Ma ise tungisin endale unes kallale

Juhtumisi nägin sellist topikut ja kuna praegu on natuke vaba aega, siis mõtlesin, et miks kuradi mitte.

Mu lugu pole kindlasti midagi erilist või erakordset, kuid veidraim mida mina selles elus näinud olen ning mäletan kui segaduses tol õhtutel olin. Nimelt see oli mingi painajate tsükkel mis toimus kahel päeval, üks hullem kui teine.

Esimesel päeval ärkasin keset ööd ja nägin voodi jalutsis justkui seda the ringi samarat ja hakkasin jalgadega instinktiivselt une segadusest vehkima ja karjuma ehmatusest, mille peale õde üles ärkas. Ei saanudki aru kas see oli mingi vaim või lihtsalt silmad olid unised,igatahes ära ta ei kadunud kui ma jalgadega vehkisin, alles tule põlema pannes. Mõtsin et olen vist hulluks minemas, magasin üle pika aja siis ülejäänud öö tulega.

Hommikul ärgates tundus see isegi naljakas ning seletasin seda lihtsalt pool unise pea errorina, kuid sama päeva õhtul magama minnes ärkasin üles selle peale, et nägin kedagi piilumas oma magamistoa ukse vahelt, mille peale karjatades ehmusin ning ärkasin üles. Jah just nimelt see oli hoopis uni,olin ehmunud,et mida ? kuidas see nii reaalne uni sai olla. Vaatasin toas ringi ja rahunesin natuke kuni tuli keegi sealt uksest sisse, tõmbas mu põrandale ja hakkas mind kägistama,see keegi oli minu näoga, kuid üleni valgetes riietes, seejärel ärkasin teistkorda üles ja ma ei oska edasi anda seda hirmu ja segadust mis ma sel hetkel tundsin, sest ma ei saanud enam aru kas see on jälle uni või päriselt. Ainuke mõte oli taipohh kui uuesti keegi sealt uksest sisse tuleb. Panin tule ettevaatlikult põlema, äratasin teised üles ja mingi 10 minutit hiljem hakkasin harjuma ja uskuma et olen siiski päris maailmas.
Käis sada mõtet läbi peast, et ehk olen hoopis surnud ja põrgusse läinud, sest räägitakse et põrgu olevat koht kus üks halb olukord on repiidi peal.

Absoluutselt igast lolle mõtteid käis tol hetkel peast läbi. Igatahes selline see elamus mul oli, kogesin unenägu unenäo sees,nagu see film inception ja loodan, et seda kunagi rohkem ei juhtu, sest see on ainuke kord mu elus kui ma tõesti tundsin, et hakkan aru kaotama. Ei teinud enam vahet unel ja päris maailmal. Vahest olen oma lõbuks mõelnud, et mis siis kui äkki praegu ma olen ka veel unenäos ja varsti ärkan üles.

[Muudetud: 9-16-2010 donulme]

[Muudetud: 9-16-2010 donulme]

Donulme - tehnikajastu laiskuse võid pista omale sinna kus Päike ka ei paista - idootsus ja laiskus EI OLE
vabandatavad mitte millegagi. Foorumis kehtivad siiski Eesti Keele reeglid mis määravad lause algamise
SUURE tähega - muude õigekirja reeglite seas. Kuna me ka siin inimesed ja saame aru, et vigu
ikka juhtub siis regulaarne eeskirjade eiramine viib selleni, et ühel hetkel läheb mõne moderaatori näpp
nupule "kustuta" ning sul pole enam siia asja. Ole viisakas teiste vastu - on teised viisakad ka sinu suhtes.

Laskmata end segada teemaalgataja kergetest keelelistest kõrvalekalletest mainiksin ära oma tagasihoidliku arvamuse: võimalik, et Sul, mees, on vaimumaailma kratid kallal. Samuti võib tegu olla lihtsalt Inceptioni vaatamisele järgnenud alateadvuse omavolilise interpretatsiooniga. Ja kolmandaks võisid Sa sattuda nägema paralleelreaalsust. Variante on Veel... Ise tead, mida kõige enam uskuda soovid.
=)

Olen kohati segaduses, kas nüüd ei kannata ka minu lauseehitused kriitikat?

Teiseks, seda topelt-unenägu kogesin ma aastaid enne Inceptioni nägemist. Sellele unenäole seletust ma pole eriti otsinud, kuid selle asemel olen oodanud, et keegi sarnase jutuga minu juurde tuleks. Sellisel juhul saaks kahe jutu vahel paralleele tuua ja ehk millegi huvitavani jõuda.

Skisofreenia !

Ütle, et see pole nii.

Samad sõnad.

Ja minu arvates on su keelekasutus hea - fluidaalne ja haarav - point jõuab kohale. Kohe kahju on, et pole sel alal nii tegija, et peaks mõttekaks oma arvamust avaldada. Mõtteid on ja ka omi kogemusi, kuid hakates paralleele tõmbama seletan pigem lahti omi, kui sinu juhtumit, aga niipalju võin julgelt öelda: ei mingit skisofreeniat

Üks universaalsemaid võtteid "segajate" puhul näikse olevat mitte karta, näkku vaadata ja nõuda: kes oled? (miks ka mitte: mis su nimi on), mida sa minult tahad? vms. krt teab, äkki annabki vastuse, millest oskad ise edasi liikuda

Ma olen ise korduvalt mõelnud, et hämmastav kui lihtne põhimõte on hirmul. Kuna hirm on teadmatus, kaob ta momentaalselt teadmatuse kadudes. Kõige lihtsam näide on see kui su sõber sind ehmatab pimedas ruumis ning kohe kui sa ära fikseerid, et see on su sõber, jääb alles ainult läbi elatud ehmumine. Hirmu koged sa sel hetkel vaid mõne sekundi, oleneb kui kaua sul läheb aru saamiseks, et see su sõber on. Loogiliselt mõeldes, kui sa oleks teadnud juba enne, et ta on su sõber, et ta sind ehmatab ja teadnud isegi momenti mil ta ehmatab, poleks sa ju ehmunudki, sest kui pole teadmatust/hirmu, siis pole ka ehmumist. Miks ma üldse vaevusin nii elementaarsest asjast kirjutama? Kuna mina isegi kipun vahest ära unustama mis on hirm ning selle tulemusena hakkan ka hirmu ennast kartma, mis teeb üksinda kuskil pimedas viibimise topelt hirmsaks.

Kuid selleks, et küsida olendilt tema nime, tulebki endale algul seletada ära mis on hirm, end tulevikuks ette valmistada, et sel momendil mitte ära kivistuda šokist. Kuid see võtab aega ja harjumist, sest esimene ehmumis reaktsioon millegi ebatavalise nägemisel on siiski niivõrd suur, et sel hetkel sa unustad isegi selle ära kes sa ise oled. Olen ise seda kord elus läbi elanud, nimelt nägin aastaid tagasi väga selgelt ja ärkvel olles vaimu. Ta ei hõljunud, ei paistnud läbi, ta nägi välja nagu inimene. Nüüd tuleb kindlasti see koht, kus keegi viskab nalja ja ütleb, et äkki oligi inimene? No sel juhul peab ta oskama läbi seinade kõndida, sest olin onuga kahekesi korteris,vaatasime filmi ning kui ta läks poodi jäin ma diivani peale filmi vaatama. Järsku tuli tagant toast ukseaugu peale helesinises kleidis naine, lihtsalt seisis ja vaatas tühjusesse ning teades, et mu onu ei hoia omal kleitides naisi taga toas vangis ning teades, et ma mõni hetk tagasi käisin seal toas just asju võtmas, andis mulle nii tugeva shoki, et unustasin lausa hingata. Klaas kukkus maha ja hoidsin diivanist kolme käe ja küüntega kinni. Nii tobe kui see ka poleks oli see shokk nii tugev, et ma mäletan siiani selle naise nägu ning sellest sündmusest lähtudes ma kardan sellest ajast saati pimedaid ukse aukusid. Tore hirm eks? Mina, kes ma kunagi lihtsalt naersin tondi juttude peale ja olin kindel, et nende silmaga nägemine on lihtsalt üks elu huvitavamaks mõtlemine, kardan nüüd mingeid tobedaid ukseauke ning vaime. Eriti hirmsaks, tegi tookord asjaolu, et onu ja ta naine olid seda sama naise vaimu näinud, siis mul tõusid karvad topelt püsti ning ta lapsed rääkisid, kuidas köögis vahest hääled käivad ja ükskord peale köögi koristamist see silmapilk hiljem hääletult täiesti sassis jälle oli. Õnneks nad kolisid sealt korterist ära, sest mina ei olnud nõus pärast seda läbi elamist ja neid jutte enam sinna külla minema. Ma ei taha kedagi hirmutada, kuid minu jaoks oli tõesti omakorda šokk see, et vaimud ei näe üldse välja nagu vaimud vaid täiesti selged inimesed, kes olemuselt meenutavad zombit, vahivad tühjusesse ja ei räägi midagi. Võinoh ma parandan ennast, antud vaim oli selline, minu jaoks oli shokeeriv, et ka selline vaimude liik on olemas. Loodan südamest, et ei pea ka neid teisi liike ära nägema, sest vastasel juhul vist magaksin elu lõpuni tuledega Ühest korrast aitas.

[Muudetud: 9-18-2010 donulme]

[Muudetud: 9-18-2010 donulme]

Sa teda joonistada ei viitsiks?
Mu vanem öde nägi kunagi lapsena samamoodi läbi elutoa ukse klaaside koridoris üht pearätiga vana naist, kes talle sörmega vibutas, nagu manitsenuks korralikult käituma.
Olukord oli ise selline, et olime öega kahekesi suures toas, vanemaid kodus polnud, ja hoidsime väiksemat öde sellesama ukse taga naljapärast koridoris kinni. Vanust oli meil nii 2-4 aastat, aga väga detailselt on meeles. Isegi see, et hoidsin väikest mängukuuske käes ja keskendusin sellega mängimisele, et mötteid mujal hoida.

Joonistada ei oska, aga võiks öelda, et ta oli üsna nägus. Tumedad juuksed, tumedad silmad, tõmmum nahk, helesinine kleit, kuid mis tal jalas oli, seda ma ei mäleta, sest olin siiski halvatud ehmatusest. Kõige hirmsam minu jaoks, peale selle, et ta vaim oli , oli see tühi pilk, justkui ta poleks näinud mind vms. Pealegi asi mis andis sellele juhtumile kõvasti efekti juurde, oli asjaolu, et ta ei hõljunud või ei kadunud silmapilkselt. Ta jalutas sinna ukse peale ja jalutas sealt ka ära, samme polnud aga see eest kuulda. Ma lihtsalt olin halvatud seal diivani peal ja ei jullenud peale seda taha tuppa vaatama ka minna. Lihtsalt lebasin seal diivanil, kuni onu tulekuni, ütlesin, et sul on keegi magamistoas. Onu ei saanud must midagi aru, läks automaatselt sinna tuppa ja pani tule põlema ja hakkas ise enesest rääkima pool naljaga, et meil on siin muidu vaimud küll ja seejärel rääkis ülejäänud loo ära, kuidas abikaasaga nägid helesinises kleidis naist esikus.

donulme - loe Unehalvatuse kohta. Minu meelest on need asjad mida sa kirjeldasid natukene sedamoodi. Kuid samas unehalvatus võib olla ka mitut moodi. Seega, loe mõni unehalvatuse teema läbi ja vaata, kas antud kirjeldused vastavad sinu kogemustele.

Tsitaat:Algselt postitas donulme
Kuna hirm on teadmatus, kaob ta momentaalselt teadmatuse kadudes.

Justnimelt ja siit edasi mõeldes võiks isegi väita, et hirmu kui sellist pole iseenesest olemaski, on ühtpidi teadmatuse ja teisalt siis ettevaatlikkuse erinevad vormid, kusjuures esimesi iseloomustab justkui halvatud olek ja kontrolli puudumine, teist aga pigem kõrgendatud tähelepanu ja teadvelolek - teadlik olemine oma piiratud teadlikkusest.

Teadmine kui selline on valdavalt illusioon, inimese kaitsemehhanismi kujundatud konstruktsioon / loodud maailmakirjeldus, mis üht-teist lahti seletab, vältimaks hirmu, kindlustamaks parem teadvelolek, kui aga sellega üle õhkõrna piiri minna, hakkab inimene looma illusoorset maailma justkui kambrikesena enese ümber, kus kõik on turvaliselt kirjeldatud, mis aga ühtlasi välistab kõik selle, mis jääb väljapoole kirjeldust - see surutakse perifeeriasse ja nimetatakse mitte olemas olevaks. Tagajärgedeks on ükskõiksus ja sellele järgnev suletus - tunnetena iseloomustavad sinna ruumi jäänud inimesi viha ja sellele järgnev rahulolematus, mis iseenesest ongi hirm.

Vastupidine viis maailma kogeda, tundma õppida, oleks lihtsalt ja loogiliselt võttes avatus - kõik, mille suhtes inimene on avatud, algab enamasti huviga - huvi viib inimese avatud seisundisse (vastav tunne on armastus) ja selliselt teostatud sündmus lõpeb enamasti rahuloluga. [selles lõigus hakkasin refereerima Argo Moori, seega esitlen järgmises tema pakutud nelja huvi sisemist aspekt, mille kohta täpsemalt saab lugeda tema raamatust "Dialoog surmaga", Elmatar 2003, kuid peatun teema kontekstis just toodud teisel punktili]

1. Piisav hulk vaba energiat
2. Teadmiste eitamine
3. Tegude tegemine iseendale
4. Tegude tegemine konkreetses vormis

Niisiis teadmiste illusoorsus elik teadmiste eitamine:

- määrab ära, milliselt positsioonilt me suhtleme sellega, mida arvame tundvat ja teadvat. Enamasti toetume seda tehes kogemusele - järelikult selle põhjal juba eeldame midagi ette
a. must ukseava, sealt ilmuvad kummitused - emotsioon on hirm
b. kummitusi pole olemas (ema ütles ja ma pole ka näinud neid) - emotsioon on ükskõiksus (kummituste suhtes)
järeldus: suhtumine "ma tean" väljendab tegelikkuses ükskõiksust ja inimese suletust vastava valdkonna suhtes.

ühtpidi on kogemusele toetumine loomulik, teisalt aga on maailm me ümber pidevas muutumises ja me arvamused vajavad pidevat korrigeerimist. Niisiis omaksvõtt, et inimese teadmised maailmast on nagunii poolikud, ehk siis oma teadmiste eitamine võib hoopis tekitada reaalse huvi olukorra vastu, mis aitab asju lahendada efektiifsemalt ja energiasäästlikumalt.

Eeldus "ma tean", on seega pärssiv, kuna võrdleb ka uut nähtust pidevalt sellega, mida ollakse kogetud, mida vähem võrreldav uus nähtus on, seda suurema hirmu peale ajab, seevastu:
tunnistus "ma ei tea" = avatus, julgus, õpihimu

Tsitaat:[i] Kuna hirm on teadmatus, kaob ta momentaalselt teadmatuse kadudes.

Või, et kuna hirm on teadmatus, kaob ta ka teadmisele mitte pretendeerides, uuriva huvi ilmnedes.

Kuid sellegipoolest ei saa inimene paljudel juhtudel hirmust üksi miskipärast üle, sest vastuseid, mis likvideeriks teadmatuse, ei suuda pea ise välja mõelda või siis teine võimalus, et meil igalühel on oma arusaam ja süsteem maailmast ning kui teadmatus tuleb kuskilt mujalt maailmast, siis kõige paremini pakub seletust see inimene, kelle maailmaga see teadmatus kattub. See seletab ka neid juhtumeid, kui mõni sõber sind mõnes asjas lohutama hakkab ning tabab täpselt kümnesse, mille tulemusena hirm või mure koheselt kaob. Või siis näiteks psühholoogide juures käimine, kui su pea on üle koormatud küsimustest e. teadmatustest. Seepärast käin ka mina psühholoogi juures, kuna on asju millele ta on paremad vastused leidnud kui mina ise. Kõige lõpuks tahan lisada, et see on veel omakorda ka näide sellest, et inimene vajab teist inimest selleks, et õieti funktsioneerida ja eksisteerida. See teadmine on muidugi kõigile teada, kuid ma mõtlesin seda pigem selle nurga alt, kui inimene mõtleb, et saab ise oma mõtetega hakkama kuni ta peas saavad riiulid küsimusi täis ja riiul lõpuks puruneb.

---

Mõtlesin rääkida veel ühest imelikust unenäost, mis mind mõni aeg tagasi päris ära ehmatas.

Niisiis leidis aset see päise päeva ajal, tulin koolist ja viskasin diivani peale hetkeks pikali ning suikusin hoopis unne. Uni hakkas nii, et ma lendasin ümber oma korrusmaja ja jäin seisma oma akna juures, nägin läbi akna, et mu perekond nuttis ja isa laamendas vihast. Proovisin läbi akna tuppa minna, kuid siis ilmus mu kõrvale surnud vanaema, kes ütles, et sul pole mõtet endale haiget teha,ära mine nende juurde. Küsisin, et miks? Ta ütles, sest sa oled surnud, sa surid une pealt seal diivanil lamades. Ehmatasin hulluks liht ennast. Proovisin igati üles tõusta ja ei suutnud ning mida kauem see aega võttis, seda rohkem hakkasin uskuma, et olengi surnud. Siis mu vanaema kadus ja ehmatas mind mingi valge näoga olend ja ütles, et ära punnita, sa nagunii ei ärka. Ei oska edasi anda seda hirmu lihtsalt, kuid ühtäkki mu silmad hakkasid üli aeglaselt avanema, nad olid rasked nagu tina kuulid. Alguses oli kogu pilt jumala udune, sest silmad avanesid üli aeglaselt, üritasin silmi pühkida, kuid jalad ja käed olid täiesti surnud. Mind tabas uus ehmatus, kuid mõne sekundi pärast hakkas veri liikuma ja kõik oli jälle normis. Tõusin istukile ja mõtlesin, niuke uni siis...

See on kummaline, aeg-ajalt korduv unenägu. Ärgates, suht unisena, süveneb minus õõvastavalt vastik, hirmu -
segune äng ja kulub palju aega, et unest tingitud surutisest väljuda. Tavaliselt jääb terveks päevaks häirima
haigelt lamandav tunne, mingist kurjakuulutavast ettemääratusest mille vältimine ei pruugi õnnestuda. Olen
tihti, väga pingsalt, püüdnud aru saada selle unenäo sõnumist, aga ikka ja jälle: ainult mõttetu kohin. Ei tihka
isegi oma sõpradele lugu esitada: kardan nende küsivat silmavaadet, nende vaikset suletust ja märkamatut
õlakehitust mida saadab - põgus, ja arusaamatu ohe. Meie jutud ei ole sellised, kuhu saaks seda lugu vahele
pikkida.
Ma näen unes, et satun ühele lagendikule kus on sirge; kaherealine põllutee, mis viib kaugel asuva üksiku talumaja juurde. Sellest mahajäetud majast kiirgab õudu ja vastupandamatut tõmmet, mida on raske vastustada. Mitte kordagi oma unes pole ma majja sisenenud - hirm ei luba. Ma isegi ei talu mõtet selle maja olemasolust ilmsi.

Ma nägin sellist und, et ma jäin tukkuma ja siis ma astusin enda kehast välja, astraal olekus.. Kõndisin mööda meie maja ringi, läksin läbi uste ja seinade. Siis hakkasin kõndima välis koridorri ja nägin teist hinge seal kõndimas, ta oli surnud. Ma mõtlesin, et lähen vaatan mis naabrid teevad, nad mind nkn ei näe ju. Siis hakkasin naabri juurde minema ja seal oli hiiglaslik wc paberi rull ukse ees. . Aga siis ma kõndisin tagasi koju, üritasin ärgata, aga ei suutnud, üritasin igat moodi. Siis ma nägin, et mu keha, mis magas, hakkas siniseks tõmbuma, siis ma asetusin täpselt nagu mu keha ja ärkasin kogu unest. Unes mu unest ja päriselt unest.

---

Või ma ei tea, äkki ma olingi astraal olekus ja päriselt kõndisin.. Päris raske öelda.