Koolivägivald - vaimne või psüühiline terror?!

Seda tüüpi viha baasiks/aluseks on ühe koolikarja tülgastav argus ja alatus, mis oma olemuselt on äärmiselt negatiivne.
Selle vastureaktsioonina tekkiv viha-raev on oma loomult positiivse energia kandjaks. Oma olemuselt, siis see jõud, mis
painutab eetilis-moraalsed tõekspidamised tagasi tema õigetele alustele! See viha annab oma kandjale märksa selgema
"maailmavaate" ja võime ennetada tärkavat valskust juba eos.

(14-01-2011 12:27 )Erfekt Kirjutas:  Oh, nii pikk jutt, milleks?
Tuleb enda sees rahulik olla, rahulikuks jääda. Sarnane tõmbab sarnast. Ja sõprugi pole vaja otsida, kuna need tekivad siis ise.

Minu aus arvamus - see postitus kõlab `sinisilmsena`. Aga see ehk pole pikemas plaanis kirjutaja seisukohalt üldse halb. Hea kui keegi on niivõrd hea emotsioonide taltsutaja


Ja need energiad... Ma olen ka alati arvanud, et edasi peaks liikuma positiivse energia toel, aga samas see minevikuvalu tuhaks põletamise osa tundub üsna positiivne Ehk ma siis teen tööd, et lõpetada juurdlemine ning vaatan, mis tuleb. Ja kogu see töö ja jura, mis mind saadab ning ees ootab on tingitud mingite ennast mitte peegeldada oskavate inimeste käitumisest - jaah, vihale ajab! Sõbrantsiga just mõni aeg tagasi tõdesime, et maailmas toimub suur osa asju just vastupidi sellele, kuidas peaks toimuma

(14-01-2011 11:54 )päikeseinsener Kirjutas:  Ei tahaks siin nüüd küll targutada, aga kas see vihast tekkiv energia siiski mitte negatiivne pole?
Edasi minekuks on ikka positiivset energiat vaja!?

Mul on omal kogemus vägagi positiivsest mõjust, mille põhjustas viha. Halba sellest kellelegi ei sündinud. Jõud on jõud. Lihtsalt sõltub, milleks seda rakendada.

(10-09-2010 13:36 )excubitoris Kirjutas:  Noored, noored - te lähenete asjale valest küljest - koolivägivald EI OLE piinatava ja piinaja omavaheline asi.
See on protsess mis puudutab meid KÕIKI - eriti aga neid kes teevad näo, et midagi ei näe ja ei kuule.
Kui üks rullnokk piinab ühte isikut siis on KOGU tema klassi, kogu kooli ülesanne TÕUSTA PÜSTI ja see jobu
KOOS paika panna. Parim moodus selleks on üks korralik kambakas ja see jobu lõpetab oma tegevuse.
Vägivald on lubatud ainult vägivalla tõrjumiseks - kui isik ALUSTAB vägivalda endast nõrgema vastu siis on
MEIE kohus sellele vastu astuda - võib ka üksi, kuid parem on KOOS - Sina, Mina, MEIE.

Jah, see on tõsi. Kes saab rahuldust kaasolendite ahistamisest, see üldiselt kardab ise ahistatud saada ning selliste ohjes hoidmiseks on üks kambakas tõesti hea meetod.
Kuid on ka erandeid. Osa kiusajaid ongi pätid, kes panevad igasuguseid kuritegusid toime ka väljaspool kooli. Sellistel on sidemed ka muude linna pättidega ning minu koolis oli juhus, kus üks õpilane peale koolipäeva auto peale tõmmati, metsa viidi ja läbi peksti, algatajaks olid oma kooli pätid. Aga ei tehtud pättidele midagi. Hiljem oli mul endal juhus, kus mind ässitati kaklusesse ning kõrvalt üks pätt virutas kõva esemega näkku - käisin traumapunktis ära (haav vajas õmblust), aga miskipärast asi politseisse ei läinud. Võibolla seetõttu, et isa tuli selle peale kooli ja vestles kõigiga. Pisike arm on näos siiani, üle 10 aasta hiljem. Kuid enne kooli lõppu sattus ainuüksi minu klassist paar tegelast vangi väljaspool kooli toimepandud tegude tõttu.
Ei salga, et mul tuli ikka valida, kellega kakelda ja kelle eest võimalusel hoiduda. Kakelda võis nendega, kellest polnud ohtu, et nad juba maaslamavat vastast valimatult edasi taovad ja talle ohtlikke kehavigastusi tekitavad. Need, kellest tuli hoiduda, olid nii ebastabiilsed, et nendega kokku puutudes tuli arvestada absoluutselt kõiki võimalusi, kaasa arvatud variant, et tegelane lihtsalt võtab noa ja pussitab.

Tänapäeval liigub rahva seas juba hirmasid jutte. Kuskil koolis röövisid pätid vahetunnis kaasõpilaselt telefoni. Kuskil koolis hakkas mingi tegelane oma ohvri nina all noaga vehkima. Rääkimata näiteks trepist alla lükkamistest, põlemapanekutest, murtud luude ja ohvri sandistumisega lõppenud kallaletungidest.

Need juhtumid satuvad meediasse üliharva.

Meie viga on, et me nii lõputult sallime ja kannatame. Loodame heauskselt peatse vägivalla lõpule ega proovigi
algatada omapoolset vastuhakku. Koolis sai õpitud, kui sind keegi kiusab siis klass vaatas seda teatava vastikus-
tundega pealt. Mitte kellelgi ei jätkunud julgust "õigel viisil" sekkumiseks. Loodussaadetes näidatakse tihtipele kuidas
kiskjad murravad kellegi karjast, ja kari vaatab tegevusetult pealt - vaikselt mäletsedes. Võiks ju abi osutada, aga
ei. Meie ühiskond on nagu "vaikselt mäletsev mass" ja lepitakse no mille iganesega. Süda läheb pahaks! Ometi on
elu ilusam, kenam,... kui me reageeriksime otsustavalt ja vahedalt igasuguste pättide ja neid mahitavate tüüpide vastu!!!
Alustaks iseendaga,... väsi hirmu tundmast!

1 Klass - Minu ees istuvad kaks poissi. Üks on endasse tõmbunud ja sõbralik, teine on tähelepanu otsiv ja õel. Võib öelda, et täielikud vastandid. Õpetaja pani lapsed kokku seetõttu, kuna leidis, et "nad saavad üksteiselt õppida"
Õelal poisil oli komme sodida pinginaabri vihikusse, näpistada ja varastada koolitarbeid. Sõbralik poiss ei hakanud talle vastu ja lasi asjadel olla. Millegipärast aga õpetaja ei teinud sellest välja. Ka siis mitte kui kõrval olevad tüdrukut "kittusid". Pigem said tüdrukud sõimata, väitega, et "tegelege õppimisega parem!"
Kuid ühel päeval, peale järjekordset terroriseerimist tõukas sõbralik poiss õleat. Too hakkas muidugi kohe nutma, kuigi ta ei kukkunud ja ei saanud valu. Õpetaja siis seepeale tutistas (!!) sõbralikku poissi ja kutsus järgmiseks päevaks vanemad välja. Ühesõnaga, süüdlaseks jäi tegelik kannataja.
Siis ma muidugi neid asju täpselt ei mõistnud, kui millegipärast on selgelt meelde jäänud ja nüüd "järele mõeldes" olen ma hämmastuses!
Asja uurides ja meenutades ka järgnevaid klasse on mul millegipärast meeles, et see kes terroriseeris järjekindlalt ja "salaja" on alati olnud õpetajate tiiva all. Kui aga terroristile üks tou kirja panna... siis oled ise süüdi? Miks see on nii... njah, ei oska pakkuda.

"Pahad poisid" on seksuaalselt atraktiivsemad. Naisõpetajate soosing soojendab seda. See on ka elus nii - ole mehena
agressiivsem ja naiste tähelepanu on kindlustatud!

(14-01-2011 17:11 )Ott Sama Kirjutas:  Meie viga on, et me nii lõputult sallime ja kannatame. Loodame heauskselt peatse vägivalla lõpule ega proovigi
algatada omapoolset vastuhakku. Koolis sai õpitud, kui sind keegi kiusab siis klass vaatas seda teatava vastikus-
tundega pealt. Mitte kellelgi ei jätkunud julgust "õigel viisil" sekkumiseks. Loodussaadetes näidatakse tihtipele kuidas
kiskjad murravad kellegi karjast, ja kari vaatab tegevusetult pealt - vaikselt mäletsedes. Võiks ju abi osutada, aga
ei. Meie ühiskond on nagu "vaikselt mäletsev mass" ja lepitakse no mille iganesega. Süda läheb pahaks! Ometi on
elu ilusam, kenam,... kui me reageeriksime otsustavalt ja vahedalt igasuguste pättide ja neid mahitavate tüüpide vastu!!!
Alustaks iseendaga,... väsi hirmu tundmast!

Teiste eest ei oska rääkida, kuid ise pole kunagi ebaõiglust kannatanud, koolis sai pidevalt nii öelda nõrgemate kaitseks välja astutud, siiani olen ikka alati aidanud kui keegi hädas on, aga enamus inimesi tõesti väldib kaasinimesele appi minemast kuna "tappa" saamise hirm on suur, seda praktikas nähtud küll ja küll, õnneks, kahjuks ise sellise asja ees hirmu ei tunne.

(14-01-2011 17:41 )Maddox Kirjutas:  Teiste eest ei oska rääkida, kuid ise pole kunagi ebaõiglust kannatanud, koolis sai pidevalt nii öelda nõrgemate kaitseks välja astutud, siiani olen ikka alati aidanud kui keegi hädas on, aga enamus inimesi tõesti väldib kaasinimesele appi minemast kuna "tappa" saamise hirm on suur, seda praktikas nähtud küll ja küll, õnneks, kahjuks ise sellise asja ees hirmu ei tunne.

"Tappa" võib saada ka vaimselt, justnimelt. Kui poisid enamasti "seletavad" asju rusikatega siis tüdrukud (juba varajast east) mängivad mänge (Manipuleerivad)
Exu siis ennist kuskil mainis (Vist ühes teises teemas?), et kool on vajalik kuna see annab inimesele ensekindlust! Aga sama lihtsalt võib see ka selle ära võtta ja märgi külge jätta terveks eluks.

(14-01-2011 17:46 )Ilo Kirjutas:  "Tappa" võib saada ka vaimselt, justnimelt. Kui poisid enamasti "seletavad" asju rusikatega siis tüdrukud (juba varajast east) mängivad mänge (Manipuleerivad)
Exu siis ennist kuskil mainis (Vist ühes teises teemas?), et kool on vajalik kuna see annab inimesele ensekindlust! Aga sama lihtsalt võib see ka selle ära võtta ja märgi külge jätta terveks eluks.

Just ka vaimselt, enamusel läeb jah hästi, aga on ka neid kes saavad koolis ikka korralikult terrorit kaasõpilaste poolt, veab sis kui kogu see jama inimese psüühikale ja hiljem alateadlikult käitumist mõjutama ei hakka, kuna lapsed on veel suht mõjutatavad selles eas.

(14-01-2011 17:41 )Maddox Kirjutas:  

(14-01-2011 17:11 )Ott Sama Kirjutas:  Meie viga on, et me nii lõputult sallime ja kannatame. Loodame heauskselt peatse vägivalla lõpule ega proovigi
algatada omapoolset vastuhakku. Koolis sai õpitud, kui sind keegi kiusab siis klass vaatas seda teatava vastikus-
tundega pealt. Mitte kellelgi ei jätkunud julgust "õigel viisil" sekkumiseks. Loodussaadetes näidatakse tihtipele kuidas
kiskjad murravad kellegi karjast, ja kari vaatab tegevusetult pealt - vaikselt mäletsedes. Võiks ju abi osutada, aga
ei. Meie ühiskond on nagu "vaikselt mäletsev mass" ja lepitakse no mille iganesega. Süda läheb pahaks! Ometi on
elu ilusam, kenam,... kui me reageeriksime otsustavalt ja vahedalt igasuguste pättide ja neid mahitavate tüüpide vastu!!!
Alustaks iseendaga,... väsi hirmu tundmast!

Teiste eest ei oska rääkida, kuid ise pole kunagi ebaõiglust kannatanud, koolis sai pidevalt nii öelda nõrgemate kaitseks välja astutud, siiani olen ikka alati aidanud kui keegi hädas on, aga enamus inimesi tõesti väldib kaasinimesele appi minemast kuna "tappa" saamise hirm on suur, seda praktikas nähtud küll ja küll, õnneks, kahjuks ise sellise asja ees hirmu ei tunne.

Noh, kellel puudub igasugune ettevalmistus sellistes olukordades tegutsemiseks, need tõesti võiksidki sekkumist vältida. Sekkudes saavad vaid ise peksa ja "tegijad" jäävad ikka karistuseta.
Ja samas ei saa inimest sundida ka end ette valmistama. Mõni tõepoolest tahab elada oma elu, kulutada oma vähesed ressursid vaid enda jaoks ning vältida võõraid probleeme. Loomulik ju. See on nende õigus. Näiteks mina ei sekku seetõttu, et mul puudub piisav käsitsivõitluse oskus. Ma suudan küll kriitilistes olukordades olla valmis tegutsema, samuti olen siiani suutnud end olukordadest välja nihverdada, kuid ma ei hakka kaklema tegelasega, kes on oma ohvrite peal nii palju harjutanud, et paneks ilmselt juba võitluse esimestel sekunditel mulle "kümnesse" (rääkimata juhustest, kus ründajaid on mitu). Pigem jään eemale ja kutsun politsei, samuti püüan ohvrit aidata, kui ründajad on lahkunud (kiirabi kutsumine jne - selliseid juhuseid on esinenud).
Pigem tuleb midagi ette võtta, et ülbikud ei julgeks vähemalt nii nahaalselt tegutseda, nagu nad tänapäeval tegutsevad.

Paadikapten, sinu kirjutisi siin ja mujal teemades lugeda, siis jääb vägisi selline tunne, et Tartu on tõsine geto, kus gängid võimust on võtnud. Aga sinu positiivsus kõigest hoolimata meeldib mulle.

Vaatan ja loen seda teemat, aga suurt kaasa rääkida ei oska. Ei ole kunagi ise suurt kiusatav olnud. Pigem vastupidi, aga ärge nüüd saage valesti aru. Need juhtumid olid pigem episoodilised ja olid mingi tüli jäelkaja/lõppahendus. Üldiselt ma ei mäleta sellist suurt kiusamist ja terrorit. Noriti vahest ikka ja togiti, aga harva. Sellist üleüldist ja kõigi poolt kiusatavat õpilast mina ei mäleta.

(14-01-2011 23:03 )Jõhvikas Kirjutas:  Vaatan ja loen seda teemat, aga suurt kaasa rääkida ei oska. Ei ole kunagi ise suurt kiusatav olnud. Pigem vastupidi, aga ärge nüüd saage valesti aru. Need juhtumid olid pigem episoodilised ja olid mingi tüli jäelkaja/lõppahendus. Üldiselt ma ei mäleta sellist suurt kiusamist ja terrorit. Noriti vahest ikka ja togiti, aga harva. Sellist üleüldist ja kõigi poolt kiusatavat õpilast mina ei mäleta.

Või siis sa ei pannud tähele... See pole üldse süüdistusena mõeldud, tõden vaid fakti. Sageli ei pane need, keda asi otseselt ei puuduta, tähele neid, keda kiusatakse. Eriti siis kui inimene ise ei liigu ei kiusatavate ega kiusajate ringkonnas, vaid pigem mingis kolmandas.
Ma julgen öelda, et suur osa kiusajatest ei tea, et nad üldse kunagi kedagi kiusanud on. Ja lihtsalt kõrvalseisjad unustavad ebameeldivad vahejuhtumid, mis neid endid päris otseselt ei puudutanud - see on ainult loomulik.

(14-01-2011 17:46 )Ilo Kirjutas:  "Tappa" võib saada ka vaimselt, justnimelt. Kui poisid enamasti "seletavad" asju rusikatega siis tüdrukud (juba varajast east) mängivad mänge (Manipuleerivad)
Exu siis ennist kuskil mainis (Vist ühes teises teemas?), et kool on vajalik kuna see annab inimesele ensekindlust! Aga sama lihtsalt võib see ka selle ära võtta ja märgi külge jätta terveks eluks.

Näed sa. Kust sa seda tead, et tüdrukud juba varajasest east manipuleerivad?
Oled ise ka tüdruk või?

(14-01-2011 23:45 )Müstik Kirjutas:  

(14-01-2011 17:46 )Ilo Kirjutas:  "Tappa" võib saada ka vaimselt, justnimelt. Kui poisid enamasti "seletavad" asju rusikatega siis tüdrukud (juba varajast east) mängivad mänge (Manipuleerivad)
Exu siis ennist kuskil mainis (Vist ühes teises teemas?), et kool on vajalik kuna see annab inimesele ensekindlust! Aga sama lihtsalt võib see ka selle ära võtta ja märgi külge jätta terveks eluks.

Näed sa. Kust sa seda tead, et tüdrukud juba varajasest east manipuleerivad?
Oled ise ka tüdruk või?

Mina julgen kinnitada, et tüdrukud tõesti manipuleerivad juba üsna varajasest east. Ehk mitte kõik, aga paljud. Ise olen seetõttu eelistanud teatud konkreetsete inimeste seltskonda, kes on rohkem `poistega parvega jõele` tüüpi kui `tüdrukutega hierarhiast läbiimbunud kodumängu` tüüpi.
Poisid on ehk sotsiaalselt mõneti juhmimad, aga kaugeltki mitte nii õelad kui tüdrukud. Parim kinnitus minu jaoks sellele on kasvõi see kui mõtlen tagasi oma klassikaaslastele.

Manipuleerivad nii poisid, kui ka tüdrukud. Mõnigi noor läheb kuritegelikule teele vaid selleks, et oma kamba liidrile või oma vastassoost ihalusobjektile meeldida. Mõni toimetab ka oma lõbuks.

Näide kasvõi siit:

http://www.tartupostimees.ee/?id=333068

EDIT: Kommentaarides mainitud Rahu 8 pätibande üritas kunagi ka mind tühjaks tõsta. Tuldi ligi otse Aardla Säästuka ukse ees keset sisse-välja saalivat rahvamassi. Nõuti asju endale, keeldumise peale üritati rünnata, aga tulema ma sealt sain.

Paadikapten kirjutas:

Tsitaat:Noh, kellel puudub igasugune ettevalmistus sellistes olukordades tegutsemiseks, need tõesti võiksidki sekkumist vältida. Sekkudes saavad vaid ise peksa ja "tegijad" jäävad ikka karistuseta.

Selliste juhtumite puhul, mida Sina siin kirjeldanud oled on tõesti kõige õigem politsei kutsuda.

Aga sekkumine peab algama kuskilt varasemast tasemest. Koolis näiteks kiusatava kaitseks väljaastumine. Mina käisin koolis vene ajal. Sel ajal oli hea see, et tõelised pätid, kes nuga võiksinud anda, olid kolooniates. Seega olid rohkem võrdsed võimalused.

Meil oli ühe kiusatava tüdruku kaitseks kujunenud 4-liikmeline kaitsemeeskond. Kui läks selliseks üldisemaks tüdruku klobimiseks, siis oli meeskond ümber tema, ja nemad olid ise piisavalt "pahad", et ilma süümekateta vastu lüüa. Kuivõrd tõhus selline kaitse oli, ei tea. Kui käis vaikne teistele mittemärgatav kiusamine, siis ei pruukind abi olla. Tüdrukuga ma ise sel teemal rääkida ei saanud. Ja samuti, kas mitte filmis "Klass" ei läinud jama lahti just siis, kui üks kiusatava kaitseks välja astus. Aga kui kaitsjaid oleks rohkem olnud, siis arvan, et oleks teisiti läinud.

Aga ikkagi - mina ei suuda pealt vaadata kui kari inimesi ühte peksab, lihtsalt instinkt on selline. Ma olen loomult üsnagi asotsiaalne, vb on asi selles. Liigne sõltumine sootsiumi heakskiidust pole üldse hea asi.

Ja veelkord - hea ei ole alati hea ja halb ei ole alati halb. Inimesel on loodusest antud õigus oma piiride kaitseks alati ka füüsiliselt vastu astuda. Samamoodi nagu organismi valged verelibled astuvad ilma süümekaid tundmata haigusetekitajate vastu. Iseasi on oma piiride määramine.

Teeme siis ühe väikese "ego-tripi" ning vaatame mõningaid episoode suure-ja-paha Excu lapsepõlve. Arvan, et see
näitab, et asjad võivad minna nii kui naa ning mitte alati ei tähenda naabrile "tou" andmine uue kiusaja sündi.

Asi algab tegelikult lasteaiast - see on aeg kui noor võtab omaks need mudelid mis toimivad ühiskonnas. Siin ütleks
vahele, et minu meelest tuleks lasteaiad KEELATA kui ühiskonnas peamine puuduliku käitumismudeli genereeriad -
tean, et selline lahendus vajaks suuremat muudatust ühiskonnas kui paljud meist on nõus aktsepteerima ja peamiselt
just "tänu" kasvatusele lasteaias. Selle asemel, et olla kodus ja saada osa vanemate ja perekonna armastusest istub
laps kuskil võõraste olendite karjas ning suurem osa päevast karjub mingi imelik tädi tema peale ja sunnib tegema asju
millest laps õieti aru ei saa. See toob lapses esile vägivaldse trotsi ning kui siia lisanud veel mitmeid tegureid siis saab
sellest "armsast ja toredast põngerjast" nii klassi kui ka kooli hirm kes tõenäoliselt lõpetab kas vanglas või siis "ka
sügiseks kasti või kevadeks mulla alla". Õnneks pole äärmuslikke juhte palju, kuid elu on näidanud, et selle võrra on
äärmusele lähedasi juhtumeid rohkem kui vaja.

Inimene on siiski karja loom ning koolis löövad karjainstinktid rohkem välja kuna lastel ei ole sotsiaalsed ja muud tabud
veel piisavalt tugevalt juurdunud. Olen olnud juba tatikast peale keskmisest iseseisvam ning kangekaelsem mis päädis
korduvalt sellega, et kui sai "siiber" siis kõndisin lihtsalt keset päeva lasteaiast (hiljem ka koolist) koju. Kooli jõudes ei
olnud ma just mitte kõige parema ehk "keskmisema" kaaluga poiss mis viis selleni, et kooli lõpuks oli mul luumurd ja ka
mõned väiksemad lopsud. 2. klassis olin lastekodus ja juba enne "nääre" (ehk natuke peale nüüdseid Jõule) olin ühel
päheastujal hammustanud pöidla luudeni katki (muideks - see oli juba septembris), ühe trepist alla tõuganud ja ühele
tooliga lagipähe virutanud mis lõppes pikema haigla visiidiga. Tagantjärele vaadates on endalgi mõnevõrra imelik, et
selline vägivald ei arenenud "kiusajaks" vaid pigem vastupidi. Kuna lastekodus oli vägagi hea füüsiline ettevalmistus
siis 5. klassis (peale naasmist kodusesse Tallinna) sattusin pidevalt igasugustesse "kakelungidesse" ning kooliaasta
lõpuks ka juba mõnede 6 ja7 klassi poistega. Kes mind näinud need teavad, et ma pole just pisike poiss ja seda nii
kaalu kui kasvu suhtes. Sisuliselt hakkas asi ühte moodi - keegi noris-trügis-togis kellegi kallal - mul sai siiber käskisin
jama lõpetada mille peale taheti siis mulle "koht kätte näidata" mis lõppes tahtjale kas verise/katkise nina või mõne muu
traumaga. Loomulikult olin mina "paha poiss" ning sain karistada ning minu selgitusi lihtsalt ignoreeriti. Lühidalt võis ju
öelda, et 5. klass oli minu jaoks kui gladiaatorite kool. Kui ma sama kooli naasesin 2a pärast siis selgus, et minu poolt
läbi viidud "kasvatus töö" oli vilja kandnud ning minuni jõudis info, et nii mõndagi norijat rahustati meenutades mind ja
näidati talle ühe klassivenna korralikult katkist kõrva (ausõna - mina ei teinud - see oli kodune õnnetus milles oli siis
peamiseks süüdlaseks isa mopeed) ja küsiti, et kas tahad ka.
6 ja 7 klass olin ühes internaat koolis (see ei olnud ERI kool) kus oli minu üllatuseks täiesti adekvaatne kollektiiv. Ja
seda vaatamata sellele, et pea kõik lapsed üle Eesti kes sinna saadeti olid mingi "kasvatushäirega" nagu tollal öeldi.
Ei mäleta ma sealt ei kiusamist ega pahatahtlikku norimist - aasiti omavahel seal aga selle eest või asemel piisavalt.

Kokkuvõtteks on vast raske näidata ÜHELE tegurile mis teeb ühest kiusaja ja teisest mitte. Kuid üks on selge - meis
PEAB olema rohkem POSITIIVSET poolt karjainstinktist - kui näed, et kedagi solvatakse, kiusatakse võta oma karja
liikmed ning minge VAHELE. Olgu TEID kolm kuni kümme korda rohkem kui kiusajaid. Kui teie karjas on mõni nohik
siis ärge ignoreerige teda (see on nagu punane rätt kiusajale) vaid suhelge - lihtsalt astuge ligi ütelge tere andke talle
vahest oma taskust kommi ja tehke seda KOOS. Ühsirinne on asi mida kiusaja kardab.
Nüüd on jäänud vaid ÜKS detail, kuidas see kõik õpetada oma lastele, vendadele, õdedele ja teistele karja liikmetele ???

Kui juba egotrippideks läks,siis...
Mina ei ole karjaloom,vähemalt pole kunagi tahtnud olla.Karja sattudes tuleb aga ette kaks varianti,isegi enam - kas kari "neelab" Su alla ja saad selle täisõiguslikuks liikmeks või kui Sa karja tegevusest osa ei võta, hakatakse Sind ahistama. On ka veel võimalus kari oma pilli järgi tantsima panna.
Mina ja arvatavasti ka paljud teised "raiskasin" noorusaja energia selle mõttetu "võitluse" peale. Kogu aeg pidid kellelegi midagi tõestama.Ja kui tahtsid olla "kõva mees",siis tahes-tahtmata tegid asju,mida täna eriti meelde tuletada ei tahakski.Aga karjas kaob oma mõtlemine ja alles pärast saad aru,et oli seda siis vaja...
Nooruses Sa omaette olla ei saa,Sind surutakse lihtsalt karja, vanemas eas on juba suuremad valikud.

(15-01-2011 14:04 )alar Kirjutas:  Karja sattudes tuleb aga ette kaks varianti, isegi enam - kas kari "neelab" Su alla ja saad selle täisõiguslikuks liikmeks või kui Sa karja tegevusest osa ei võta, hakatakse Sind ahistama. On ka veel võimalus kari oma pilli järgi tantsima panna.

On veel võimalus - kari jätab sind isolatsiooni. Sellist "väljaspool olijat" võidakse ka mitte kiusata; aegajalt katsetatakse kiusamist, kuid kui üksi olija on - ma ei taha kasutada sõna tugev, sest see määraks ära nõrga, aga kui üksi olija on mittesöödav (ka energeetilises plaanis), siis need katsed jäetakse sinnapaika. Oleneb muidugi ka fruktidest kollektiivis, ilmselt on nii hulle tüüpe mõnel pool, kes ei lase ka rahulikult "väljaspool" olla. Sellise üksi olija "toide" peab tulema kuskilt mujalt kui karjast, potentsiaalsed kiusajad ei tea, kust toide (jõud) tuleb, ja tundmatut eriti torkida ei julgeta. Isolatsioon on raske taluda.

Paljud inimesed ei sobi- ega tahagi olla karjades. Nad on hoopis kiiremad, paremad ja tugevamad kui uiatavad üksi. Selliseid üksikud hinged on aga meelispala just nendele, kes karjas püüavad endale "nime teha". Üks huvitav nähe, mis mul koolis meelde jäänud ja ka para-foorumis paar korda "näinud", on see, et rünnatakse kedagi ja siis hakatakse ise nutma. Õpetaja (moderaator) seejärel tuleb ja riielda saab see, kes tegelikult polegi süüdi. Aa kiusupunnil jälle "päev kirjas" ja hea olla.

Probleem pole tegelikult karjas ega selle sõna mõistes. Nagu öeldud - inimene on karja loom ja sellest ei saa ei
üle ega ümber. NÜÜD - teine teema on aga selles MILLINE see kari on. On ju võimalik "pidada" karja mille liikmed
austavad ja armastavad teineteist - teevad koostööd, kuid samas annavad võimaluse ka üksikutele "huntidele"
tingimusel, et nende käitumine ei kahjusta karja. On ju käibes antud karjale negatiivne alatoon vaatega looma
karjadele, kuid ei maksaks unustada, et ka need on tugevad ja on juhtumeid kus isegi lamba karjad (rääkimata
metsikutest karjadest) on sundinud hundid põgenema ja säilitanud oma ühtsuse. Sama reegel kehtib ka ju meie
ehk inimkarja suhtes - oleme just nii nõrgad ja nii tugevad kui on meie liikmed. Seega tuleb lastele õpetada seda
karja käitumist KOOS indiviidi käitumisega - igasugune individuaalsus on lubatud ja isegi soositud kuni hetkeni
kui see mõjub lõhkuvalt karjale. Teisisõnu - mõtle nii - kari VÕRDUB rahvas/rass -seni kuni sa oma tegevusega
ei ohusta teisi oma rahva/rassi liikmeid võid ja soovitavalt isegi peaksid oma isikut esile toome oma parimate
oskuste raames. Nii on tagatud sinu grupi - rahva - rassi elujäämine ja edasiareng.

Kui jälgida koolis toimetavaid "karju",siis erilist positiivset alatooni need küll ei sisalda.Kui hakata seda asja ligemalt vaatama,siis on ikkagi kokku surutud erinevad individuaalsused,kellest asutakse siis vägisi karja moodustama. Kehtivad täielikud hundikarja seadused - tugevamad haaravad "ohjad" enda kätte ja nõrgemad "süüakse ära". Kuna sellel ajal on IQ veel küllaltki madal,toimub suurem võitlus füüsilisel tasandil. "Tuupurid" on jobud ja "kõvad mehed" ruulivad. Muidugi kaasneb seejuures vägivald.
Vanemaks saades siis ühel hetkel avastad,et see aeg,mis Sinul kulus võimuvõitluses,kasutati tuupurite poolt "programmi" omastamiseks ja ongi osad naksti vahetunud -tuupurid teevad seadusi ja Sina pead nende järgi tantsima.
Aga tegelikult ma ei kurda,vähemalt saan niivõrd-kuivõrd ise oma asjade eest otsustada,ega ei pea "programmi" järgima. See on aga juba muu teema...
Nii.et niikaua,kui on erinevaid isiksusi ja neid üritatakse vastu tahtmist karja suruda,jääb koolivägivald kahjuks alles. Me ju teame,et vägivald sünnitab vägivalda.

Õigus Alar - aga kes on selles süüdi? Sina, mina, onu Juhan Kapa-Kohilast või see seltksond kelle käes on pea kogu
meie kapital ning kasutavad seda ainult oma huvides - püsida võimul ja omada oma taskus kõike mis võimalik?

Sina,mina ja onu Juhan. Ega siis suured,targad "rahakotionud" saa siis ometi ju süüdi olla,nemad tahavad meile ju "kõige paremat".
Aga tegelikult on kasvatamis- ja õpetamissüsteem täielikult mäda. Nii, nagu seda praegu tehakse,viibki see sellistesse vägivaldsetesse situatsioonidesse.Me kõik teame seda ja ikkagi viime oma lapsed rõõmsalt "lahinguväljale".On muidugi olemas alternatiiv - kodune eraõpe. Seda paljud endale aga lubada ei saa. Ja erakuid me ju ka kasvatada vist ei taha.
Klassid poole väiksemaks ja poisid-tüdrukud eraldi, oleks nagu mingi mõte ja vägivalda vähendaks see kindlasti. Ideaali - üks õpetaja,üks õpilane, me selle valitseva seltskonna ajal kindlasti ei saavuta.