelõhkuja.
Küsimus oli aga selles, kuidas hoonele pihta saada.
1944 aasta septembris oli saksa välisluure abwehri poolt USA-sse saadetud eriagent, kelle ülesandeks oli uurida võimalusi paigaldada pilvelõhkujale raadiomajakas, mille signaali peale pidi kohale lendama A9/10.
Tegemist oli väga kogenud luurajaga ja tema operatsioon oli väga põhjalikult ette valmistatud.
Uusimat tüüpi allveelaev viis ta USA rannikule, kogu kattevari oli kõrgemast klassist.
Ja ikkagi sai ameerika luurele kuidagimoodi teatavaks andmed sakslaste ettevalmistatavast operatsioonist.
Sellest infolekkest oli jänkidele kasu.
Sakslaste superagendil oli harjumus hoida peenraha pintsaku rinnataskus, see asjaolu oli ameerika agentidele juhiseks.
Info anti kohalikele teada.
Teda märkas keegi New Yorgi pisiärimees, selline jäätiseputka müüja taoline, kes märgates, et tema klient otsib maksmiseks raha rinnataskust, teadis kohe, kuhu on vaja "koputada".
Kahtlusalune peeti kinni ja see osutus tõesti otsitud diversandiks.
Nüüd tuli konstruktoritel hädaga minna teist teed mööda.

Uue, 1945 aasta alguseks, millel oli määratud saada Kolmandal Reichil viimaseks, sai piloteeritav rakett A9/10 valmis.
Selle ninaossa oli ehitatud kitsas, suurepärase vaatega ja väga lihtsate juhtorganitega kabiin.
Piloot-surmamineja võis raketti juhtida juveliiri täpsusega, samas pidi kabiinist saama samaaegselt ka tema haud. Sealt pääsemiseks ei olnud tal vähimatki šanssi, sellist võimalust lihtsalt ei nähtudki ette.
Tuleb mainida, et A9/10 oli Saksamaal ainuke sedasorti enesetapjalik relv.

Start toimus 14 veebruaril.
Sihtmärgiks oli eelpoolnimetatud pilvelõhkuja, või ükskõik milline suurem ehitis, peaasi, et plahvatus läheks asjaette ja propaganda võiks hiljem ähvardada ükskõik millise hoone hävitamisega.
Psühholoogiline effekt tõotas tulla grandioosne...
Teada oli, et jaapani kamikadzede rünnakud olid viinud ameerika meremehed meeleheite äärele.
Mida oleks sellisel juhul pidanud arvama ameerika elanikkond?
Kaua selle üle mõistada ei tulnud.
Saksa juhtkond võttis A9/10 stardist kinni kui viimasest võimalusest ennast tõestada.
Muideks, mille kõige külge nad tol ajal ka ei klammerdunud?

Kõlas signaal ja piloot võttis kokpitis oma sisse oma koha.
Käivitati võimsad mootorid ja rakett hakkas stardiväljakult vaikselt õhku tõusma, kogus hoogsalt kõrgust ja kadus silmapiiri taha.

Mis edasi juhtus, ei ole täpselt teada.
Ühe versiooni järgi ei pidanud vastu piloodi närvid.
Asi on selles, et rakett oli varustatud enesehävitussüsteemiga juhuks, kui ähvardas oht, et rakett võib sattuda vaenlase kätte.
Näiteks kui Inglismaa kohal oleksid ootamatult seiskunud mootorid ja rakett oleks võinud langeda sinna maapinnale. Piloot pidi siis tõmbama spetsiaalsest hoovast, mis pani lõhkema pommi ja plahvatama kütusepaagid.
Ilmselt see asjaolu mängiski saatuslikku rolli.

Probleem oli ka selles, et A9/10 stardimomendiks ei oldud jõutud läbi viia konstruktsiooni igakülgseid testimisi.
Suur hulk 1944 aasta teisel poolel läbiviidud katsetusi olid päädinud läbikukkumisega.
Seetõttu ei oldud ka sellel korral täielikult kindlad asja õnnestumises.
Mõningatel andmetel sattus piloot peale starti paanikasse ja lõhkas ise raketi.
Stardiväljakul olevat vastu võetud tema viima teade:
See lõhkeb, see kindlasti lõhkeb! Mu Füürer, ma suren!

Tegelikult ma kahtlen sügavalt, et fanaatiline nats, kes oli rõõmuga vastu võtnud enesetapjaliku ülesande, lõi viimasel hetkel araks.
Kõige tõenäolisemalt rakett lihtsalt ei jõudnud tehnilistel põhjustel eesmärgile. Probleemiks võis olla näiteks teise raketi 2-astme vallandamine - asi millega oli ka varem olnud probleeme.
Sellisel puhul leidis natside superrelv oma lõpu kusagil Atlandi ookeanis.
Muidugi ei saa välistada, et stardil tekkiv ülekoormus mõjutas piloodi mõistust ja ta seetõttu lõhkas raketi kuid mulle tundub see variant vähetõenäolisemana.

Kas selline rakett võis kanda tuumalõhkepead?
Nii pradoksaalne kui see ka ei näeks - ei.
Nagu ma juba mainisin, moodustas raketi 2-astme seesama A4, mis suutis kanda kasulikku lasti umbes 1 tonni ümber.
Sellest oli paraku liiga vähe.
Kui see poleks olnud nii, oleks 14 veebruaril lendu läinud maailma esimene ballistiline tuumarakett, edestades sellega tükk maad venelaste "Saatanat".

See oleks olnud huvitav versioon, kui minu käes ei oleks olnud fotod - pildid sakslaste kontinentidevahelisest ballistilisest raketist stardiväljakul.
Midagi peale A4 ma raketi ninaosast välja lugeda ei suutnud...

Aga võib-olla oleksid olukorra lahendanud strateegilised pommitajad?

(järgneb)

[varjutroll]

"Salarelvad"......20

Esimesed katsed luua Kolmandale Reichile raskepommitajaid, jäävad 30-ndate aastate algusesse.
Kogu tegevus seostub kindral Walther Weveri nimega.
Walther Wever oli esimene saksa õhujõudude staabiülem.
Kindrali isikul oli koos vaieldamatute plussidega ka üks maniakaalne kirg: ta armastas hullupööra raskeid pommituslennukeid.
Selliseid tohutu suuri neljamootorilisi lennumasinaid.
Mida oleks selle kompleksi kohta, mis võis vaevata vaest Waltherit, öelnud isake Freud, kardan isegi ette kujutada...
Kuid teada on, et tema juhtimisel saadi 30-ndate aastate alguspoolel valmis 4-mootoriliste raskepommitajate "Dornie 19" ja "Junkers 89"-st katseeksemplaridega.
Tehnilise ülesande kohaselt pidid need lennukid omama lennukaugust mitte vähem kui 6000 km, võtma peale pomme kuni 2000 kg, ja omama lennukiirust 500 km/h.
Projekti nimeks pandi ("Uraali pommitaja"), autorite arvates, pidid need masinad olema võimelised pommitama Uraali mägedes asuvaid sõjalisi objekte.
Ameerikast ei räägitud midagi, kuid ilmselt arvestati ka sellise võimalusega.

Kogu projekti algne kasu oli vähene.
Mõlemad näidised, nagu oodata oligi, ei vastanud praktiliselt ühelegi lähteülesandes esitatud tingimusele.
"Junkers 89", omades 4 mootorit, igaüks 960 hobujõudu, omas max lennukiirust vaid 386 km/h, kandis pomme kuni 1600 kg ja omas lennukaugust ainult 2980 km.
Nendele, kes teemat üldse ei valda: see on väga ja vägagi keskpärane saavutus.
Tavaline, keskmine, palju odavam 2-mootoriline pommitaja, suutis ilma probleemidega saavutada või isegi ületada need parameetrid.
Kui paigaldada edasipidi lennukile isegi võimsamad mootorid, saame ikkagi keskpärase pommitaja.
Seetõttu pole ime, et peale Weveri hukkumist lennukatastroofis, lõpetati kõik selleteemalised arendused ja tähelepanu alla võeti keskmised ja pikeerivad pommitajad.

Kuid 1939 aastal andis Füürer ülesande: tahate, või ei taha, aga tarvis on luua oma raskepommitajate armaada!
Mis siis konstruktoritel üle jäi?
Ainult kannad kokku lüüa, võtta valveseisang ning hüüda:"Just nii, minu Füürer!"
Konstruktorid asusid asja kallale kuid mitte eriti kiirustades.
Alles pärast Füüreri teist, karmi käsku, loodi mõned perspektiivsed katseeksemplarid.
4-mootoriline Heinkel "He-274 ja "He-277" omasid maksimaalset kiirust 570-585 km/h, lennukaugust 4-6 tuhat km ja peale suutsid võtta 4-4,5 tonni pomme.
See ületas tunduvalt ameeriklaste "B-17" ja "B-24"-ja, rääkimata juba brittidest, kes sooritasid oma lennud Saksamaa kohale ainult öösiti, kuna olid saksa hävitajatele kergeks saagiks.

"Papist poisid" polnud ka Messerschmiti konstruktorid.
"Me-264" omasid suurepärast lennukaugust, mis võimaldas pommitada isegi USA idakallast.
Paraku oli see masin liiga aeglane ja kehvasti kaitstud, kõik oli ohvriks toodud suurele lennukaugusele.
Kõige paremini said ülesandega hakkama aga Focke-Wulfi insenerid.
Neil õnnestus luua tolleaegse tehnilise taseme kohta tõeline ime:
6-mootoriline raskepommitaja "Focke-Wulf" ("Ta-400")
Ameeriklased võisid selletaolisest ainult unistada ja suutsid midagi sarnast valmis ehitada alles mõned aastad peale sõja lõppu.
Teised riigid ei jõudnud isegi millegi taolise projekteerimiseni.
Hiigellennuk oli voolujooneline, meenutades tänapäeva hävitajaid.
Omas suurt lennukaugust, küllaltki suur lennukiirust (550 km/h) ja see viimane tegi ta vaenlase hävitajatele küllaltki probleemseks sihtmärgiks, seda enam, et lennuk omas kaitseks 9 kahurit ja 4 kuulipildujat.
See "lendav kindlus" võis kaasa võtta kuni 10 tonni pomme.
Ameeriklased ja Inglased võisid tollel ajal ainult kadedusest roheliseks minna.

Firma "Junkers" pidas ennast samuti väärikalt üleval.
Jutt käib transpordilennukist "Junkers-390", mida oli võimalik kasutada ka pommitajana.
See 6-mootoriline hiiglane omas samuti suurepärast lennukaugust ning võimaldas pommitada USA idarannikut ja teine eksemplar suutis lennata üle Venemaa ja Hiina, toimetades delegatsiooni Jaapanisse.
Kõik ajaloolased väidavad jäärapäiselt, et "Junkers-390" oli ehitatud ainult 2 katseeksemplaris.
Tegelikkuses oli neid eeskätt lennuks Antarktikasse kasutatavaid lennukeid mitte vähem kui 30.

Võtame siis teema kokku.
Jah, Saksamaal ei olnud suurt strateegilist lennuväge.
Kuid tuumapommide viskamiseks, millede arvu võis lugeda ehk sõrmedel, ei olnudki seda vaja.
Palju olulisem oli lennuki-kandja kvaliteet, aga see ei olnud saksa projektidel just kõige kõrgeimal tasemel.
Selleks, et organiseerida mõned õnnestunud lõhkamised, oleks tarvis läinud ainult mõnda raskemat pommitajat.
Ja ikkagi ei tõusnud neist ükski, tuumapommiga pardal, õhku.
Miks?

(järgneb)

[varjutroll]

"Salarelvad".....21

1945 aasta kevadel ei olnud Füüreri võim enam nii piiritu kui varem.
Paljud ametnikud ja isegi Reichi ministrid pidasid natside sõjalist krahhi vältimatuks.
Vastavalt sellele, hakkasid nad mõtlema elule sõjajärgsel Saksamaal. Loomulikult mitte niivõrd saksa rahva tulevikust, kuivõrd iseenda naha päästmisest.

Aidati ennast erinevatel viisidel.
Mõningad - näiteks Himmler ja Göring proovisid luua kontakte lääneliitlastega ja kokku leppida separaatrahu kehtestamises.
Sellest ei tulnud midagi välja, ameeriklased ja inglased kartsid, et nende rahvad lihtsalt vahetavad nad võimult välja ja vihale aetud Venemaa aitab sellele ainult kaasa.
Keegi kauples vaikselt juutidega, päästes neid surmast ja lootis endale sellega kindlustada garantii ellujäämiseks.
Mõningad, nagu näiteks Speer, lihtsalt šaboteerisid Hitleri käske, jättes hävitamata strateegiliselt tähtsad objektid.
Muideks Speeril vedas, tänu koostööle pärast Nürmbergi protsessi ta vangistati ja võrdlemisi kiiresti ka vabastati.

http://et.wikipedia.org/wiki/Albert_Speer

Üldiselt olid sõja viimastel kuudel Reichi ladvik hõivatud väiksemal või suuremal kujul enda päästmisega.
Miks ei võiks eeldada, et kulissidetagusesse kauplemisse inglaste- ja ameeriklastega oli kaasatud "kaubana" ka aatomiprojekt?

Tõesti, riigi juhtkonna kainelt mõtlevad inimesed said aru, et isegi 10 tuumapommi ei muudaks sõja käiku ja kättemaks tuleks neile selle eest kindlasti veel karmim.
Seetõttu pole ka neid pomme erilist mõtet käiku lasta.
Teisest küljest olid tuumapommid suurepärased kauplemisobjektid - lubades šaboteerida nende kasutamist, võis garanteerida elu mitte ainult endale vaid kogu oma perele ja suguvõsale.
Võib-olla keegi SS-lastest käitus just nii?

Mulle meenusid selle peale mõned Adolf Oike jutustuses esialgu minu tähelepanu mitte köitnud detailid.
Asi oli selles, et peale esimeste seeriaviisiliste tuumapommide valmis saamist jäid need "Ahnenerbe" käsutusse.
Uue relva kasutamiseks oli formeeritud spetsiaalne pataljon "244".
See üksus allus otse Himmlerile.

Selge on, et ilma Oile vanemata ei olnud seda projekti šaboteerida võimalik.
Kui tõesti äraandmine toimus, pidi ta kindlasti olema kursis ning saama sellest ka isiklikku kasu.
Ja nüüd meenus mulle see mida kuulsin Berliinis.
1970-ndatel aastatel oli vana SS-lane koos naisega oma nime all pöördunud tagasi Baierisse ning elasid seal rahulikult oma elupäevade lõpuni.
Neid oleks kinni pidanud võetama juba lennujaamas!
Kuid ei võetud.
Miks?
Millest on tingitud selline saksa võimude "pimedus?"

Tundub, et vanakesel Oilel olid piisavalt tõsised ja võimsad kaitsjad, kellede tiiva all ei pidanud ta kartma ei kedagi ega midagi.
Arvatavasti olid need ameeriklased.
Millest selline heasoovlikkus?
Millise suure teene tegi füüreri sõdur oma vaenlastele?
Vastus selgub juba küsimusest.

Selgusetuks jääb, kas Oile tegutses omal riisikol või omas ta selleks ka Himmleri heakskiitu. Selle kohta mul täpsed andmed puuduvad kuid ma kahtlen, kas ta julges otse vastu astuda oma sefi huvidele.
Lõppkokkuvõttes oli tema siiski ainult üks väike süsteemi mutrikene, kelle füürer oleks võinud iga sekund pulbriks hõõruda.
Liitlaste luurega suhtlemiseks tal väljund puudus.
Kas siis tuumašantaaž oli osa Lääneliitlastega läbirääkimiste osast?
Võimalik.
Aga võib-olla ka mitte.
Himmler võis ette lükata oma alluva, et mitte kompromiteerida end Hitleri silmis ning koordineerides ise protsessi kulisside tagant.

Niisiis, kuidas võis näha välja saksa aatomirelva ajalugu 1945 aasta kevadel?

(järgneb)


[Muudetud: 10-11-2010 varjutroll]

[varjutroll]

"Salarelvad".....22

1945 aasta algusest hakkasid esimesed tuumapommid laekuma spetsiaalselt selleks tarbeks komplekteeritud pataljoni "244" käsutusse.
Tootmise käik on tänu Oile jutustusele ning mõningatele kaudsetele tõenditele üsna täpselt teada.
1944 aasta detsembris valmistati esimene eksemplar, jaanuaris kaks, veebruaris kaks, märtsis juba neli tükki ja aprillis, vahetult enne Reichi lõppu veel üks.
Kokku 10 tuumalaengut.

Mulle pole teada millistele argumentidele toetusid Himmler ja Oile, veenmaks Hitlerit mitte kasutama neid pomme.
Võib-olla rääkisid nad, et seeriapommidel oli avastatud mingeid defekte, võib-olla hoidsid neid kunstlikult kuskil teel kinni, või lihtsalt võltsisid tootmise käigu kohta dokumente.
Viimastel kuudel ei suutnud Hitler nagunii enam kogu SS-ilt laekuvat infot kontrollida.

Pommid ise asusid Ruhris, kus paiknes ka eelnimetatud pataljon "244".
Just seetõttu püüdsid ameeriklased eriliselt 1945 aasta alguses seda piirkonda kiirest enda kontrolli alla saada.
Sellega on seletatav nende paanika sakslaste vastupealetungi ajal Ardennides ja pärastine kergendus märtsis ja aprillis, kui sakslased olid juba ümber piiratud.
Ilmselt just nende sündmuste käigus sattusid liitlaste kätte sakslaste tuumapommid...

Stop, stop midagi on ikka valesti.
Sakslased tootsid 10 pommi, jänkid said kätte 3...
Kuhu siis kadusid siis ülejäänud seitse?

Ainult natuke aega läks mul selleks, et välja pakkuda tõepärane hüpotees sellest, kuhu võisid kaduda ülejäänud seitse lõhkepead.
Kõige tõenäolisemalt evakueeriti need sakslaste Antarktika baasi.

(Sellest baasist oli põhjalikult juttu juba eelnevalt ja üle korrata pole mõtet......varjutroll)

(järgneb)

[Tehnoloog]

Algselt postitas varjutroll
.....
1944 aasta detsembris valmistati esimene eksemplar, jaanuaris kaks, veebruaris kaks, märtsis juba neli tükki ja aprillis, vahetult enne Reichi lõppu veel üks.
Kokku 10 tuumalaengut.
.....
Stop, stop midagi on ikka valesti.
Sakslased tootsid 10 pommi, jänkid said kätte 3...
Kuhu siis kadusid siis ülejäänud seitse?
.....

Üritasin siin teises teemas ka nö. vahekokkuvõtet teha...:
http://www.para-web.org/viewthread.php?t...#pid121981

Täiendus. Eelnev link ei tööta foorumi tarkvara vahetuse tõttu. Nüüd selline:
http://www.para-web.org/showthread.php?t...#pid105581

[varjutroll]

"Salarelvad"....23

Ainuke võimalus, mis tähelepanu väärib, on variant, et keegi segas neid.
Keegi piisavalt kõrge tegelane, kes julges astuda kahevõitlusesse Bormanni endaga.
Lisaks pidi see isik omama selleks piisavat motiivi.
Selline salapärane isik võis olla ainult Himmler.

Tõepoolest, Himmler otsis Hitleri seljataga kontakte ameeriklastega juba alates 1943 aastast.Sellest ajast alates need sidemed tugevnesid ja laienesid. Mida lähemale jõudis Kolmanda Reichi krahh, seda rohkem energiat kulutas Himmler, proovides kokku leppida ameeriklastega.
Sealjuures lootis ta, et peale Füüreri kõrvaldamist tõuseb Saksamaa juhiks just tema.

Miks inglased ja ameeriklased üldse suhtlesid selle rohkelt kuritegusid toime pannud tüübiga? Selleks olid neil omad põhjused.
Esiteks.
Kõige rohkem kartsid Churcill ja Roosevelt kommunistide ülemvõimu euroopas. Tingimustes, kus venelased liikusid hoogsalt läänesuunas ja sakslaste poolt okupeeritud maade rahvad tundsid neile siiralt kaasa, oli selline oht täiesti reaalne.
Selleks, et kommunismi levikut takistada, olid anglosaksid valmis lepingu sõlmima kasvõi kuradi endaga.
Teada on, et Chrchilli juhtimisel 1945 aastal töötati välja salaplaan "Mõeldamatu".
See nägi ette sõda Venemaaga, seejuures kavatseti kasutada selleks ajaks juba purustatud Wehrmachti väeosi.
Arvatavasti teadis Himmler suurepäraselt, mida kartsid tema vastased ja kindlasti kasutas ta seda teadmist enda huvides ära.

Teiseks.
Himmleril oli, millega kaubelda.
Jutt ei käi isegi juutide eludest - ausalt öeldes huvitas lääne juhtkonda juutide saatus väga vähe.
Palju kaalukamaks "kaubaks" olid Kolmanda Reichi käsutuses olevad uued tehnoloogiad.
Nende hulka kuulus kahtlemata ka tuumapomm.

Ma ei tea, millised tingimused õnnestus Himmleril ameeriklastelt välja kaubelda vahetuseks tuumapommi vastu.
Tean aga ühte: lubada, et Bormann viiks need kõik kaasa Antarktikasse, ta ei saanud.
Just seetõttu jäidki kolm tuumapommi Saksamaale.
Mis siis juhtus?
Võib-olla Himmler ja Bormann leppisid midagi omavahel kokku?
Vaevalt.
Kui esimene oleks teisele avanud oma kaardid, oleks see tähendanud Himmlerile surmaotsust.

Eelnevaga seoses tasub meenutada ka Feldmarssal Modeli saatust, kes justkui lõpetas oma elu enesetapuga peale seda, kui neid piirati ümber Ruhri katlas.
Ausalt öeldes, pani see asjaolu mind juba ammu imestama.
Model oli energiline, halastamatu sõdur, kes oli võidu nimel kõigeks valmis ja kindlasti võimeline võitlema viimase padrunini.
Kui ta ka hukkus, siis kindlasti relv käes lahingus ameeriklaste vastu, mitte lastes endale kuuli pähe.
Üks Modeli elulugu ja surma asjaolusid uurinud ajaloolane tuli järeldusele, et Feldmarssal võidi täiesti vabalt tappa.
Kuid mille eest?
Tundub, et ma leidsin sellele küsimusele vastuse.
Võimalik, et Model segas Bormanni, kes soovis 3 järelejäänud tuumarelva kasutada lahingus.
See oli Himmlerile vastuvõetamatu.

Kuidas ka ei olnud, 7 tuumapommi said Bormannile ja ta saatis need Antarktikasse ja ülejäänud kolm andis Himmler täiesti rahulikult üle ameeriklastele...
Mis sai edasi selle draama peategelastega?

(järgneb)

[varjutroll]

"Salarelvad".......24

Nagu teada, nähti Martin Bormanni viimane kord Berliinis maikuu alguses.
Peale seda olevat ta lahkunud läbi venelaste positsioonide, saadetuna mõnedest tankidest.
Ametlikku kinnitust Bormanni surmale ei ole leitud.

Kuid tegelikult veetis Bormann aega kuni 1947 aastani ühes Põhja-Itaalia kloostris.
Välisilma ilmuda oli ohtlik- kõikjal jahiti natsistlikke kurjategijaid. Väljapool kloostrimüüri oleks võinud tema elu pikkust lugeda päevades kui mitte tundides. Seda enam, et teda otsiti, keegi ei olnud tolleks ajaks veendunud "halli kardinali" surmas. Isegi Nürmbergi tribunal mõistis ta üle kohtu tagantselja. Talle oli määratud surmaotsus.
Bormannil jäi valida ainult üks tee: jõuda Antarktikasse.

Alles 2 aastat pärast peale Saksamaa kaotust, avanes mugav võimalus, et toimetada ta Euroopast välja.
Organisatsioon "Võrk" varustas ta vajalike võltsdokumentidega ning tundmatuseni grimeerituna pandi ta laevale.
Ei mitte sellisele, mis võttis suuna Lõuna-Ameerikasse, neid reise kontrolliti eriti hoolikalt.
Hoopis üle Suessi kanali Ida-Aafrikasse. Üle India, Austraalia jõudis Boramann ringiga sakslaste Antarktika baasi.
Seal sai temast baasi juht ja küllap ta ka päästis selle väljasuremisest, võttes juhtimise apaatiasse langenud Hessilt üle.

Raskem on otsustada Himmleri saatuse üle.
Pean tunnistama, et minu käsutuses on selleks liiga vähe andmeid.
On teada, et sõja lõpus ta jõudis Flensburgi Dönitzi juurde, et asuda seal võtmepositsoonile Kolmanda Reichi viimases valituses.
Aga võib-olla ka selleks, et jõuda evakueeruda Antarktikasse?
Igal juhul ei tulnud tal välja ei esimene ega ka teine variant.
Edasi, nagu väidavad ametlikud ajaloolased, segunes võltsdokumente omav ümberriietunud Himmler põgenike hulka ja proovis varjuda.
Teda olid kinni pidanud Brittide kontrollpunkti valvasad tunnimehed, Himmler, ootamata ära uurimist ja kohut, võttis mürki.
Tema keha põletati kiiresti ja unustati...

Kas pole kuidagi liiga lihtne?
Pole võimatu, et hukkunu polnud üldse Himmler- miks siis hävitati eriti hoolikalt tema keha? Võimalik, et Himmler sai võitjatelt ikkagi oma "auhinna" ja elas kuskil kaugel maal rahulikult oma elupäevad lõpuni.

Muidugi on võimalik, et ametlikel ajaloolastel on õigus ja Himmler tõesti lõpetas oma elupäevad 1945.a. kevade lõpus enesetapuga.
Mis oleks seganud ameeriklasi seda tegemast, nad olid ju saanud kätte kõik nende poolt soovitu.
Nad lihtsalt võtsid kätte ja kõrvaldasid oma ebamugava ja neid võimaluse korral kompromiteeriva partneri?
Ilmselt ei saa me täielikku tõde kunagi teada...

(järgneb)

[varjutroll]

"Salarelvad"....25

Aga kes ütles, et sakslased tuumapommi ei kasutanud?

Pärast seda kui olin lõpetanud selle raamatu, jäi mulle silma imelik ja huvipakkuv lugu.
Konvoi LW-143, mis hukkus, olles teel USA-st üle Atlandi Inglismaale.
See oli üks sadadest konvoidest, mis ületas sõja-aastatel Atlandi ookeani, sealjuures kaugeltki mitte kõige suurem.
Proovides selle konvoi kohta hankida teavet, ei leia te ajaloost midagi.
Enamgi veel, mereväe ametlikud isikud annavad mõista, et sellist konvoid pole kunagi olemas olnudki.

Sattusin selle informatsiooni peale juhuslikult.
Uurisin saksa allveelaevade lahingukäiku Teises Maailmasõjas.
Tundus, et 1945 aasta kevadeks polnud saksa allveelaevadel enam Atlandi ookeanil midagi teha.
Nende vastas seisid liitlaste sajad allvelaevade hävitamiseks ette nähtud laevad ja lennukid.
Harva kui mõnel Dönitzi "hundikarjast" õnnestus põhja lasta vaenlase transpordialus, rääkimata juba sõjalaevast.

Uurides ameerika laevade nimekirja, mis olid hukkunud kaitstes konvoisid, sattusin mulle tundmatu aluse peale.
Kerge lennukikandja "Sekvoia", mis oli lülitatud mereväe koosseisu 1944.a. 18 märtsil, hukkus, nagu oli näidatud teatmikus:"saksa allvelaeva rünnaku tagajärjel".
Kõige huvitavam on fakt, et teised allikad, sealhulgas USA Kaitseministeeriumi ametlikud dokumendid, seda laeva üldse ei maini.
Jääb mulje, et seda alust pole kunagi olemaski olnud!

Oli siis "Sekvoia" või ei olnud?
Vastamaks sellele küsimusele, tuli mul läbi uurida terve hulk materjali ja kõige tipuks veel lennata USA-sse, pidades silmas veel asjaolu, et ma eriti ei armasta seda riiki.
Kokkuvõtteks õnnestus mul kindlaks teha, et jah, "Sekvoia" oli olemas, kuid sellest faktist millegipärast peetakse paremaks vaikida.

Kes siis saksa allveelaevade kaptenitest selle aluse uputas?
Raske oli sellele küsimusele vastust leida põhjusel, et saksa poolelt ei tunnistata sellise lennukikandja uputamist üldse!
See on juba vägagi imelik, sest iga allveelaeva komandör oleks rõõmuga kirjutanud lennukikandja oma võitude nimekirja.
Tundub, et keegi neist ei olnud oma edus kindel ja tagasihoidlikusest jättis insidendi mainimata.
Paraku ei olnud tagasihoidlikkus just saksa allveelaeva komandöride tugevaim külg...

Võib-olla uputas lennukikandja mõni allveelaev "Antarktika konvoist"?
Vaevalt.
Allveelaevadele, mis liikusid Antarktikasse, oli antud karm käsk hoiduda igasugusest kontaktist vaenlasega.
Isegi kui nende teele oleks sattunud kõige võimsam USA sõjalaev, Rooseveldi endaga pardal, poleks olnud komandöridel olnud õigust neid tulistada.
Suuremal hulgal allveelaevadel ei olnud isegi torpeedosid, et mitte viia komandöre kiusatusse.
Antarktika baasi salastatus oli prioriteet number üks.

Võib-olla oli kogu lugu hoopis banaalsem - "Sekvoia" uputas liitlaste oma allveelaev?
Raske uskuda.
Muideks, võimalik, et ma oleksingi lõpuks jäänud selle versiooni juurde, kui poleks olnud ühte "aga".
Lähtudes kadunud lennukikandjaga seotud dokumentidest jõudsin ma sellega seotud alusteni.
Nimekirjadest selgus, et 1945.a. 18 märtsil jäi USA merevägi ilma veel kergristlejast, 7 miiniveeskajast ja tubli kümnest väiksemast allveelaevade vastu võitlemiseks ette nähtud alusest!
Kõik nad olevat uppunud saksa allveelaevade rünnakute tagajärjel kuid mitte ühegi eest polnud sakslased vastutust enda peale võtnud!

Ausalt öeldes, selline massiline USA lipu all seilavate laevade hukkumine võttis mind nõutuks.
Eriti kui arvestada asjaoluga, et enne ja pärast 1945.a. 18 märtsi puudusid konvoide hulgas peaaegu igasugused kaotused.
Lähemalt uurides jõudis mulle kohale, et need laevad moodustasidki kokku peaaegu täieliku väiksemamõõduselise konvoi saatelaevade komplekti.

Haarasin pihku ameeriklaste konvoide nimestiku kiiremini, kui Teie jõudsite läbi lugeda need kirjaread.
Milline konvoi oli ookeanil 18 märtsil?
Selliseid oli mitu kuid need kõik jõudsid õnnelikult oma sihtpunkti.
Nüüd ma märkasin ma lünka LW-143 seeria konvoide loetelus.
LW-142 on olemas, LW-144 on olemas kuid 143 on miskipärast puudu.
Huvitav mispärast?
Konvoid väljusid USA-st 1 kord 3 päeva kohta.
LW-142 väljus 9 märtsil, LW-144 väljus 15 märtsil.
Miks jäeti ära LW-143?
Või siis seda reisi ei muudetudki ära vaid see väljus, nagu ette nähtud 12 märtsil?
Tähendab 18 märtsil pidi konvoi LW-143 olema veel Atlandil?

Mida rohkem asjasse süvenesin, seda suuremaks kasvasid minu kahtlused.
Miks varjatakse tõde konvoi LW-143 kohta?
Peamine: "Mis on see tõde"?

Kujutame ette, et konvoi hävitas üks "Dönitzi hundikari"- grupp saksa allveelaevu.
Kuid mispärast sakslased siis vaikisid?
Nad oleksid oma edust pidanud hõiskama iga nurgataga!
Põhjaliku ja rutiinse uurimistöö tulemusena, selgus, et sakslastel ei oleks 1945 aasta kevadel õnnestunud kokku koguda niipalju allveelaevu, et hävitada selline konvoi.
Poolsada sõjalaeva pidid olema turvatud mitte vähem kui 20-30 saatelaeva poolt.
Selleks, et sellist hulka uputada, oleks tarvis olnud vähemalt 50 allveelaeva.
See oli sõja lõpu tingimustes võimatu, seda enam, et viimased parimad allveelaevad liikusid Saksamaa ja Antarktika vahet.

Lahendus loole tuli ootamatult.
Ühes arhiivis sattusin mingi ime läbi alles jäänud vana ameerika madruse meenutusele.
Selles oli ta küllaltki pikalt ja põhjalikult kirjeldanud oma sõjateed ( teenis see "merehunt" ristlejal ja seetõttu vaenlast silmast-silma ei näinud).
Midagi nii igavat ei ole ma lugenud kogu elu jooksul - ilmselt just selle tõttu ei olnud keegi viitsinud ta memuaare lõpuni lugeda.
Aga just selle tohutu hulga sõkalde seas leidus tõeline "tera".

Loo lõpp on mõni leht eespool, Viron Shamani poolt tõlgitud......(varjutroll)

(aatomipomminduse lõpp)

[ereland]

väga hästi teemaga haakuv 1965 a. tekitatud mf.-operatsioon arbalett(kõigile tuntud hr.Hannibal Shmitt peaosas)

[excubitoris]

Algselt postitas ereland
väga hästi teemaga haakuv 1965 a. tekitatud mf.-operatsioon arbalett(kõigile tuntud hr.Hannibal Shmitt peaosas)

Operation Crossbow (1965) - IMDb - see või?

[ereland]

just-sama loll film(just eile vaatasin)kui pooled siinsetest postitustest
soovitan soojalt vaadata.
Kui kellelgi tekivad kahtlused ja ei viitsi silmi rikkuda ja raamatuid lugeda,siis kuulake nt.seda Suvorovi audioraamatut(vn.keeles) ja saata teada et vantidel oli juba IL2 peal reaktiivmürsud.
http://rutor.org/torrent/73236/viktor-su...l-2002-mp3

[Päikeseinsener]

Jah,ei tahaks siinset teemat rikkuda,aga http://realmnc3.blogspot.com/2010/05/iro...nevad.html

[Päikeseinsener]

Väidetavalt siis Baas 211 UFO http://www.youtube.com/watch?v=SAUbWxMVOcY

[Päikeseinsener]

Skeptikutele väheke puremist http://www.youtube.com/watch?v=sd2lQ4bCPRE

[zzz34]

15:10 Doku: Das UFO-Projekt der Nazis
http://www.n24.de/php/epg.php#a_b3
tasub vaadata satilt


[Muudetud: 10-27-2010 zzz34]

[varjutroll]

Leidsin arvutinurgast ühe vana artikli ja tegin sellest suhteliselt vaba tõlke. Allika võib leida igaüks, kasutades artiklis olevaid märksõnu- (varjutroll)

"Saksa silindrikujuline UFO"
Intervjuu CIC veteraniga

Raamatu "Fascinating Relics of the Third Reich"
autor: Robert J. Lee

Kell 10:45, 29 sept., 1944.a.
Katselendur oli õhus uue turboreaktiivhävitaja "ME 262 Schwalbe"-ga, kui äkki köitis tema tähelepanu kaks helenduvat punkti, mis jäid tema lennukist paremale.
Ta sööstis täiel kiirusel nähtuse suunas ja leidis ennast näost-näkku silindrikujulise objektiga, mis oli üle 90 m pikk. Objekti küljel olid mõned avad ja õhusõiduk oli varustatud pika, umbes silindri keskosas asuva antenniga.
Olles ise objektist ca 500 m kaugusel oli piloot imestunud, kui nägi, et see liigub edasi kiiremini kui 1200 km/h.

Allikas: U.F.O.s and Extra-terrestrials in History (Vol. 4) by Yves Naud

Ma usun, et paljud meist saavad anda oma väikese osa, selgitamaks välja UFO- müsteeriumi tagamaid.
See lehekülg siin on minu tagasihoidlik panus.
Olen seda jaganud nendega, kes on huvitunud minu intervjuust U.S Army Counter Intelligence Corps.-i veterani, uurija Richard L.Cornwelliga.

http://netowne.com/naziufos/boblee/cornwell.htm
http://en.wikipedia.org/wiki/Counter_Intelligence_Corps

Natuke peale Teise Maailmasõja lõppu viibis Richard L.Cornwell Harz-i mäeküljel, kus sakslased olid ilmselt valmistanud mõned elektronmagnetväljade ärakasutamisel põhinevad õhulaevad.

Tagasi vaadates, peaksid ameeriklased korrigeerima oma sõjaaegseid-ja järgseid seisukohti Natsionaalsotsialistliku Saksamaa poolt välja töötatud silindrikujuliste objektide ja lendavate taldrikute tehnoloogia osas.
Pehmelt öeldes on meid UFO küsimustes eksitatud.

Isiklik huvi UFO fenomeni vastu tekkis mul 1955 a. veebruaris, kui nägin puust mõne jala kaugusel hõljumas kollast tulekera.
See ülimalt põnev nähtus oli ainult ca 8 m kaugusel minu aknast. Mõne sekundi pärast liikus see objekt horisontaalsuunas eemale kiirusega umbes 30 km/h. Mul jäi mulje, et see kera allus teadlikule juhtimisele. Sama nähtus kordus pühapäeva pärastlõunal Nashvilles, Tennessee-s. Hinnanguliselt oli objekt ca 2 m suuruse läbimõõduga.
Järele mõeldes meenutas see objekt väga Teise Maailmasõja ajal nähtud "Foo Fighter"-eid

Tõenäoliselt olid Saksa silindrikujulisel või (sigarikujulisel) õhulaeval tagaossa paigaldatud footonpeegeldid.
Saksa teadlane Eugen Sänger on kirjutanud:

http://en.wikipedia.org/wiki/Eugen_S%C3%A4nger
http://www.kool.ee/?1545

Reflektoreid ei kasutata mitte ainult prožektorite valguse ja relvade laserkiire suunamiseks vaid ka erinevat tüüpi footonite puhtaks lõhustamiseks. Sellisel puhul on reflektorid ette nähtud peegeldamaks tagasi elektromagnetilist või korpuskulaarset kiirgust.

http://en.wikipedia.org/wiki/Corpuscular...y_of_light

Sisuliselt asendavad footonpeegeldid tavalisel konvensionaalsel raketil sabaosas kasutatavaid reaktiivdüüse. Muidugi on olemas probleemid, mis seonduvad footonite väikese tõukejõuga.
Hiljuti on NASA teadlane Paul R.Hill välja arvutanud, et 27 t raskuse UFO orbiidile viimiseks kuluks 2000 korda rohkem energiat kui tavalisele, raskemale, reaktiivkütusel töötavale 2718 t kaaluvale "Saturn" klassi raketile.

Saksa teadlased olid vägagi teadlikud sellest takistusest. Nad said aru, et maa külgetõmbejõudu tuleb vähendada kuidagi teistmoodi. Usun, et katsetuste käigus avastasid nad, et footonite emissiooni tagajärjel tekkiv tugev magnetväli võib lõdvendada sidemeid kosmilises aeg-ruumi väljas.
Footonkiirguse kasutamine seletaks ka erinevaid atmosfääris nähtud "tundmatuid lendavaid objekte". ( "Foo Fighter", "Lendkettad" sigarikujulised tiibadeta õhulaevad jne.) mida nähti taevas WWII teisel poolel, kutsudes nende objektide nägijates esile ärevust ja närvilisust.

Artikli autori märkus:
Meenutan lugejatele, et paljud tunnistajad on märkinud vilkuvate tulede olemasolu lendavate ketaste servadel. Need tuled (hõõguvad õhumolekulid) on põhjustatud x-ray tüüpi footonite lõhustumisest. See protsess omakorda vähendab gravitatsioonijõudu, tekitades magnetvälja ja lõdvendades sidemeid kosmilises aeg-ruumis.
Vaadake minu artiklit gravitatsioonist: "Is Gravity Caused by Tension in the Fabric in Space-Time?"

1997.a. märtsis oli mul suurepärane võimalus saada intervjuu tollel ajal 76 aastaselt US Army Counter Intelligence Corps-i veterani Richard L. Cornwellilt.:

Autor: Mis asjaolud viisid Teid Saksa "Lendavate taldrikute" tootmise asupaika?

Cornwell: Olin luuremissioonil, millest ma ei tahaks pikemalt rääkida. Külastasime Harzi mäge eelkõige uudishimust.

Autor: Kas sa nägid vabrikus vähemalt mõnda "Lendavat taldrikut"?

Cornwell: Esiteks ma ei kuulnud kedagi kasutavat väljendit "Lendav taldrik". Meie inimesed nimetasid seda lihtsalt "laevaks". Mina nägin seal ainult ühte "laeva".

Autor: Kuidas see välja nägi?

Cornwell: See oli suur silindrikujuline metallist objekt, mis asetses kahel rööbaspuul. Laev oli värvitud hallikas-roheliseks ning ei omanud mitte mingisuguseid saksa sümboleid. Jäi mulje, et USA armee lähenedes oli sakslased objektilt eemaldanud jõuseadme ja muud tähtsamad osad. Jõuseade oli asunud objekti sees, oli näha selle eemaldamise koht. Laeva põhi oli kergelt lame, lae-ja ninaosa ümardatud.
Käisin läbi kogu laeva ja märkasin, et üks kahest esiaknast oli puru. Aken oli valmistatud väga paksust klaasist. Kontrollpaneelilt puudusid mõned näidikud. Külgedel paiknesid illuminaatorid. Väljast oli laeva kere koostatud neetliidete abil.

Autor: Kui suur see laev oli?

Cornwell: Ausalt öelda on mul seda raske meenutada. Mäletan, et see oli suurem kui mistahes IIWW aegne allveelaev. See võis olla 60 - 100 m pikk, umbes 9 m kõrge ja ülaosast võib-olla 6 m lai.

Autor: Kas oli olemas prožektor?

Cornwell: Ei mäleta, et oleksin mõnda näinud.

Autor: Milline oli laeva välisuks?

Cornwell: Kummaline on see, et me ei suutnud tuvastada uste asupaika, sest sakslased oli laevalt jõuseadme eemaldamiseks lõhkunud objekti küljed. Arvatavasti asusid uks või uksed siiski küljel.

Autor: Kas see laev asus maa-aluses rajatises?

Cornwell: Ei, see asus hästi maskeeritud maapealses hoones.

Autor: Kas sa küsisid selle saksa laeva otstarbe kohta?

Cornwell: Meile öeldi, et see sakslaste õhulaev oli ette nähtud lendamiseks kuule ja nad kasutasid neid hoidmaks sidet Aafrika ja Lõuna-Ameerikas asuvate istanduste vahel.

Autori märkus:
Sakslastel oli elektromagnetilisel kiirgusel töötav 300 m pikkune silindrikujuline õhulaev, mis olevat olnud suuteline lendama kuule. Võimalik, et see oli üks neist sõjajärgsetest suurtest õhulaevadest, millest on juttu Frank Edwardsi raamatus "Srange Worlds".
1947.a. juunis oli aurik "Llandovery Castle" läbimas Madagaskari väina, kui ühelt pardalt märgati taevas oma 300 m pikkust sigarikujulist, metalliläikelist õhulaeva, mis liikus peaaegu minuti vältel aurikuga ühel kursil.
Sündmuse aega arvestades võis vabalt olla tegemist natside UFO-ga mis opereeris parajasti Aafrika või Antarktika vahet.

George Leonhard, oma raamatus "Somebody Else is on the Moon" ("Meie kuu peal on veel keegi"), mainib ta kuu pinnal olevad mõistatuslikke ruune meenutavaid sümboleid. Samuti toob ta esile tõendeid kuu pinnal toimuvast tehnogeensest tegevusest.

Aastakümneid on kestnud kuulujutud, et Saksamaa jätkas peale 1945.a. maid salajast, eksootilisel UFO-tehnoloogial baseeruvat psühholoogilist sõda. 1952.a on LKA direktor Walter B.Smith kirjutanud, praeguseks juba salastatuse minetanud memorandumis "Psychological Strategy Board" direktorile:
Mul on täna valmis Rahvusliku Julgeoleku Nõukogule esitamiseks ettepanek, milles on jõutud arusaamisele, et probleemid "Tundmatute lendavate objektidega" mõjutavad psühholoogiliselt meie luure-ja sõjategevust. Selle sama memorandumi kolmandas osas ta jätkab: Pakun, et me arutame lähimal juhatuse koosolekul selles psühholoogilises sõjas kasutamiseks mõeldud võimalikke ründe-ja kaitsemeetmeid.

Autor: Kas sa said korralduse hoida see informatsioon saladuses?

Cornwell: Mind hoiatati vähemalt kolm korda.

Autor: Kas Teiega võeti veel peale Ühendriikidesse naasmist ühendust?

Cornwell: Jah. Üks kord külastas mind kodus valitsuse töötaja.

Autor: Millist tüüpi isikutunnistuse ta Teile esitas?

Cornwell: Ta esitas mulle sõjaväeluure töötõendi.

[Müstik]

Olen seda raamatut "Meie Kuu peal on veel keegi" lugenud ja see on tõesti huvitav raamat. Sinu viimasest postist selgub, et natsid läksid oletuslikult oma sigarikujulise lennuaparaadiga siis Kuule?
Eks ole ju meiegi ajakirjanduses ilmunud lugu sellest, et Kuul lebab hiiglaslik sigarikujuline UFO vrakk, aga see pidavat seal olema juba iidsest ajast saati.

Samas on Zed kirjutanud, et "Maailmas ringleb ka selline info, nagu oleks Lahesõja ajal, operatsiooni “Desert Storm” jooksul tulistatud alla üks tundmatu lendobjekt USA uuel tehnoloogial põhinevate hävitajate F-117 Nighthawk poolt alla.".
Samas Zedi teemas on ka niisugune lõik:
" Vaadates kullakangide korrektselt laotud püramiide, äratas mu tähelepanu mõnede kangide kuju…
Astunud lähemale, nägin nende valutempleid:
REICHSBANK
allpool numbrijada, SS ja kiri MELMER.”

“See kuld pärines III Reichi varakambritest.”
Jääb mulje, et seal suheldi Antarktikasse elama läinud SS-lastega.
Niisugune mõte mul pähe igatahes lõi.
Aga Sinu teema Varjutroll on väga huvitav ja au ja kiitus sulle ka minu poolt!

[excubitoris]

See kuld võib vabalt pärineda ka 3Reichi aegadest. Olid ka ju siis neil Aaduga head suhted.

[Tehnoloog]

Algselt postitas varjutroll
.....
Sakslastel oli elektromagnetilisel kiirgusel töötav 300 m pikkune silindrikujuline õhulaev, mis olevat olnud suuteline lendama kuule.
.....
George Leonhard, oma raamatus "Somebody Else is on the Moon" ("Meie kuu peal on veel keegi"), mainib ...

Kunagi Paradoksis ilmunud katkendid George H. Leonard'i
raamatust "Meie kuu peal on veel keegi" (Kasutatud on
Urmas Lipandi* käsikirjalist tõlget):
http://www.mysteriousman.net/andres/Para...eegi,,.pdf
( http://www.mysteriousman.net/andres/Para...20+%20pdf/ )

Pilt raamatu esikaanest:
http://www.osta.ee/14768706

Saksa Andromeda-gerät:
http://www.greendevils.pl/rozne/hyperbor..._gerat.jpg

* - Kunagi õnnestus Urmas Lipand (legendaarse Eduard Nurja õpilane) kutsuda Viljandisse esinema, teemaks tema tõlgitud "Urantia raamat". Peale üldsusele mõeldud ettekannet saime ülipõnevat infot kitsamas vestlusringis mitu tundi...
http://www.hot.ee/esi/kroonika.html

[Muudetud: 05 Nov 2010 Tehnoloog]

[NelliN2]

Täna oli REN TVs dok.Šambala otsingul.Algul arvasin ,et tuleb midagi Kailase teemasse,kuid jutt hoopis Ahnenerbe tegemistest,nende nn dimensioonivärava otsingutest/ja leidmisest/ Antarktikas.
Vaatasin, suu lahti.
Sama dok. või siis teema järg on uuesti eetris REN TVs pühapäeval kl 19.05 ja kolmapäeval kl15.50

[excubitoris]

Äkki saaks keegi neid salvestada arvutisse?

[Müstik]

Filmi vaatama siis. Just hakkab....

[Päikeseinsener]

Äkki saaks keegi neid salvestada arvutisse?

Kas REN TV mitte netist ka näha ei ole?
Ma just pean silmas neid dok. filme.

Pole hetkel aega otsida endal

http://www.youtube.com/user/rentvchannel