Arctic Sea lahkus 23. juulil Soomest, et suunduda Alžeeriasse Bejaia sadamasse. Laeva lastiks oli 6700 kuupmeetrit puitu hinnaga umbes 1,16 miljonit eurot.
![[Pilt: arcticSeaShip_1461429c.jpg]](http://i.telegraph.co.uk/telegraph/multimedia/archive/01461/arcticSeaShip_1461429c.jpg)
Briti rannavalve oli laevaga ühenduses 28 juulil, mil see oli La Manche'i väinas. Operaatorfirma Solcharti esindaja Viktor Matvejev rääkis laeva meeskonna esindajaga 30. juulil ja kõik tundus olevat korras, vahendas CNN. Järgmisel päeval ehk 1. augustil ta Arctic Sea'ga enam ühendust ei saanud.
17 augustil avastas Venemaa allveetõrjelaev Ladnõi Malta lipu all sõitnud kaubalaeva Arctic Sea Atlandi ookeanist Roheneemesaarte lähedalt. Ilma ühegi lasuta toimunud operatsiooni käigus vabastasid Venemaa mere- ja õhuväed kaaperdatud laeva 15-liikmelise Vene kodanikest meeskonna. Kaheksa laeva pardal olnud, kuid selle meeskonda mitte kuulunud isikut võeti vahi alla.
Spekulatsioonid toimunu teemal:
Vene ekspert välistab piraatluse Arctic Sea’l
Kaubalaevaga Arctic Sea toimunut jälginud Venemaa merendusbülletääni peatoimetaja Mihhail Voitenko ei usu, et Venemaa poolt vahistatud kaaperdamises kahtlustatavad kaheksa isikut toimisid üksi ja omal initsiatiivil.
Teisipäeval Moskvas peetud pressikonverentsil pidas Voitenko kõige usutavamaks versiooniks seda, et Arctic Sea kadumine on seotud hoolega kavandatud „erioperatsiooniga”. Voitenko ei soovinud selle kohta, kes operatsiooni korraldasid, arvamust avaldada, kuid operatsiooni eesmärk oli tema hinnangul laeva sihtpunkti Alžeeriasse jõudmise takistamine, vahendab Helsingin Sanomat.
Analüütikud: Arctic Sea kaaperdamisega võisid olla seotud eriteenistused
Mitme analüütiku hinnangul võis kaperdatud kaubalaeva Arctic Sea pardal olla salajane last ning laeva kaaperdamisega võisid olla seotud eriteenistused.
Merendusuudiste portaali Maritime Bulletin-Sovfracht toimetaja Mihhail Voitenko ütles uudisteagentuurile AP, et ta vestles öösel paari laeva pardal olnud meremehega ning oli pärast seda suuremas segaduses kui enne.
«Laeval olid kõik kaasaegsed sidevahendid ja alarmsüsteemid ning alus asus kaaperdamise ajal tavalise mobiilside levialas. Kuidas on võimalik sellistes tingimustes laeva kaaperdada ilma, et sellest tuleks ühtegi signaali,» küsis Voitenko.
Ta tõdes, et laeva leidmiseks korraldatud operatsioon maksis rohkem kui laev ja selle last kokku. 18-aastase Arctic Sea pardal oli 1,3 miljoni euro väärtuses puitu.
Voitenko sõnul kahtlustab ta, et laeva pardal oli deklareerimata last, millega olid seotud riiklikud huvid. Ta keeldus oma väidet täpsustamast.
Analüütik Julia Latõnina kirjutas võrguväljaandes Ježednevnõi Žurnal, et ta usub salajase veose olemasolu Arctic Sea pardal ning eriteenistuste osalemist laeva kaaperdamises. Latõnina märkis, et vähe aega enne kaaperdamist oli laev Venemaal Kaliningradis remondis.
Ta viitas laialt levinud spekulatsioonile, et Arctic Sea vedas salaja radioaktiivseid materjale. Võimalikust radioaktiivsest lastist Arctic Sea pardal kirjutasid eelmisel nädalal ka mitu Soome ajalehte. Soome võimud kinnitasid aga, et laeval ei olnud ohtlikku lasti, kuna alusele tehti enne sadamast väljumist kiirguskontroll.
Mitmed vaatlejad on viidanud Vene võimude pikale viivitusele, enne kui laeva otsima hakati. Venemaa president andis käsu juuli lõpus kadunud laeva otsingute alustamiseks alles 12. augustil.
Kõuts: Arctic Sea kaaperdamise loos palju küsimärke
“Kui kogu seda lugu kokku püüda võtta, siis on siin hästi palju küsimärke. Kogu see kaaperdamise lugu on ebaharilik,“ avaldas Kõuts kahtlust. „Sellepärast seda avaldust, et seal oli igast rahvusest piraate, võtaksin ma esialgu ettevaatlikult. Kõigepealt tuleb kindlaks teha, kas üldse toimus rünnak piraatide poolt.“
Kõuts ei mõista, miks tuli väidetav kaaperdamine ilmsiks alles tükk aega hiljem. “Mulle jääb arusaamatuks ka see, miks Rootsi rannavalve radarid ei fikseerinud laeva külastamist teise aluse poolt, see oli küllaltki Rootsi rannikul lähedal. Tehniliselt oleks pidanud seda märkama,” sõnas viitseadmiral.
Kolmandaks küsitavuseks pidas Kõuts liiga väikest lunarahanõuet. “Poolteist miljonit nii suure laeva eest? Laeva maksumust arvestades on see ikkagi peenraha,” nentis ta.
Endise kapteni sõnul on kahtlane ka terve laevameeskonna ülekuulamine. “Tundub, et ka Venemaa silmis ei olnud siin tegu pelgalt kannataja poolega. Siin on midagi muud mängus,” sõnas Kõuts, lisaades, et rahvusvahelise meretava järgi külastavad juurdlusorganid tavaliselt vaid kapteni kajutit ning võetakse temalt tunnistus. “Endise kaugesõidukaptenina võin ma kinnitada, et kapten vastutab. Sest kapten on laevas nagu jumal taevas.”
Kõutsi sõnul kerkib ka päästeoperatsiooni käivitamise mehhanismi vaadeldes mitmeid küsimusi. „Üks väikelaevafirma, mille omanikud on Soome kodakondsuse saanud venemaalased ja mille peakorter asub Riias ning Vene president annab kaitseministrile käsu laev kinni püüda, tekib ju küsimus. Minus tekitas uudishimu, mida seal laevas on nii tohutult tähtsat Venemaa riiklike huvide jaoks, et pea terve eskaader saadeti seda püüdma. Seal oli kolm suurt dessantlaeva ja üks fregat, mis on suurem potentsiaal kui Venemaa rakendas Somaalia piraatide ohjeldamiseks,“ nentis Kõuts, lisades, et Somaalia piirkonnas seilasid kümned kui mitte sajad Venemaa laevad ja seal olid Venemaa riiklikud huvid ilmselgelt rohkem puudutatud.
Arctic Sea kaaperdajad võisid himustada relvi
«Venemaa kummalist käitumist selgitaks ainult laeva pardal olnud tiibraketid,» ütles Euroopa parlamentidevahelise julgeoleku- ja kaitseassamblee piraatlusealane raportöör, endine Eesti armeejuht ja admiral Tarmo Kõuts, kirjutab Risto Berendson ajalehes Postimees.
«Kui tahes suure uimastilasti pärast poleks pool Vene laevastikku presidendi erikäsuga Arctic Sea'd jälitama tormanud.»
Tema sõnul on Arctic Sea puidulast relvade salakaubaveoks parim kattevari. «Puidulasti alla saab peita terve tiibrakettide allee, sest nende avastamiseks on vaja laev sadamasse tuua ja trümm täiesti tühjaks teha,» rääkis Kõuts.
Vene väljaanne: Arctic Sea vedas Iraanile rakette
Vene internetiväljaandes Pravda.info väidab Vladimir Filin, et Läänemerel kaduma läinud kaubalaev Arctic Sea vedas salakaubana tiibrakette X-55, mis olid mõeldud Iraani jaoks.
Arctic Sea käis remondis Kaliningradis. Seal laaditi aluse pardale väidetavalt kastid salakaubaga. Kastides võisid olla neli strateegilist tiibraketti X-55 (ilma lõhkepeadeta) ja vahendid nende kinnitamiseks Nõukogude päritolu lahingulennukitele Su-24.
Väidetavalt sõitis Arctic Sea seejärel Soome, kus tema pardale laaditi puidulast, ja pidi jätkama teekonda Alžeeriasse, kus kastid militaarsalakaubaga pidi üle antama Iraani revolutsioonilise kaardiväe esindajatele, kes need oma kanaleid pidi oleks Iraani toimetanud.
Varem toimetati sarnasel meetodil Iraani X-55 lõhkepead, mis on võimelised kandma Nõukogude päritolu biokeemilist relva. Biokeemilised relvad ise toimetati spetsiaalsetes konteinerites Venemaalt Iraani õhu kaudu.
Lähemas tulevikus pidid väidetavalt Iraani saabuma Vene spetsialistid, kes pidid lennusüsteemi Su-24-X-55 lahinguvalmidusse seadma ja õpetama iraanlased seda kasutama.
Samuti väidetakse, et seoses Iisraeli Iraani tuumaobjektidevastase õhulöögi suure tõenäosusega oleks biokeemilise lõhkepeaga rakette võidud kasutada vastulöögiks Iisraeli linnadele.
Saades teada salakaubast Arctic Sea pardal organiseeris väidetavalt üks Lääne suurriik laeva ja lasti hõivamise. Kartes rahvusvahelist skandaali ja suhete rikkumist Putini režiimiga otsustas see riik tegutseda mitteametlikult ja nii ka tehti.
Mis toimub meeskonnaga?
Arctic Sea'l olevad meremehed pole oma naistega ühendust saanud
«Prokuratuur teatas läbi meedia, et ekipaaž liigub vabalt ringi ja suhtleb telefoni teel sugulastega. Tegelikult see nii ei ole,» kinnitas pootsmani abikaasa Lidia Volova Interfaxile.
«Mingit sidet pole olnud, kellelegi meist pole meie mehed helistanud. Ma tahame, et nad kiiresti koju naaseksid,» rääkis ta.
«Alguses ootasime, mil nad vabastatakse. Nad pääsesid vabadusse ja kus nad nüüd on? Kõik ametlikud kirjad, mis me oleme erinevatesse instantsidesse saatnud, pole meile vastust andnud,» rääkis Volova.
Arctic Sea kapteni abikaasa Jelena Zaretskaja kinnitas samuti, et nad saavad teavet meediast. «Kogu informatsiooni saame me pressilt. Minu mees ja veel kolm meremeest liiguvad laevaga Novorossiiskisse, kuid ma ei usu, et see nii on,» rääkis kapteni naine.
Arctic Sea meeskond: oleme riiklik saladus
Laevameeskonna liikmed viidi koos aravavate kaaperdajatega Lefortovo vanglasse ning ükski lähedastest pole neist pärast seda enam kuulnud, kirjutab Ilta-Sanomat.
Venemaa prokuratuur ei ole ametlikult meeskonnale süüdistust esitanud ning üritab meeskonnaliikmete ülekuulamistega kahtlust välistada.
„Neil on mobiiltelefonid ja nad võivad vabalt oma lahedastega suhelda,“ väitis Interfaxile uurija Vladsimir Markin.
Ajalehe Izvestija ajakirjanikul õnnestus eelmisel neljapäeval meeskonnaliikmetega lühidalt vestelda ning kõik kinnitasid, et neil ei ole lubatud rääkida.
„See, mis meiega juhtus, on riiklik saladus,“ ütles üks meeskonnaliige mõistatuslikult.
Veel huvitavat:
Üks Arctic Sea piraatidest on olnud aastaid „surnud“
Arvatava piraadi Andrei Lunevi perekond nägi telerist, et üks vahistatutest kannab sama nime kui nende kolm aastat tagasi teadmata kadunuks jäänud pereliige.
Andrei Lunevit usutakse olevat kalur, kelle pere on kolm aastat arvanud, et mees on uppunud, vahendab Eesti Päevaleht. Andrei Lunevi pere rääkis ajakirjandusele, kuidas nad said šoki, kui nägid telerist, et nende pereliikmega sama nime kandev ja ka ähmaselt sarnase välimusega mees on vangina Vene sõjalennuki pardal.
„Mina nägin teda ja ema nägi teda. Ta on nüüd vanem, aga kõik sarnaneb Andreiga, ka see, et ta on kalur,“ rääkis Andrei Lunevi tädi Tatjana Atavil. „Kui me saaks teada ka sünnikuupäeva või isanime, siis oleksime päris kindlad.“
Lunevi perele öeldi, et mees uppus pärast tema laevaga Pelagial juhtunud õnnetust. Hiljem said nad aga teada, et Andrei võis laevalt lahkuda juba päev enne õnnetust, kuna ta läks tülli oma ülemusega. Mis temast pärast seda edasi sai — seda ei tea keegi.
Voitenko: jätan uurimise, mu nahk on mulle armas
Vene merendusasjatundja Mihhail Voitenko lõpetas Läänemerel väidetavalt kaaperdatud laeva loo uurimise sõnadega: "Meeskond on elus, jumal tänatud. Mina seda teemat edasi ei kaeva, sellest poleks kasu. Pean ka oma nahale mõtlema."
"Ma pole küll kindel, kui usun, et meeskonna surm olnus väga tõenäoline, kui see lugu poleks saanud avalikkuse tähelepanu. Selle loo sügamate tagamaade kohta ei saa ma midagi öelda. Kaevama ma ei hakka, seda enam, et olen kindel, et see on kasutu. On selge, et meresõiduohutus Euroopa vetes ei ole löögi all - see pole algav tendents vaid ühekordne juhtum. Peale selle, ma pean lõppude-lõpuks oma nahale mõtlema. Mõistke seda, kuidas soovite," kirjutas Voitenko oma protaalis Morskoi Bjulleten Sovfracht.
Varem ütles Voitenko Independenti ja Associated Pressi teatel, et pärast Arctic Sea meeskonnaliikmetega rääkimist on ta rohkem segaduses kui kunagi varem.
Tema sõnul maksis sellisel tasemel läbi viidud operatsioon tunduvalt rohkem kui laev koos oma lastiga. Kaaperdamine aga ületas kaugelt tavaliste piraatide võimalused.
"Kas kujutate ette, kuidas kaaperdatakse kõigi tänapäevaste suhtlus- ja hädaabivahenditega laev. Laev lihtsalt kaob piuksugi tegemata? Mina ei kujuta."
Samuti vihjas Voitenko, et tegu oli ettevõtmisega riiklikul tasandil, et laev kandis salajast lasti, millesse olid segatud ka Venemaa huvid.
Abi
/
Arctic Sea - piraatluse või vandenõu ohver?
