Kellavere maatriks.

Kellavere maatriks.
Kui Kellaverre mõne aja eest uus ja uhke õhuseire radar püsti pandi, oli mitme riigi meedias skandaali kuipalju. Vene žurnalistid hakkisid ennekõike selle kallal, et millisel määral töökad Echeloni valvurid nüüd nende eluolu kohta raporteid kirjutama hakkavad, et kas hommikukohvi nähakse ära ja pannakse kirja. Meie kohalikel vandenõuteoreetikutel jäi aga vaid küsida, et huvitav, kas meie vastu ka veel keegi huvi tunneb. Aga nad jälgivad, seda küll. Iseasi muidugi, et kes seal teispool juhet arvatakse olevat, venelased või ameeriklased, juudid või araablased? Või ehk kõik ja korraga või vähemalt vahetustega? Ehk õhtus on küsimus, et kes on täna eestlase vaenlane ja miks?

Viimaste küsitluste järgi on ameerika-sõpruse osas juba kõhklema löödud, kuid ega mustad rätikutega mehed sellest veel usaldusväärsemaks muutunud pole. Idapiiri tagune jääb Mordoriks veel tükiks ajaks ning zuroffid imetlegu oma vägitegude tagajärgi Interneti poriväljadel. Lisaks on mõistagi nüüd tulnud kõiksugu väiksemaid kohalikke tegijaid, sakslasi ja prantslasi. Eks tihedam Euroopa-teljeline seotus toob nagu alati kaasa ka vajaduse selgemalt eristuda, defineerides teise ja vaenlase, õnnestub ehk saada teada saada kes oled sa ise. Euroopa on piire ühtäkki täis ning sõpra ei tunne enam ära.

Veel mõni aeg tagasi oli lihtsam. Sirvides täna 11. septembri järgseid Eesti lehti, on peaaegu hämmastav, kui kiire oli meie ametlikul avalikkusel tollal poole valimise ning kaartidele joonte kritseldamisega. Meie mure oli tol hetkel ennekõike Venemaa käitumine ning meie häda oli end ses maailmajagamises kindlalt Lääne poole paigutada. Teispoole "Huntingtoni joont" nagu siis eriti rõhutada armastati. Õnnetus tõi päästva meie-tunde ja me saime teada, kes on me vaenlane.

Slavoj Žižek on väitnud, et pärast kommunistlike riikide kokkuvarisemist, mis oli aastakümneteks pakkunud selge ja ühemõõtmelise vaenlasekuju, asus Lääne kujutlusvõime segaduse ja saamatuse aastakümnesse. Selleks, et skematiseerida piisavalt loogiline vaenlase kuju ja varustada see konkreetsete tunnusjoontega, mis teeksid temast vihkamiseks ja võitlemiseks sobiva sihtmärgi, libiseti narkokartellide bosside juurest mitmesuguste paariariikide sõjapealikeni, ilma et oleks suudetud ühegi juurde neist pidama jääda. Alles 11. septembriga sai kõik taas paika - kujutlus araabia terroristide nähtamatust ja piisavalt müstilisest võrgustikust sobis uue ajastuga nagu rusikas silmaauku.

Kuid mis teeb taolise müstika nüüd ja praegu nõnda sobivaks? Siin tuleb taas mängu Kellavere uus radar. Lotmani eeskujul võiks nimelt ka praeguse globaalse terrorihirmu algpõhjusena näha just sedasorti toredat nähtust nagu teaduse ja tehnika võidukäik koos infoühiskonna tuleku ja muu taolisega. Tormijooksulised progressiperioodid teaduse ja tehnika vallas on inimkultuuride ajaloos pööranud tihtipeale paradoksaalselt segi ka kogu argise elukorra - seni harjumuspäraseks ja õigeks peetu pole enam funktsionaalne, kuid sellest loobumine ja uuega harjumine toob masside psühholoogias kaasa üldise stressi ning taaselustab nõnda arhailisi teadvusemudeleid. “Kolmedimensioonilise” Kellavere radari suutlikkus näiteks on piisavalt hõlmamatu, et pole ime, kui see hakkab tootma kõige arhetüüpsemaid vandenõuteooriaid.

Renessansi hakul lõid vastleiutatud trükipressid seni terviklikus Euroopas koha rahvuskeeltele ning seejärel üsna pea ka rahvusriikidele. Püssirohu, transpordi- ning sidevahendite leiutamine muutsid vahetult kogu Euroopa poliitilist kaarti. Muutujate arv võrrandis kasvas, kuid kodanike kindlustunne vähenes samal ajal nagu kevadine lumi. Tehnikaprogressi tänane analoog on esmapilgul kaasa toomas aga vastupidiseid resultaate. Kommunikatsioonisüsteemide ülmastumine suurendaks justkui universaalsete kultuuriformaatide osakaalu lokaalkultuuride arvelt, teede ja tõldade poolt peeneks pudenenud Euroopa toovad Boeingud taas kokku. Kuid samas tõid need vahvad lennumasinad maailma kuklapoolelt New Yorki kohale ka isehakanud arhitektuurikriitikud ning mitmesugused arvutusmasinad tutvustavad meile sama radikaalset kultuurikriitikat iga tund, minut ja sekund, kui selleks vaid tahtmist juhtub olema. Võrrand aina kasvab, muutujate arv samuti. Nii võib taas tõdeda, et määramatuse vähendamise asemel on juhtmestatud ajastu kaasa toonud hoopis kapatäie ettearvamatust.

Inimeste maailmataju selline põhimõtteline muundumine kajastub mõistagi ka teleekraanil, moodsa mütoloogia näitelaval. Veel mõne aastakümne taguses televisioonis, tollastes detektiivi- ja põnevussarjades oli neis esitatav maailmapilt veel üks-üheselt selge – head olid head, pahad oli pahad ning kuri sai alati oma teenitud palga. Ekraanidel domineerisid võitmatud kangelased, kes kuritegusid lahendasid veenva elegantsi ja raudse loogikaga. Sellised supermehed ning nende iganädalased teod pidid taastootma usku korra, õigluse ja lihtsate lahenduste võimalikkusse.

Kuid mida aeg edasi, seda inimlikemaks on kõik need telekangelased muutunud. Peategelaste eraelu sai melodraamatilise aktsendi, mis peatselt hakkas mõjutama ka nende professionaalseid sooritusi. Kangelased muutusid sestap ka üha viletsamateks: kõik kuriteod ei leia enam lahendusi ning isegi kui pätile ots peale tehakse, peab vaataja aru saama, et tegelikult miski ei muutu, tõeliste ristiisadeni ei jõuta – smoking man ajab oma hämarat asja Salatoimikutes ikka edasi. Selline suhtumine koos tegelaste ja teemade pehmenemisega peab viitama, et vaatajad on kaotanud usu neid kaitsvatesse super-kangelastesse ning universaalsed väärtushinnangud on kokku kukkunud: hea ja halva vastasseis pole enam kuigi iseenesestmõistetav.

Mitmete kommunikatsiooniteoreetikute hinnangul viitab taolisele usu kadumisele ja sellest tulenevale ebakindlusele ka populaarsete õudus- ja ulmefilmide (alates Salatoimikutest kuni nõidadest õdede seiklusteni) rohkus tänapäeva televisioonis. Douglas Kellneri järgi muutub ühiskondlike ja majanduslike kriiside aegu, kui inimestel on raske ümbritseva reaalsusega hakkama saada, üleloomulik tõhusaks ideoloogiliseks abivahendiks, mis aitab selgitada raskeid tingimusi ja arusaamatuid juhtumeid müstiliste või religioossete mütoloogiate abil. Saksa ühiskonda esimese maailmasõja järgselt tabanud kriis tõi muuhulgas kaasa ka õudusfilmide kiire lisandumise. USAs jõudsid esimesed koletised ekraanidele keset 1930ndate majanduskriisi. Peale Hiroshimat ja Nagasakit ning 50ndatel alanud võidurelvastumist sündis aga uus üleloomulikkust käsitlevate õudusfilmide laine, kus oma debüüdi tegid kõiksugu mutantloomad ja -inimesed, tollal sai alguse ka apokalüptiliste veresaunade žanr.

Omalt kodukamaralt on meil sellele vastu panna taasiseseisvumise aegsed Vahur Kersna iganädalased tulnuka-intervjuud ning tollased para-ajakirjade megatiraazhid. Kuid kui Jutta Rabe oma Estonia hukust pajatava filmi kunagi valmis peaks saama, siis on ka meil lootust oma rahvusvahelisele vandenõu-kaubamärgile. Rabelik Estonia-käsitlus järgib ka eeskujulikult moodsat zhanrinõuet, mille järgi see tõeline kurja juur oma teenitud palka kätte ei saa ning otsad jooksevad lõpuks ikka sogasesse vette. Kellneri väitel demonstreeritakse sellega, et ühiskond on jõudnud kriisi, kus traditsioonilised võimulolijad ning väärtushinnangud ei saa vastu ebatraditsioonilisele ning müstiliselt nähtamatule kurjusele.

Vampiiritapjate ja nõidade esiletõus meediakultuuris resoneerub huvitavalt ka renessansi-aegse tehnika arengu poolt kaasa toodud esmase hüsteeriaga. Lotmani järgi on ainult sellega seletatavad nõiaprotsessid, mis haarasid kogu Euroopat sel trükipressi leiutamise järgsel ajajärgul. See, mis tollal oli ühtedele uue avastamise rõõm pani teistel põlveõndlad nõtkuma. Neile viimastele oli aga kogu segaduse seletamiseks vaja konkreetset süüdlast, hirm vajas kehastust keda tuleriidale saata. Nii olid renessansi-aegsete massiliste nõiaprotsesside ohvriteks eelkõige naised, kes keskajal olid kujutanud endast sotsiaalset ja kultuurilist minoriteeti, kuid kelle positsioon uusaja tulles muutus järsult hulga dünaamilisemaks. Selline järsk ümberkehastumine muutis nad pideme kaotanud rahvahulga silmis pahatihti kergesti otse "kuradiriigi kehastuseks". Tekkis ettekujutus mingi salarühmituse "kõigi vastu" suunatud vandenõust. Just täpselt samamoodi nagu rätikuisse mähkunud maailma äärealade kaamelikarjused on ülmastumise tingimustes kasvanud pildiraamatu pärismaalastest vandenõu-müstika najal otse püsti saatanateks, kes oma nähtamatuid kombitsaid vajaduse korral kasvõi Taara-tammikuisse ajada võivad. Vähemalt jääb selline mulje ka meie kohalike julgeoleku-gurude viimase aja retoorikat jälgides.

Renessansi-aegseid tublisid kodanikke häiris omalajal iseäranis see, et vandenõu liikmed, kes tunnevad üksteist ära salamärkide järgi, jäävad ise üldsusele äratuntamatuks. Sestap pole nende kindlakstegemine mõeldav senises õigussüsteemis tavaks olnud juriidiliste süütõendite alusel. Piisas vaid kohtuniku tundest või "veeproovist". Sama probleem vaevab ka tänaseid läänemaiseid sõjapealikke: vaenlane pole enam mõni üks-üheselt käsitletav Kurjuse Impeerium, vaid illegaalne, salajane, peaaegu virtuaalne ülemaailmne võrgustik, kus seadusetus kattub "fundamentalistliku" eetilis-religioosse fanatismiga. Ja kuna säärasel üksusel puudub positiivne õiguslik staatus, siis see olukord teeb lõpu ka rahvusvahelisele õigusele. Ehk siis vangistatud taliibid ja Al-Qaida sõdalased on Rumsfeldi jaoks väljapoole seadust jäävad "ebaseaduslikud võitlejad", kelle piinapinki või ilma kohtuta tänapäevasele "tuleriidale" saatmine käib ilma tähelepanuväärsete tagasilöökide või süütundeta. Just seetõttu mõjusid mõni aeg tagasi alanud üleskutsed mõtestada ümber tänapäeva inimväärikus- ja inimvabaduskäsituse põhielemendid, unustada Genfi konventsioon ja seadustada piinamine justkui ümberkirjutusena mõnest renessansi-aegsest inkvisitsiooni-koodeksist.

Sel taustal oli huvitav ka USA omaaegne nõudmine tagada oma kodanike puutumatus rahvusvahelise kriminaalkohtu ees. Juhul kui maailma riikide enamik sellele vastu tuleks, meenutaks USA positsioon maailmas seda seaduseülest rolli, mida täidab nn smoking man Salatoimikutes: rahmeldavad need Mulder ja Scully palju jaksavad, võitlevad kellega oskavad, aga lõpuks jääb nende osaks vaid aimata, millistest eesmärkidest lähtuvalt see neetud ahelsuitsetaja kogu protsessi juhib.

Nagu viimaste nädalate uudistest on selguma hakanud, on neid eesmärke tõesti väga mitmesuguseid ja hämaraid ning nagu zhanrinõuded ette näevad, on asjaosalistel ka omavahel kooskõlastamata, et mis eesmärkidest lähtuvalt sõda peeti. Wolfowitz teab üht, Rumsfeld jälle teist ja kolmandad kõnelevad kolmandast. Sõjadiskursside hulk paljuneb seega isegi sealmaal eskaleeruvas tempos. Kuigi, nagu lombitagused teated kõnelevad, annab sealne meedia endast jätkuvalt parima, et need kuidagi lõimunud tervikuks ära seletada. Ka kinolinadele on sealmaal ühtäkki naasmas muinasjutukangelased, kes asuvad vahepealsega võrreldes välja hoopis selgekujulisemate väärtussüsteemide eest. Terminaator ja Ämblikmees teevad oma vastastest loodetavasti koduhakkliha ning Matrixis saadetakse ümbertöötlemisele mitu koormat vanarauda. Neil vaenlased on verised, neist mõrtsuk iga neljas.

Meil Euroopas on sellega muidugi raskem. Tähendustloovaid piire, nii diskreetset kui vähemdiskreetset eitust või jaatust, on rohkem, juhtmotsi, kust üksteisega vaidlemakippuvaid pilte tuleb, samuti. Ehk piirid toodavad vastandusi ja vastandused uus lugusid. Kuid lugudes on kangelased ja need on ikka kas head või halvad, sõbrad või vaenlased. Ja nii me kardamegi kõigepealt juhtmeid, sest me ei tea täpselt, kes seal taga on. Maatriks ehk või siis hoopis midagi muud.

Käesolev artikkel ilmus lühendatud kujul ajalehes Sirp, 01.08.2003.a.

http://www.sirvilauad.ee/?q=node/173