(13-06-2011 14:41 )Müstik Kirjutas: Info pärineb siit ja sealt. Sinu esimene tsiteeritud lause oli mul aga pärit ühest neist artiklitest:
Allan Kardec. „Vaimude raamat.“ (MM 1-5) Nebadon, 2001.
Allan Kardec. „Meediumide raamat.“ (MM 14-1994/8)
„Vaimudega läbikäimine.“ (PB 20, lk.13-15)
August Messer. „Okultism ja teadus.“ EKS, 1932.
„Spiritismi esimesed sammud.“ (MM 13, lk.6)
Elizabeth Barker. „Elava kadunukese kirjad.“ (MM 1-13)
R. Holbe. „Malepartii hauataguse suurmeistriga.“(MM 1994/2, lk.22)
„Vahendajad elavate ja surnute vahel.“ (P 1995/3, lk.12-15)
V. Mirtem. „Nõiduse ajalugu.“ Tln. 1996, lk.70.
„Kes sa oled, rääkiv vaim?“ (Aura 1998/4, lk.1-3)- spiritistlike kontaktide ohtlikkusest.
„Võõras hing.“ (Aura 1998/4, lk.12-16) Rmt-st „Search for Soul.“
„Kohtumisi spiritistlikul seansil.“ (Aura 1998/6, lk.31)
Alan Baker. „Vaimud ja hinged.“ Tln.2000
Massimo Polidoro. „Viimne seanss. Houdini ja Conan Doyle´i kummaline sõprus.“ Kunst, 2002.
Kui info pärineb siit-sealt, kuidas Sa siis need % paika said?
Lihtsalt huvi pärast küsin.
-----
ELU PÄRAST ELU
Me kõik peame kord surema, nii kurb kui see ka poleks. Kuid paljusid piinab küsimus, mis ikkagi juhtub meiega peale surma? Kas me hing kaob koos kehaga, lahustub mingisuguses eimilleski, sünnib uuesti, läheb taevasse või põrgusse või rändab kuhugi teispoolsusse, et elada seal mingisugust teistmoodi elu, millest meie midagi ei tea ega oska ette kujutada?! Kuid kas meie kõigi hinged ikkagi lahkuvad maalt? Üks osa inimestest arvab, et osa hingi jääb maale kinni, teisalt peetakse seda aga väljamõeldiseks.
Vaimude olemasolu on korduvalt tõestatud, kuid ometi leidub inimesi, kes otsivad igasugu võimalusi, et see kõik ümber lükata. See on ka arusaadav. Paljud inimesed pelgavad kõike, mis on mõistusele seletamatu, aga miks peaks väitma, et asju millest ise aru ei saa pole olemas.
Miks peaks inimestele jätma mulje, et võib-olla meie lähedane sugulane ei olegi taevas või mõnes muus pühas paigas, vaid kõigub kahe poolsuse vahel? Teisalt tekitab kõik müstiline ja seletamatu tohutut uudishimu ja soovi teada saada, mis toimub väljaspool meie poolt arusaadavat maailma. Sestap ongi esoteerilised eksperimendid, vaimude väljakutsumine ja kõikvõimalike müstiliste paikade külastamine niivõrd populaarsed. Samuti ulmelugude lugemine ja -filmide vaatamine. Sedasorti eksperimendid ja müstika representatsioonid võimaldavad inimestel mõelda ja aruteda lselle üle, mis toimub väljaspool meie teadvust.
Paljud imestasid, miks ma sellise teema valisin. Põhjus on lihtne: mind huvitab kõik ebamaine. Töö põhieesmärk oli teada saada, mis on surm, kas on tõestusi elust peale elu, mida arvavasid surmast ja hingedest vanad eestlased ning mida arvavad sellest kõigest tänapäeva noored.
Tänan oma juhendajat Eve Võsa, kelle abita seda uurimistööd poleks. Samuti tänan kõiki, kes selle töö valmimisele kaasa on aidanud.
SURM
Surnuks loetakse inimest, kelle süda on seiskunud, aju ei tööta ja pupillid on laienenud. Arvatakse, et surnud inimene ei tunne midagi, ta ei mõtle. Paljudel inimestel on olnud aga surmalähedane kogemus. Dokumentaalsaates „Päev mil ma surin“ rääkisid surmalähedastest kogemustest inimesed, kes olid selle kõik läbi teinud. Nad on kirjeldanud täpselt, mis on toimunud operatsiooni saalis/ palatis, kui nad on olnud kas narkoosis, koomas või hetke kliiniliselt surnud. Nemad, ehk siis sellel hetkel nende hing, on seisnud nende keha kõrval. Nad said aru, mis nende ümber toimub, nad mõtlesid selgelt, kuid nad ei tundnud hirmu, neid jättis külmaks see, et nad võivad “surra”. Mõne hetke pärast hakkas neid miski läbi musta “tunneli” valguse poole tõmbama. Nad tundsid armastust, rahu, hoolivust. Kõik oli absoluutselt täiuslik. Neile meenusid mälestused elust. Ebamaisesse “maailma” jõudes nägid nad surnud sugulasi, tuttavaid, võõraid. Inimesed olid nagu valgusest tehtud. Sealt “maailmast” ei tekkinudki neil tahtmist lahkuda, kõik tundus lihtsalt nii ilus ja rahulik. Kuid ometi nad lahkusid. Kes mõtles sellele, et tal on kodus lapsed, pere kes teda vajavad, kes oli sunnitud lahkuma. Oma kehasse ei tahtnud nad siiski meelsasti minna, see tundus kuidagi valus.
Muidugi on osad uurijad kindlad, et tegelikult ei ole inimesel niinimetatud hinge. Inimene ise (aju) loob idee, et nüüd olen seal väljas. Emotsionaalne rahulolu ehk siis õnne, armastatuse tunne tekib tänu šokiseisundile ja see leevendabki valu. Kui inimene on hetke kliiniliselt surnud, siis ei tööta ka tema aju. See paneb aga mõtlema, et sel juhul säilitatakse info väljaspool aju.
George Carpenter on üks neist, kes on kogenud surma. Kõik juhtus ühel päeval, kui teda tabas rahvarohkes avalikus basseinis kramp. Tema kirjeldab seda nii:
Tundsin, kuidas mind äkki vee alla tõmmati. Võitlesin mõne hetke kohutava uppumistundega. Siis valdas mind kummaline rahulikkus. Enam polnud oluline, kas ma elan või suren. Mu keha oli mingi asi ning hing ei kuulunud enam selle juurde. Juhtunus aegamööda selgusele jõudvate inimeste hääled hääbusid olematusse. Mul oli soe. Ma olin õnnelik. Jälgisin kõiki kusagilt vee kohalt, ning mul oli tõepoolest ükspuha. Ma ei hoolinud üldse, mida seal all minuga tehakse. Siis nägin ma mingit pikka taevasse ulatuvat „teleskoopi“ . Mind veeti läbi õhu selle poole. Otsast kumas valgust, nagu ergaks seal sadu tähti. Teadsin lihtsalt, et sinna jõudes on kõik läbi. Aga ma tahtsin minna . Äkki nägin ma tuhandeid silme eest mööda vilksatavaid pilte . Need olid minu elustseenid, mis sähvisid ajus otsekui mingi ülehelikiirusega demonstreeritav hullumeelne slaidiprogramm. Ma ei suutnud ühelegi neist keskenduda, kuid tajusin neist sündinud emotsioone. Ja siis plaksatasin ma otsekui kokkutõmbuv kummipael oma kehasse tagasi. Mu rinda lõhestas kohutav valu. Keegi surus basseini kõrval mu keha. Tundsin vett kopsudest välja valguvat ning mu ainus tunne oli vihkamine, et minuga nii tehakse. Teadsin, et keegi päästab mu keha, kuid sellegipoolest ei suutnud ma sellega leppida (Randels, Hough 1998).
Surma kogemise kohta hakati meditsiinilist laadi seletust otsima. Üks esimesi oli idee, et vahetu surmakogemuse kestel nähtu tulenes patsiendile antud valuvaigistitest. On tõsi, et vahetut surmakogemust kirjeldavad sageli isikud, kellele on arstlikel näidustustel uimasteid antud. Kui kõike seda oleks rääkinud üksnes rängalt haiged patsiendid või opereeritavad inimesed, siis võiks ju selle teooria paikapidavust arutada. Ent paljud juhtumid on aset leidnud siis, kui inimene pole mingite preparaatide toime all. Ei näi olevat mingit erinevust, kas mainitud elamusi kogevad valuvaigistitest mõjutatud inimesed või need, kellele pole seda laadi ravimeid antud. Kõikidele erijuhtumitele tuleks leida üldine seletus (Randels, Hough 1998).
Enamasti peavad meedikud vahetu surma kogemuse põhjuseks ajus esilekutsutud hallutsinatsioone, millega püütakse keha ähvardavat surmaohust tingitud meeleheidet võita. Kahjuks on selle teooria paikapidavusega väikesed probleemid. Nimelt tehti ühele viieaastasele poisile operatsioon, et paigaldada südamesse plastist klapiprotees. Kui poiss oli operatsioonist toibunud, rääkis ta kohe, et oli operatsiooni ajal üleval laes ja nägi kõike pealt. Peale selle kirjeldas ta veel täpselt operatsiooni käiku ja klapiproteesi mida ta polnud enne operatsiooni näinud. Kui poiss kirjeldas lihtsalt nähtud hallutsinatsioone, mil viisil siis sai tema jutt tegelikkusega nii hästi kooskõlas olla (Randels, Hough 1998)
Kõik, kes olid käinud ebamaises maailmas hindasid oma väärtused ümber. Kõik materiaalne kaotas suurelt osalt oma tähtsuse, tähtsamad olid siiski pere, sõbrad, sugulased ja tuttavad. Praeguseks on aga neil inimestel kadunud hirm surma ees, nad teavad, et see on midagi mida poleks vaja karta. Kui see kõik vastab tõele, siis ei ole hinge- surma kui sellist olemas. Surm on sellel juhul alatu vale.
Erinevates usundites on uskumused, tavad, kombed ja kujutelmad surnute edasisest elust matmisest/ tuhastamisest erinevad.
Juudid usuvad surnute ülestõusmisse, kuid sellest, mis saab inimese kehast, on erinevaid arusaamu. Ortodokssed juudid ei kremeeri oma surnuid, kuna arvavad, et see on ihuliku ülestõusmise eitamine. Mitteortodokssed juudid see eest kremeerivad vahel oma surnuid. Surnukeha pestakse, võitakse lõhnaainetega ning mähitakse valgesse linasse. Surnukeha tuleb matta nii kiiresti kui võimalik (tavaliselt ööpäeva jooksul peale surma) pühasse mulda. Nädal aega pärast surma püsivad lähisugulased kodus ja kannavad rebitud pealisrõivaid ning ei võta osa tavaelust. Üksteist kuud pärast surma loetakse iga päev sünagoogis palvet ning sellest alates tähistatakse surma- aastapäeva(Breuilly, O’Brien, Palmer 1999).
Hindud pesevad, riietavad ja mässivad surnukeha uude riidetükki, kui võimalik pannakse surija suhu mõned tilgad Gangese vett, püha tulsitaime lehti ja tükike kulda enne kui hing tema kehast lahkub. Surnukeha asetatakse kanderaamile ning viiakse rongkäigus matmistuleriidale. Kui pole võimalik ehitada matmistuleriita, viiakse laip kirstus krematooriumisse. Surnukeha tuhastatakse alati, kuna usutakse, et taaskehastub ainult hing. Vanim poeg paneb põleva puutüki lahkunu suhu, samal ajal asetavad teised väikesi puutükke tuleriidale lauldes mantrat. Kui ahi või tuleriit on süüdatud, loetakse palveid. Peale tuhastamist korjatakse tuhk ja lilled kokku ning kui on võimalik, visatakse Gangesesse, mõnda teise jõkke või merre(Breuilly, O’Brien, Palmer 1999).
Kristlased usuvad, et surm ei ole elu lõpp, et Jeesus annab igavese elu neile, kes temasse usuvad. Mõnes kirikus võitakse haigeid. Roomakatoliku kiriku traditsioonis on ka viimane võidmine, mida tehakse surijatele, ning selles palutakse elu jooksul tehtud pattude eest andeks. Matusetalitusel meenutatakse surnut, lohutatakse omakseid ja usaldatakse surnu jumala hoolde. Surnukeha kas kremeeritakse või maetakse (Breuilly, O’Brien, Palmer 1999).
Moslemid pesevad surnu ja mässivad ta valgesse linasse. Matta tuleb nii ruttu kui võimalik. Surnuid ei kremeerita, kuna usutakse ihu ülestõusmisse. Matustel loetakse palveid. Äärmuslikku kurbust ei julgustata, sest liigne leinamine osutab, et Jumala armastust ja armulikkust ei usaldata (Breuilly, O’Brien, Palmer 1999).
Budistid usuvad, et inimesed võivad sündida uuesti erineval kujul. Kuid budistid usuvad ka, et on võimalik vabaneda lõplikult ümbersündidest ja jõuda nirvaanasse.
VANA EESTI RAHVAUSK
Kõigil soome-ugri rahvastel oli vanasti esivanemate austamine ja teenimine ühine. See austamine ulatus vanal ajal veel palju kaugemale muude rahvaste sekka. Soome-ugri rahvad oskasid paganuse ajal hinnata Moosese neljandat käsku: Austa isa ja ema, et su käsi hästi käiks ja sa elaksid kaua maa peal Soome-ugri rahvaste usu järgi seisavad surnud elavatega niiöelda iseäralikus vastastikuses suhtes. Mida parem see “suhe” on, seda paremini käib elusate käsi (Eisen 1995).
Ei loe, kui hästi on surnuga läbi saadud eluajal, peale surma pidi hakkama taas head “suhet” looma. Selleks pandi surnule kirstu kaasa kõik vajalik, mida tal edasises elus vaja oleks. Arvati, et surnu meeleolu sõltub sellest, kuidas teda austati ehk ohvritega meelitati. Kui surnu sai elusalt seda, mis talle meeldis, ja mida ta soovis, sai surnust tema kaitsja, vastasel korral pidi inimene kartma surnu viha Kui kõiki kohuseid surnu ees ei täidetud, tuli surnu matusepaigast koju tagasi “võlga nõudma” ehk siis “kodu käima”. Niisugusel puhul oli surnu alati kurja iseloomuga. Usuti, et kodukäijateks saavad nõiad, kurjategijad ja kõik, mitte õiget surma surnud inimesed (näiteks enesetapjad). Aga isegi liigne surnu taganutmine ja leinamine kutsub surnu koju, niisamuti kutsub surnu koju ka lubaduse murdmine. Näiteks: lesk on lubanud leseks jääda, aga mõtleb uuesti abiellumisest või koguni abiellub, keerab surnud abikaasa hauas ringi. (Eisen 1995).
Mõned surnud hakkavad kohe pärast surma omakseid kodukäimisega vaevama, teised alles pärast matmist. Mõned surnud käivad ainult lühikest aega kodus, teised kuude või aastate kaupa. Päeval kodukäijad ei ilmu, küll aga öösel. Kodukäija võib ilmuda igal õhtul. Kodukäija esineb väga mitmel kujul. Vahel nii, kuidas surnu hauda pandud on. Teine kord jälle valge kujuna või varjuna, just nagu spiritistide väljamanatud surnud. Niisugusena liigub ta edasi hõljudes.
Mõned rahvajuttudes ilmnevate kodukäijate tegevused:
Surnu naaseb koju oma matusepäeval, suhtleb matuselistega
Kodukäija kolistab, loobib asju, kuuldakse samme.
Kodukäija laseb kariloomad lahti, põhjustab nende haigust ja surma
Surnud ema käib last vaatamas
Surnu sööb kodus
Surnud esivanemad olid oodatud külalised hingedeajal, erineval ajavahemikul mihklipäeva (29. IX) ja mardipäeva (10. IX) või mardipäeva ja kadripäeva (25. XI) vahel, harvemini enne jõule, mil neid kostitati kodudes toiduga (Hiiemäe 1991).
Kuna suurem osa surnute hingesid hauas puhkab, hulgub väike osa igavese juudi viisi ometi mööda maailma. Neid kutsutakse hulkuvateks hingedeks. Kodukäijatega ei ole neil midagi ühist, sest neil puudub isegi kodu. Hulkuvate hingede sekka kuuluvad kõik emade poolt hukatud lapsed, ristimata lapsed ja õnnistamata jäänud surnud. Hulkuvad hinged otsivad seda ohvrit, millest nad eluajal ilma jäid. Nad ei leia enne rahu, kui nad osagi sellest kätte saavad. Nad ei püüa tavaliselt kellelegi halba teha, vaid paluvad inimestelt abi (Vesik 2002).
Meie usundi üks vanimaid ja huvitavamaid mõisteid on vaim. Kahjuks on aga just seda sõna väga vähe uuritud. On oletatud, et tema algne tähendus on mingi eluhõng või et see baseerub spetsiaalselt just hingushinge kujutelmal. Hiljem on oletatud vaimu algtähenduseks südant. Tõenäoliselt on vaimu mõiste teinud aastatuhandete jooksul läbi üsna mitmekesise arengu, mille erinevaid võnkeid võime küllalt näha eesti keeles (Loorits 1990).
Surnutest arenenud vaimud vajutavad kogu elule nagu pitseri peale. Need vaimud avaldavad tihti olude järgi paremat või halvemat iseloomu, mõnikord ainult ühte neist. Iseäranis õelad on kõik elus kurjad olnud isikud, aga ka ohvrita ehk matmiseta jäänud isikud, viimased mitte alati. Niisuguseid vaime hüütakse kurjadeks vaimudeks, kurjadeks haldjateks, kuraditeks (Loorits 1990).
Eestlased tunnevad mitmesuguseid kurja vaimu nimesid, nagu vanapagan, vanapoiss, vanajätis, vanatühi, vanatige, vanakonn, vanakoll, vanakõhn, vanamust, vanapõmm, vanasinder, vanaõelus, vanakuri, vanapaha, vanatont, vanakoll, vanapoger, vanareo, vanajüts, vanajäts jne (Eisen 1995)
Kujutelmad “teisest ilmast” või “tollest ilmast” (setude ,,too ilm”) on meil üsna arenemata ja ähmased olnud. Tõeline elu ,,sealpoolses maailmas” ei alanud aga otsekohe pärast surma. Nagu vastsündinud lapsuke oma ilmaletulekuga veel otseselt ei kuulunud ,,siia ilma”, vaid vajas enne seda vanemate, vaderite jt. täiskasvanute hoolt ja hoolitsust, et omada aegamööda kogu see maapeal vajalik ,,varustus” (nimi, vägi jne.), mis inimestel eluteel tarvis läks, nii vajas ka surnu mahajäänute abi, et n.-ö. ühest olemasoluvormist (maisest eksistentsist) minna üle teise, sealpoolsesse Usunditeaduses on neid uskumusi, kujutelmi, kombeid ja tavasid, mis tähistavad nn. üleminekut ühest olukorrast teise, nimetatud prantsuse keelest pärit terminiga rites de passage, s.o. ,,üleminekuriitused”. – Suhtumine surma ja surnusse, laibakorralduse, leina ja matuse kombestik on meilgi neid momente konkreetselt kajastatud ( Paulson 1997).
Nagu kõikjal mujal maailmas, nii on ka meil käsitatud surnut kahesuguses mõttes: lahkunu on mingil salapärasel ja selgusetul moel elanud edasi kahes erinevas, üksteisega siiski ligilähedaselt seotud olemasolu vormis: ühelt poolt hingetu keha ehk laiba näol , teiselt poolt aga ,,hinge” ehk ,,vaimu” enam-vähem kehatul kujul. Mõlemad on nad n.-ö. esindanud surnut kui niisugust – laip ja hing on kumbki lahkunu ise. Nagu elaval inimesel on keha (ihu), hing, vaim, vägi jne., nii on surnu samaaegselt laip, hing ehk vaim, ühtlasi aga ka mingi kõrgem, üleloomulik vägi, sest ületades siin- ja sealpoolse piiri, omandab iga inimene – näit. ka väeti vastsündinud laps, kes varsti pärast sünnitust suri või hukati (sageli vallasema poolt) - palju suurema ja kardetavama väe, kui seda omab elav indiviid. Kuuludes teatud mõttes üleloomulike olevuste (vaimude-haldjate, jumalate) hulka, on surnul olnud müstiline võime viibida samaaegselt mitmes paigas korraga, ta on n.-ö. rahva kujutluses olnud multilokaalne olevus, keda pole kerge paigutada ühte ainsasse kindlapiirilisse olemasoluvormi (Paulson 1997).
Religioon ja maagia käivad rahvasuus kõikjal käsikäes ja on üksteisest raskesti eristatavad. Enne veel kui ristiusk ilmus suremata hinge õpetusega, tunti laialt soome sugu rahvaste seas elu pärast surma (Eisen 1995)
SPIRITISMI AJALUGU
Nagu eelmises peatükis selgus, ulatub usk vaimudesse, hinge edasielamisse kaugesse minevikku.
Mõningas mõttes oli ka spiritism olemas juba iidsetel aegadel, kui inimene alles õppis end tunnetama ja mõistis, et peale füüsilise keha on olemas ka hing. Kõigil aegadel on olnud šamaane, ennustajaid - ebatavaliste psüühiliste võimetega isikuid, kes on suutnud surnud hingedega rääkida. Neid on kas austatud ja ülistatud või jälestatud ja tuleriidal põletatud. On räägitud sedagi, et ristiusu juured peituvad spiritismis ja Jeesus Kristus polnud midagi rohkemat, kui hea meedium, kellele olid omased ravi- ja ekstrasensoorse taju võime. On tõendeid, et ristiusu koidikul lubas kirik surnutega vestelda, aga 3. sajandi alguses see tava keelati.
Moodsale spiritismile panid 1848. aastal aluse õed Foxid. Kõik sai alguse 1847. aasta detsembris, kui perekond Foxid kolisid New Yorgi osariiki Hidesville’i puumajja (Lisa 1). Varsti pärast oma uude kodusse sissekolimist hakkas perekond kuulma kummalisi koputushelisid, mis kostsid seina seest. Kõik perekonna katsed helide allikat kindlaks teha luhtusid ja nad ei saanud mitu ööd sõba silmale. 31. märtsil 1848. aastal hakkas üks õdedest (Katie) sõrmedega nipsu lööma, paludes „härra Sõrajalal“ (tema pandud nimi helide allikale ja Saatana vana hüüdnimi) teda matkida. Kõigi hämmelduseks täitis too tüdruku soovi, imiteerides hääli mida tüdruk kuuldavale tõi. Proua Foxile tuli pähe mõte, et „härra Sõrajala“ võiks panna küsimustele vastama ning ta palus koputada tal oma laste vanused mida „härra Sõrajalg“ ka tegi. Seejärel küsis proua Fox:,, Kas minu küsimustele vastab inimene?“ Koputust ei järgnenud. Siis küsis ta: ,,Kas sa oled vaim? Kui oled, koputa kaks korda.“ Kohe, kui küsimus kõlas, kostis kaks koputust (Baker 2000)
Ajakirjanikke hakkas see huvitama. 14. novembril, 1849. aastal korraldasid õed esimese avaliku spiritistliku seansi Rochesteris (Mõttus 1995).
Paljud meediumid, kellel õnnestus saada kontakti surnutega, ühinesid ja hakkasid tekkima alaliselt tegutsevad spiritismiühingud, loodi isegi oma kirik. Tekkis spiritismi laine. Korduvalt üritati küll väita, et õed Foxid on reeturid. Spiritismi levikut see aga ei peatanud (Mõttus 1995).
1928. aastal tegi Conan Doyle katset spiritismi kristlikuks muuta, kuid see ei õnnestunud. Suurt edu selles vallas saavutas Winifred Moyze, kes 1931. aastal rajas Suure Ülemaailmse Kristliku Spiritismi Liiga. Nelja aasta pärast kuulus sellesse juba 580 kirikut. Spiritistide liikumist ründasid teised religioonid. Spiritismivastaseid väljaastumisi võeti ette 1736. aasta “Witchcrafti akti” alusel. 1945. aastal suleti juristide survel Surrey krahvkonnas asuv Redhilli spiritistlik kirik. Samal aastal esitati viimane “Witchcrafti aktil” põhinev süüdistus: süüdistati Šotimaalt pärinevat meediumi, Ellen Duncanit. Ajalehed nimetasid seda protsessi sajandi protsessiks. 1951. aastal võeti vastu uus seadus meediumide kelmuste kohta. Nüüd oli hagejatel endil vaja otsida tõendeid, et tegemist on olnud pettusega (Mõttus 1995).
1950. aastatel ületas spiritism USA ja Inglismaa piirid ning hakkas levima kogu Euroopas. Brasiilias rajati spiritismitempleid, kus meediumid püüdsid aidata hiljuti surnute eksinud hingi. 1957. aastal kiitsid Brasiilia võimud spiritistliku religiooni ametlikult heaks(Mõttus 1995).
Spiritismi pooldajatel pole oma piiblit, kuid neil on “spiritismiõpetus”, mille on automaatkirjutusmeetodil üles tähendanud vaimulik William Staneton Moses. Kokkuvõttes tunnistavad spiritistid, et maailm koosneb seitsmest eksisteerimise tasandist, millest füüsiline olemine on kõige madalam. Pärast surma satub enamik hingi esimesele tasandile, mida tuntakse kui Suveriiki. Seal meenutab kõik maist eksisteerimist, ainult kannatusi pole. Edasi võivad hinged kanduda ka kõrgematele tasanditele. Need, kes jõuavad “seitsmendasse taevasse”, elavad koos Jumalaga.
Suurem osa spiritisme järgib seitset põhimõtet, mis kõlavad nõnda:
Jumal on kõigi isa.
Inimene on inimesele vend.
Inimese hing ühineb vaimude ja inglite riigiga.
Inimhinge elu on lõputu
Inimene kannab oma tegude eest vastutust.
Kõikide headele ja halbadele tegudele, mis Maa peal korda on saadetud, järgneb tasu või karistus.
Inimhing võib igavesti täiustuda (Mõttus 1995).
HINGEDE VORMID
Põhiliselt jaotatakse surnud hinged kahte rühma: poltergeistid ja vaimud.
Poltergeistid on üldjuhul rahulolematud surnud sugulased, kes peale surma oma elus sugulasi “kiusama” või siis “õigust” nõudma tulevad. Poltergeist ilmub, kuna teda on enne surma sugulaste poolt halvasti koheldud. Näiteks ei ole täidetud tema matmissoove, ta on pandud vastu tahtmist vanadekodusse jne. On võimatu, et poltergeist tuleb rahu rikkuma suvalisse korterisse või majja suvaliste inimeste juurde. Tal peab olema selle maja ja inimestega seos. Lihtsamalt öeldes tuleb poltergeist peale “surma” sugulaste majja, kus ta ka ise enne surma viibinud on.
On ka väidetud, et poltergeist ei ole mingi surnud inimese vaim, vaid kurja, elava inimese teisik. Ehk siis kurja inimese hing lahkub kehast ja läheb teisi kiusama. See variant on aga võimatu, kuna elaval inimesel ei lahku hing kehast, see juhtub ainult surnutel. Ning ei ole nii, et poltergeistideks saavad kurjad inimesed, samuti puudub inimestel võim hakata poltergeistiks.
Suur osa poltergeisti juhtumeid on hakanud süütust koputustest uksele, ukse tagant pererahvas kedagi ei leia. Arvatakse, et ust avades lastaksegi poltergeist majja. Edasi arenevad asjad nii nagu poltergeist tahab. Kodus võivad sõna otseses mõttes asjad lendama hakata, kapid ümber kukkuda, voodid ja asjad liikuda. Loogiline on küsida, milleks on nii kõrge tsivilisatsiooni esindajal vaja laudu ümber lükata, kas tõesti on viha sugulaste vastu nii suur, et igavese rahu asemel piinatakse end maa peal olekuga (Gorbovski 1994)
Psühhotroonika labori juhataja Viktor Issakov näeb poltergeisti juhtumeid hoopis nii: ,,Spontaanse poltergeisti puhul langeb inimene või terve grupp erilisse psühhofüüsilisse seisundisse, mis sarnaneb enesehüpnoosile. Selleks on muidugi vaja geofüüsilisi, kosmofüüsilisi või sotsiaalseid eritingimusi, mis sunnivad inimest täitma mitmesuguseid ülesandeid ebateadlikult, kuid optimaalrežiimil. Seejuures töötab aju välisärritajate mõjul automaatselt välja programmi ja käitumise stsenaariumi ning inimene võib ebateadlikult teha tööd, mis nõuab uskumatuid jõupingutusi, näiteks, lükata ümber raske eseme või visata mõnda eset uskumatu kiirusega, mida ta tavalises olekus ei suuda. Ta võib seda teha momentaalselt, tulla seejärel kohe hüpnoosilisest seisnudist välja ja imestada, mis juhtus” (Gorbovski 1994).
Kuigi poltergeistinähtus on sagedane, hämmastab see tänapäeva inimesi just niisamuti nagu meie esivanemadki, kuid ei tohiks arvata, nagu poltergeisti juhtumid oleksid olnud meie esivanemate probleem, ei, nad on ka tänapäeval täitsa olemas. Seda tõestab ka 2. septembril 2004. aastal ilmunud artikkel SL Õhtulehes:
Surnud sugulase vaim hakkas märatsema
Puruks rebitud riided ja jalatsid, katki pekstud kellad ja raadiod, iga päev ümber paisatav mööbel, toas ringi lendav telefoniaparaat - see on Tallinna ühe pere igapäevaelu, sest nende kodus märatseb juba neljandat kuud vihane poltergeist.
Eile pärastlõunaks olid Tallinnas Risti tänava ühe korrusmaja kolmetoalises korteris hommikul ümber paisatud tugitoolid ja seinakapp jälle paika tõstetud. Kõik lihtsalt näppu sattuv kraam on peidetud linikute ja tekkide alla, kapiuksed aga kummipaelaga kinnitatud. Telefoniaparaat on nööriga seotud koridoris seisva kapikese külge. Esikunurgas on peretütre suusad seina külge kinnitatud ning küüslaugumugulatega kaitstud. Kõik on tehtud selleks, et korteris märatsev poltergeist ei saaks rohkem kahju teha. Korteris elab koos kolm põlvkonda - Evi, tema poeg koos kaasaga ja nende 14aastane tütar Kristiina.
Poltergeist kiusab peret juba 24. maist.
Päev varem oli hooldekodus surnud pere 87aastane sugulane, kes viimase ajani elas nende korteris. «Tegelikult ei tahtnud ta hooldekodusse kuidagi minna, aga... Mis sa teed - ta oli haige ja peas natuke segi» muretseb Evi tagantjärele
Surnu kummitab?
Memmeke olnud niivõrd hooldekodu vastu, et üritas sealt ka mitu korda põgeneda. Pärast surmagi ei suutnud memm ilmselt temaga tehtuga leppida ning püüab sest ajast Evi perega omal kombel kontakti otsida. «Kohe sel hommikul, kui tema surmast kuulsime, hakkasid asjad lendama. Alguses eriti tema asjad ja seal, kus oli tema voodi» selgitab vaevatud naine.
Tänaseks pole Risti tänava korteris ilmselt enam asja, mis poleks marutava vaimu käeulatusse sattunud. «Näiteks olin diivanil pikali, kui köögist tuli vett täis kruus ning viskas mind veega. Öösiti on meil pea alt patju ära tiritud. Jalatsid rebib kummitus aga lihtsalt katki või loobib laiali,» räägib Evi murelikult, näidates poja uusi lõhki rebitud sandaale.
Eriti on Evile meelde jäänud juhus, kus jalatsid klobinal korteris ringi jooksid. «Ja mitte ainult üks paar. Kokku kolm, justkui oleks kolm inimest toas olnud!»
Küürus vanamemme kuju
Väga vihaselt ründab poltergeist ka Kristiina voodit. «Alles ta kergitas voodit koos tüdrukuga. Eile hommikul, kui kedagi kodus polnud, viskas aga kapi ümber,» näitab Evi mööblitükke, mis poltergeist kohalt nihutanud või lausa mööda korterit lennutanud
Et Evi jutt ringi lendavast kodukraamist pole pelk jutt, kinnitavad täkkeid täis toauksed. «Uste vastu on kõikvõimalikud asjad lennanud. Kolme kuuga on iga päev purunenud 3-4 asja. Näiteks olen ilma jäänud kolmest seinakellast ja raadiost. Köögis on toit külmkapist välja kistud ja pliidilt maha lükatud. Esikus raske pesukorv korduvalt pikali olnud…» ei lõpe Evi ahastus.
Kord läinud Evi esikusse ning palunud vaimul pesukorv uuesti püsti tõsta. «Läksin vahepeal kööki ja tagasi tulles oligi see jälle püsti. Kuigi vale koha peal,» imestab naine.
Evi tunnistab, et on kummitust korra ka oma silmaga näinud. «Ühel öösel suure toa diivanil magades lõin äkki silmad lahti ja minust möödus küürus vanainimesekuju. Ilmselt ongi see meid õlast tõmmanud ja veega loopinud,» oletab naine, kes on suure murega appi kutsunud hulga teadmamehi.
Siiani pole ükski neist suutnud peret aidata. «On ainult öelnud, et vanainimesest siia jäänud halb energia on siirdunud lapselapsesse. Kui pojatütar oli spordilaagris, oli tõepoolest vaiksem. Nüüdseks on teada, et kummitus on ikkagi surnud vanainimene. Kui temalt testimise käigus suunavaid küsimusi päriti, vastas kõik tema andmetele,» lisab perenaine. Evi tahtnud viimases hädas koguni kutsuda kirikuõpetaja kummitust peletama, kuid ei söanda jumalasulast oma koju paluda. «Saab ka veel tassiga vastu pead! Mis sa siis teed»
Naine ütleb et tal on süda siiski rahulikum- kirikuõpetaja lubas pere eest palvetada.
Anomaalsete nähtuste uurija Igor Volke ütleb, et tegu on klassikalise poltergeistiga. «Surnud inimene, kes polnud rahul, kuidas temaga käituti. Tema hing proovib endast märku anda ja pererahvast nii- öelda karistada,» nendib ta.
Volke lisab, et peale perekondlike asjaolude soosib kummituse tegutsemist ka tolle kandi liivane pinnas, mis sobivat energia liikumiseks. Poltergeisti äraajamiseks ei oska aga temagi nõu anda (Paas 2004).
Kas uskuda või mitte, jääb iga inimese enda otsustada. Risti tänava korrusmajas on igal juhul nüüd rahu ja vaikus. Minuarust on selline asi aga täiesti võimalik ja tänapäeval üsna tavaline.
Ollakse kindlad, et poltergeistidel aitavad tegutseda puberteedieas noorte energia. Tänu sellele on poltergeistil lihtsam ja vähem jõudunõudev segadust tekitada. On ka arvatud, et tegelikult ongi kogu poltergeisti taga noore energia, pahane noor mõtleb vihas, et läheks ema kohvitass ometi ümber ja suurest vihast see nii ka juhtub. Võibolla on see võimalik, kuid kindlasti ei suuda noored oma mõttejõuga niipalju paha teha kui poltergeistid.
Vaimud on traagiliselt surnute või kellegi traagiliselt surma saatnud inimeste hinged, kes ei ole oma “üleminekuga” leppinud, kuna neil on midagi tähtsat lõpetamata, või neid lihtsalt hoiab miski või keegi siin maal kinni. Sellepärast püüavad nad ka inimestega kontakti saada.
On palju vaieldud, kas kummitused ja vaimud on üks ja sama. Selles küsimuses ei olegi selgusele jõutud. Mina kaldun arvama, et nad siiski on üks ja sama. Uurides seda punkti põhjalikult, on kummitusi iseloomustatud samamoodi nagu vaimegi. Paljud arvavad, et kui räägitakse kummitamisest, on tegu kummitustega. Tegelikult aga nimetatakse vaimude tegutsemist kummitamiseks, ehk siis kui vaim otsib inimesega kontakti, hirmutab see inimesi ja nad kutsuvad seda kummitamiseks.
Vaimude kohta on käibel kaks põhilist väärarusaama: esiteks see, nagu ilmuksid nad ainult öösel, ja teiseks see, et aja möödudes nad lihtsalt haihtuvad. Esiteks ei ole vaimudel vahet, kas on öö või päev. Nad on nii-öelda alati “kodus” ja nendega on igal ajal võimalik kontakti saada. Teiseks vaimud ei haihtu. Kuna ringi eksleb ainult nende hing, siis neil puudub keha, mis haihtuks (Landsburg 1994).
Paljud inimesed ei usu vaimude olemasolusse enne kui on neid oma silmaga näinud. Vaimudest on ka pilte saadud, kuid kas need vastavad tõele jääb iga inimese enda otsustada.
Paljud inimesed kardavad, et vaimud võivad rünnata. Vaimud ei ründa, nad tahavad ainult õiglust või siis andestust. Samuti räägitakse vabadest vaimudest, kes kõiguvad kahe maailma vahel omal vabal tahtel. Nii see aga paraku pole, sest vaimude aeg maal oli siis, kui nad elasid, nüüd, kui nad on surnud, tahavad nad igavest rahu. Kahe maailma vahel kõikumine on nende jaoks tõeline piin.
Vaimude pealt on ka hea teenida, kuna kõik ebamaine tõmbab palju inimesi ligi. Räägitakse vaimude meelispaikadest ja veetakse inimesed ei tea kuhu ja luuletatakse üks põnev lugu kokku. Targemad inimesed aga teavad, et vaimudel puuduvad meelispaigad, kuna nad ei soovi siin maailmas üldse olla.
On ka arvatud, et vaimud võivad minna teise inimese kehasse, et täita oma lõpetamata ülesanne. Paraku on see aga võimatu, sest niiöelda kurjast hingest vaevatud kehaga võib kokku puutuda ainult filme vaadates.
MIKS JÄÄVAD HINGED MAALE ?
Kui hingedel on piin kõikuda kahe maailma vahel, siis miks nad siia jäävad? Kas neil ei oleks lihtsam lihtsalt minna ja saada rahu? Kahjuks pole asi nii lihtne.
Mõningatel juhtudel ei taha surnud hinged veel surra, maisest maailmast lahkuda, neil on midagi lõpetamata või siis nad ei ole valmis surema, nad ei taha surra, kuid elavate juurde neid ka ei lasta ja “paradiisi” nad ka ei lähe, sest neil on midagi, mis seda teha ei lase. Näiteks mõrvatud hinged tahavad paljastada oma mõrvari või siis elusad hoiavad surnut kinni, teda liigselt taga nuttes ja igatsedes. Ei väideta väida, et see ei oleks lubatud ja seda tehes on kindel, et surnu kahe maailma vahele jääb.
On ka väidetud, et mõni hing ei taha maalt lahkuda, kuna nad igatsevad elusaid taga. Muidugi on nii ilus mõelda, aga minu arust on väide vale, sest kui inimene sureb, tunneb ta, et kõik on absoluutselt täiuslik (vaata lk 4), igatsus kui selline puudub, pigem ei lase elavad surnul minna teda liigselt taga igatsedes.
HINGEDEGA ÜHENDUSE VÕTMINE
Põnev on mõelda, et sa võid välja kutsuda suvalise surnud isiku ja temalt igasugu asju küsida, see tundub põnev. Tegelikult on see ka ohtlik. On palju surnuid, keda kutsuda ei ole soovitatav, paljud surnud ei taha kuidagi lahkuda, teised surnud võivad olla ohtlikud.
Üks ühenduse võtmise põhireegleid on see, et välja ei kutsuta lähisugulasi. Polegi kindlat põhjust miks, kuid tihti võib olla, et nad ei taha enam su juurest lahkuda, sest on kindlad, et sa aitad neil rahu saada. On muidugi erandeid, ja pole üldse kindel, et lähisugulase väljakutsumisel surnu ära ei lähe, aga parem karta kui kahetseda. Kui ikkagi jääb soov mõnelt lähisugulaselt midagi küsida, siis tuleks ta välja kutsuda neutraalsel pinnal, näiteks hotellis või koolimajas.
Samuti ei ole soovitatav välja kutsuda Haapsalu Valget Daami. Täpset põhjust ei teata, kuid arvatakse, et väljakutsumisel ei taha ta kuidagi lahkuda, üritades oma kannatuste pärast kätte maksta.
Surnut, kes eluajal kuri oli, pole mõtet välja kutsuda. Ta ei pruugi olla sõbralik.
Kõige populaarseim viis hingedega kontakti saamiseks on seanss – kohtumine teiste omasuguste spiritualismihuvilistega, kellel ühine eesmärk: rääkimine kadunukestega.
Tseremooniaid viiakse läbi mitmeti, kuid mõningad ühised tegurid siiski on.
Moodustage seltskond või grupp, kes tõesti usuvad ja tahavad surnutega kõneleda. Kõik peavad olema avatud meeltega, ühtegi mitteuskujat seltskonda ei maksaks võtta. Küünilisus ja uskmatus võivad spirituaalseid energiaid häirida ning keskendumine pole võimalik.
Püstitage eesmärk. Igaüks peab teadma, mis on selle koosviibimise põhjus ja eesmärk. Kõik peavad olema nõus ja arvestama võimalike tulemustega. Lihtsalt suhtumisest „okei, räägime surnutega“ ei piisa. Reaalse eesmärgi püstitamine võiks algul olla lihtne, näiteks: „räägime naabrimees Kaarliga ja küsime, kuhu ta oma kuldketi peitis“.
Enne seansist osavõtjate saabumist, peaks ruumi ette valmistama. Enamasti valitakse ümmargune laud, mille ümber kõik mugavalt istuma mahuksid. Muidugi võib istuda ka põrandal, peaasi et mugav oleks. Laudlina võiks olla valge ning tuba peaks olema küünaldega õrnalt valgustatud. Kui seansist tahetakse videot, siis peaks kaamera valmis seadma enne seanssi, mitte seansi ajal.
Liider palub kõigil mugavalt istuda ning üksteisel kätest kinni võtta. Mõtted tuleks fokusseerida sellele, millega tegelema hakatakse. Liider alustab jutustamist, rahulikku kõnet, sissejuhatust vaimudele – selgitab, miks ja milleks nendega ühendust tahetakse võtta. Juht palub vaimudel kontakteeruda. Võimalusi, kuidas vaimu kohalolekut märgata ja tal vastata paluda, on mitmeid. Tavaliselt palutakse vaimul lauda liigutada või koputada: „jah“ - üks koputus või liigutus, „ei“ - kaks. Vaimult küsitakse järjestikku küsimusi, millele saab vastata „jah“ või „ei“ vormis.
Kui vastused saadud, tuleb vaim ka ära saata. Lihtsast tule põlemapanemisest ei piisa. Tuleb teda tänada ja liider peab teda saatma tagasi sinna, kust ta tuli. Mitte mingil juhul ei tohi öelda lihtsalt: ,,Hakka nüüd astuma ,vaim!” (
Muidugi ei ole see ainuke võimalus vaimudega ühendust võtta. Võib kasutada ka ouija lauda, millele on peal on numbrid ja tähed. Laual on nooleke, mida vaim liigutab tähelt tähele või numbrilt numbrile saades kokku vastuse. Seansil viibijad hoiavad noolel näppe peal (või vähemalt suurem osa osalejatest)
Kui aga puudub ouija laud, on võimalik see ka ise teha kasutades A3 formaadis valget paberit, pliiatsit ja taldrikut (soovitatavalt portselanist). Valge paberi üles äärde tuleks kirjutada tähestik piisavalt suurte vahedega. Umbes paberi keskkohta tuleks teha täpp, täpist paremale „jah“ ja täpist vasakule „ei“, alla äärde tuleks kirjutada numbrid 0 kuni 9. Taldrik tuleks keerata tagurpidi ja servale tuleks tahmaga tekitada must laik, kuhu tuleks kraapida väike valge triip. Sellest triibust saabki väike nooleke, mis tuleks asetada paberi keskkohta. Edasi toimub kõik nagu ouija laua puhul.
Kuna vaimud suudavad mõtteid lugeda, oleks parem küsides võimaliku vastuse peale mitte mõelda. Kui näiteks küsida naabrionu Kaarlilt, kuhu ta oma kuldketi peitis, ei ole eriti hea mõte mõelda, et äkki põrandalaua alla, sest on üsna kindel, et vaim ka selle vastuse annab. See ei ole muidugi sada protsenti kindel. Kuid vaimudega ühendust võttes pole eriti mõttekas vastust oma peas korrutada, mõelda võik parem näiteks mingitele laulusõnadele. Samuti ei tohiks vastuses 100% kindel olla.
Samuti ei tasu olla eriti pettunud kui vaim „välja“ ei tule, see tähendab üldjuhul seda, et ta on jõudnud niinimetatud “paradiisi“, ega ole kahe maailma vahel kinni.
KÜSITLUSE ANALÜÜS
Küsitluse abiga soovisin teada saada, mis juhtub noorte arust peale surma, kui paljud usuvad vaime ja kui palju üldse noored vaimude väljakutsumisega tegelevad. Küsitluse viisin läbi 7., 8. ja 9. klassis. Küsitlus koosnes 8 küsimusest. (vaata lisa 2)
Küsitlusest võttis osa 36 õpilast, kellest 21 uskus vaimude olemasolusse, 11 õpilast pidas vaimude olemasolu võimatuks ning 4 õpilast ei osanud võtta kindlat seisukohta. Põhiliseks põhjuseks, miks vaimude olemasolu ei usuta, on see, et neid pole oma silmaga nähtud ja puuduvad otsesed kokkupuuted. See-eest need, kes usuvad vaimudesse, on kas vaime välja kutsunud või kuulnud lugusid vaimudest ning mõni väidab, et on neid näinud.
Vastuseid küsimusele, mis juhtub inimesega peale surma, oli väga erinevaid vastuseid. Kõige levinum arvamus oli, et inimese hing läheb kas põrgu või taevasse. 7 õpilast arvas, et inimese hing läheb teise kehasse ja sünnib uuesti. 4 õpilast arvas, et hing jääb maa peale hulkuma, neist 1 arvas, et hing jääb maale, kuna teda hoiab miski siin kinni.
Vaimudega on kokkupuuteid olnud kõigil. 23 inimest 36-st on nende kohta lugenud. 16 õpilast 36-st väidab, et on neid kuulnud/ tajunud. 25 õpilast on näinud vaime filmides, ning 15 õpilast on neid välja kutsunud.
Kahel õpilasel 36-st puuduvad kokkupuuted poltergeistiga. 14 õpilast 36-st on nende kohta lugenud. 4 õpilast väidab, et on poltergeisti kuulnud/ tajunud, kusjuures 1 õpilane väidab, et tema kodus on olnud poltergeist. 32 õpilast on näinud poltergeiste filmides, kusjuures 3 õpilast on näinud dokumentaalfilmi ning 1 õpilane väidab, et on proovinud poltergeisti välja kutsuda.
Küsitlusest tuli välja, et kõige levinuim viis vaimudega ühendust saada, on isetehtud ouija laud paberist ja taldrikust. Samuti väitis 1 õpilane, et vaimudega saab ühendust võtta ka kuuma nõela abil, kahjuks ei täpsustanud ta seda protseduuri.
7 õpilast, kes ei ole vaime välja kutsunud, sooviks seda teha. Põhjusteks on: vanaisa näha, saada uusi kogemusi, huvitav oleks teada saada, mis juhtub peale surma, tahaks kellelegi halba teha, tahaks neid näha ja see tundub põnev. 4 õpilast aga ei soovita sellega tegeleda.
8 õpilast ei saanud magada peale seda, kui oli vaime välja kutsunud. 2 õpilast, kes ei ole vaime välja kutsunud, olid kindlad, et nemad saavad küll magada. 1 õpilane, kes ei usu vaimudesse, sai peale vaimude välja kutsumist rahulikult magada. Samuti väidab üks küsitlusele vastanu, et alati peale Valge daami välja kutsumist, hakkab ta oksendama. Sellele küsimusele jätsid vastamata 19 õpilast.
Kokkuvõttes tundub, et vaimud ei ole küsitlusele vastanute seas kuigi populaarsed. Pigem üritatakse neid vältida.
KOKKUVÕTE
Vaevalt, et mu töö veenis ümber kedagi, kes ei uskunud vaime. Ometi sain ma vastused oma küsimustele ja kahtlustele. Olen täiesti kindel, et elu peale elu on olemas. Loodan, et minu läbiviidud küsitlus pani ka teised noored selle peale mõtlema.
Maailmas on palju seletamatut. Ent kas kõike peabki üldse seletama püüdes appi võtta loodusseadusi ja loogilist mõtlemist? Vahel on see võimalik, alati paraku mitte. Ehk on õigem neile peadmurdvatele küsimustele? mitte mõelda ning elada oma 65-75 aastat lihtsalt ja õnnelikult siin universumis siin elus sellel ajal!
KASUTATUD KIRJANDUS
Breuilly, E. O’Brien, J. Palmer, M; Maailma usundid, Tallinn 1999, 160
Paulson, I;Vana eesti rahvausk, Tartu 1997, 149
Eisen, M. J; Eesti mütoloogia, Tallinn 1995, 176
Loorits, O; Eesti rahvausundi maailmavaade, Tallinn 1990, 80
Baker, A; Vaimud ja hinged, Tallinn 2000, 312
Randels, J. Hough, P; Mõistatuslike nähtuste entsüklopeedia, Tallinn 1998, 261
Gorbovski, A; Nõiad, ravitsejad, selgeltnägijad, Tallinn 1994, 134
Mõttus, R. 1993, Vahendajad elusate ja surnute vahel, Paradoks. 3, 12-14.
Landsburg, A. 1994, Kummitused ei ründa: mis on kummitused ja kuidas neist jagu saada, Paradoks. 2, 29-30.
Gorbovski, A. 1994, Teadus poltergeisti vastu, Maagiline Maailm. 5, 16-18
Vesik, S. 2002,
http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad.../sisu.html
Volt, I. 2004,
http://www.ut.ee/klassik/dict/dict.cgi?v...&lingua=le
Paas, K. 2004,
http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=162075
Allikas: http://webcache.googleusercontent.com/se...google.com
![[Pilt: elu_parast_elu_reet.jpg]](http://miksike.ee/docs/referaadid2005/elu_parast_elu_reet.jpg)
Abi
euroruubel
Jah. Nii lihtne see ongi. Just.
