25-02-2019 05:00
RE: Mida piibel käsib meil teha ja mida ta meile õpetab...
Tänud vastamast, Punahabe. Ma kommenteeriks konkreetselt (nagu sulle meeldib) pisut hiljem, eks.
Chaos.
Kristluse osa on nii Vana Testament kui Uus. Osad konfessioonid (katoliiklus) tunnistavad ka apokrüüfe. Islam tunnistab Vanast Testamendist viit Moosese raamatut ja Psalme. Judaistid ei tunnista Uut Testamenti ja VT on neil Tanahi nime all.
Et Punahabe räägib kristlusest ja VT sinna ei kuulu? Ikka nagu kuulub ja nii. Või on mul vananenud andmed? Või on Punahabe mingis uus-sektis, mis ei tunnista VT-d, seda jah, peab tema käest juba küsima.
Ja ma loodan, et siinne vestlus ei olegi mingi nn. opositsioonide sõda a´la lapik maa versus kandiline vms.
Eks meid haagib ikka see, mis kõigutab või meelitab, või mille mikro-makrost tahaks mingil põhjusel paremini aru saada. Vahest selline kuskil arusaamatuses olek võib avada suht uusi uksi. Eriti kui mitte lüüa neid uksi hoobilt ja kirsaga sisse.
Selles mõttes käib siingi arutelu mingis otsingu kontekstis pigem. No mulle vähemalt küll jääb selline mulje enamikust paraveebude diskussioonidest.
Iga otsing viib aga ikka iseendasse lõppkokkuvõttes. Meetodite, usutunnistuste, tõekspidamiste erisusele vaatamata.
Näiteks siinsamas isegi juba mingi ühe lühikese kirjakoha teisitine lahtikodeerimine on minu meelest olnud omajagu põnev putitamine. No mulle küll. Mitte jah, nii palju taas selles va kristlikus kontekstis kuid kaemuslikus vaates kindlasti.
Kaasatud on lisaks väga paljude eri kultuuride algmütoloogiad, mille kõrvalliinide dekodeerimine on juba omaette kultuurilooline rännak. Ma ise hüppan siin kordamööda küll ülipõnevaks muutunud Sumeri teemasse, küll siia.
Igaljuhul piibli algtekstide müsteerium on tõepoolest laiem ja mingilgi moel ka uudsemate seisukohtadega lähenemine (peale mõnevõrra üheülbalist hirmu-armuvalitsuse piiblipropat) siiski suht tervitatav. Jajah, uuendamist ootab kõik, uuendamist.
Isegi seesama Madu= Tarkus annab ju niivõrd palju eritähenduslikku konteksti antud loole.
"Olge arukad nagu maod" (Mt.10). No just.
Kõigele lisaks jooksevad selle vaimsema VT kontseptiga puzzletükid ikka palju paremini kokku, kui Jehhoova pseudomuinasjutuga, mida justkui aina peab uuesti ja uuesti täpsustama, üle küsima, uusi seletusi veel kord täpsustama jne. Või paljudel juhtudel lõpetatakse dispuut suht tüüpilise teesiga, et "seda ei saagi seletada inimkeeli, seda peabki tundma südamega" või "me ei peagi aru saama mida jummel mõtles, ütles või tegi".
Mul pole midagi uute tunnetuste õppimise vastu, kuid see ei tohiks siiski konflikti minna mingi narratiivse loogikaga vms. Kammoon, et lihtsalt nooguta ja nõustu? Mää ja bää?
See ei käi nimodi. Ja pigem lõhnab ajupesu järele ...
Kui ikka tekib mingi sisemine ebakõla kuskilgi kontekstis, siis seda pole vast õige lihtsalt pühkida vaiba alla nagu üleliigne praht.
See hakkab seal "vaibaaluses" alateadvuses haisema enivei.
Pealegi piibli Vana Testamendi lugude nn. tõe monopol pole tõepoolest automaatselt ehk kristlaste käes (hmm?) ja et kõik ülejäänud (va paganad ja muud karvased) võitlevad ikka justkui kohe kristluse vastu või koguni saadana nimel ning püüavad vaeseid issandakannatajaid kiusata või justkui lõvidele sööta, kui neilt miskit lihtsat tekstipõhist küsida. Või siis vastupidi - taotakse sind pühakirjaliste tsitaatidega tömbiks ka midagi küsimata nö. söögi alla-peale-ja vahele.
Ausalt, sõbrad, ma ei mõista seda.
Ja selles kogu point ehk ongi – meie meel tõrgub misiganes ettekäändel segadust vastu võtmast.
Me igatseme selgust. Eriti selles aina segasemas ilmamöllus.
Sest sisimalt me ikkagi tajume, et seesama Tõde ei ole mingi näts, mida sinna-tänna venitada ja mökerdada, see on siiski mingi universaalne substants, ta ei jaota ennast, ta ei lase endaga spekuleerida või veelgi vähem - manipuleerida.
Ja see tajumus on meis kõigis (no vblla peidetult ehk?), kuid ikkagi olemas ja just seetõttu otsib inimene seda oma olemuse ehedust sealt segaduse ja müra ja jura tagant või siis ikka seda sama Tõde sisi.
Võib sõna "tõde" asendada ka sõnaga "jumal" või "algläte" või "allikas" või "absoluut" või "armastus" või "hetk" või misiganes mummulise mõiste siia keegi just enda jaoks joonistab.
Kes tahab panna nimetuse Jahve, Jehova jne, jumaltemaga (sõna otseses mõttes). Kuid püüdkem teha selle oma “nimetuse” kontseptsioon endas (või oma konfessioonis, sektis, pundis, kirikus) siiski mingistki puust ja punaselt (või roosalt) selgeks kasvõi natukenegi ja eelkõige enda jaoks. Kui on endale selge, saab ka anda vastuseid misiganes väljast tulevatele küsimusele. Et vaadakem need oma nn. algtekstid ikka üle ja tundkem ära, kas kõik meis endas sinna meie uskumuse mustrisse tõepoolest ka võimalikult erinevates aspektides siiski klapib ja nii.
Ei, ma ei räägigi hetkel Punahabe, sinust.
Sa isegi tubli ja nii. Et sa vähemalt püüad ja piibliga otseselt pähe ei klohmi (mis on ka kristlastel suht levinud suhtlusviis...vahest.).
Ok. Tuli jälle miski traktaat. Millest me rääkisimegi?
Moosese raamatu ühest lõigust. Kus on tegelt veel huvitavaid kohti.
Punahabe,
jep, vaimusid on mitmeid. Väga mitmeid lausa. Kuidas sina (ehk inimene) saab eristada ühte teisest, jäi sul seletamata? Jeesuse, kui suppermupperi, jätame hetkel rahule.
Jah, ikka võib tulla ka sõna otseses ja tajutavalt peale see va vaim. Minu teada ja minu kogemuse järgi.
Eip, katoliiklased ei usu rohkem kui teised inglite abisse (kust selline arvamus?), inglitest on piiblis sõna sõnalt juttu nii siin kui seal ja kõige rohkem ingilteuskseid on vast njuueidžlaste seas. Neitsi Maarja kultus on aga jah, katoliikluses aukohal.
Küsimus nr. 5 ei olnud küsimus, et mida TAHTSIN MINA. Või mida ma mäletan. Vaid sellest, MIKS tegi see piiblijutu JUMAL sellise inimese, kes tõstis ta vastu mässu. Ehk siis uuesti: sinu meelest miks?
6. Kas väide "need on (lihtsalt?) piibli legendid" tähendab, et nad ei pruugigi olla tõesed?
Kui kunagi olid need va "legendid" kirjutatud (nagu sa ütled) "väheste teadmistega" inimesele ja praegu on justkui inimeste teadmised (tiba) suuremad, siis miks neid samu "legende" usuõpetlikult senini levitatakse? Aegunud värk ju sinu sõnade järgi. Mh?
7. Jumala viha on taas ebatõene "legend" nagu ütled? Kas sa selgitaksid palun, mida täpselt ei suuda me antud legendis oma vaimu piiratuses mõista? Viha? Karistust? Sõnapidamatust? Needmist? Jah, sul on absoluutselt õigus. Just see kõik on mõistetamatu misiganes loogikast või ülemolemuse kontekstist lähtuvalt ja iga kord sellest küsides, tuleb vastuseks (pardon) hämu. Miks tuleb hämu, lugupeetav?
Edasi, kuidas ma saan võtta autoriteetsena misiganes õpetust, mis ütleb, et "sa oled loll enivei ja nagunii ei mõista"? Vada fakk nagu öeldakse. Mää ja bää?
8, 9,10 olid küsimused jumala ja VT kahepalgelisusest. Sa muidugi taas ei vasta, vaid küsid vastu, et mina ISE olevat TAHTNUD olla jumalast lahus.
Eip. Mina ei tahtnud. Ausõna. Eee… oota…siiski meenus: EI, ikkagi täpselt mäletan, kindlasti mitte.
Sina, ma saan aru, mäletad vastupidist.
Või sa väidad, et jumal, kes lõi inimese, tahtis, et inimene tahaks, et see inimene, kelle jumal ise lõi, oleks temast lahus? Ja kui siis see inimene tõestas, et on selleks lahusolemiseks tõesti võimeline, siis vihastas ja viskas ta ukse taha? Ühesõnaga lõi endale mässumeelse ja mõistmatu vaenlase?
Endal ei lähe juhe krussi sellest "teooriast"? Või on haista siiski mõningast... hämu hõngu siingi?
Ja taas see, "ära küsi, sa (ja kogu inimkond) olete lollid, nagunii ei saa aru, mida jumal mõtles või ütles või tegi". Lasi puuksu - oo!, needis ära - vau!
No ei saa aru jah. Mida pointi on siis sellise va suutmatuse peale mõista teda rajada terve jurakas kontseptsioon?
Või no ok, läks see Vol1 jumala seiklusetest maal ja merel untsu, pane riiulisse kui ilus stoori ja ok. Miks seda justkui aegunud, nö. mõistetamatut teksti usupropasse siis taas ja taas toppida?
Seda enam, et kuskil järgmises seerias see jumal ütleb, et tuleb teda ikka järgida ja saada tema moodi ja mitte olla lapsik jne, jne. Terve peatükk lisaks aga sellest, kui tähtis on TARKUS ehk ikkagi millegi teada saamine. (Õp.8) Mida pekki?
Küssale, et miks on kristlik kontseptsioon tingimuslikult muutuv vastavalt kohale ja ajale ning küsimus abielurikkumisest - sealt justkui ka libisesid üle. Hmm.
Aa, jah, et enne oli nii ja nüüd teisiti ja enamp ikka ei kehti ja siis olid hooopis teised olud ja kombed. Ok. selge. Olid ajad, olid majad.
Noja mida see kristlik maailm sisi NÜÜD imestab, et ka nüüd on tõepoolest teised ajad ja kõik on taas teisiti: olla vabaabielus või geikooselus või misiganes. Milles problem? Miks see nüüdne "teisitisus" kritlastele ei sobi, kuid see vana "teisitisus" oli justkui samas ok?
No palun väga, nüüd on ka TEISITISED ajad. On praegused olud ja praegused kombed. Kõik ju muutub ja "asjade" kehtivused piibli lõikes kaovad, nagu saan aru?
Ning kullapai, me ei räägi siin siiski raketiteadusest, nagu sa ütled. Lihtne inimese moraalitunnetus, et mis on hea ja mis mitte niiväga. Me pole lollid ja me pole lambad. Me siiski suudame eristada, mis on mis.
Kui see kõik on aga nii kolossaalselt kristliku tervikõpetuse sees "teisitimõistetav", siis mida pekki on vaja neid vanu teese üldse pidevalt näppu vibutades tsiteerida?
Nii palju siis konkreetsusest.
Kuigi jah...
ah, ära vasta, hea Punahabe, ära ehk enam vasta... sest mis sest tolku?
(selle postituse viimane muutmine: 25-02-2019 06:16 Naut.)
... parema kogemuse saamiseks palun lülita oma teadvuses blokeerija välja
|