Kõige lihtsam kontroll, et kuidas aktiivse tegevuse lõpp nii kergelt kaob käest on kui küsida endalt, et mis on/olid vanaema ja vanaisa nimed lapsepõlves?
No nii ja lähme nüüd lihtsate küsimustega edasi - nende vanemate nimed, ja nende vanemate nimed jne. See info on ju meis või "väljas" ilusti kirjas, kuskil.
Müüdid on viis kuidas suuliselt edasi kanda vanu ja oluliseks peetud lugusid.
Teine tee on raiuda info kivisse või ehitada kivist megaliite, nii et igaüks nende otsa koperdaks ja vähemalt osad hakkaks küsimusi esitama.
Inimesele on antud viis kuidas unustada, ja nii imelik kui see ka pole, annab see talle võimluse ennast arendada isiklikult. Iga uuesti hakatud peatükk nõuab uusi väljakutseid. Eesti keeles on hea mõiste - mõistus sai otsa ... Kui nii läheb, siis tundub nagu oleks mingi füüsiline tõke, ehk siis piirang on peal, millegipärast.
Kui oled aegade jooksul endale vajalikud müüdid läbi töötanud, siis mõistad nii mõndagi nende tekkimise põhjustest ning sündmuste sisust. Kui need jäävad mõistatusteks, siis järelikult tuleb hakata tööle.
Eh, mis minagi sellest tean, aga heietada ju ikka võib