26-07-2010 12:30
 Postitus: #3
Ilmselt on paljud parahuvilised seda filmi näinud. Otsustasin natuke tuustida ja leidsin selle filmi "tõsielulise" artikli, mille sättisin Eesti keelde. Nautige.
Oli aasta 1988, kui Snedekeri perekond oli katsumustele alla vandumas – nende vanem poeg sai ravi vähi vastu ja terve perekond oli pankroti äärel. Snedekeri perekond elas New Yorkis, samal ajal, kui pereema Carmen Snedeker reisis koos oma pojaga New Yorki ja Connecticuti vahet, kus tema pojale võimaldati parimat ravi. Oma poja raske seisundi tõttu otsustasid nad Connecticuti kolida, kuna siis oleks elukoht haiglale ligemal. Carmen tundis, et tema palvetele on vastatud, kui ta nägi maja, mille üür oli neile taskukohane ja mis asus haiglale võimalikult ligidal. Nad arvasid, et see on juba üks võimalus, kuidas majanduslikust kitsikusest välja rabelema hakata.
Üsna kohe peale kolimist tegi Carmen keldrit koristades shokeeriva avastuse – osaliselt ehitusrusude ja ehitusmaterjalide alla olid peidetud tööriistad, mida kasutatakse tavaliselt surnukuurides. Maja ajalugu uurima hakates tegi Carmen avastuse, et maja olla kunagi kasutusel olnud, kui surnukuur.
Peaaegu kohe peale õõvastavat avastust hakkas nende vähihaige poeg kurtma, et ta nägevat veidraid varje ja kuulvat hääli. Ta rääkis oma emale, et ta nägi pidevalt mingit meest, kes oli riietatud musta-valge triibulisse ülikonda. Ta palus lausa end koju viimise asemel haiglasse jätta, kuna ta ei saavat nende üleloomulike nähtuste tõttu magada.
Peale seda, kui nende poeg lahkus majast, hakkasid need paranormaalsed nähtused mõjutama ka ülejäänud pere elu. Ühel hommikul, kui Carmen pesi köögipõrandat, avastas ta järsku, et vesi, millega ta põrandat pesi, oli muutunud veripunaseks ja omandanud õrna soolase roostelõhna. Ristid, mis majas erinevates kohtades rippusid, hakkasid ükshaaval kaduma, ilmudes taas nähtavale kas põrandal või seinal tagurpidi keeratuna.
Carmeni nõbu elas sel ajal koos nendega. Ühel ööl, kui ta magas, rünnati teda lausa füüsiliselt – nähtamatud käed tekitasid tema kehale verevalumeid ja kraapisid tema naha marraskile. Roosikrants, mis oli tal kaela ümber kinnitatud, tõmmati puruks, ning helmed loobiti üle terve toa laiali.
Järgnevatel nädalatel nähti deemonlikke olendeid üha rohkem.
Carmen kirjeldab: “Nad olid uskumatult võimsad. Üks neist oli väga kõhn, tugevalt rõhutatud põsesarnade, pikkade mustade juuste ja sitikmustade silmadega. Teine neist kandis musta-valge triibulist ülikonda ja temal olid vastupidiselt valged juuksed ja valged silmad. Tema jalad olid lakkamatus liikumises. Neid nägime nii mina, kui ka minu poeg. “
Carmeni eelnevalt õpihimuline poeg hakkas mõne aja pärast kandma tumedat riietust ja võis märgata ka muid dramaatilisi muutusi tema olemuses. Ta muutus iga hetkega aina vägivaldsemaks ja tigedamaks ja ta hakkas kirjutama tumedat, lausa häirivat luulet. Ühes tema kirjutatud luuletuses oli väga piltlikult kirjeldatud seksuaalakte surnukehadega.
Perekond tundis tihti majas ebatavalisi lõhnasid – roiskuva liha ja väljaheidete haisu. Ühel hetkel haaras ebamaine jõud Carmeni ja tema nõbu enda valdusesse, kui need koos köögis olid. Selle olemuse jõud keeras segi nende orienteerumisvõime ja halvas nad täielikult. Hirmust halvatuna hakkas Carmen korrutama Meie Isa palvet ning lõpuks deemon lahkus ja nad said jälle liigutada.
Carmenil oli mõistus otsas. Tema perekond oli sulaselges ohus, paranormaalsed nähtused muutusid iga päevaga aina hullemaks. Lootuses abi saada, helistas ta tunnustatud paranormaalsete asjade ekspertidele, Ed ja Lorraine Warrenile, anudes nende abi. Warrenid, kes said kuulsaks, uurides “Amityville Õuduse” lugu, nõustusid teda aitama. Ed, Lorraine ja nende meeskond sõna otseses mõttes kolisid Carmeni majja üheksaks nädalaks, et olla ise tunnistajaks kõikidele nendele ebamaistele asjadele, mis majas väidetavalt juhtusid.
John Zaffis, Ed Warreni nõbu, oli samuti üks inimestest, kes kuulus uurijate meeskonda. John rääkis, et kohe peale saabumist, hakkasid meeskonnaliikmed tundma, kuidas miski neid “puudutas”. Veel mäletas ta rääkida, et majas levisid pidevalt ilged lõhnad.
“Selleks ajaks, kui meie kohale jõudsime, olid asjad läinud päris katastroofiliseks. Ühel õhtul istusin ma köögilaua taga ja vaatasin läbi oma märkmeid, kui ruum läks ääretult külmaks ja ma tundsin enda ümber midagi, mis poleks tohtinud seal olla. Ma hüüdsin teisi, kes magasid elutoas, kuid keegi ei ärganud üles. Ma vaatasin trepi poole ja ma nägin, kuidas “keegi” hakkas sinna ilmuma. Ruumi täitis nii jälk hais, et ma suutsin vaevalt hingata. Samal ajal, kui see olend nähtavale ilmus, kostis üle kogu maja heli, mis meenutas tuhandete ja tuhandete tiibade plaginat. Ma ei ole eluski nii hirmunud olnud. See olend hakkas aeglaselt trepist alla liikuma. See oli kõige koledam asi, mida ma ealeski näinud olen. Viimasel trepiastmel keeras see end minu poole ja küsis: “Kas sa tead, mida nad meile tegid? Kas tead?”. Ma lahkusin majast ja ei naasnud sinna kolm päeva,” jutustas John.
Lorraine Warren jutustas, et ta tundis seal majas midagi “kurja”. Kui ta seal ööbinud oli, kirjeldas ta seda nii:
“Magamistoas oli kunagi olnud luuk, mille kaudu tõsteti keldrist kirstusid üles. Seal ööbimise ajal kuulsin ma veidrat häält, mis meenutaski seda, kuidas keegi vinnas kettide abil kirstu üles. Kui ma Edi üles äratasin ja ta keldrit kontrollima läks, polnud seal mitte kedagi.”
Ka kutsuti kohale katoliku kiriku preester, kes õnnistas maja ja viis seal läbi mitmeid pühalikke riituseid, kuid peale kolme päeva rahu, naasid paranormaalsed nähtused, nagu need polekski vahepeal kadunud. Carmenit ja tema abikaasat, Al’i, ründasid olendid lakkamatult. Nende pihta loobiti erinevaid asju ja nende laste kehadele ilmusid kraapimisjäljed. Lõpuks otsustati majas läbi viia vaimude väljaajamine, ehk eksortsism. Vaimude väljaajamise käigus nägid pealtvaatajad, kuidas nõud ja pildiraamid rappusid ning seinte seest olevat kostnud paukuvat heli.
“Kuid peale eksortsismi tundus õhkkond palju kergem ja me tundsime rahu ja kergendustunnet,” meenutab John Zaffis.
Snedekeri perekond elas seal majas veel kaks ja pool aastat, kuni nad lõpuks kolisid. Nii palju, kui Carmen teadis rääkida, väitis ta:
“Peale meie kolimist pole ükski järgnev perekond majas mitte midagi paranormaalset kogenud.”
On möödunud üle kahekümne aasta. Sellest ajast saati on Carmen tundnud, kuidas negatiivsed jõud üritavad talle läheneda, kuid tema kõikumatu usk ja liigutamatu vaprus hoiavad need eemal.
“Keegi ei saa ilmselt kunagi teada, miks seal kummitas, kui meie seal elasime. Sellegipoolest me avastasime, et ühte meest, kes surnukuuris töötanud oli, süüdistati nekrofiilias, seega võis olla see põhjuseks, mis deemonlikud jõud laastama saatis,” rääkis Carmen.
"See oli kõige tähtsam juhtum, milles ma kunagi osalenud olen," ütles John Zaffis hetkekski kahtlemata. "See tõestas mulle, et deemonlikud nähtused on vägagi tõelised."
Tõlkis: Veiko Ilves alias Thor Cresado, 2010
|
Abi
