Koolivägivald - vaimne või psüühiline terror?!

Suurus pole nii määrav kui see KUI vanalt seda alustada. Esmane programm peab lastele omandatud olema KODUS
ema ja isa käe all. Kuskil alles 6-8 aasta vanuselt saab need lapsed saata kooli kui nad on KODUS piisavalt omandanud
empaatiat ja käitumisoskust.

Nõus. Aga siin algavad agad.Nimelt oleme me nii hõivatud oma asjadega (räägin üldiselt),et järeltulijaga tegeleda õhtul suurem osa enam lihtsalt ei jõua või ei viitsi. Ja ma ei süüdista neid selle eest.
Jääb selline mulje,et selle eest on teadlikult "hoolitsetud",et meil ei jääks eriti energiat koduse "põhja" loomiseks.

Sellele ma pöörasin tähelepanu oma ühes esimestest postitustes siin teemas - loe.

Vabandust kui Sind tahtmatult kordasin,teema areng viis nagu selleni.

(16-01-2011 10:11 )alar Kirjutas:  Nõus. Aga siin algavad agad.Nimelt oleme me nii hõivatud oma asjadega (räägin üldiselt),et järeltulijaga tegeleda õhtul suurem osa enam lihtsalt ei jõua või ei viitsi. Ja ma ei süüdista neid selle eest.
Jääb selline mulje,et selle eest on teadlikult "hoolitsetud",et meil ei jääks eriti energiat koduse "põhja" loomiseks.

Siia lisaks on ka neid inimesi, keda lihtsalt ei huvitagi laste kasvatamine. tehakse valmis, sest ühiskond nõuab. teistel sõpradel ju on. Päevas pühendatakse oma aega ca 15 min. 2,5 aastasele lapsele. Isalt saadavaid õpetussõnu ei anta, reeglite rikkumise korral seda lapsele ei mainita. Vinguma hakkab, siis topitakse talle ette 3 erinevat shokolaadi, kommid jms, et vait oleks. Kui toimuvad väikeste lastega üritused, siis hakkab piirideta bossi mängimine pihta, kuna laps teab, et ema isa juba pahandama ei hakka. Kõrvalt vaadates näeb see ikka õudne välja küll, mida kahe ja poole aastane laps on selgeks juba õppinud, kuidas teiste omasugustega manipuleerida ja käituda. mul hakkab kahju kui ma mõtlen, milleks on see laps suuteline, kui ta kasvab puberteedikuks. jutt käib siis ühe tuttava lapsest ja nende kasvatusmeetmetest. kurb...

Pereterapeut Jesper Juul: lapsevanemad eelistavad armastusele populaarsust

Taani pereterapeudi, raamatute «Sinu tark laps» ja «EI ütlemise kunst» autor Jesper Juuli sõnul on lapsevanemad tänapäeval väga enesekesksed ning eelistavad olla populaarsed, selle asemel, et olla armastatud.

Nimelt rääkis ta eile Tallinnas toimunud konverentsil «Kas lapsevanemaks sünnitakse või õpitakse?», et vanemad täidavad laste soove ja tahtmisi, kuid ei keskendu seejuures sellele, mida lapsed tegelikult vajavad.

«Vanemad teevad lastele palju kinke, saades vastu palju õnnelikke naeratusi, kuid sellega teevad nad lapsed narriks, andes neile midagi, mis peaks olema armastus, kuid ei ole armastus - see on teenindus,» selgitas Juul.

Ta tõi näiteks hämmastava numbri - keskmine alla 7-aastane Taani laps sai möödunud aastal 86 jõulukingitust. Publiku siira imestuse peale kordas Juul numbrit veel kord - jah, te kuulsite õigesti, 86!

Pereterapeudi sõnul on see hea näide sellest, kui enesekesksed on lapsevanemad. Lapse lõputuid soove täites võidab tema populaarsuse, kuid mitte armastuse. Ja populaarsust võita on märksa lihtsam.

Juul märkis, et see tendents valitseb praegu kogu Euroopas. Sellisel viisil väljendavad vanemad lastele oma armastust, kuid selles «armastuses» pole tema sõnul kuigi palju soojust - vastupidi, see muudab lapsed külmaks ja kalkuleerivaks.

Just lõputust lapse soovide täitmisest tuleneb ka «väikeste türannide» probleem - need on lapsed, kes juhivad perekonda, teevad perekonnas kõik tähtsad otsused. Sellistes peredes tundub, et vanemad eksisteerivad vaid oma laste heaks.

http://naine.postimees.ee/?id=376154

http://naistekas.delfi.ee/ilumood/ilusna...d=41177687

Tsitaat:Üks Eesti kaunimaid ja ihaldusväärsemaid näitlejannasid, moekunstnike muusa ja kohe-kohe ilmuva muuvi "Kormoranid" võtmenaine Elina Pähklimägi (28) ütleb, et üle kõige kardab ta vägivalda. Nii füüsilist kui ka vaimset.

Elina räägib ajakirjas Anne & Stiil, et pidi kooliajal kiusamist kannatama — kiusajatele ei suuda ta aga senini andestada.

“Ma olin vabatahtlikult välja astunud n-ö populaarsete grupist ja sellega kaasnes oma “palk”. Mind hakati kiusama, pandi nöökiv hüüdnimi Siilike, mis ei tundugi võib-olla väga õudne, aga kui see viia konteskti, siis see oli seda küll,” meenutab Elina kooliaja õudusi.

Elina räägib, et lõpuks ei tahtnud ta enam kooli käia ja vahetas seetõttu mõneks ajaks kooli. Kui ta vanasse kooli Rakveres tagasi läks, siis vahetas klassi, et mitte samasse seltskonda sattuda.

Näitlejanna tunnistab, et andestamine on tal siiani väga nõrk koht. “Mul on meeles iga kompliment, mis mulle on tehtud, aga ka iga solvang ja ebaõiglane hinnang. Vaimset ja eelkõige füüsilist alandamist ei suudaks ma andestada, eriti kui see peaks tulema mulle lähendaselt inimeselt.”

Lugesin selle artikli alt kommentaare ja paljud kahtlevad, kas kiusajatele üldse tuleks kunagi andeks anda. Kellelgi on mõte, et kas kiusajatele tuleks andeks anda kui andeks ei ole palutud. Samuti selline kommentaar:

Tsitaat:???, 28.02.2011 15:50
Kas andestamine mitte ei tolereeri kiusamist? Ehk peaksime siis andestama ka sõdu, rassismi jne?
Ei pea ,,käärima,, elu lõpuni, aga reetmist ei saa andestama.

Mis te arvate, kas andestamine on õigustatud ja vajalik? Kui vajalik (mina isiklikult kaldun arvama, et inimene peaks siiski andestama) see on näiteks kiusajate jaoks (energeetilises või reinkarnatsiooni või mingist muust taolisest vaatevinklist)? Või on vajalik ainult kiusatule? Miks te nii arvate?
Mina olen avastanud tänu kunagisele kiusamisele, et ma olen võimeline vägagi hirmutavateks ja vägivaldseteks, sadistlikeks mõteteks (mis, tõsi, mind üsna ruttu ära ehmatavad kui hakkan kujutlema, et miski võiks ka teoks saada)...

Et andestada, tuleb kohtuda vanade kiusajatega. Arvan, et nad ei pruugi tunnistada ega
mäletada aastatetaguseid koolisündmusi. Neil võib olla oma, naljaks keeratud, nägemus toimunu
kohta. Viimane, aga on OTSETEE sinu enda minevikku ja see võib kohutada! Kiusajate antud
kirjeldus sinust võib väga sügavalt haavata ja pöörata protsessi kordumisele. Parem on endaga
rahu teha ja kasutada ära neid eeliseid, mida koolikiusamine "lisapaketina" sulle kaasa andis.
Kui aga koolikiusaja ise pöördub sinu poole, et andestust otsida, siis see oleks igas mõttes
ideaalsem asjade kulg ja käik. Siis õnnestuks andeks andmine. Muul juhul - mitte.

Mul olnud ka raskusi andestamisega. Aga olen kindel, et see on vajalik. Paljud meist käituvad mõtlematult. Me tihti ei tea, mida teeme. Kuid on vaba valik käituda igalühel nii nagu tahab, paremaks peab ja see on selleks, et õppida.

Kõigepealt tuleb rahu sõlmida iseendaga.Andestada endale need rumalad mõtted,mis pähe tikuvad. Seejärel tulevad teised. Andestage mulle see,et olen selline,nagu ma olen.Aga ma püüan paremuse poole...
See mis oli,see oli,kuid nüüd olen targemaks saanud ja aru saanud. Nii et veelkord palun andeks kõik,mida oma teadmatuses kunagi korda saatsin.

Nja, selle, mida nemad minust siis arvata võisid, olen endale juba selgeks teinud. Sellega mind enam ei haava. Ning kui keegi tuleks välja jutuga, et miks ma siis ise olin selline vaikne ja tubli, siis no ma ei tea...tekib tahtmine öelda, et enam ei ole ja vastu pead virutada lahtise käega. Olen praeguseks veendunud, et mitte miski ei anna teisele inimesele õigust kellegi kallal norida ega ka tolle tahtmise vastaselt `nalja teha`. Seega oma meenutused minust võiksid nad sinnasamusesse pista
Mis puutub aga andestamisse, siis see ei ole üldse lihtne. Millegipärast ma ei ole võimeline... Vähemalt veel mitte. Kuna ma olen neid vastikustunde tõttu vältinud gümna lõpust alates (2006), siis on võimalik, et enda peas olen neist maalinud lihtsalt mingid õelad robotid, ning inimese aspekt on seetõttu kadunud...
Ning ei saa üle ega ümber sellest, et elu on nii seatud, et need, kellel läheb hästi, läheb ka edaspidi jube hästi (kiusajad; ma arvan, et neil läheb võrdlemisi hästi, sest nad on edu ja tähelepanuga harjunud). Umbes nagu elu ise kiidaks neid - aga ehk ongi nii, et kiusatavad on mõttetu malts, keda tulebki piinata ja kiusajad kuidagi energeetiliselt tunnevad seda? Ehk on nõme teooria, aga elu ju tundub seda kinnitavat...

Mis ma oskan öelda, sa kirjutad hästi Preilikass! Oskad end väljendada normaalselt ja nii.
Ega sa ei peagi heaks kiitma nende teguviisi. See pole andestamine. Juba möödas, unustatud, läinud.
Ma hästi ei kujuta ette, mis moodi on võimalik endale täiesti ausalt otsa vaadata ja tunnistada mida? Iga üks teeb seda ise nagunii aga põhimõtteliselt siis, et ma elan illusioonis?
Olen seda aktsepteerinud ja omaks võtnud (eriti palju võimalusi just pole olnud) ja elan selles kui ainutões..? Et ma tegelikult olen tühi. Olen see, mis.. on..?

Koolikiusamises on üks aspekt mis tavaliselt koolis olles ei jõua kohale kummalegi poolele.
Kiusaja elab välja oma madalat enesehinnangut püüdes suruda teise(d) isiku(d) endast
veel allapoole. On seal veel teisigi aspekte aga see on üldjuhul aluseks.

See aga keda kiusati peab eelkõige tegema RAHU iseendaga. Maailmas on palju sündmusi
mis seotud isikuga, kuid millede kulgu ei suuda isik mitte kuidagi määrata või mõjutada.

Sulle Preilikass - püüa vaadata asja sellest küljest - olin see kes soovisin olla ning vaatamata
sellele kogemusele sain Inimeseks, kuid kas TEIE suudate sama enda kohta öelda? Jäädes
asja pikalt vaagima - kes-miks-kuidas jne - teed sa ellkõige haiget enda hingele ja veel rohkem
kui tegi seda algne kiusamine. Mõnes mõttes on see nagu lähedase surm - see juhtus ja kõik -
maailma ei ole täieline ning Mina elan edasi. See pole kerge, kuid on ainu lahendus muul juhul
võid ära süüa oma hinge ja muutud juba "päriselus" - mitte "kooli elus" sarnaseks nendega.
Usun, et see ei ole mitte sinu eesmärk.

Erfekt, aitäh Ma küll esimese hooga mõtlesin, et sa mõnitad mind

Excubitoris, kas sa arvad, et maailmas elamiseks on vaja olla Inimene? Mul on tunne, et hästi läheb just nendel, kes seda Inimese asja ignoreerivad... Inimesed on kiusajatele hommikusöögiks! Aga iseendale haiget tegemise osas olen meister! Kuidas saadakse lahti nõmedatest mõtetest? Kuidas ajatakse eemale energia, mida enda juurde ei taheta? Ja veel parem: kuidas tehakse endale 100% selgeks, et ilma valuta on ka turvaline ja isegi parem elu?

Lähedase surmaga on vast natuke teine asi - teda natuke igatsen taga, aga kui meenutan, siis lahedaid hetki. Tema ei tee mulle haiget, olgugi, et neil elu ajal oli palju. Ning kuidas kiusajatel on madal enesehinnang?! Kunagi mõtlesin ka nii, aga arvestades, et mina ei suudaks elus sedasi käituda nagu nemad, siis peab neil ikka kõrge enesehinnag olema! Või siis pole neil eetikat või moraali või midagi sellist. Aga sel juhul tekib küsimus - kuidas eetikast lahti saada? ... Või kuidas see üldse tekib? Mõnel on see varajasest lapsepõlvest alates olemas ja teine on korralik kiusaja juba paari aasta vanusena!

Arvan, et kiusajatel on alaväärsus kompleks. Kambas koos püütakse ennast maksma panna, s.t kes vägivaldsem see on kõvem mees ja seega Juht ning seepärast püütakse üksteist oma jõhkrusega üle trumbata. Üldiselt kõvemad kiusajad, kui nad üksi on , siis nad pole üldsegi jõhkardid, pigem kardavad Ise Tossikeseks olemist, kombivad ümbrust jäädes enamjaolt nähtamatuks. Kuid kambas on ...kõvad mehed. Ja sel hetkel püütakse oma südametunnistust ignoreerida, kuigi hiljem võidakse oma tegusid kahetseda. Tegelikkuses kehtib reegel haukuv koer ei hammusta.
Üldiselt on kõige parem selle Juhiga minna hammas-hamba vastu, kui suudad Juhi paika panna, annavad ka kutsikad järgi. Sest kui inimene on tossike ja ei tee midagi, siis see annab kiusajatele kindlustunde, et nad on temast üle ning nad jäävadki seda üleolekut nautima. Nii kaua, kui kiusatav seda lubab.

Elamisel ja "ealmisel" on vahe - me küll sellest alati aru ei saa. See "hästi minek" on suhteline -
jahh sellised koguvad tihti rohkem materiaalseid väärtusi mis teistelt röövitud, kuid kas pehme
mööbel ja 6 toaline korter Vanalinnas on elu alus või lihtne aksessuaar ilma milleta saame ilusti
hakkama? Proovi meenutada elu ilusaid hetki aga mitte seda mis "nihu" läks. Pealegi ei ole olemas
kiir ravimist mis paneks unustama kõik ebaõiglused nii personaalsed kui ka üldisemad - selleks on
võimeline vaid Aeg, kuid kuna midagi ei juhtu nii sama siis tuleb ka Ajale anda võimalus aga seda
ja sinu suhtes saad teha ainult sina.

Natuke üldisemat kahh - oma kooliaja jooksul sattusin käima kokku nii viies erinevas koolis ja see
aeg langes ajavahemikku nii 70-date algus kuni nii 80ndate lõpp. Ei mäletaks eriti, et oleks olnud
selliseid kiusamise lugusi mida tänapäeval loen. Loomulikult oli igatsorti naginaid ja kaklusi, kuid
oma ajast nagu ei mäleta süstemaatilisi piinamisi ja sellist asja. On ka tagantjärgi selgeks saanud,
et vist kõike nii ei "reklaamitud" ka nagu tänapäeval aga kuna sellist tähelepanekut pole mina üksi
teinud siis arvan, et tegu mingi trendiga. Mida materialistlikumaks muutub maailma seda tühjemaks
jäävad hingelt inimesed. Püüdes seda tühjust täita hakatakse tundeid imiteerima ja kuna enamus
neist lastest EI OLE saanud vanemliku armastuse ja kasvatuse (need peavad ju tööl olema varsti
juba nii 24/7) osaliseks siis ei oska nad välja näidata armastust ja hoolivust vaid näitavad seda
mida näevad telekast, kinost ja kogevad arvutimängudest sealt aga tuleb üks "tapmine ja taga
ajamine" nii umbes ka 24/7. Inimene on nagu ahv - ahv näeb ahv teeb - kui teda ei õpetata midagi
muud tegema, teisiti käituma ja kui ta ei saa Armastuse (mis tihti segatakse ära ja asendatakse
seksiga) osaliseks kodus siis mujal ta seda pea üldse ei saa ja tagajärjed ongi käes - tühjus hinges
ja sellega kaasnev vägivald mis nii füüsiline kui ka psüühiline.

Preilikass, sinu viimase postituse lõpu kohta: ei tohi ise ohvriks muutuda. See ohvrikäitumine kehtib tegelikult igasuguse vägivalla kohta, sh perevägivalla. Kui igal sammul pea maha lööd ja endale sisendad, et oledki seda jama väärt, siis kuidas saavadki asjad muutuda. Olen koolivägivallaga natuke kokku puutunud selle tõttu, et ka mind on kiusatud, aga õnneks oli mul võimalus kooli ja elukohta vahetada ning asjad muutusid väga palju positiivses suunas. Gümnaasiumi lõpul tegin ka uues koolis uurimistöö koolivägivalla teemal. Ja kuigi enda jaoks oli selles koolis elu nagu lill, siis paraku mitte kõikide jaoks. Ikka sain šokeerivaid tulemusi oma uurimistöö tulemusel - näiteks pandi inimestele jalga taha nii, et nad trepist alla kukkusid ja käeluu murdsid, seoti inimesi teibiga käsipuude külge, nii et nad tundi ei pääsenud jne. Mis ma oskan öelda - märgake, inimesed, mis teie ümber toimub ja ärge laske sellel kõigel ülekäte minna. Tihti ei taha need, kes kõrvalseisjad on, sekkuda, aga paraku on see vajalik.

Excubitorise teooria filmide imiteerimisest tundub üsna asjalik.
PiziIngliito, ma arvan, et me mõistame sõna `ohver` erinevalt. Minu jaoks on ohver see, kes on pidanud taluma midagi halba, mida ta aga ei ole ära teeninud. Mis puutub minusse ja enesepiinamisest loobumisse, siis minu postitus nr 66 siinsamas teemas sisaldab lauset, mis asjale punkti paneb. Pigem on teema praegu teoreetiline, sest ma pole sellelgi tasandil asju selgeks saanud
Jah, kõrvalseisjad peaksid kindlasti sekkuma! Kuid see polegi eriti lihtne... Olen isegi paaril korral täheldanud, et tunnen, et peaksin, aga tekib kramp ja ma ei suuda teha, mida tegelikult tahaksin. Esimene mõte keerleb peas - aga kui ma ütlen kogemata midagi, mis kiusajaid tõeliselt solvab, siis arvata on, et jubedaks süüdlaseks jään mina ning nende teod jäävad kõrvalisteks. Seda nähtud küll... Mäletan koolist, et ühes tunnis üks mu lehvsabast klassiõde oli jätnud õppimata ja siis ülbitses õpetajaga. Tõi põhjuseks, et tema ei saanud öösel magada ja nüüd ta tahab üldse jalga lasta, sellepärast on ka õppimata. Õpetaja aga küsis talt pahaaimamatult, kas ta käis öösel tööl, et magada ja õppida ei saanud? Klassiõde läks kituma (muide, kui keegi ebapoppidest kõõmadest oleks seda teinud, siis oleks nalja kauemaks jätkunud...) ning paar tundi hiljem kutsus seesama õpetaja meid kõiki matemaatika tunnist välja ja tahtis teada, kes kuulis, et tema on klassiõde litsiks sõimanud. Huvitav, et kõik tolle klassiõe sabarakud olid seda kuulnud... ühesõnaga lisasid kohe väljendile mingi tagamõtte, et saaks jälle draamat teha, nii klassikaline! Kuid põhimõte on selles, et kogu selle ülbitseja enda tegudearsenal ei tulnud jutukski, ainult õpetaja, kes oli võrdlemisi šokeeritud, et klass sedasi aru sai, sai täiega pähe - õiendada nii meie klassijuhataja käest kui kõõrdpilke teistelt kolleegidelt. Ja see ongi tavaline, normaalne (mis on ka põhjus, miks `normaalne` on mulle sõimusõna).

Preilikass - eks siinne foorumi jutt olegi ja pea asjalikult teoreetiline. Kes läbinud kiusamise kadalipu see ehk
saab siit lohutust ja juhatust mida tulevikus oma lastele edasi anda. See teooria (meedia poolne vägivalla
propageerimine) pole küll minu oma aga lähtuvalt ka oma kogemustest siis usun seda täielikult. Loomulikult
pole meedia üksi (luure+sõjaline+tööstuslik+pangandus klikk ka) sellega hakkama saanud aga sellest on ikka
mitmed õpetatud inimesed kirjutanud - lihtsalt infoks. Kogu selle kaudse (ja ka otsese) mõjutamise peamiseks
eesmärgiks on külvata inimeste vahelist vaenu ja usaldamatust. Inimesed saavad neist jagu vaid siis kui nad
võitlevad ende vastu KOOS kui aga alates koolist "toodetakse" isikuid kes seda ei suuda siis istuvad nad ikka
kindlalt troonil ja juhatavad meid edasi röövides meie töö vilju. Kui Preilikass see oli sinu personaalne kogemus
siis suuremas mastaabis on see vaid episood suures plaanis ja samalaadse kogemusega inimesi on rohkem kui
me aimata võime - olgu see sulle servast lohutuseks, et sa pole ainukene kes on selle tee läbima pidanud.

Preilikass, minu arust on klassiõdede nimetamine ebapopulaarseteks kõõmadeks ja lehvsabadeks juba tõsine vaimne vägivald! Vaata kõigepealt enda sisse, kuidas sa teisi lahterdad ja siis räägime eetikast edasi.

(02-03-2011 15:46 )PiziIngliito Kirjutas:  Preilikass, minu arust on klassiõdede nimetamine ebapopulaarseteks kõõmadeks ja lehvsabadeks juba tõsine vaimne vägivald! Vaata kõigepealt enda sisse, kuidas sa teisi lahterdad ja siis räägime eetikast edasi.

See ebapopulaarne kõõm ja lehvsaba olin mina, kõigest tsiteerisin ning selle lehvsaba nimetuse andsin juba kooliajal neile tagasi ja on külge jäänud

Tegelikult mind huvitab, et millal taipame, et tõmbane kõike seda, kes me tegelikult ise oleme. Kõige rohkem häirivad need asjad, millele peame enda juures tähelepanu pöörama ja teadvustama. Lootsin, et märkad ehk seda, aga tundub, et mitte.

Preilikass, ma tean mida sa tunned. Sain lapsena esimese õppetunni. Ema motoks oli:"Kui ei peksa , siis ei armasta. Oi kuidas tema armastas isa püksirihmaga... . Kui koolis noriti või kiusati siis emale polnud mõtet kaebama minna, võisin veel tema viha ka kaela saada. Põhikooli lõpuks olin täiesti ilma sõpradetta. Üks põhjus oli see, et ema ei lasknud teiste omaealistega lävida ja ainukesest "sõbarannast" jäin ilma see pärast, et ei jaganud tol ajal tema armastust 40 meeste vastu. Järgmisena tuli tehnikum. Esimene pool aastat oli seal päris põrgu. Peale mõnitamiste, määriti ja lõhuti riideid. Sel ajal sain endale sõbranna, kes on jäänud tänaseni ja ta on ka ainuke. Tehnikumi lõpuks oli seis selline,et kõige suurem mõnitaja kartis minuga ühte ruumi üksi jääda. Ilmselt mingil hetkel olin tabanud ta nõrka kohta.
Järgnes abielu mis oli nagu 16 aastane sõda. Ex oli väga hea koolitusega psühhoterrorist, mitte üksi mulle vaid ka lastele. Samas, mingil moel olen talle selle eest isegi tänulik.
Andeks andmine tuleb ajaga. Emaga on see lugu, et ajapikku ise naiseks ja emaks saades hakkasin aru saama tema käitumise põhjustest ja vähemalt osa valu põhjustanud asju muutusid olematuks. Osa asju jäävadki nii nagu nad kunagi olid. Ema enda sõnad on;"Ma pole midagi valesti teinud," Ise teab, mulle pole ta ka midagi teinud, vaadaku ise kuidas hakkama saab.
Koolikiusamistest on järele jäänud ainult fakt, et sihuksed asjad juhtusid.
Nüüd kui keegi on üritanud mind otse solvata või midagi halvasti öelda, olen andnud vastuseks, kas see oligi sinu parim, proovi uuesti ja üllata mind.
Oma lastele olen õpetanud, et pole olemas ühtegi põhjust teiste narrimiseks. Mitte kunagi ei tohi kedagi lüüa, aga kui sind on juba löödud siis anna vastu ja kõigest jõust.
Viimane lugu elust endast ehk üks võimalus kuidas kiusajaga toime tulla.
Mõned aastad tagasi töötasin poes kassas, Muidugi peab seal olema kena viisakas kõigiga. Ühel päeval ilmus kassase vanamees ja kukkus ilma igasuguse põhjuseta norima,a´la eile oli sul sinine sall, miks sul täna on punane sall. Kui ta kasasse ilmus siis tundsin ennast nagu ussike konksuotsas, mitte midagi teha ei saa, ainult vingerdada. See jama kestis päris kaua.Lõpuks juba kartsin tööle minna. Kurtsin asja töökaaslastele ja keegi naistest õpetas, et kui koju lähed, kujuta see vanamees vaimusilmas enda ette ja anna talle peksa. Õhtul kodus manasin vanamehe kohale ja hakkasin materdama. Käiku läksid ka filmidest nähtud võtted. Kolkisin teda nii kaua kui ise ära väsisin. Vanamees ilmus kolmandal päeval välja, palus vanadust ja rohkem ma teda ei näinud.
Peaks aitama ka koolikiusajate vastu.
Ärge laske valul ennast tuimaks teha.
Päikest kõigile!

Tegelikult ka? Vaimusilmas andsid vanamehele peksa? Miks ma selle peale pole tulnud?! Ma varem mõtlesin, et kuidas ma tohin nii õel olla, ei tohiks ju ometi neile paha soovida/teha. Aga seda mõttemalli hakkan nüüd vast aktiivselt muutma, mõtlesin natuke asja üle. Kui see mu koletiseks muudab, mis siis. Ma juba olen selleks muutunud, igavesti nagunii ei peida

Sa pidid teda ikka südamest materdama kui ta ise `heast peast` tuli vabandama... Kusjuures vabandamistega on põnev lugu. Kunagi üks klassivend, kes enamasti otseselt ei norinud kellegi kallal, aga oli populaarsete grupis siiski, tuli pärast nõmetsemist eraldi minu juurde ja vabandas. Esiteks on see siiani mu elu suurimaid ootamatusi... Teiseks olen kuidagi ära unustanud tema võimaliku rolli minu koolipõrgus ning kui mõtlen poppidele klassikaaslastele, siis tema ei tekita mus viha. Kas on võimalik, et üks väike vabandus muutis kogu mu tulevast arvamust temast...

Muide, Digitaria, tere tulemast foorumisse! Ja üks tugev inimene oled sa ka, vähemalt su postituse põhjal tundub nii...Aeg ajaks, kõik inimesed ei ela nii pikalt kellegi teise nõmetsemist üle sedasi, et mõistus õige koha peale jääb. Igatahes head positiivset kulgemist, viimane aeg selleks, eks

Hahaa, ma kirjutasin just neid postitusi lugemata Preilikassile u2u kuidas vaimusilmas nende inimestega rääkida, kes liiga on teinud ja neile selgitada, et sulle ei sobi selline olukord, kuid minu soovitus oli lõppkokkuvõttes andestamine, mitte nende tasemele laskumine. (infovälja teemaga haakub see kontekst hästi )